Uue Star Warsi filmi esimeste minutite vaatamine oli üsnagi kummaline. Tuttavaks ja omaseks saanud ajajoon ütleb, et galaktika on sel perioodil jätkuvalt taastumas teisest galaktikast pärit vallutajatega peetud laastavast sõjast, jedid on äsja nõustunud hakkama Galaktilise Liidu diplomaatiliseks korpuseks ning Luke Skywalker tegeleb sisekaemusega; ammu on möödas esimene kodusõda, peagi algab teine. Nüüd aga käib sõda vaprade vabadusvõitlejate ning seni Argentinas maapaos olnud, ent nüüd taasühinenud natsirežiimi jäänukitega, jedidest pole midagi kuulda juba aastaid. Luke Skywalker, tõsi, tegeleb jätkuvalt sisekaemusega.

Põhjus, miks Disney otsustas kõrvale jätta pea kogu senise raamatutes, koomiksites ja muus meedias loodud kontiinumi, on ilmselge. Enamik säärastest teostest keskendub Luke'i elule ja tööle, jedidele, tasakaalule valguse ja pimeduse vahel filmide peakangelaste peredes; nende aastate sündmused on paika pandud kuu, kui mitte nädala või päeva täpsusega. Uue narratiivi ja uute seikluste loomisteks on vähe ruumi ning Star Warsi põhifänkond teaks kaua enne kinosaali istumist, kes on loo kangelased, mis on raskused nende teel, kuidas need siiski lahenevad. Nad teaksid, kes surevad ja kes jäävad ellu, kes on head ja kes on halvad, kes võidab ja kes kaotab. Disney tahtis režissöör JJ Abramsile anda loomevabaduse.

Kas Abrams on selle vabadusega hästi ümber käinud ning seda piisavalt ära kasutanud? Uue filmi ning 70ndate klassika esimene märgatav vahe on 40 aastat ning uus paradigma. Lucase maailma ilmestas konflikt jõuga võimu võtnud Impeeriumi ning senist valitsevat dünastiat esindanud mässuliste vahel, hea võitlus kurjaga ning kohmakad, ent ilmselged inimsuhted.

Kui Lucase peategelased on kaks noort valget meest, siis Abramsi fookuses on noor neiu ning mustanahaline noormees. Kui Lucase peategelased olid arhetüüpsed kareda pealispinna, ent sooja südamega riukalik paharet ning hämara pärilusega ajalehepoisist-miljonäriks imesõdur, siis Abramsi kangelasteks on keerulise, ent teadmata minevikuga neiu ning traagilise, ent kasuks tuleva minevikuga mustanahaline noormees. Funktsionaalselt peategelased siiski väga ei erine ning suur osa vahest on pealispindne.

Saaga neljanda peatükiga võrreldes „Jõud tärkab“ esmapilgul kuigi palju uut ei paku. Põhikonflikt on sarnane, taustalugu toimib funktsionaalselt sarnaselt, mõned stseenid on pea kaader-kaadrilt üle võetud. Impeeriumiga võrreldes on uue filmi pahakamp Esimene Ordu aga märgatavalt õõvastavam ning usutavam, tegelaste naljad on humoorikamad ning motivatsioon selgem. Mõistagi on uut filmi ka meeldivam vaadata; kõike on palju, nii värvi, heli, efekte kui ka 3D-d.

Uue filmi vaatamine ei nõua ilmselt eelteadmisi ega isegi varasema filmiseeria vaatamist, teos on iseseisev ning kummardused varasematele osadele pigem boonus fännidele kui piduriks uuele tulijale. Palju on nalja, palju on actionit, palju on kosmoseooperit. Vähe on filosoofilist mõttearendust või põhjapanevat dialoogi-mõtteloomet. Ent pilgu naelutab „Jõud tärkab“ ekraani külge kindlasti ning veidi enam kui kaks tundi möödub kui kaks minutit.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1143)