Päkapikul oli mure. Suur mure. Päkapiku mütsil oli tutt kadunud. Mütsi otsas narmendas veel vaid paar niidijupikest, aga ilusat, lumepalli moodi kohevat valget tutti, seda enam ei olnud.

Väike asi kadunud, aga mure oli suur. Päkapikk kartis isegi mõelda sellest, kuhu tema mütsitutt kaduma võis minna. Mis olukorras, millal ja kuhu. Veel rohkem kartis ta mõelda sellest, mis juhtub siis, kui Ülempäkapikk sellest teada saab. Sellist hooletust ei andestata. Oh, ja kui Ülempäkapikk sellest veel Vana teavitab. Parem oleks juba porgandi kombel maa sisse vajuda ja sinna jäädagi. Vana silmis määritud saada, seda ei tahtnud Päkapikk mitte mingi hinnalipiku eest. Õnneks märkas ta tuti kadumist ise. Nüüd pidi ta mütsiotsa krae vahel hoidma ning püüdis mitte teha järske pealiigutusi. Aga kaua see nii kesta ei saanud. Kui teised märkavad, on ta kadunud hing. Kindlasti viskab siis Ülempäkapikk ta päkapikkude hulgast minema. Niigi oli ta jäetud vaid ausõna peale ja tänu Vana heatahtlikkusele.

Pärast viimast jama degradeeriti ta päkapikkude sellesse seltskonda, kellele teised põlglikult ja nina kirtsutades ülalt alla vaatasid. Mis päkapikkude kasvu arvestades on küll keeruline, kuid seda mõjusam. Ja päkapikkude ninad on suured... Tema ei ole enam ju see päkapikk, kes jõulude ajal kinke toob, vaid see, kelle tegevusi kõik liigset vägijooki tarbinud pärast ärkamist oma suus tunda võivad. Kunagi oli ka tema kinke vedanud, seni kuni juhtus SEE, mille peale ta samuti mõelda ei tahtnud. Kuid hoolimata teiste kõõrdpilkudest ja ninaga vedamisest meeldis tegelikult Päkapikule tema uus amet isegi rohkem kui varasem susside täitmine. Ei pidanud enam raskeid pakke tassima või väljas akna taga külmetama. Prii söök ja jook, ja ei saa rõhutamata jätta, et väga rikkalik prii söök ja jook, ning vaieldamatult pakkus praegune töö talle palju rohkem põnevust. Töö igal ajal, ka päevavalguses, ja väga erinevates olukordades pani vere adrenaliinist mõnusalt vemmeldama. Pidid ikka väga täpselt teleporteeruma, sest töötamise ajal võisid soovimatule publikule silma hakata. Samuti pidid töötamisel väga hoolikas olema, sest kunagi ei teadnud millal „töökoht“ oma suu kinni võis panna. Ja sinna sisse lõksu jääda ei olnud Päkapikul küll mitte mingit tahtmist. Isegi tänapäeva teleportatsiooni õnnistavalt kiiresti kadumise võimalust arvestades. Loodetavasti ei olnud mütsitutt töö ajal ära kadunud. Seda jama veel vaja, et keegi tema mütsituti tõttu ära lämbuks. Kuigi paljud tema „töökohad“ oleksid seda ilmselt väärt. Aga see ei olnud tema mure. Tema mure oli mütsitutt ja kuidas ikkagi varjata selle kadumist seni, kuni ta uue mütsi saab.

Päkapikk võttis mõdukruusist suure lonksu ning kujutles, kuidas ta möödub suurte hammasratastega masinast, nii et mütsiots jääb hammasrataste vahele. Tema kargab hirmsa karjatusega eemale, aga masin hekseldab mütsi läbi. Ja pärast saab ta endale uhiuue mütsi, millel on otsas veel uhkem tutt. Ainuke häda oli selles, et mitte ühtegi masinat, rääkimata hammasratastest, ei olnud keegi lähikonnas viimase kolmesaja aasta jooksul näinud.

Murelik-mõtlikult soolaubade kausis näpuga ringe tehes proovis Päkapikk uneleda veel sellest, kuidas ta satub Ülempäkapiku juurde sel ajal, kui see oma piibule tuld paneb ning siis tema mütsiots nagu juhuslikult põlema süttib. Kuid ronida range Ülempäkapiku nina alla sel ainukesel ajal, kui tema suu karjumise asemel piipu lutsis? Mnjah, sellisest ronimisredelit ei suutnud Päkapikk uneski ette kujutada. Pealegi võis see lõppeda veel suuremate probleemidega, kui kadunud mütsitutt.

„Unustada“ tutita müts töö ajal kusagile ei tulnud samuti kõne allagi. Kes see usub, et tegu ei olnud hooletusega. Ja hei hoo, päkapikk on hoolikas oli esimene kuldreegel, millest taganemine võis lõppeda teadagi millega.

Minna Vana juurde ja oma hooletus üles tunnistada? Selle variandi jättis Päkapikk kõige viimaseks. Kehvast olukorrast välja tulemiseks pidi olema veel mingi võimalus.

Teadetetahvlilt tulikirjas oma koodi nähes ning kiiruga veel poolikut mõdupokaali tühjendades seadistas Päkapikk oma teleportatsiooniseadme ja asutas minekule. Töö vajas tegemist.

Ilmselt mure tõttu juhtus vist imepisike vääratus koordinaatidega, sest õige koha asemel sattus Päkapikk suurele naisele liialt nina alla.

„Aptsihh“, kärgatas hiiglasuur naisterahvas ning Päkapikk lendas naise näo juurest meetrikese eemale põrandale. Ta ei jõudnud veel arugi saada, millist pilli kõrvad lõid ega enda ümber ringi vaadata, kui kerge potsatus andis märku päkapikkude suurima vaenlase – kassi lähemale hiilimisest.

Ja et kõik veel täiuslikumalt untsu läheks, kuulis ta lapsehäält küsimas „Oi, Miisu, kes see sul seal on?“

Kui miski hakkas kiiva kalduma, siis läks see ikka väga lepase reega.

Hädateleportateerumisnuppu vajutades jõudis Päkapikk veel näha, et poolpaljas suur naisterahvas oli suu kinni pannud. Nüüd rikkus ta veel selle ka ära. Oh häda. Kas asi sai veel hullemaks minna?

Muidugi sai. Ringi vaadates nägi Päkapikk, et ta ei olnud sattunud tagasi mitte teadetetahvli juurde, vaid hoopis Vana enda ukse taha. No ja muidugi astus Vana just nurga tagant välja otse segaduses Päkapiku poole. Ei olnud enam aega ei uuesti teleporteeruda ega proovida kusagile peitu pugeda. Praeguses olukorras Vanaga kokku saada oli hullem kõigist variantidest.

See hinnang kuulus kahjuks kiiresti ümberhindamisele, sest Vana ei lähenenud üksi. Tema vaadilikult kõhuka kuju tagant ilmus nähtavale graatsilise Haldjaemanda kiitsakalt kaunis keha. Haldjad. Need, kelle pärast oli juhtunud SEE. Need, kes tegid nii armsa ja heatahtliku Vana närviliseks, mida küll väljast näha ei olnud, aga küll Päkapikk seda juba teadis. Oi kui hästi teadis.

„...Me ei saa lubada, et inimesed teleportatsiooni kasutama hakkaksid. Nad on oma kvantuuringutega liiga kaugele jõudnud. Me peame nad peatama,“ kuulis Päkapikk Haldjaemanda viimast resoluutset lauset.

Päkapikk tegi end nii pisikeseks kui sai ja nihutas ennast veel rohkem seina ligi, aga lootus, et teda ei märgata või heatahtlikult noogutades mööda minnakse, ei olnud mitte nullis, vaid sügavas miinuses. Kiiruga kontrollis ta, et ilma tutita mütsiots oleks ikka krae vahel ning valmistus kõige halvemaks.

„Oi. Päkapikk, kas sul on mingi mure?“ küsis Vana heatahtlikult lähemale tatsudes. Kõige järgi paistis, et tal oli Haldjaemandaga vestluse katkestamise pärast isegi hea meel. Viimase teravatipuliste kõrvadega külmalt imekaunis nägu tõmbus Päkapikku nähes muigele, just nagu ta teaks. Kusjuures, võibolla teadiski.

Päkapikk hakkas tasakesi värisema ning tundis alakehas järjest tugevamat pakitsust. Töö oli ju ka tegemata jäänud. Kuid Vana küsimusele ei saanud vastamata jätta. Kui tema juba oma puhmaskulmudega heatahtliku pilgu sinu peale kinnistas, siis rääkisid sa kõik ära. Ka need salmid, mida ei arvanud teadvatki, vurisesid kellukeste tilinaga suust välja. Vana lihtsalt oli selline üdini heatahtlik.

„Ma, eee, noh,“ alustas Päkapikk, püüdes kõigest väest ennast tagasi hoida, et peatada nii verbaalset kui ka reaalset kõhulahtisust. Mitte, et ta oleks Vana kartnud. Vana ei olnud võimalik karta, ta oli lihtsalt nii hea. No kes teine tuleks selle peale, et inimeste alkoholismipahet proovida päkapikkude abil parandada? Karta ei tulnud Vana, vaid seda, kuidas ise Vana juures käitud. Päkapikk ei tahtnud Vanale piinlikust tekitada ega tema meelt kurvaks teha.

„Ee, mul oli väike viperus ja ma kardan, et laps mind nägi, kui ma... ee ja ma olen varemgi mõelnud, et kas meil ei võiks olla natuke teist värvi vorm, et kui meid nähaksegi, et siis segi ei aetaks,“ kogeles Päkapikk ruttavalt kiirkõnes.

Haldjaemand hakkas heleda häälega naerma. See kostis nagu karge hommikuse oja vulin. Ohtlikult ligitõmbava oja sooloaaria lõppes järsku poole takti pealt, nii et kuigi Päkapikk oli seni püüdlikult uurinud kas oma puhastatud kinganinasid või Vana valget kohevat habet, ei suutnud ta nüüd vaatamata jätta Haldjaemanda valge- ja külma iluga täidetud näokarikasse, kus polnud enam vihjetki eelnenud lõbususe kohta.

„Ah see on seda tüüpi päkapikk, kes,“ alustas Haldjaemand.

Paine alakõhus pani seni vaid värisenud Päkapiku end natuke kooku tõmbama ning ristijalu jalalt jalale tammuma. Üle kõige maailmas tahtis ta siit võimalikult kiiresti minema pääseda. Enne kui juhtub õnnetus.

„Ma arvan, et see on sul hea mõte,“ katkestas Vana järsult Haldjaemandat pööramata vähimatki tähelepanu viimase krimpsu kiskuvale näole. „Ma räägin Ülempäkapikuga. Mis värvi sa eelistaksid? Näiteks sinist?“ küsis Vana.

Päkapikk noogutas ägedalt, märkamata kuidas ta tutita mütsiots krae vahelt välja libises.

„Noh, siis saate uue, sinise esmaspäeva karva vormi. Me ei hoia sind enam kinni, sul paistab kiire olevat,“ ütles Vana muheda häälega ning alles nüüd pöördus ta Haldjaemanda poole: „Ma ei usu, et inimesed niipeagi teleportatsioonini jõuavad.“ Vana paitas käega korra üle oma koheva valge habeme. „Aga lähme ja arutame seda lähemalt,“ jätkas Vana.

Päkapikku vallutas selline kergenduslaine, et peaaegu oleks see lõppenud mitte just kõige ilusamalt. Kiiresti hakkas ta teleportatsiooniseadet näppima. Õnnis naeratus ronis, nagu karupoeg meepotti, Päkapiku nina alla. Ta sai hakkama. Ta pidas vastu. Nüüd saab ta uue vormi ja küll ta selle mütsitutti juba hoolikamalt hoiab. Kõik saab taas korda.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1038)