Tõlkinud Rauno Pärnits
Sergei ärkas tohutusuurel nelinurksel rohtukasvanud väljal, millel umbes pooleteistkümne sentimeetri kõrgune roheline rohi vaheldus niidulilledega. Välu piiras igast küljest põlislaas, võiks öelda et lausa tihnik. Ta seisis mingil arusaamatul, veidi kirbuhüppemängu nuppu meenutaval asjal, ainult et palju suuremal ning see nägi ka palju soliidsem ja toekam välja. Asjandus kujutas endast korvpallist kolm korda suuremat kera, mille peal asus platvorm jalgade jaoks. Tollel platvormil Sergei seisiski. Seejuures ta ei kukkunud ega vajunud ka kaldu, ehkki ta tasakaalu hoidmiseks ei teinud midagi.
Ta jalad olid tihkelt kängitsetud miskisse poolsaapalaadsesse platvormiga ühtse terviku moodustavasse ollusesse. Viimasest ulatus välja metalne pruss, mille ülaosa lõppes rõhtsa, samuti metalse põiklatiga. Sergei vasak käsi oli analoogselt jalgadega pakitud selle lati külge kleebitud kindasse, kuid seda ta liigutada suutis – kinnas ei olnud umbselt kinni kleebitud. Sergei proovis jalga saapast välja tõmmata, ent jalavarjud istusid nagu valatult ning ei andnud vähimatki võimalust endast vabaneda. Vaba ja liikuv oli vaid parem käsi.
Lati külge oli kinnitatud ruudukujulise vedelkristallekraani ja ühe punase nupuga täisnurkne paneel. Nähtavasti selleks oligi käsi vabaks jäetud, et ta saaks seda ekraani kasutada ja nupule vajutada.
„Hei, rahvas! Mis jama toimub?“ küsis Sergei poolihääli. Lärmata ta miskipärast ei tahtnud. Loomulikult, mitte keegi ei vastanud.
Ta mäletas hästi, et ta oli hilja õhtul magama heitnud oma voodisse oma isiklikus korteris. Sergei, tulevane keemik, õppis instituudi neljandal kursusel, see tähendab, oli selle just lõpetanud – sõna otseses mõttes eile lõpetas ta kevadise sessi ja oli nüüd vaba kui tuul. See semester oli teda kuidagi ära kurnanud ja pärast viimast eksamit polnud jaksugi lõbutseda. Seepärast oligi ta pärast lühikest sõprade seltsis kursuselõpu tähistamist, kus ta muide jõudis korralikult „sisse võtta“, sõitnud koju välja magama ja toibuma. Paari nädala pärast plaanis tudengite sõbralik seltskond suunduda loodusesse ja õpingute lõppu täisprogrammiga tähistada ja tal oli aega selleks mittetriviaalseks sündmuseks ette valmistuda.
Seepärast ei saanud ta mitte kuidagi ärgata sellel arusaamatul asjandusel keset metsa. Või on see ta semude vingerpuss? Vaevalt küll, liiga keeruline ja arusaamatu. Ehk ta magab või jõi end kuradikeste nägemiseni täis? Une kohta on vaatepilt liiga realistlik. Pohmell, kassiahastus? No ei olnud ta nii täis, kui ise koduni suutis tulla. Ja jõi ta ka üpris harva, seepärast vaevalt on asi luuludes.
Sellele vaatamata asus Sergei teadmata kus ning tajus selgelt paljast torsot silitavat tuulekest. Ka see oli veider, sest ta mäletas selgesti, et õhtul voodisse langedes õieti riidest lahti võtta ei suutnudki. Ikkagi, oli tuuleke, ja päikesepaiste, ja lõhnad. Jah, ta nina haistis selgesti metsa, rohu ja lillede hõngu. Niimoodi peakski lõhnama, kui sa metsas viibid. Kui nüüd veel mõikaks, kuidas ta siia oli sattunud.
Sergei pööras pead ja nägi, et ta pole siin üldsegi üksi. Kui välu kujutada ruuduna, siis Sergei asus seal peaaegu paremas alumises nurgas. Temast vasakul, nii 30 meetriste vahemaade tagant paistsid veel samasugused „kirbud“. Ja igaühe seljas oli keegi. Otse Sergei taga (ta ikkagi suutis selja taha pilku heita, ehkki pidi selleks peaaegu kaela murdma), samuti paarkümmend meetrit eemal, asus hiigelratastel „Tsaar-Suurtükk“. Mitte muidugi see õige, Moskva Kremli oma, kuid ikkagi selline võimas suurtükk, nii nagu vanasti. Selline, mis tulistab kivikuulidega. Selle torusse võinuks viieaastane rüblik sisse ronida. Kahuri otsas, otse toru kohal, istus väikesel istmel mees. Oli näha, et ka tema ei saa vabaneda, kuna ta perioodiliselt tõmbles, ent iste isegi ei värahtanud.
Suurtükist vasakul samal kaugusel seisis metalselt hiilgav tiivuline hobune, ehtne valatud Pegasus. Ja ka mees oli ratsu seljas, seekord sadulas.
Kõik need inimesed olid vööni paljad, kuid lühikestes valgetes selga katvates keepides. Veel oli igaühel peas kõrge valge kapuuts, mis meenutas veidi Ku-Klux-Klani oma. Sergei kobas vaba käega pead – jah, sellised keep ja kapuuts on ka temal.
„Kas ma peaks selle maskeraadi endalt maha rebima?“ mõtles Sergei. „Kas ma olen narr, et kapuutsis ringi käia?“ Ent ta otsustas seda mitte teha; paljugi mis. Parem on hetkel end tagasi hoida. Kõigepealt tuleb sotti saada, mis ja kus.
Kogu see lugu ei meeldinud talle mitte üks põrm. Ühtäkki hakkas ümbritsev vaatepilt talle piinavalt midagi meenutama. Ettepoole piilunud, märkas Sergei paarisaja meetri kaugusel veel kaht samasugust rida, ainult et mustades rüüdes inimesi samasugustel konstruktsioonidel turnimas. Ja veel. Osutus, et välu polnud ka mitte ühesugune, vaid jagatud ühesugusteks ca 30x30 meetristeks ruutudeks. Sergei seisis tumerohelise rohu ja tumedates toonides õitega ruudul, tema ees, taga ja kõrval oli rohul ja lilledel hele toon. Ja nii kogu välul. Ruudud asusid malelises korrapäras.
„Kuulge! See on ju malelaud?!“ klõpsatas äkki Sergei peas.
Jah, vägagi tundus, et ta asus gigantsel malelaual. Vigurite ja etturite rolli etendasid erinevate konstruktsioonide seljas istuvad inimesed. Otsustades asetuse järgi, oli Sergei kuningatiiva vankriettur.
Äkitselt kõlas kusagilt vali hääl, mis kattis sametise baritoniga kogu välu.
„Tervitan teid, daamid ja härrad! Õnnitlen teid uue Mängu alguse puhul! Nagu tavaliselt, kordan uutele osalistele reegleid.“
„Niisiis,“ jätkas hääl, „te sisenete malepartiisse. Mäng, nagu te juba olete taibanud, pole päris tavaline. Igaüks teist kehastab üht malendit, mille peal te hetkel asute. Teie ees on paneel ekraaniga. Niipea kui mäng algab, lülitub ekraan sisse. Seal näete te malelauda nagu arvutimängus. Teie, teie nupp, on seal märgitud punasega. Malelaual näidatakse kõik käigud, mida te saate antud seisus sooritada. Need helendavad kollaselt. Nii et mängida võib igaüks, ka see, kes ei oska. Iga käik tuleb sooritada ühe minuti jooksul. Niipea kui teie nupp hakkab vilkuma, aeg läks. Kui te tahate kuhugi käia, lihtsalt puudutage sõrmega vastavat ruutu. Kui ei taha, ärge puudutage, lihtsalt nautige mängu.
Kuid pidage meeles, partii tähtsaim roll on Mängijal. Kõik teie käiguettepanekud edastatakse temale ja tema teeb lõpliku valiku. Seepärast on üpris tõenäoline, et Mängija valib mõne teise käigu, mitte teie pakutu. Ainus erand on „surmakäik“. Teie ekraani kõrval on punane nupp. Seda vajutades võtate vastutuse otsustada partii ühe käiguga, see tähendab – sooritatakse matikäik. Vajutate nuppu ja osutate seda käiku. Seejuures võib käigu teha suvaline malend, mitte ainult teie enda oma. „Surmakäik“ sooritatakse automaatselt Mängija soovidele vaatamata. Kuid kui see käik on vale ja matti ei ole, siis käigu pakkuja sureb pärast partiid. Just nii, uustulnukad, te ei kuulnud valesti! Meie Mäng ongi mäng surmani! Partii kaotanud Mängija sureb. Kas see tundub teile ebaõiglane? Tundub ka meile. On ebaõiglane, et Mängija peab üksi hukkuma, seda enam, et ta võis ju ka teie süül kaotada. Teie ju pakute talle käike. Seepärast pole Mängija oma surmas üksi. Sureb ka kuninga eest mänginud inimene – tal raiutakse kohe pärast mängu lõppu pea maha. Surevad ka need, kelle nupp partii käigus maha lüüakse. Nii et meie Mäng on tõeline intellektuaalne sõda! Igas malenupus on relvad ja kui te teete käigu eesmärgiga vastase nuppu lüüa, siis lastakse need ka käiku.
Need, kel õnnestub ellu jääda ühes partiis, löövad kaasa järgmises, kuid juba mõne teise sama värvi malendi eest. Kaotuse ja teie Mängija surma korral valitakse uus Mängija loosiga nende seast, kes on kolmes partiis ellu jäänud.
Edu! Näidake ennast!“
Hääl vaikis ja ümbruses muutus erakordselt vaikseks. Sergeil jooksis uudistest ja sellest õudsest olukorrast, kuhu ta oli sattunud, algul juhe kokku ning ta ei suutnud ikka loobuda mõttest, et see on kellegi loll nali. Või veel parem – ta näeb und, näeb und, näeb und. Kohe ärkab üles ja annab naljameestele pasunasse. Ärkab üles, ärkab üles...
Kuid ärkas hoopiski paneel ja sellele ilmus malepartii algseis. Õudusest tardudes ta adus, et see ei olegi ei nali ega uni. Oli aeg surra.
Veel kord pilgu välule-malelauale heitnud, märkas ta, et midagi puudub... Lõpuks ta adus seda. Ei olnud kuulda linnulaulu ega ritsikate sirinat, mitte ühtegi elusa looduse heli. Ehk polegi ümberringi metsa, on vaid mingid ekraanid. Ja rohigi pole rohi, vaid illusioon? Kus ta küll viibib?
Laual hakkas midagi vilkuma. Jah, punaselt välkus valge ettur h2-l, see oli tema. Tähendab, valge käik. Partii oli alanud.
Sergei oli väiksena maletrennis käinud. Ja alguses küllaltki edukalt. Üheksa-aastaselt sai isegi teise järgu ja võitis peaaegu kõiki oma trennikaaslasi. Ent siis hakkas tal igav ja ta ei võtnud asja enam nii innukalt. Selle tagajärjel hakkasid kolmandal aastal teda võitma need konkurendid, keda ta varem „lükkas nagu ise tahtis“. Erinevalt Sergeist istusid tema trennikaaslased suurmeistrite partiide taga, lugesid vastavat kirjandust, uurisid teooriat, analüüsisid mänge, üldiselt – tegelesid asjaga. Sergeile aga meeldis rohkem improviseerida ning vahel tal partii ajal „sähvatas“. Kombinatsioonid tulid tal alati hästi välja. Kahjuks males kombinatsioonidega alati ei võida. Selles mõttes, et alati neid ei leia. Väga tihti tuleb mängus metoodiliselt oma paremust kasvatada mingi näruse enametturi või isegi lihtsalt natuke soodsama positsiooni juures. Sergeil selline „udusudu“, nagu ta ise seda kutsus, andis harva tulemusi ja ta üldse ei armastanud seda. Seepärast – nagu vastasel õnnestus partii kinnise seisuga pikale venitada või vastupidi, kõik vigurid kiirelt välja vahetada, ta sageli ka kaotas. Kuid kui partiis võis kahida – ja palju kahida – matirünnakut läbi viia ja otsustavalt materjali ära korjata, siis see oli Sergei leivanumber. Kuid kombinatsioone tuli üha harvem ette ja ta kaotas üha sagedamini... Arusaadav, tõsised maletajad ei lange ju mitte kunagi teise järgu mehe kombinatsioonide ohvriks.
Vähehaaval Sergei huvi male vastu jahtus; pealegi, tema arvates olid selle mänguga viimasel ajal kentsakad lood, mitte nii nagu peaks. Eriti ärritas teda, et paljud, isegi algajad, olles läbi uurinud hunniku partiisid – internetist võib kõike leida – praktiliselt ei osanudki enam oma peaga mõelda. „Selles seisus tegi meister N sellise käigu ja lõpuks võitis...“ ja noor maletaja teeb ka selle käigu. Tema vastasele meenub aga, et juba selles seisus vastas suurmeister NN nii ja partii lõppes viigiga. Ja ta teebki selle käigu. Nii mängitaksegi. Millised kombinatsioonid ja improvisatsioon? Vahel on ju kõik käigud juba ammu teada.
Võib-olla Sergeil polnud oma arutlustes õigus, kuid igal juhul pidanuks ta males saavutama uue mängutaseme, aga see teda enam ei huvitanud. Või polnud tal selleks eeldusi. Nii või teisiti, Sergei jättis male maha ühegi tõsisema tulemuseni jõudmata. Teine järk on ju naljanumber.
Ja-jaa, imeline lapsepõlv... Hiljem mängis ta malet väga harva ja ka siis reeglina arvuti vastu.
Ja vot nüüd ta mängib taas. Õigemini osaleb mängus etturina. Ja see pole enam isegi mitte mäng, vaid sõda. Vaevalt see mesimagus hääl surmade kohta nalja tegi. Ja ikkagi, kuhu ta on sattunud?
Sel ajal tegid valged esimese käigu: ettur c2-c4. Mõne aja pärast vastasid mustad etturiga c7-c5. Valged: e2-e4, mustad e7-e5.
„Jamps,“ mõtles Sergei. „Kumbki Mängija ei oska mängida.“
„Just, kuhu ta nüüd lipuga ronis?“ üllatas Sergeid valgete järgmine käik, kui Mängija viis lipu h5-le. Mustad vastasid ratsuga f6-le. Valged lipp g5. Must ettur d7-d6.
„Omapärane partii, kui nii võib öelda; mängida kumbki raudselt ei oska. Hea, kui käikegi tunnevad.“
Valged ettur a2-a4. Mustad odaga c8-g4.
Senini polnud Sergei ühtki käiku pakkunud ja lihtsalt seisnud oma „kirbul“, ent nüüd, lollusest või tarkusest – mis viivad mõlemad tihtilugu sama tulemuseni, otsustas rünnata musta oda. Kui saabus taas valge käigu aeg, pakkus ta liikuda oma etturiga h3-le. Ja kohkus kohe. Aga mis siis kui mustadega Mängija võtab kätte ja lööb ta odaga maha? Normaalne maletaja sellist käiku muidugi ei tee, oda ju lüüakse samuti kohe maha. Sellistes seisudes oda etturi vastu ei vahetata. Ent seda normaalses mängus, mitte selles siin.
Valge Mängija võttis ta käigu vastu. Sergei „kirp“ lõi kõikuma ja hüppas üsna reipalt ettepoole. Sergei klammerdus põiklatti külge, kuid tema agregaat oli äärmiselt püsiv ja üldsegi mitte ümberminekualdis. Peagi avastas Sergei end järgmiselt ruudult, palju heledamates toonides rohu ja lillede keskelt.
Tema õnneks vastane etturit lööma ei hakanud, mustad võtsid ära teise etturi: ratsu lõi e4.
Sergeist oli see ruut piisavalt kaugel ja ta ei saanud päris hästi aru, mis täpselt toimus. Oli ainult selgelt näha, kuidas must ratsu sõna otseses mõttes tõusis lendu, tiivad laiali, ja laksas tiibadega ning valge etturi seljas trooniva mehe peale sadasid mustad läikivad mõõgaterad. Neid oli palju. Osutus, et ratsu tiivad koosnesidki ainult mõõkadest, umbes nii nagu Stymphalose lindudel vanakreeka müütides. No need lasigi teine käiku.
See oli partii käigus esimene surm. Selliselt kauguselt oli võimatu eksida ning meest tabas ilmselt nii mitugi haljast tera.
Veidikeseks mingil moel õhku rippuma jäänud ratsu laskus juba vabale ruudule. Sergei ei märganud, kuhu kadus „kirp“ surnukehaga.
„Ikkagi, see... must... üldse ei oska mängida,“ taipas raskustega toimunust toibunud Sergei. „Nüüd võib rahulikult lipuga oda võtta ja kõik... valgel on lihtsalt vigur rohkem.“
Kuid ei, tsirkus jätkus.
Tema „kirp“ elustus taas ja Sergei taipas, et taas tahetakse temaga käia. Ja mitte niisama käia, vaid tema ettur h3 lõi musta oda g4-lt. Seekord hüples „kirp“ peaaegu välja ruuduni, kus seisis must oda, kelle seljas istus hirmust surnukahvatu kolmekümnendates mees. Miski plõksatas – ja otse keset mehe laupa tekkis väike suletutt, mille alt purskus koheselt verenire. Nähtavasti oli Sergei „kirp“ varustatud millegi ammutaolisega, mis nüüd saatiski surmatoova noolekese märki. Musta oda asus tosinajagu meetrit eemal ja Sergei, kes polnud kunagi nägemise üle kaevanud, nägi selgesti, kuidas veri tulvab üle endiselt nupu külge klammerduva, kuid juba surnud mehe näo, voolab üle ta palja rinna... Sergei sulges õuduses silmad.
„Kirp“ vappus taas ja hüples edasi. Sergei avas ühe silma.
Ta oli juba g4-l. Kusjuures mitte mingeid jälgi eelmisest malendist polnud jäänud.
„Kuhu see kõik kadus, mitte verepiiskagi pole näha?“ mõtles Sergei, ehkki tal oli sellest juba ükstapuha. Kunagi varem polnud ta vägivaldset surma nii ligidalt näinud, ja nüüd – lausa kaks tükki otse ta silme all. Vaatepildist hakkas tal päris halb. Ajas iiveldama, kõrvus kohises... Kuid Sergei enesetunne oli kõigile kama kaks ja mäng jätkus.
„Millal see luupainaja ometi lõpeb? Lõpeks rutem... Ehkki surra üldsegi ei tahaks...“
Aga must Mängija tegi sellal järgmise lolluse. Selle asemel, et rahulikult lüüa valge lipp, keda kujutas vägev kolmemeetrine lumivalgete tiibade ja hiiglasliku kahekäemõõgaga ingel, oma lipu või ratsuga, käis ta miskipärast odaga e7-le. Valged võtsid vastuseks lipuga g7. Isegi Sergei kohalt oli näha, kuidas Ingel sujuvalt õhus laueldes ujus vastase „kirbuni“, äsas mõõgaga ja lõi musta etturi ühes temal asunud inimesega pooleks. Sergei jäi hiljaks ja sulges silmad alles siis, kui etturi rapitud jäänused ja inimesed pooled maha pudenesid.
Järgmisena käis must oda g5 – absurditeater jätkus. Ja taas, selle asemel, et lüüa lipuga must vanker, lõid valged vankriga etturi h7-lt. Sergei kõrva ääres vilistas miski ja kohal, kus seisis must ettur, kostus plahvatus. Sellest piisas – ei nuppu ega inimest. Ratastel „Tsaar-suurtükk“ veeres majesteetliku rahuga Sergeist mööda.
Must oda käis f6 – järjekordne „geniaalne“ käik.
Sergei ei teadvustanudki hetke, mil ta parem käsi punast nuppu vajutas – valge lipp f7 – matt!
„Õnnitleme Valget Mängijat võidu puhul!“ sametises hääles kõlav vaimustus tekitas tahtmise end üles puua. „Meil on mees, kes julges enda peale võtta „surmakäigu“! Ja ta ei eksinud, õnnitleme ka teda! Õnnitleme kõiki austatud pealtvaatajaid, kelle panused täna võitsid! Kaotajaid ootame tagasi järgmiseks Mänguks! Me oleme kindlad, et siis te saate kõik tagasi! Aga nüüd – hukkamine! Musta kuninga hukkamine!“
Sergei ei kavatsenud mitte kellegi hukkamist vaadata. Ta oli selletagi näinud piisavalt ja ta ei tahtnud näha veel üht, pealegi veel seda, keda tegelikult ise oma käiguga surma oli mõistnud. Tal ei olnud muidugi eriti valikut. Rääkimata sellest, et selliste mängijatega võid isegi rumalast peast surra, keegi kuningatest ja mängijatest peab ju surema. Sedakorda – mustadega mängija. Ent ikkagi...
Sergei sulges silmad ja ootas. Ootus venis, nähtavasti korraldati hukkamist kuidagi „eriliselt“.
Viimaks torkas miski teda jalga ja Sergei kaotas teadvuse.
Ta ärkas tundmatus akendeta toas, kuid kuna laes põles päevavalguslamp, siis oli valge. Ruumis oli voodi, sellel ta lebaski, dušikabiin, väike lauake kandikuga, millel seisid taldrikud mingi söögiga, tool, parask sirmi taga nurgas ja uks. Sergei tõusis ja proovis ust avada. See seda loomulikult ei teinud.
Heitnud pilgu söögile, tundis Sergei, et on näljane.
„Tuleb süüa,“ mõtles ta. „Jõudu võib vaja minna, ehkki teab milleks. Kuid miks keelduda? Enne hukkamist ju ka nagu toidetakse...“
Söök oli kah sihuke, miski juurviljapüreesupp, kotlet makaronidega ja klaas mineraalvett. Pole priisata, aga mida oodatagi? Olnuks ju rumal hästi ja maitsvalt toita neid, kes peatselt surevad.
Sergei vaatas end üle – aluspüksid ja T-särk, voodi all sussid. Ja mitte tema omad, vaid „heade“ peremeeste kingitus.
Söönud ja duši all käinud, heitis Sergei voodisse ja asus olukorda analüüsima.
Olukord oli sitt, kui mitte hullem. Tundus, nagu oleks ta mingil moel sattunud... reegliteta surmaheitlusse. Reeglid siin põhimõtteliselt ju olid, malereeglid. Kuid vaevalt need, kes seda hullu malet mängisid, nii mängijad kui mängulaual olijad, võisid millelegi loota. Reegliteta kahevõitlustest võis vähemalt ellujääja teenida rohkem raha. Ehkki, kui filme uskuda, sunniti vahel inimesi taplema surmani ilma igasuguste boonusteta, mõnes vanglas näiteks. Kõige järgi otsustades ta oligi millessegi seesugusesse sattunud. Siin mängivad inimesed malet surmani, igasugu ebanormaalsed paksud tengelpungad vahivad pealt, teevad panuseid... ühesõnaga – lõbutsevad.
„Raisad! Kuidas ma teid vihkan, et kurat teid kõiki võtaks!“ karjus Sergei.
Karjuda on muidugi kasutu. Ja mis kurat siia puutub? Igasugu jama ronib pähe.
„Midagi on siin valesti,“ vajus Sergei mõttesse. „Klaar muidugi, mis. Kui palju see kõik maksta võib ja kustkohast selline tehnoloogia? Hüva, „kirp“ veel kuidagi, aga lendav Pegasus? Ja Ingel. Ehkki iial ei või teada, mida miljardäride raha eest valmis ei tehta? Vahest katsetatakse meie peal mõnda relva ka veel...“
Vedelenud voodil veel pool tunnikest, tundis Sergei, et jääb uniseks. Valgus toas kustus.
Järgmisel korral virgus ta malelaual, turnides oda seljas väljal f1.
„See pole hea,“ mõtles Sergei. „Odad on ründavad nupud, neid ka vahetatakse tihti. Valgeväljaline oda valgetel... Üldiselt, siin on veel mängijad... Ei teagi, kes oleks parem...“
Nüüd metsa enam polnud. Malelaud paiknes väikesel saarekesel keset ääretut merd. See tähendab, malelaud oligi saareke. Sai lõplikult selgeks, et kõik need metsad ja mered pole muudkui projektsioonid. Vahest kujutised ülisuurtel ekraanidel, vahest midagi muud...
Mõne aja pärast esines juba tuttav sametine hääl sama sissejuhatava kõnega mis eelmisel korral ja partii algas.
e2-e4. e7-e5.
Ratsu g1-f3. Ratsu b8-c6.
Oda f1-b5.
Oda, kelle selle seljas Sergei istus, liikus mõõdetult sammul ratsut ründama.
„Raisk, hispaania avang,“ taipas Sergei. „Pole kindel... Meil on sama Mängija, kes eelmisel korral. Ei usu, et ta aru saab, mida teeb. Kuid raisk käis ju minuga, ehkki ma midagi ei soovitanud.“
Must oda f8-c5.
Valge ratsu b1-c3. Must ratsu vastuseks g8-f6.
„Ei, seekord on käigud enam-vähem normaalsed,“ jäi Sergei mõttesse. „Või on see ikkagi juhus?“
Jah, edasine näitas, et käigud olidki juhuslikud. Taas algas „naljanumber“ – valge ratsu lõi e5. Ratsu löödi vastuseks muidugi kohe maha, ehkki oodata võis mida iganes. Must ratsu c6 lööb e5.
Selles partiis ta ei oodanud järjekordset surma, vaid sulges silmad juba enne, kui kedagi lööma asuti. Silmi avades nägi Sergei juba pilti ilma laipade ja vereta.
„Aeg on sääred teha,“ mõistis Sergei, „enne kui meie kotkas otsustab minuga ettureid noolima asuda.“
Niipea kui valge käik saabus, pani Sergei ette taganeda oma odaga f1-le. Tema õnneks Mängija nõustus.
Edasi algas täielik jamps. Sergei istus nagu hiireke ja ei pakkunud kordagi ühtki käiku. Ja kogu mäng teda ei morjendanud. Kuid – mis peamine – valgetel õnnestus taas võita. Mingil moel õnnestus valgetel musta vigurid ära võtta – too pani nad lihtsalt ette ning kümmekonna käigu pärast ka matt panna. Kes malest midagigi jagas, neile oli see kõik haige sonimine. Ta nägi, et valged asusid musti nuppe üksteise järel hävitama ja isegi ei üritanud mängu käiku sekkuda. Mäng või asi... Võinuks isegi muiata, kui mitte see järjepidev mõrvaorgia.
Sel korral ei saanud Sergei ühegi surma põhjustajaks ja ei kaenud ühtki surma pealt, mistõttu hakkas natuke kergem.
Mäng kuulutati lõppenuks. Taas toimus mustade kuninga hukkamine, selle järel vältimatu musta Mängija surm.
Taas torkas miski Sergeid.
Ja taas sama tuba, sama toit – ainult makaronide asemel oli kartulipüree. Taas uni ja uus mäng.
Sergei oli valge kuningas. Malelaud asus keset kõrbe.
„Oivaline, lihtsalt oivaline, kuningas...“ Sergei süda jättis lööke vahele. „Nüüd ei tohi kaotada... Kurat...mida teha?“
Sergei adus, et tema elu ripub juuksekarva otsas. Kes teab, äkki uus mustadega Mängija oskab mängida ja siis on tema omaga... Tuleb valvel olla.
Sergei oli kuningas ja istus sõna otseses mõttes troonil. Peas oli tal mingist valgest metallist kroon. Parem käsitugi oli vasakust märgatavalt pikem ja seal asusid juba tuttav ekraan ja punane nupp. Ekraan lõi helendama ja mäng algas. Kuna ümberringi laiusid nagu liivad, siis nagu vastavalt olustikule oli täna erakordselt lämbe.
E2-e4, otse Sergei ees seisev ettur hüples juba tuttavlikult kaks ruutu ettepoole. Mustad vastasid ettur g7-g5. Valged lasid käiku teise etturi: d2-d4. Must ettur f7-f6.
Sergei raksatas rusikaga punase nupu pihta – lipp d1-h5 matt!
Ei, järjekordne must Mängija ei osanud kas üldse mängida või sooritas pesuehtsa enesetapu. Kuid teha nii, kui kaalul on sinu oma elu... Kolme käiguga kaotada, seda peab oskama.
„Daamid ja härrad! Ja see juhtus taas! Taas kord „surmakäik“! Ja sensatsioon! „Surmakäigu“ tegi taas sama inimene! Tundub, et meil on külas päris maletaja! Õnnitleme teda! Aga nüüd hukkamine!“
Sergei sulges nagu harilikult silmad.
Seejärel kõlas veel üks uudis.
„Austatud daamid ja härrad!“ Sametine hääl nõretas traagikast. „Meil on suur õnnetus, valgel Mängijal ei pidanud süda vastu ja ta suri. Kui kahju, ta oli veel nii noor... Kuid me peame nüüd valime uue Mängija! Nagu varemgi, otsustab selle loos! Järgmise mänguni!“
Järgmiseks Mängijaks sai iseenesest mõista Sergei. Olnuks üllatav, kui läinuks teisiti. Sergei ei uskunud pimedat juhust. Loos – ennäe imet. Ilmselt otsustas keegi tema pealt suurt raha hakata tegema ja nii koristatigi eelmine eest ära. Väärt materjal läheb muidu kasutult raisku, toogu siis kasumit.
Seekord ei ärganud Sergei enam mitte vanas toas, vaid hoopis teises kohas. Ja mitte üksinda.
Seekord istus Sergei mugavas nahkses tugitoolis, sinna peaaegu uppudes – tahad ruttu tõusta, ei õnnestu. Tema ees seisis ümmargune diivanilaud, mitte ajakirjadega, vaid puuviljavaagnaga – banaanid, viinamarjad, õunad. Teisel pool lauda väikesel diivanil asus moodsas heledas ülikonnas õlakas ja näomaskiga mees. Seetõttu oli keeruline mehe vanust hinnata, ent otsustades maskipilude vahelt välkuvate silmade põhjal, ja ka käte järgi, millega mees silitas põlvedel lamasklevat armsat halli kassikest, polnud ta üldse vana. Mehe kõrval istus põrandal pirakas rotveiler. Koer ei pööranud oma ainitist pilku kassilt, justkui lootuses, et peremees annab teise talle puruks kiskuda. Või unistas, kuidas kassi pimedas nurgas kinni püüda ja vaikselt ära kägistada.
Nad viibisid ruumis, mille seinad koosnesid üleni peeglitest. Või polnud need ehk peeglid, vaid suured ekraanid, praegu välja lülitatud ja nende pinnalt võis end vaadata nagu peeglist. Sergei proovis end silmitseda. Seljas oli tal nüüd liigutusi mittetakistav spordidress ja jalas tossud. „Sportlane,“ osatas Sergei mõttes kibeda irooniaga. Aga nägu... Ta oli 22-aastane, ent tundus 10 aastat vanem. Tumedais juustes helkis selgesti halli.
„Tervist, noormees, meeldiv teiega tutvuda,“ mehe hääl oli noor, aga kuidagi tehislik. „Võtke heaks!“
Sergei vaikis ja ei võtnud vaagnast midagi. „On parasiit, ja ülikonnast pole tal ka kahju, läheb ju karvu täis. Miljonär, kui mitte isegi miljardär. Ja mask ka ees ja häälemuundur ka vist. Kardab, et ta ära tuntakse? Ei imesta, kui teda perioodiliselt teleekraanilt näha saab. Pole midagi, põrgu päralt, küll kohakese katlas ikka pälvid, varja oma nägu kuidas tahad,“ mõtles ta.
„Vaikite? Saan aru. Te pole ju oma olukorraga päris rahul.“
Rotveiler pööras ainitise pilgu Sergei poole ja too adus, et sellel penil pole inimese mahamurdmine raskem kui kassi ärakoristamine. Sööb ära ega köhi ka mitte.
„Rahu, Ängel, külaline on pahane. No mis teha, igaühele oma,“ mees sirutas käe ja patsutas koera suurt pead, millest too õndsalt kissitas mõne aja, aga kass vastupidi hakkas sisisema ja püüdis maha hüpata.
„Ära tõmble, Kiisu, ja ära armukadetse, ma armastan teid kõiki,“ surus mees kassi tugevamalt enda vastu. „Ja vaata hoolikalt, kui ma peale ei passi, pistab Ängel su nahka.“
„Teil pole elus vedanud ja teid valiti osalema Mängu,“ jätkas mees, pöördudes seekord Sergei poole. „Kuid selline on teie saatus... Õige küll, ma pole end tutvustanud. Mina olen selle paiga peremees ja Mängu organisaator. Võite mind kutsuda härra Petratšjoviks. See pole loomulikult mu pärisnimi. Me oleme siin kõik valenimedega. Kes meie, tahate teada? See on teie jaoks hetkel tähtsusetu. Te olete ilmselt juba taibanud, et osalete mängus, milles ringlevad suured rahad. Jah, meie Mäng eksisteerib kõigest kuus kuud, aga juba on paljudel õnnestunud terve varandus kokku ajada. Kuigi keegi on ka laostunud... Hasartmängud, mõistate...“
Sergei vaikis.
„Hästi, näen, et teil pole jututuju, seepärast teen lühidalt. Loos valis teid välja, nüüd olete valge Mängija. Mäng toimub homme. Varsti viiakse teid... Mängijatel on mõningased privileegid. Aga nüüd tutvustan ma teile veel mõningaid reegleid. Need on lihtsad. Te ju oskate malet mängida? Me töötasime need välja pärast seda, kui meie juurde juhuslikult sattusid kaks tarkpead. Neil õnnestus paar korda viiki leppida ja üldse igatpidi mängu venitada, lõid vähe nuppe... Meile on vaja tõelist Mängu, mängu-sõda! Peab olema hoogu! Mängija peab püüdma võita! Ta peab kartma oma elu pärast! Eh, läksin hoogu... Niisiis. Kui mäng lõpeb viigiga – ükskõik mis põhjusel: patt, seisu kolmekordne kordumine, lauale jäävad vaid kuningad... Ükskõik. Siis surevad mõlemad Mängijad, nii valge kui must. Ja mõlemad kuningad samuti. Ei taha mängida? Võite alistuda – surete vaid teie ja teie kuningas. Seepärast pole vaja ülearu mõelda ja kavaldada – mängige. Ja ärge mõelge aega venitada. Mängija võib käiku mõelda kuni viis minutit. Ei jõudnud, saate elektrilöögi. Järgmine kord suurema. Ja nii edasi. Ei maksa ennast mõnitada. Elektrilöögid on väga ebameeldivad. Lihtsalt mängige. Ja pidage meeles, te võite kaua elada, see pole raske. Mängige ja võitke. Ja veel... Meie rikastel klientidelt on laekunud mõned ettepanekud. Nad tahaksid Mängu reegleid täpsustada ja parendada. Mitte malereegleid, muidugi. Kuid... sellest hiljem. Kui te võidate kolm partiid, tehakse sensatsiooniline avaldus. Olen kindel, et see meeldib teile. Kas kõik on arusaadav? “
Sergei vaikis endiselt, mõtles vaid, et muinasjutte oskab temagi vesta. Vaevalt tal lastakse lõpmatult võita. Mis panustest siin rääkida, kui võitja on ette teada?
„Olgu siis. Viige ta oma tuppa!“
Kostusid sammud ja Sergei õlale langes raske käsi.
„Tõuse!“ jälle kõlas kuidagi tehislik hääl. Sergei tõusis raskustega. „Kardate, raisad, et võin kallale tulla?“ vilksatas mõte. „Peljake, peljake. Kui vaja, tulen teises kohas. Spetsiaalselt palun põrgusse, et teid seal vikladega oodata...“
Sergei muuseas ei mõelnudki vastu hakata. Esiteks, ta polnud üldse jõujuurikas ja kakeldagi ei osanud. Teiseks, tema saatja, samuti maskis, oli nii-öelda „kappide“ tõust, kes suutnuks tõenäoliselt ta ühe käega ära kägistada. Rääkimata veel koerast, kes ei pööranud Sergeilt silmi, niipea, kui too oli jalad alla võtnud.
Mänguri tuba oli tõepoolest privilegeeritud. Sergeid viidi sinna mitte väga kaua, kuid eksitavalt, mööda koridore ja hargnevaid käike, mööda treppe üles ja alla. Ta ei kahelnud, et tagasiteed peeglitega tuppa ta vaevalt et iseseisvalt leiab.
Tuba oli suurem kui eelmine. Peale voodi, lauakese toiduga (eelmisega menüüga võrreldes oli lisandunud paar salatit) ja teisi „mugavusi“, olid siin veel külmik karastusjookide ja isegi mõnede maiustustega ning televiisor.
Lahkuda oma uuest elukohast Sergei iseseisvalt muidugi ei saanud. Lükanud Sergei tuppa, lukustas „kapp“ hüvasti jätmata ukse ja Sergei jäi üksi. Ta leidis puldi ja lülitas teleri sisse. Kanaleid oli vähemalt poolsada, kõik erinevates keeltes. Inglise, vene, saksa, hispaania, veel mingisugused. Erinevad filmid, laulud ja nii edasi. Uudiseid ei olnud. Ainult meelelahutus. Aru saada, kus ta viibib, isegi mis maal, oli võimatu. See, et temaga räägiti vene keeles, ei tähendanud midagi. Ta võis ka mitte Venemaal olla. Vene keeles rääkiv hääl väljal? Ja siis? Vahest olidki kõik siinviibijad Venemaalt, kuid mäng ise toimus mõnel asustamata saarel Vaikses ookeanis. Kas miljardäril on siis raske endale sobiv maalapp osta?
Keha kinnitanud, vajus Sergei voodile oma olukorra üle järele mõtlema ja Petratšjovi manama. Ta ei märganudki, kunas uinus.
Ongi mängupäev. Seekord ärkas Sergei voodis nagu nõelatult. Ehk nii oligi. Siin oli selles osas kõik klaar. Torge – magad, torge – ärkad, torge – oled surnud.
Laual juba seisis hommikueine – must kohv ja juustuvõileib.
„Tõepoolest, privileegid, hommikusöök tuuakse lausa voodisse,“ muigas Sergei mõrult.
Kärmelt kõik alla kugistanud ja jõudnud isegi end värskendada ja riidesse panna – needsamad dressid ja tossud – kuulis Sergei, kuidas uks avaneb. Tema järele tuli seesama koljat, aga võib-olla ka mitte – egas maski alla ei näe.
Ta juhatati uude ruumi. Siin viibis veel üks valges kitlis ja taas maskis mees. „Mõrtsuktohter,“ turgatas Sergeile pähe fraas ühest vanast lapsepõlves nähtud filmist,. Sergei pandi istuma käsitugedega tooli väheldase laua taha ja tõmmati rihmadega kinni, et ta ei tõmbleks; nagu tavaliselt jäeti parem käsi vabaks ja tõmmati pähe metalne kõrvaklappidega võru. Siis ühendati juhtmed – kuhugi seljataha, mõlemale oimule, otse silmade alla ja midagi teravat kaelale otse lõua alla. („Traadid mispärast? mõtles Sergei. See pole enam naljamäng. Kaela nähtavasti tehakse kaotuse korral süst...“) Varsti jäi Sergei üksi, kõik lahkusid. Kümnekonna sekundi pärast lõi laud sädelema ja osutus suureks ekraaniks, millele ilmus algseisus malelaua kujutis. Seejärel lõi otse Sergei ees asetsev sein samuti helendama. See oli veel üks, pooleks jaotatud ekraan. Vasakul Mängu malelaud ühes kõigi seal asuvate inimestega. Parem pool jäi tühjaks.
„Õnnitleme, Mängija!“ kõlas tuttav hääl kuularites. Sergei tundis ära Petratšjovi. „Kohe algab Mäng, aga Teile ma selgitan veel üht-teist. Niisiis, esiteks, ärge püüdke endalt juhtmeid, klappe ja muud kulge kinnitatut ära rebida. Sõnakuulmatust karistatakse surmaga. Teiseks, ärge sulgege Mängu ajal silmi. Me jälgisime Teid. Kas Teile ei meeldi surm? Tuleb harjuda. Kui Te sulete silmad, siis pilt, mida Te ei soovi näha, edastatakse Teile vahetult nägemisnärvidesse. See on muide üpris valulik... No nii, edu. Loodetavasti kohtume veel.“
Malelaua kujutis muutus kirkamaks, seinale paremal ilmusid käigusoovitused.
„No ei,“ otsustas Sergei. „Proovin ise. Mida teha, et tapetaks võimalikult vähe?...“
Talle meenus oma kõige edukam mäng siin, see viimane, kui ta kehastas kuningat. Siis õnnestus ohvriteta hakkama saada kolme käiguga. Surid loomulikult must kuningas ja Mängija. Kuid sinna ei saanud midagi parata.
Sergei otsustas alustada lihtsalt.
Ekraanile kuvatud soovitustele, mida muide eriti palju polnudki, tähelepanu pööramata liigutas ta etturit kuninga eest e4-le. E7-e5, vastas must. Valge oda c4. Must ratsu c6. Lipp h5. Must ratsu hüppas vastuseks f6-le, rünnates lippu.
Nagu Sergei ka lootis, talle oli jälle patser sattunud. Valge lipp lõi etturi f7-lt. Karjapoiss!
Seekord tuli tal kõike pealt näha. Valge lipp tõusis kõrgele õhku ja lajatas kahekäemõõgaga musta etturi ühes inimesega pooleks. Lipp jäi hetkeks õhku rippuma, ning nüüd Sergei taipas, kuhu „löödud“ nupud kaovad. Ruut, millel seisis must ettur, sõna otseses mõttes vajus maa alla ning tema asemele tekkis uus, võib-olla seesama, kuid juba ilma vere ja jäänusteta ning lipp laskus sinna. „Arusaadav, kuid mitte eriti.“ Sergei püüdis mitte mõelda äsjasest hukkamisest, vaid olukorda analüüsida. „Kuidas see toimib? Mis tehnoloogiaga? Kui palju neil tagavaranuppe on? Kõik see on ju ropult kallis. Või toob Mäng nii palju sisse?...“
Keskendumist takistasid mõtted sellest, et tema on nüüd inimeste surma otsene süüdlane. Siin, hiiglaslikul malelaual, sõltub peaaegu kõik Mängijast. Just Sergei otsustab, keda surmale määrata ja kellele anda võimalus elada. Seepärast ei tule teha isegi mitte mõnd ilmselget mängu loogikast lähtuvat käiku, vaid asendada see mõne rumalama, ent see-eest kellegi elu päästva käiguga. Sergei mõtisklused katkestas musta kuninga hukkamine.
Taas avanes ruudu keskel otse kuninga trooni kõrval avaus, meetrit 5 läbimõõdus ning sealt tõusis ümmargune platvorm tapalava ja suure kännuga, mil isegi sobiv lohk pea jaoks. Kännu taga seisid kolm meest – timukas punases rüüs ja kapuutsis, mis varjas tervenisti ta näo, vaid silmad välkusid, ja hiigelsuure kirvega. Teised kaks olid abilised. Abilised sammusid viivitamata musta kuninga juurde, kelleks oli viiekümnendates mees, kiskusid ta troonilt maha ja lohistasid tapalavale. Mees ei tõrkunud, kuid jalgu ei liigutanud. Ta oli täiesti kange ja vangutas vaid aeg-ajalt pead.
Jaa, hukkamised käisid nagu lepase reega. Abilised panid kärmelt õnnetu põlvili ja tema pea kroonigi ära võtmata pakule. Timukakirve hoop – ja maharaiutud pea veeres krooni kaotades üle muru, seda verega määrides.
Kõik.
„Õnnitlen! Valgete hiilgav võit! Uute kohtumisteni!“
Sametine hääl kõneles veel midagi, kuid Sergei ei kuulanud teda. Toimepandud hukkamine jättis talle nii rõhuva elamuse, et ta isegi ei märganud, kuidas ta lahti seoti ja Mängija tuppa toimetati. Sergei ei võtnud palukestki, rüüpas ainult külmikust mingit mahla ja ronis magama.
Teine võit tuli malelises mõttes taas hõlpsalt. Kuid Sergei tajus peaaegu füüsiliselt, kuidas ta tasahilju hullub nendest kaitsetute inimeste surmadest ning üha tugevnevast süütundest. Kuigi ta püüdis võita nii, et surmasid oleks võimalikult vähe, polnud neid täielikult vältida võimalik. Sergei valis taas sama avangu, viis oda ja lipu välja ning mõne käiguga pärast suutis veidi täiustatud karjapoisimati ära panna, ehkki nüüd seitsme käiguga.
Sergei võitis endale elupäevi, kuid ta närvikava andis tasapisi järele. Ta magas halvasti ja miskipärast olid silmad pidevalt märjad. Peas polnud enam mingeid mõtteid peale kohalike peremeeste eriti julmade tapmisviiside kavandamise. Ühes nendega, kes seda etendust pealt vaatavad. Ta sajatas neid igal võimalikul moel, pöördus Jumala ja deemonite poole, soovis Petratšjovile ja ta semudele igavesti põrgutules põleda, saada Peltsebuli kärbeste söödaks ja muid õudusi. Ta huuled pomisesid alati midagi, vahel ta isegi ei mõistnud, mida, ja vaid Mängus suutis ta keskenduda ja muule mitte mõelda.
Pärast võitu kolmandas partiis, kui talle juhtus vastu enam-vähem asjalik nuputõstja ja Sergeil tuli pingutada 20 käiku, tassiti ta taas härra Petratšjoviga kohtuma. Too, justkui eelmisest korrast diivanilt tõusmata, istus endiselt, põlvedel kass, kellelt metsik rotveiler ei pööranud oma ainitist pilku, ihaledes teist tükkideks rappida.
„Õnnitlen, Mängija! Te teete edusamme.“
Sergei ei vastanud, ainult kuulas.
„Ma lubasin eelmisel korral sensatsiooni? Siin see on. Mängu reegleid muudeti taas. Me täiustame neid kogu aeg vastavalt klientide soovile. Uus reegel – Mängija, kes võidab kuus korda, pälvib vabaduse ja õiguse valida. Esimene valik: 100 000 eurot ja ta võib meid maha jätta.“
„Jah, te ei eksinud,“ kinnitas Petratšjov, kui Sergei veekalkvel silmi umbusklikult talle otsa põrnitsema jäi. „Te võtate raha ja Teid toimetatakse varjatult linna, kust te meile saabusite. Ja edasi tehke, mida tahate.
Teiseks: Mängija võib vahetada värvi ja edasi mängida. Sel juhul pärast järjekordset kuut võitu ta honorar suureneb 300 000 euroni ja ta lahkub meie juurest raha ja uute dokumentidega suvalisele nimele. Ja ta võib suunduda sinna, kuhu tahab.
Ja kolmandaks, Mängija võib jääda siia ja asuda tööle minu juurde. Mul on palju huvitavaid pakkumisi.
Nii et veel kolm võitu ja valik on Teie. Minge.“
Sergei tõusis raskustega ebamugavast tugitoolist ja ta viidi tuppa tagasi.
Loomulikult ei uskunud ta ühtki sõna. Võis veel kolmanda variandi tõenäosust arvutada, kuid esimesed kaks... Kes see laseb tal minna pärast kõike seda, mis ta siin näinud on? Muidugi, ta ei saa ju öelda, kuskohas ta oli ja üldse võidakse teda ju ka mitte uskuda... Kuid anda raha ja minema lubada? Kus siin mõte on? Ja veel tuleb võita need kolm partiid ja pole kindel, et see tal õnnestub. Usun, et tekib probleeme.
Sergei võitis veel ühe mängu. Nagu ta kahtlustaski, ei läinud see libedalt. Ta alustas juba tavaks saanud avanguga, oda ja lipuga, kuid kohe adus, et seekord läks liiale. Kõige järgi otsustades oskas mustadega Mängija malet enam-vähem Sergei tasemel, seetõttu kaotas Sergei temposid, kui ta lippu mööda lauda taga hakati ajama. Mustad olid selleks ajaks juba vangerdada jõudnud ja Sergei tekkis väike paanika, ent ta võttis end kokku. Surra ta endiselt ei tahtnud. Ta vangerdas teisele poole ja siis tabas teda inspiratsioon. Tal õnnestus omal lauapoolel koondada musta kuninga vastu korralik löögirusikas – lipp, kaks vankrit, ratsu ja oda. Etturitega peale tungides ja oda kahides avas ta seisu ja paiskas musta kaitse vastu oma rasked vigurid. Tulemuseks – üpris efektne matt. Kuid... Kuigi Mäng puht malelisest vaatevinklist õnnestus, siis kui palju surmasid see endaga kaasa tõi... Ja ta nägi neid kõiki. Ja need kõik olid otseselt tema süü.
Järgmine partii oli veel hullem. Ta sattus talle nii vastumeelsesse kinnisesse seisu, mis pärast kõigi vigurite vahetust jõudis etturilõppmängu. Kusjuures võrdses seisus. Asi lõhnas viigi järele, kuid siis tegid mustad ühe ebatäpse käigu ja ... edasi, edasi kuningaga! Kuningas on etturilõppmängus hirmus jõud, kui muidugi mängida oskad. Sergei ajas oma kuninga liikvele, näris end läbi musta seisu ja jõudis kaitsetute etturiteni.
Lühidalt öeldes, Sergei võitis... Ta viis etturi lippu ja edasine oli puhas tehnika.
Öösiti Sergei enam ei maganud, vaid sonis, needes Petratšjovi ja Mängu, silme ees aga virvendasid hukatute kehad – pooleks raiutud, põletatud, õhku lastud. Surmad olid erinevad ja ka inimesed olid erinevad. Kohtas ka päris noorukesi ja päris vanureid. Miks neid küll siia veeti? Söögist oli Sergei peaaegu loobunud, ta vaid jõi. Ta isegi ei pesnud end enam ning ei mäletanud, millal viimati tualetis käis. Kas oligi?
Viimane, kuues partii oli kõige raskem. Igas mõttes.
Must Mängija oli väga tugev ja kui ta oleks Sergeile ette juhtunud mõnes varasemas mängus, oleks Sergei elunatuke juba ammu otsa saanud. Kuid nüüdseks oli ta jõudnud nähtavasti oma võimete tippu ja üldsegi mitte ei tahtnud surra enne seda härra Petratšjovi kõri kallale pääsemata.
Mäng perutas ja ometi suutis Sergei ta ohjesse saada. Lõpuks jõuti seisuni, mis tal teist korda elus ette tuli. Juba nii ammustel kooliaastatel tuli tal kord oda ja ratsuga matti panna, teisi nuppe peale kuningate enam lauale polnud jäänud. Ja nüüd tuli taas seesama. Mingi reegel oli veel, Sergei oli juba unustanud, kas matt tuli panna kolmekümne või viiekümne käiguga... Peamist ta mäletas – must kuningas tuleb ajada oda värvi nurka ja panna peale konkreetne seis. Toona, kooliajal, ta vaevles ja ajas võõrast kuningat taga üle kogu laua, ent täna läks asi ludinal. Nähtavasti must, olles mõistnud, et sureb igal juhul – mustadega Mängija võis ju loota veel vaid viigile – eriti ei pingutanud ja vastu ei punninud. Sergei ajas kuninga küllaltki kiiresti nurka ja pani mati.
Musta kuninga hukkamine. Võib-olla viimane hukkamine, mida ta peab nägema.
Parem, kui ta poleks seda näinud.
Mustaks kuningaks oli neiu, välimuselt mitte vanem kui 16. Praktiliselt alles laps, kuid juba kaunitar: pikad kuldsed juuksed, suured helesinised pisaraid täis silmad ehmunult elu viimaseid hetki vaatamas. Huuled sosistasid midagi, võib-olla palvet, võib-olla jättis hüvasti elu või vanematega, võib-olla palus timukatel end säästa... Kuid asjata. Appi ei tulnud kedagi. Jumal, kui ta olemas oli, ei andnud endast mingit elumärki, timukad ei pööranud ohvri pominale mingit tähelepanu ja raiusid pea innukalt maha.
Sergei ei tahtnud näha, kuidas teda hukatakse ja sulges silmad. Kuid need vääraka reaalsuse sünnitised ei lubanud talle seda „luksust“. Ta nägi kõike. Kuidas nad selle stseeni talle otse nägemisnärvidesse või silma vikerkestale suutsid edastada, pole aimugi, aga sule silmad või mitte... Kui neiul pea maha raiuti, tema keha algul krampus, siis püüdis püsti tõusta. See ilmselt kangastus Sergeile, sest surnud ju ei tõuse, kuid vaatepilt talletus igaveseks ta mällu.
Kogu hukkamisjärgse öö piinas teda üks ja sama unenägu. Ta ehk ei maganudki, vaid sonis ärkvel olles. Kuid talle kangastus üks ja seesama – habras peata neiukeha püüab põlvitamast tõusta, et hetk hiljem kukkuda, rohelist muru kaelaköndist verega kastes, taas tõuseb, taas kukub... ja nii lõpmatuseni.
Hommikuks, ehkki kas see oli hommik, Sergei ei teadnud, oli tal ehk ajataju täielikult kadunud, ta äratati, sunniti pesema ja riideid vahetama ja tariti Märgu peremehe, härra Petratšjovi juurde.
Too istus nagu harilikult oma lemmikpoosis, kass põlvedel ja rotveiler ikka himukalt oma tulevast jahisaaki kaemas. Sergeist lendas mööda kärbes ja istus häbematult otse kohaliku peremehe käisele.
„Õnnitlen,“ lausus Petratšjov, kärbest minema peletades. „Kas teate, et viimases partiis alistasite esimese järgu maletaja? Ma ei pettunud teis. Annan kolm päeva järelemõtlemisaega. Kui olete unustanud, siis kordan – te võite saada 100 000 eurot ja minna koju, võite hakata mustadega Mängijaks ja pärast kuut võitu saada 300 000 eurot ja minna suvalisse paika maakeral või võite hakata minu kaastööliseks. Ärge rutake. Aga niikaua puhake. Kuid kui olete juba valinud, öelge kohe, ma kuulan.“
Petratšjov rääkis, kuid Sergei kulis vaid arusaamatut pobinat ega hoomanud üldse jutu sisu. Ta ei suutnud kuidagi neiu hukkamispildist vabaneda. Sergei vaatas ruumi ainitise pilguga, kuid ei näinud midagi peale surnud neiu. Siis hakkas miski teda häirima, mingi sumin kõrva kohal ja Sergei toibus. Teda tõi stuuporist välja seesama kärbes, kes Petratšjovi pealt teda piirama oli asunud ja püüdis nüüd talle kõrva ronida. Sergeile polnud jäänud jõudu isegi teda eemale peletada. Kuid ta adus, et vastik näomaskiga mehike ootab temalt mingit vastust. Raskustega pilku kontsentreerinud, nägi Sergei enda vastas kummitust. Kummitus istus sügavas tugitoolis ja seiras teda hullusest põlevate silmadega. Sergei liigutas end – ja kummitus liigutas end samuti. Tähelepanelikult vaadanud, Sergei taipas, et see pole kummitus, vaid täiesti hallide juustega, kahvatu jume ning silmade ümber haigutavate tumedate laikudega umbes viiekümnene mees. Mehe silmis hiilgas hullus. Mida enam Sergei hullu silmi puuris, seda tugevamini tõmbas teda kuhugi ära silmist kiirgav tume põhjatus. Sergei põrkus ehmunult tagasi ja naaldus seljatoele, hull tegi sedasama.
„See olen ju mina...“ jõudis talle viimaks kohale. See ei olnudki kummitus, vaid tema enda peegeldus kabineti peegelseinal.
„Ja mis on teie valik?“ päris härra Petratšjov uuesti. „Ma näen, et te pole veel endas kindel, seepärast puhake. Kohtume kolme päeva pärast.“
Ja nüüd viskas Sergeil üle. Ta karjus midagi, teadmata mida, püüdis tõusta, et Petratšjovil kõrist haarata, kuid vajus kogu aeg tagasi toolisügavustesse. Ta sajatas enda ees istuvat ebanormaalset koletist kõigi vandesõnade ja needustega, mida teadis. Viimaks nõrkes ta täielikult ja ta vaid sosistas midagi vaevukuuldavalt hullunud silmi pööritades.
Toibus Sergei alles koridoris, kui kaks näoäestajat teda krattipidi lohistasid. Ta avastas, et ikka veel sosistab needusi ja kutsub kõiki talle teadaolevaid deemoneid nende äraneetud väärakate miljardäride kallale. Ta suu tilkus verest. Oli ta endale huulde hammustanud või oli talle lihtsalt vastu hambaid antud, et ei ajaks segast? Äkki vilksatas mööda hall vari ja kellegi võimas kere paiskus Sergeile selga. Ka ambaalid said pihta. Löök oli nii tugev, et Sergei kukkus ja veeres mitu meetrit eemale, tema saatjad aga lendasid laiali.
„Püüa kinni, püüa ta kinni!!“ kostus tagantpoolt hõikeid.
Kuuldus madalat urinat ja Sergei silmas rotveilerit. Koer ei pööranud Sergeile mingit tähelepanu ning kollaste deemonisilmadega jõllitas kuhugi ülespoole. Sergei seiras ta pilku – otse seinal, kõigi nelja käpaga klammerdunult rippus Petratšjovi kass ja sisises õelalt koera peale. Nähtavasti oli koera unistus teoks saanud, mingil moel oli kass ilma peremeheta jäänud ning rotveiler oli täis lootust selle näruse elukaga keha kinnitada.
Kostus sammumüdinat, kass volksas osavalt seinalt maha ja tormas piki koridori edasi, rotveiler urisedes tal kannul. Nurga tagant hüppas välja veel kaks meest, kes paiskusid hooga põrandalt tõuvate kolgede otsa, kelle rotveiler ennist laiali oli puistanud. Loomulikult lõppes kokkupõrge suure mürtsuga. Hea, et Sergei oli neist piisavalt kaugel, muidu poleks ta vaid kergete vopsudega pääsenud. Põrandale moodustus neljast oimetust kehast ja koordineerimatult vehkivaist jäsemetest koosnev külakuhi. Kahel tüübil pudenesid isegi maskid eest. Sergei heitis pilgu neile nägudele ja ... vajus teadvusekadu teeseldes maha.
Need ei olnud inimesed. Nende ninad koosnesid kahest teineteise vastu surutud torust, tegelikult oli neil kaks torunina, kummalgi oma ninaauk. Ja laubal veikles kolmas silm.
„Tulnukad!“ pahvatas Sergeil. „Nüüd on kõik selge. Inimestel ei saa olla seda tehnoloogiat, mida kasutatakse mängus... Miks nad siin on? Uurivad? Tahavad vallutada?...“
Mõne aja pärast kostus veel sammumüdinat, Sergei tõsteti põrandalt üles, raputati veidike ja lohistati oma tuppa. Ta visati voodile ja koheselt kaotas ta süsti tagajärjel taas teadvuse.
„Härra Petratšjov, kas ta nägi kõike?“
„Muidugi! Ta nägi piisavalt, et taibata. Õelad tulnukad tahavad vallutada Maa ja korraldada siin kurat teab mida.“
„Ha-ha-haa! Te olete geenius! Milline mäng!... Milline mäng!... Millised tulnukate maskid! Kinkige mulle üks! Või panete selle ka oksjonile?“
„Mis teie arvate?“
„Arvan, et te ei anna oma käest nagu ikka. Ent ma pole pahane. Ma olen selle maletaja pealt teeninud juba kolm miljonit! Kas te lubate tal nüüd põgeneda? Me tahame näha, mida ta edasi tegema hakkab! Kas läheb politseisse, poeb peitu, asub kätte maksma?! Kas te panuseid võtate vastu? Mis tingimustel? Kas te tapate ta lõpuks?“ hääl kuvaril vaterdas ja vaterdas, ühelt mõttelt teisele lennates.
„Ärge rutake, mu kallis mister Albert. Mäng jätkub. Ma ei räägi teile, kuidas, sest ma ei tea seda veel isegi. See on siiski päris mäng. Mängija peab ise tegema oma valiku. Põgeneda me tal muidugi lubame, kui aeg käes. Kuid edasi – kõik ise. Aga meie ei lase ühtki ta sammu peost. Selleks tuleb meil endilgi paremini valmistuda, peita kaameraid sinna, kus neid veel pole, palgata jälitajaid ja nii edasi. Kulud on suured, teda tuleb ju ööpäevaringselt jälgida. Nii et kui tahate edasi mängida, kandke raha üle.“
„Kui palju ja kuhu?“
„Endiselt samamoodi. 100 000 dollarit samale arvele. Kas see rahuldab teid?“
„Enamgi veel! Oodake ülekannet! Kuidas teie Kiisu, jäi terveks?“
„Kõik on terved, kõik oli aegsasti ette valmistatud. Ja teda on väga raske kätte saada.“
„Te olete geenius!“
„Kohtumiseni, mister Albert!“
Ekraan seinal kustus ja Petratšjov jäi üksi kabinetti, võttes maski näolt. Maski taga osutus olema tavaline inimnägu – noor, habemetu ja isegi nagu heasüdamlik.
„Hor, astu korraks läbi!“ ütles ta laua all üht lülitit klõpsates.
Mõne hetke pärast astus kabinetti mees. Ka tema oli maskita ning vaid pisut Petratšjovist vanem.
„Kuidas läks?“
„Nagu me arvestasimegi. Teie kliendid on rahul, nad nägid kõike. Hetkel võtame vastu uusi panuseid. Nad teavad, et meie maletaja peab meid tulnukateks ja teevad panuseid tema edasistele tegudele. Ja nagu ikka, nad ei kahtlusta midagi ja ei tea seda kõige tähtsamat – et maletajal on õigus!“
Petratšjov ja Hor puhkesid lõbusalt naerma.
„Need aborigeenid ei olegi aru saanud, kes me oleme,“ jätkas Petratšjov. „Me oleme siin juba pool aastat, aga nende eriteenistused magavad. Ja mitte keegi neist kohalikest rahakottidest ei kahtle mitte milleski. Piisab kolmest võlusõnast: „salajased sõjalised arendused“ ja kõik võetakse tõe pähe.“
„Jaa, Juht, see töötab peaaegu alati ja kõikjal,“ kinnitas Hor.
„Aga see väljamõeldis mänguga osutus väga efektseks, tunnistan, oled tubli,“ kiitis härra Petratšjov, tema oligi Juht. „Ja kuidas see sulle pähe tuli?“
„Juhuslikult. Kui me sellele planeedile saabusime, uurisin ma põhjalikult tema ajalugu. Väga huvitavaks osutus, gladiaatorite mängud ja puha. Ja nende kaasaegne sport pole ka parem. Tuli vaid mõned ideed kokku viia...“
„Jaa, selle Mänguga on väga hea inimestele hinnangut anda, uurida nende iseloomu ja võimalikke tegevusplaane kriisiolukordades. Ja meie liigsed robotid leidsid ka kasutust, vaid mõned modifikatsioonid – ja ongi malenupp valmis.“
„Püüan, Juht. Tõsi küll, meil tuleks veidi muuta eksperimendi osaliste kontingenti.“
„Mida sa silmas pead?“
„Siiani me oleme kasutanud juhuslikke tsiviilisikuid. Kuid sissetungil seisavad meil vastas sõjaväelased. Ja üleüldse, ei saa teha üldistusi ainult eraisikute põhjal. Me tunneme nüüd küll põhimõtteliselt nende reaktsiooni, kuid...“
„Kas sa teed ettepaneku kaasata eksperimenti sõjaväelased?“
„Jah, ja mitte ainult nemad. Siin on palju ... kõntsa, näiteks kurjategijaid. Kuidas sellele kõigele reageerivad näiteks sõjaväelased ja tapjad? Kas neid saab hirmutada ja enda heaks tööle sundida?“
„Jah, sul on õigus. Meil on veel aasta varuks. Aega on, kuid mitte ülearu. Kuid me pole veel lõpetanud ka käimasolevaid uuringuid. Nüüd, mil meie maletaja teab, et oleme tulnukad, tuleb tema järgnevad teod välja selgitada. Kas ta tuleb üle meie poole või püüab midagi ette võtta? Eksperiment jätkub uuel tasemel. Kuid ärgem unustagem ka malet. Las korraga käib kaks mängu. Male ja see teine, nimetagem seda „Võitlus tulnukatega“. Ma ei kahtle, et ta üritab põgeneda. Kuigi..., äkki, teades, et me oleme tulnukad, tahab ta meie poole üle tulla. See on ääretult huvipakkuv.... Jah, jätkame raha tegemist. Siinne elu on kallis, palju on kulusid ja lisa ei tee meile kahju. Aga kohalikud rikkurid on nii ahned, et jagavad meile seda ise, mõnuledes omaenese kaasmaalaste surmade paistel... Kuidas nad haarasid uue Mängu järele – jälgida maletajat vabaduses!” Juht vaikis ja jäi mõttesse.
Hor tardus ootuses. Ta teadis, et kui Juht nii ootamatult poolelt sõnalt vakatab, sünnib ta peas vahel tõeliselt geniaalseid plaane.
„Vaat mis ma mõtlesin...“ jätkas Juht pärast pausi, „meil tuleb tugevdada tööd kohaliku eliidi enda poole tõmbamisel. Kui nad nii väga raha armastavad... tuleb leida vajalikud inimesed ja .. end neile avalikustada. Olen kindel, et nende seas leidub neid, kes raha ja tulevase võimu nimel meiega liituksid. Poleks paha mõni president...“
„Jälle kärbsed!“ Juht peletas nina juurest paar kärbest. „Kust nad siia saavad? Me oleme ju täielikult välismõjudest isoleeritud. Kontrolli, kes sinu turvameestest on perimeetrit rikkunud ja siia igasugu elusloodust sisse lasknud. Mida nad kogu aeg ronivad välja, kas igatsevad aborigeenide järele? Kas nad on omast arust teadlased või uurijad? Nende ülesanne on baasi turvata ja kõik. Kui rikuvad reegleid, lendavad häbiga koju ja põhisündmustes ei osale.“
Hor noogutas.
Kärbsed lendasid eemale, kuid jäid tuppa tiirutama. Kusjuures nende hulk näis järjest kasvavat.
Juht jälgis ärritunult kohalike vastikute putukate lendu. Tõepoolest, kusagil on perimeetris auk.
Äkitselt lõi kabinetis õhk värelema ning Juhi ja Hori silme ees hakkasid kuju võtma kolm figuuri. Peatselt materialiseerusid nad täielikult.
Nad olid kõik erinevad.
Üks oli kaunis, pikkade lumivalgete kiharate ja küütlevat teemanti meenutavate silmadega nooruk. Tema lahket naeratust nähes surus Juht raskustega maha soovi tormata tema juurde ja teda emmata. Juba see oli arusaamatu, sest Tähtedevahelise Impeeriumi ülemrassi liikmed ei laskunud mitte kunagi suhetesse alama rassiga.
Teine oli soliidne ranges pikas frakis, kuid paljaste karvaste kitsejalgadega ja väikeste sarvedega härrasmees. Härrasmees naeratas ja lehvitas Juhile tervitavalt.
Ja viimaks kolmas, esmapilgul kõige ebameeldivam. Ta oli üleni kärbestega kaetud ning ka oma lõugade ja silmadega meenutas ta hiiglaslikku kärbest.
Inimkärbes viipas hooletult käega ja Juht adus, et ta maskeerimisväli lülitus välja. Seesama toimus ka Hori väljaga.
Kolme külalise ette ilmusid hallid lamedad näod, mis küll meenutasid veidi inimest, ent neil oli väljaulatuvad kihvad ja ninalondid.
„Kes te olete?“ suutis jahmunud Juht kuuldavale tuua.
„Belial, tutvusta meid!“ kääksatas inimkärbes.
„Hästi, ülim.“
„Härrased, teie ees on Peltsebul, Põrguleegionite komandör ja Kärbeste ordu meister,“ teadustas kauni nooruki hämmastavalt õrn hääl.
Peltsebul noogutas.
„Niisamuti tutvustan teile Mefistofelest, ära heituge tema välimusest, ta on väga tark. No ja mina, Belial, eelistan hasartmänge, valskust, sodoomiat ja muid ... saate isegi aru.“
Juht tuli viimaks mõistusele.
„Mitte midagi ei saa! Kes te olete ja kuidas te siia pääsesite? Siin on eravaldus! Hor, korista nad siit ära! Kus kõik on?! Valve!“
„Tulnukad, rahulikult!“ lausus Peltsebul. „Meie oleme Põrgudeemonid. Maa on meie maailm. Ja kõik siinsed surelikud on meie jagu...“
Ta ei jõudnud veel lõpetada, kui Juht ja Hor haarasid peidetud relvad ja asusid deemonite pihta erekollaste kiirtega kõmmutama. Kuid tulnukatel õnnestus teha vaid mõni lask. Ja keegi ei saanud pihta, ehkki sihtmärk oli laskuritel otse nina all. Deemonid põiklesid hõlpsalt kiirte eest ära. Siis langesid tulnukad vormitute kängardena kokku, kärbsed ümbritsesid neid pilvena ja pistsid lihtsalt hämmastava kiirusega elavalt nahka.
„Mefistofeles, kas saad aru, mis ja kuidas siin lahti on? Kuidas nad siia said ja kus asuvad?“
„Loomulikult, Peltsebul. Ma olen selles kindel. Ilmselgelt tehnogeenne tsivilisatsioon. Ammu pole sihukestega kokku puutunud.“
„Kas kuulsite? Nad kavatsevad saabuda meie juurde aasta pärast. Tahavad Maa ära vallutada!“ naeris kaunis nooruk laginal.
„Totakad. Kui palju neid tulnukaid on olnudki? Gnoomid, haldjad, orkid... Kuhu nad kõik on jäänud? Surelike legendidesse. Muuseas, need siin meenutavad pisut viimaseid.“ Peltsebul vangutas pead. „Maa on meie tulevane domeen. Õige peagi läheb ta täielikult meie võimu alla ja kõikjal hakkab valitsema ehtne Põrgu. Me ei luba mitte kellelgi meid segada ja meid peatoidust ilma jätta.“
„Muide, kas te panite tähele meeldivaid elamusi, kui need surid?“ päris Mefistofeles, noogates peaga kahe räppetombu suunas – mis oli kõik, mis tulnukatest oli alles jäänud.
„Jaa, erinevalt eelmistest orkidest ja muudest haldjatest on neist seekord ka mingit kasu. Väga erutav, ehkki mitte palju kui kärbeste surmadest ja inimeste piinadest, aga ikkagi. Ma tundsin peaaegu naudingut, kui mu kärbsed baasi puhastasid,“ kostis Peltsebul. „Ma arvan, et peaks külastama nende maailma, natuke lõbutsema ja korralikult keha kinnitama. Mu leegionid ongi kauaks seisma jäänud. Lucifer toetab meid. Sa ju leiad meile tee sinna?“
Mefistofeles noogutas nõusolevalt.
„Õige!“ rõõmustas Belial. „Ammu pole me teistes maailmades käinud. Viimaks ometi üks väärt ettevõtmine! Ma juba kujutan ette, kuidas me lõbutseme...“
Deemon õhkas unistavalt.
„Kuid ei, ma jään pigem siia. See malemäng pakub mulle huvi. Ma võtan selle oma hoole alla. Ega te vastu pole?“
„Muidugi mitte, Belial, tee mis tahad. Sa oled viimase sajandiga tuntavalt kasvanud.“
„Jah, surelikud sõna otseses mõttes ise täidavad mind väega – igal pool ainult sodoomia ja valskus! Kui meeldiv!“
„Mis me oma maletajaga peale hakkame?“ küsis Mefistofeles.
„Surelikuga?“ Peltsebul mõtles hetke. „Ta väärib autasu, tema ju kutsuski meid oma needustega välja. Ammu pole ma kohanud surelikke, kes suudavad kõrgemaid deemoneid ilma eriteadmisteta välja manada. Seda peab hingega ihkama. Tal on annet... Arvan, et esialgu tuleb temast korralik väike paharet. Eks hiljem näeme. Ma võtan ta õige tulnukate maailma kaasa. Ma ei kahtlegi, et tal on hea meel nendega kohtuda.“