12191526 10208067415909087 72950813900807221 nManiakkide Tänav, J. J. Metsavana
«Kettmõõgaga mõõdetud maa» (Saladuslik tsaar 3) 249 lk
Tartu Fantaasia 2015

Ma ei ole kunagi olnud «Saladusliku tsaari» ühismaailma fänn. Sarja esimesest kogust olin lugenud 13 loost 5 ja teisest kogust 8 loost 3. No ei meeldinud lihtsalt nende juttude kirjutuslaad. Käesoleva romaani tõstsin õhinaga lugemislauale raamatuvirna tippu Kristjan Rätsepa arvustuse tõttu, mis lubas sisukirjelduse ja kujutatud maailma järgi aimata kodumaise ulme aasta novaatorlikumat ja pungilikumat teksti. Aga kuidagi suutis see retsensioon minus tekitada ka mulje, et siinarvustatav sarja kolmas raamat võiks olla oma kirjutuslaadilt kuidagi popim, moodsam, futuristlikum, võrreldes varasemaga kuidagi rohkem kiiskav ja klantsim oma stiililt. Ju oli selline assotsiatsioon minu soovmõtlemine ja lähtus kuidagi seostest, mis mu vaimusilmas tekkisid kirjeldatud sündmustiku ja maailmaga, et kuidas neid võiks kirjeldada ja kuidas sellist maailma näidata. Võibolla aitas kaasa ka üsna läikiv ja funk Krošetskini kaanepilt.

Kuid loomulikult tekst selline pole. Ja ilmselt ei peagi olema. Romaan sarnaneb oma laadilt kõige rohkem ikka eelmistele Tsaari-kogumikele, kuigi teatavad muutused ja teist tüüpi väljendusvahendite otsingud on märgatavad. Laias laastus on tekst aga Tänavale ja Metsavanale kaunis tüüpiliselt üsna matsakas, maalähedases ja ladnas kõnekeeles, mis annab kogu teosele paraku laadaliku külateatri isetegevuslike harrastusnäitlejate trupi feelingu. Ma ei usu, et see oleks kuidagi personaalselt minu viga, kui ma ei suuda tõsiselt võtta ulmeteksti, mille tegelasteks on Muhkard, Jürno, Pörker, Jomka, Friidu jne. Sama ebaõnnestunud nimedevalikut suudab eesti ulmes harrastada veel vaid üks autor – Siim Veskimees oma Zätereitide jt taoliste kolumbuskristostomuslike monstrumitega. «Kreisiraadios» on sellised nimed omal kohal ning kuigi ma suudan ju elavalt ette kujutada, kuidas Metsavana ja Tänav istuvad koos ja mõtlevad loomepalangus neid naljakaid nimesid välja, jään ma ikkagi arvamusele, et säärane nimevalik teeb teosele lõpuks suure karuteene.

«Saladusliku tsaari» maailma üks suuremaid dilemmasid paistabki nende ridade autori meelest olevat küsimus, mida ja kuidas tahetakse teha? Ilmselt üsna lõbusast ja mängulisest situatsioonist välja kasvanud idee ja maailm on tänaseks muutunud üpris süngeks, komplitseerituks ja tõsiseltvõetavaks, nii et see ei ühildu enam algupärase jämekoomilis-omameheliku jutustamislaadiga. Täpsemalt siis tapab selline laad ära väga vingelt välja mõeldud maailma ja faabula. Aga mulle tundub, et autoridki on kasvõi pool-alateadlikult sellest aru saanud, sest tegelikult on «Kettmõõgaga mõõdetud maa» palju vähem laadalikus ja matsakas-maalähedases stiilis kirjutatud, kui autorite paljud varasemad teosed. Hindaksin teksti ehk isegi maksimumhindega, kui Tänav ja Metsavana oleksid riskinud totaalse stiilimuutuse ja kannapöörde täiel määral ära realiseerida, praegu on meil aga paraku tegu omamoodi «Pisuhännaga», kus suur osa teksti on ju täiesti tõsiseltvõetav ja asjalik, siis aga hüppab – jõnksti – sisse see kummaline vanade Tsaari-lugude omamehelik-pajatav lause.

Ja ma ei pea selle all silmas seda bõliinalikku idaslaavi kangelaste vaimsust ja hõngu, mis ei ole Tsaari-maailmas (juba esimeses köites) ju üldse halvasti välja kukkunud. Pigem pean silmas selliseid kohti, kus lõik või stseen algab täiesti tõsises ja sünges võtmes ning langeb siis poole pealt stiilist täiesti välja:

«Ta surus maski endale pähe, hetkeks kostis lämbuv hääl ja siis maskid elustusid, nende silmad läksid pärani ning suud avanesid, tema maski serva alt valgus välja ligast ollust. Ta hakkas rääkima ning ta hääl moondus läbi maski maaemade krigisevateks-siristavateks häälitsusteks.

«Oleme teadlikud,» kostis läbi inimmaski maaema inimhääleks moondunud kõne. See kõlas ebaloomulikult, emotsioonitult ning kergelt kleepuvalt, nagu oleks putukas rääkinud mett täis suuga.»

See osa lõigust tõi siinkirjutajale silme ette midagi Gigeri-Scotti «Alieni» hingusest ja kiiskav-külmast laadist, siis aga jätkavad autorid:

«Niisugune ime pani Õnnepäeva lausa ahhetama. Siiani ei uskunud ta, et neil putukanärakatel üldse mingit mõistust võiks peas olla.»

Oehh. 19. sajandi rahvaromaani ahhetamine ja 21. sajandi Õhtulehe putukanärakad. Autorid kukuvad sõna otseses mõttes oma väga lahedast kirjanduslikust stiilist välja ja hävitavad sellega stseeni kogu õõvastava feelingu. Ja selliseid kohti on romaanis paraku palju.

Kui see stiil, mis paraku on minu jaoks selle teksti keskne probleem, hetkeks kõrvale jätta, siis süžee ja maailmaloome poolest on tegu ikka tõeliselt silmapaistva saavutusega kodumaisel ulmemaastikul, mis pani mind isegi unustama esimestes köidetes paika seatud erakordselt jaburat ja usutamatut lähtealust, justkui oleks Eestil ja eestlastel sellistes tuleviku globaalsetes draamades üldse mingi roll mängida. Või siis need «estronaudid», mis etümoloogiliselt lihtsalt mitte midagi ei tähenda, kuna mängib mingite sõnatüvede väikeste osadega ning sedagi kõlalisel tasandil... elagu Estronia!

Kogu selle pooleks lõigatud Kallose kontseptsiooni eest olen ma aga nõus need jaburused, mille peale ma muidu jalgu trampima hakkaks, alla neelama ning jääma huviga uut osa ootama. Eriti, kui seal on jätkuvalt sees Meelis Krošetskini sisejoonistused.

PS. Kaalusin tõsiselt, kas kirjutada see arvustus, kasutades kõikjal ilma mingi mõistliku seletuseta v-tähe asemel w-tähte, aga loobusin, kuna minu eesmärgiks ei ole ju autorite iga hinna eest tümitamine ja nende parodeerimine, vaid pigem ratsionaalses vormis tagasiside, millest ehk kirjutajatele tulevaste tekstide loomisel mingit abi on.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (3.5474)