Elasid kord J.J. Metsavana ja Maniakkide Tänav, kes kord kahekesti maha istusid ja ulmejuttu veeretama hakkasid. Üks rääkis jupikese, siis teine ja lõpuks oli selge, et kogu see krempel tuleb kirja panna. Mõeldud-tehtud! Ei kiskunud nad teineteist karvust ega siunanud vandesõnadega, vaid innustasid ja vaimustusid üksteise aina pöörasematest ideedest. Nõnda sünnib tõeline paarisrakend-ulme!


Et hääd kraami tuleb teistegagi jagada, kogunes Taaralinna Oskar Lutsu nimelisse linnaraamatukokku kenake rahvahulk. Ikka selleks, et trükivärsket „Kettmõõgaga mõõdetud maad” näppida. Enne veel, kui krõbisevad rahatähed omanikke vahetasid ja raamatusse autogramme nõutama hakati, tehti laval ehtsat ulmeteatrit. Sellest, kuidas Õnnepäev ennastsalgavalt mingi kummalise masina suremisele kaasa elas. Ei hakka mina siin kellegi lugemiselamusi spoilerdama ja seepärast ütlen vaid, et vaatamata sellele, et näitlejad kippusid publikule rohkem oma tagaosa demonstreerima ja kaugeimaid lavasoppe kõnetama kui näitlejameisterlikkust üles näitama, oli lõpp tõeline loominguline tipp – segakoor esitas Maniakkide Tänava sõnadele tehtud ja Maniakkide Tänava viisistatud ning Maniakkide Tänava poolt kitarril saadetud laulu. Vaat’ seda laulu kuulaks veel ja veel. Kui vaid kettmõõgaga mõõdetu lugemise kõrvalt aega jääks!


Aga see ei olnud veel kõik! Lava äärde sättis end mõnusasti vestma ülemeremees Jüri Kallas. Kes tunneb, teab, et juttu jätkub kauemaks. Täpselt nii kauaks, et kõik oluline ja iseäranis oluline teemal "Kassandra lõhkepea: katastroofijärgne maailm endise idabloki ulmes" räägitud sai. Aitüma, Jüri, järgmine kord kuulame uuesti.
Lõpetuseks on vist tarbetu lisada, et tulihingelisem publik liikus raamatukogust sirgjoonelt „Õlleministeeriumisse“, kus sai süüa hääd šnitslit ja mitte nii head paninit ning joodud ohtralt majaõlut. Ulmeromaan esitletud, kõik hea.