Kummaline, kuidas üks raamat võib naha vahele pugeda. Kohati näib mulle, et „Hääbuv linn“ on midagi Zelazny Amberi taolist – heidab varje ja peegeldusi, kuigi tegelikult on ju vastupidi. „Linn“ ise peegeldab kõike, mis kirjutamise ajaks tema ümber oli. Ja neid peegeldusi on palju.

Juba tõlkimise ajal jäi mind kummitama paar asja, millele ma lahendust ei leidnud. Hämmastav on see, kuidas mingid asjad tulevad sinu juurde tagasi, ka siis, kui sa seda enam ei oota.
Üks neist asjadest oli paavianide kasutamine. Miks paavianid? Oli see lihtsalt üks suvaline detail, millega võimendada Linna maailma absurdi? Juba tõlkimise ajal kahtlesin ma selles. Vendadel ei olnud midagi juhuslikku isegi detailides, vähemalt „Hääbuvat linna“ kirjutades mitte – see teadmine hakkas tõlkides ja kommentaare otsides aina selgemalt kuju võtma. Vaevalt need paavianidki juhuslikud olid!

Ja ennäe – ühte Mannerheimi arvukatest elulugudest lugedes jäi ilma selline lause: „Selles osas oli ta Churchilliga samal seisukohal. Too oli 1918. aasta novembris väitnud, et bolševikud käituvad Venemaal nagu metsikud ja ohjeldamatud paavianid“ (Donner. Ülestähendusi Mannerheimist). Otsisin kähku välja Truhhanovski kirjutatud Churchilli eluloo ja seal see oligi (Matti Vaga on küll paavianid millegipärast babuiinideks tõlkinud, või õigemini vene keelest tõlkimata jätnud): „1975. a. anti Inglismaal välja Churchilli eluloo IV köide. Selles on avaldatud Churchilli kõned, mis näitavad tema suhtumist Oktoobrirevolutsiooni. Siin on üks neist. Esinedes 1918. aasta 26. novembril oma valimisringkonnas Dundees, nimetas Churchill bolševikke „õelateks ahvideks – babuiinideks“

Teisele mind painanud küsimusele leidsin vastuse, lugedes Douglas Smithi vene aristokraatia saatusest rääkivat raamatut „Endised inimesed“. Küsimus ise häiris mind oluliselt rohkem kui paavianide olemasolu. See oli Donaldi kuulus jumalagajätukiri sõnadega: „Saabudes ära rõõmusta, lahkudes ära kurvasta”. Polnud kahtlustki, et see on mingi tsitaat või vihje, aga millele? Isegi vene fännide kodukad ja Strugatskite võrguentsüklopeedia ei andnud sellele vastust. Tsitaati nagu poleks olemaski olnud, mina aga olin veendunud, et see peab olema tsitaat. Küsisin lõpuks isegi Peeter Volkonskilt, et äkki on see mõnest vene romansist, aga isegi Volk ei osanud vastata, mis see võiks olla või kust pärineda. Ja siis äkki, nagu välk selgest taevast, hoopis teises kontekstis „Endiste inimeste“ leheküljel 319: „Enne lahkumist Butõrkast 1933. aasta lõpul tõmbas Vladimir Golitsõn joone alla mõnele kongi seina uuristatud sõnale: „Ära kurvasta siiajõudmisel ja ära rõõmusta lahkumisel. Igaüks viibib siin mõne aja, ja mitte keegi ei unusta seda“.“ Tõlgitud on see küll pisut teiste sõnadega (ja Donaldil oli rõõmustamine-kurvastamine ümberpööratult, mis iseenesest on ka vägagi kõnekas), aga pole kahtlustki – see ta on! Niisiis hoopis vanglafolkloor.

Eksperiment on Eksperiment, bolševikud on paavianid (või siis vastupidi), ja Linn samasugune vangla, kui maailm, kust põgeneti…
Viibisin minagi Linnas mõne aja, ja ei unusta seda. Aga sellegipoolest võin ma nüüd rõõmustada, sest paar vastuseta jäänud küsimust on minu jaoks nüüd lõpuks lahenduse leidnud.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0920)