Kujutage ette maailma, kus kosmilist tühjust täidab eeter, mis on täidetud eluga: Kuul elab kummaline seenerahvas, pottseppliblikad peavad möödujatele jahti, et neid seejärel oma vastsetele sööta; Marsi muistne tsivilisatsioon on hääbunud ning selle riismeid valitseb Briti koloniaalvalitsus, selle põlisasukad on tagasi surutud ning linnade kõrval töötavad suured robotivabrikud ning Veenusele kolooniate rajamine on läinud vett vedama. Läbi kosmilise eetri kihutavad alkeemiliste mootoritega kosmoselaevad (mis meenutavad väga meile tuttavaid veesõidukeid), viies läbi uurimis- ning kaubaretki kõikidele päikesesüsteemi taevakehadele. Sellises maailmas hõljub Maa orbiidil väike majapidamine, mida perekond Mumby oma koduks nimetab – Larklight.

Raamatu pea- ja minategelane on noor poiss Art Mumby, kes koos oma õe Myrtle’iga satub peadpööritavatesse seiklustesse, mis viivad neid Larklightist Saturni rõngasteni ja tagasi. Oma teel kohtavad nad piraate, pistavad rinda õõvastavate muistse tsivilisatsiooni riismete esindajatega ning, nagu lasteraamatutes kombeks, päästavad maailma.


Tegevus toimub Briti impeeriumi hiilgeaja tipul kuninganna Victoria valitsusaja alguspoolel, kus Briti impeerium on laienenud ka kosmosesse. Briti valitsus hoiab alkeemiliste mootorite saladust kiivalt, Kuningliku Alkeemiakolledži tegevust väga rangelt kontrollides, mistõttu ei ole neil ka kosmoses võistlejaid. Nii venelased kui Ameerika reeturid on püüdnud enda mootoreid välja töötada, kuid seni tulutult. Tegemist on omapärase alternatiivmaailmaga, kus Newton lisaks gravitatsiooniteooriale pani aluse ka alkeemilistele mootoritele ning James Cook jõuab Austraalia asemel Marsile ja kirjeldab esmakordselt asteroidivööd. Sir Arthur Welseley aga allutab selle asemel, et Napoleoniga (keda kusjuures üldse raamatus ei mainita) maid jagada, 1806. aastal hoopis kogu Jupiteri piirkonna.


Erakordset naudingut peaks antud raamat pakkuma bioloogia (või siis täpsemalt ksenobioloogia) huvilistele. Reeve on suutnud luua tohutu hulga maavälist floorat ja faunat, mida mr. David Wyatt oma joonistustega suurepäraselt tabanud on. Lisaks eelmainitud elukatele hõljuvad läbi kosmose maailmaruumi ihtüomuundurid ehk kosmosekalad, kasulike koduloomadena peetakse lendkärssasid, kes pärinevad Jupiteri gaasimaailmast ning liiguvad edasi peerujõul ning läbi Jupiteri tiheda atmosfääri hõljuvad toitu otsides tuulevaalade karjad.


Raamatu autor Philip Reeve on huvitav fenomen, mida olen täheldanud ka tema eelmiste teoste puhul. Mees kirjutaks justkui lasteraamatuid, kuid tulem on midagi eneselegi ootamatut. Lugeja saab loomulikult aru, et tegu on nooremale põlvkonnale mõeldud raamatuga, kuid autori fantaasialend ning olustikukirjeldused annavad ka vanematele võimaluse antud raamatust rõõmu tunda. Olles hakanud just uuesti lugema põrsapõlve lemmikraamatut „Saladuslik saar“, ei suuda ma mööda vaadata nende kahe raamatu stiililisest sarnasusest, seda nii pealkirjade kui kirjutamislaadi osas.


Larklight on põnev lugemine, kus aurupungiga on tugevasti põimitud alkeemia ning Victoria-aegsed uskumused/teadmised kosmoloogiast. Lugu on põnev, illustratsioonid fantastilised ning fakt, et tegu on lasteraamatuga, ei vähendanud minu lugemisrõõmu. Raamatu tegelased on mitmekülgsed ning erinäolised, kohati ehk natuke naiivsed ning kirjeldused vahest pisut lapsikud. Kui me aga arvestame, et loo minategelane on noor poiss, kes mr. Reeve abiga selle seikluse kirja pani, ei saa midagi halba öelda. Kui ise ei viitsi, siis võib julgelt mõnele põngerjale ette lugeda – usun, et mõlemad saavad kogemuse võrra rikkamaks.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0983)