XW1hXjcAlQO-v5rmLuElatSmUx8ILifFDM4YOwtXTW4On ütlematagi selge, et uued tehnoloogiad muudavad loomingut. Ma ei hakka siin taaskord rääkima eksitavat juttu, kuidas uue tehnoloogia tulekul peab kõik vana kaduma. Noh, et wõrgus vaatamine tapab televisiooni, või et e-raamat hävitab paberraamatu. Küll aga tekitavad tehnoloogilised muutused asju ja olukordi, mida eriti ette näha ei osatud. Ühest sellisest ma tahangi alljärgnevalt kirjutada.

Me ju kõik teame, et e-raamatu tootmine on odav. Jah, reeglina on mingid parasiidid vahel, kes ise suurt midagi tegemata riisuvad koore, aga üldiselt on tootmine odav. Seesamune odavus on andnud aga võimaluse kõigile, kes vähegi viitsivad. Pealegi, e-raamatu puhul ei ole ka maht oluline. Mitte et ma tahaks nüüd väita, et vaid tellisemõõduline romaan ainuõige raamat oleks, kuid iga vähegi praktiliselt mõtlev raamatutootja püüab teha siiski raamatu, millel on kirju mahutav selg.

Tulemuseks on olukord, kus iga vähegi viitsiv ja ükstapuha millisel tasemel autor avaldab e-raamatuid. Sotsiaalmeedias saab teose ka kenasti üle(sse)kiita ning uus staar ja müügihitt ongi selgunud. Demokraatlik ja puha ning peaks andma võimaluse neile, kes (suur)kirjastuste üha jäigematesse formaadiraamidesse ei mahu. Praktikas tähendab see aga eelkõige kõikvõimaliku fännikirjanduse vohamist ja seda kõige halvemas mõttes. Pean silmas, et vähese lugemusega algaja autor kirjutab oma lemmikteosest tuletise. Kuna suur osa lugejaid on täpselt niisama vähese lugemisega või on kinni kiilunud mingile ühele ja ainsale kultusteosele, siis taolise algaja autori suur lugejamenu on enam kui võimalik.

Võiks ju öelda, et kelle asi, mida inimene omaenda raha eest loeb. Tõsi! Samas, usun ma rahvavalgustuslikke põhimõtteid, kuigi ma ei taha seda sageli tunnistada. Pean silmas, et ideaalses maailmas on kirjastus siiski mingit sorti sõel, mis eraldab terad sõkaldest ning püüab lugejatele anda parimat, huvitavamat, teedrajavat jne. Kahjuks ei ole meie maailm ideaalne ning kirjastused valivad üha vähem ning üha enam kohanduvad nad kõige rumalama lugeja vajadustega. Et on miski eriti noobel ja intellektuualne kirjandus, mille peamine tunnus on loetamatus ning selle vastandina siis võimalikult madalalaubaline meelelahutus. Praktiliselt puudub n-ö kuldne kesktee. Jah, ma tean, et lugemishuvi ja raamatumüügi numbrid üha vähenevad, aga turg ei reguleeri siiski kõike ning kui kõige rumalam etaloniks võtta, siis on tulemuseks üha enam juhmistuv lugeja, kes nõuab üha lihtsamaid raamatuid.

Kuna kirjastustes töötavad siiski üsna arukad ja lugenud inimesed, vähemasti väljaspool ärigruppi ja müügiosakonda, siis on toimetajatel üsna keeruline leida üha juhmimat kirjandust. No ei suuda arukas inimene ka kõige parema tahtmise korral juhmust pikalt taluda. Õnneks on algajate isekirjastumine just see päästerõngas, mida (suur)kirjastused ka usinalt (ära)kasutavad.

Tahtmata olla üldsõnaline, tooksin mõned näited, mida ka eesti lugeja võib-olla teab:
Blake Crouch - Wayward Pines
Hugh Howey - Silmapete
Ann Leckie - Abistav õiglus
Andy Weir - Marslane

Kindlasti on mõni selline veel hiljuti maakeeles ilmunud, aga pilt peaks üldiselt selge olema. Kõik need ilmusid alguses n-ö isekirjastuslike e-raamatutena. Mõni autor oli püüdnud isegi oma teost n-ö ametlikult avaldada, aga see ei õnnestunud. Erinevad autorid, erinevad raamatud, erinev tase – kuigi kõigil on omajagu puudusi, on need kõik ülimenukad ja enamikest neist on tehtud või kohe tehakse filmid/telesarjad. Eks menukus ja filmiõigused ongi põhjused, miks need teosed maakeeles on ilmunud. Väljamaa kirjastused tuustivad isekirjastuslike e-raamatute lasus ning kohalikud kirjastused teevad siis omakorda valiku sealsest valikust.

No millestki peab ju valima, kurb on aga, et valikupõhimõtete hulka ei kuulu loomingulised väärtused. Kui isekirjastuslik e-raamat saab lugejate seas populaarseks, siis saabub kirjastuslik šaakal oma portsu järele, kui teos veel populaarsemaks reklaamitakse ja filmiõigused lauale lüüakse, siis on Eesti kirjastajate kord. Eks kirjastajate elu teeb see lihtsamaks ja riske minimaliseerib samuti... kaotab aga lugeja, sest sellises toiduahelas gurmaanlust juba ei harrasta. Ma ei tahaks väita, et kõik ülaltoodud neli näidet oleks kohutvalt halb lugemine. Ei ole, aga päris tippteos pole neist ükski... ning kui vaatad/kuulad, et milline ekstaatiline hõiskamine neid saadab, siis hakkab päris imelik.

Neist neljast peaksin ma kõige paremaks marslase-romaani. Osaliselt just laheda tehnohoiaku ja mõnusa teaduspopi tõttu. Kuid on ka puudusi. Ja ma ei hakka seda võrdlema siinkohal Marsi-teemaliste pulp-robinsonaadidega ning plagiaadis süüdistama, sest selleks pole põhjust. Romaani peamine miinus on teatav kuivus, mis mõneti on taolisele kirjandusele igiomane, aga samas saad romaani lugedes aru, et autor on kirjanduslikus plaanis enam kui algaja ning kuigi romaan mulle meeldis, ei julgeks ma Andy Weirile tulevikuks suuri loomingulisi kordaminekuid ennustada.

Ann Leckie triloogia esimene köide on neist neljast kindlasti kõige ambitsioonikam, aga seda õnnetumad on esimese romaani vajakajäämised. Romaan on nõnda igav, et esimesele katsel sain ma vaid kümme lehekülge loetud, teisel veerandsada ning kandsin selle kui lootusetu maha. Seepärast ei tahakski ma romaanist siin rohkem kirjutada, sest lugenud ma seda ju pole. Mainiks veel, et paljud mu tuttavad, kes selle läbi on lugenud, on ette heitnud just sedasama igavust ja vähest köitvust. Nüüd kui romaan maakeeles olemas, siis ehk ma teen isegi kolmanda katse... võibolla...

Blake Crouchi kolmikromaan "Wayward Pines" on päris hea lugu ja on ka päris lobedalt loetav, aga samas on see üsna algajalik teos. Lugemismõnu kärbib ka (üli)püüdlik ja konarlik tõlge. Autori süüks tuleb panna eelkõige oskamatus/suutmatus eraldada oluline ja väheoluline – kuigi leidlik, on romaan täidetud hulga liigsete lehekülgede ja ülearuste tegevusliinidega. Samanimeline telesari polnud ka puudustest prii, aga oli omas kategoorias tunduvalt parem, kui romaan...

Hugh Howey punkrisaaga, mida originaalis nimetatakse kogumikuks ja maakeeles müüakse kaheköitelise romaanina pole just halvasti tehtud, aga pärast esimese osa ehk siis esimese jutu lugemist leidsin ma, et rohkem ma selle peale oma aega ei raiska. Korralik käsitöö, aga see kõik on juba kordi olnud ning on olnud kordades tugevamal kujul.

Võimalik, et see siin on lihtsalt ühe liiglugenud vana fänni virin lookas raamaturiiuli ees... noh, et vanasti olid ikka õiged ajad ja asjad. Jah, vanasti pidi autor kirjastuse kindlust ikka tormijooksuga võtma, kui tänapäeval tuleb kirjastus ise su ukse taha kraapima. Jah, vanasti oli autoreid, kes ei suutnudki kirjastuslikke tõkkeid murda ja jäidki praktiliselt tundmatuks. Alati on mõni suurvaim, keda ei mõisteta ning alati jääb tunne, et keegi on avaldamiseks valesti valinud. Tõestuseks kasvõi need ikka ja jälle korralikuks müügitööks vormistatud Tuhkatriinu-lood, kus õnnetu autor oma käsikirjaga enam kui paarkümmend kirjastust läbi käis ja kuidas siis lõpuks üks riskis. Noh, et nagu Potteri-saagaga oli... Kindlasti selliseid juhtumeid oli ja neid tuleb veel, kuid see ei tähenda, et kõike saasta peaks avaldama, isegi siis, kui see mingil põhjusel populaarne on.

Ja ülalmainitu pole vaid ingliskeelse maailma probleem. Siinsamas kõrval, Venemaal on olukord ehk isegi hullem. Venemaal pole läänelikus mõttes tõelist e-raamatute buumi, küll aga on http://samlib.ru/, kus iga algaja ja paljud profid omi lehekülgi omavad ning kus siis kirjastused otsekui kuldid kartulipõllul ringi tuhnivad ja avaldatavat kraami otsivad. Põhimõtteliselt töötab ikka seesama skeem: autor paneb teksti wõrku, rahvas kiidab ja kirjastaja ajab küüned taha. Mõni ülbem tegelane teeb isegi omaenda kodulehe ja foorumi ning kütab seal oma tekstid kuumaks ja kui õnnestub, siis on kirjastajad jaol. Viimatimainitud tegevuskava üks kuulsamaid juhtumeid Dmitri Gluhhovski ja tema romaan "Metro 2033" on ka eesti lugejatele tuntud. Minu arvates täiesti küündimatu teos, mida on raske isegi sopakana lugeda – autor on täiesti abitu kirjanik. Samas, lugevad massid on rahul ja postapolikust metroost on saanud edukas ja suisa rahvusvaheline projekt.

Et mis siis loo moraal oleks ja kas meil Eestis on siin ka millestki õppida? Moraal on lihtne: on halb ja üha halvemaks läheb, sest keegi liigselt ei liiguta ja kuluta. Eestiga on lood veel halvemad: meie kirjastused annavad seda saasta välja ning meie lugejatena peame seda ostma ja lugema. Keegi otse ei sunni, aga valikut ka eriti pole. Positiivne on vast see, et kuigi ka Eestis on püütud taolist avaldamisskeemi järgida, siinmail see õnneks ei tööta. Inimesi on lihtsalt vähe ja kirjastusäris ei liigu nii suuri rahasid. Vähemasti ulmes, mis on siiski tõeline nišikirjandus.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0546)