Tema lugu saab alguse otse loomulikult sealt, kust paljudki teised võrratud asjad on alguse saanud. 2213. aasta 10. juuni keskpäeva paiku avanesid Somali maakonna vaimuhaigla uksed ning keset lõõskavat kuumust ilmus välja noor mees, kes ei sobitunud Baldoni lõunamaise kliimaga…

Raamat „Rovin Vox“ jutustab samanimelisest noormehest, sõjaveteranist ja muusikust postapokalüptilises maailmas, kus mehe jaoks pole alles midagi muud peale muusika. Egert Rohtla joonistab välja aastakümneid tagasi sõjast laastatud maa ühelt poolt pisut masendava spinradiliku laadiga, mistõttu meenutab Baldon ehk ka „Terasunelmast“ tuttavad Borgraaviat. Teisalt on loole lisatud parajal hulgal haiget märulit ning optimismi, nii et lugeja unustab kohati tegevust ümbritseva maailma üldse ära. Võib-olla see ei olegi halb, kuna lugu, mille autor meieni toob, on tegus ning kaasakiskuv.

Nagu mainitud, toimub tegevus aastal 2213, mil maailmast on üle käinud mitu laastavat sõda, kütus on üle mõistuse kallis ning miskipärast on läbi hävitustöö säilinud suuresti vaid klassikaline muusika. Viimast põhjendab autor muusikaõpikute ning noodilehtedega, mis sõdadest puutumata jäid. Ühiskonnakorralduses suuremaid muudatusi märgata ei ole – Rohtla küll püüab viidata arengule moes, kuid omamoodi haledaks ürituseks see jääbki. Maailmas, mis oli tehnoloogia arengu osas aastaid tagasi seisma jäänud, mõjusid anakronismina häälkäsklustega multimeediakeskused, mida kasutati nii info hankimiseks, meelelahutuseks kui ka omavaheliseks suhtlemiseks. Seadmel oli piisavalt oidu, et ära tunda ropendamine ning arendada isegi piiratud kujul vestlust. Ats Miller ütles oma baasis avaldatud arvustuses nii: „…kui sina kirjutad 23. sajandist, on tulemus umbes sama hale, kui mina kirjutaksin bluusist. Nii minule, sinule kui kogu lugemisvõimelisele inimkonnale on parem, kui me seda ei tee.“ Kas sellega nüüd täielikult nõustuda saab, on iga lugeja oma otsustada, kuid võrdlusmomendi tekkimiseks tuleb jääda ootama Atsi raamatut bluusist.

Kuivõrd maailm jääb raamatus tagaplaanile, tungivad tugevad ning hästi väljajoonistatud tegelaskujud selle võrra paremini esile. Enamik neist on just sellised, keda sa postapokalüptiliselt tsivilisatsioonilt ootaksid: joodikud, narkarid, moto- ning kepimehed. Aga nende head omadused ei piirdu vaid sellega. Rohtla suudab iga tegelase lugeja jaoks ellu äratada, andes talle just niipalju inimlikkust, et see usutav oleks, ning jättes ta siiski niivõrd reaalseks jätiseks, kui seda parasjagu vaja läheb. Peategelane on skisofreeniline joodik, kuid kitarrimängu koha pealt eriliselt andekas, tema bändikaaslasest sõber Rath psühhopaat ja kaasjoodik, vennad Rasmus ja Holger Horg on heasüdamlikud tsiklimeestest pillimeistrid ja narkomaanid. Ainukene vähegi ebausutavana mõjuv tegelane on ülimalt omakasupüüdmatu bändi mänedžer Duane, kelle inimlikkus lööb korraks välja, kui Rovin ning Rath tema bändiruumi maha põletavad…

Sisust rääkides ei saa me kuidagi mööda muusikast, mille ümber kogu raamatu tegevus tiirleb. Hullumajast vabanedes asub Rovin kiirelt omaenda bändi kokku seadma. Sealjuures on talle abiks vennakesed Horgid, kes teda ka instrumentide hankimisel aitavad, ning tema tohutu, kohati uskumatu talent. Bändikaaslaste otsingutel keritakse nii pinget, kui pakutakse rahuldavat action`it. Sealjuures lööb kohati veelgi enam välja eelnevalt mainitud sarnasus Spinradi loominguga, kuigi seksi kõrval on vägivald antud teoses tublisti nuditum, piirdudes vaid paaril korral lõuga saamise ja andmisega. Lisaks muudele muredele kimbutavad Rovinit läbi jutustuse ka mõningad skisofreeniailmingud, mis algul tunduvad küll pisut ebausutavad, kuid samas ei ole mina erinevalt autorist hullumajas aega veetnud. Loo lõpu poole otsustab Rohtla suunda muuta ning teeb mõningad põiked minevikku, punudes sisse ka üleloomulikkust. Kas see on nüüd pöörang hea või halva poole, näitab ilmselt tulevik – autor lubab raamatule tervelt 17 järge kirjutada.

„Rovin Vox“ on kindla peale üks hämarulme esindajaid, kuid seda mitte halvas mõttes. Hoolimata mõnevõrra puudulikust maailmapildist, suudab autor tuua lugejateni kaasakiskuva loo, tutvustada pisut minevikku ning jätta see kõik pooleli kõige huvitavamal hetkel. Hämarulmelisust rõhutab veelgi täielikult mitte-ulmeline kaanepilt ning segane tagakaanetekst. Neist lähtudes ei oskaks kuidagi seda raamatut ulme alla liigitada. Ja kindlasti ei nõua selle raamatu lugemine suuremaid teadmisi muusikavallast – mina kui antud ala täielik võhik suutsin täiel rinnas seda raamatut nautida. Loomkatsed muusikutega on järgmised: laenan selle mõnele kitarristile.

Pärast pikka otsimist leidsin ka lause, ilmestamaks kogu raamatut läbivat veidravõitu huumorit:
„Sa oled munn!“ ütles Rath hellalt, ja silitas Duane’i pead.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1042)