Manfred Kalmsten. Foto autor Veiko Kastanje



1. Esimene küsimus on traditsiooniline – tutvusta ennast Reaktori lugejale. Kes sa oled, kust sa tuled? Kes peitub pseudonüümi “Manfred Kalmsten” taga?

Ma olen igav inimene. Minust pole kuigi palju rääkida. Äärelinnapoiss ja kalestunud romantik.

Olen elanud nii öelda kiiret ja põnevat rockenrolleri elu ja tänu sellele õppinud hindama aja aeglast kulgu ja igavust. Täiesti tavalist päevivältavat igavust.

Nii ongi, et Manfred Kalmsteni pseudonüümi taga peituv isik tegeleb peamiselt lugemise (“Rehepapp” vedeleb öökapil), muusika kuulamise (Kino mängib taustaks), filmivaatluse (sai hiljuti “Leto-t” vaatamas käidud) ja arvutimängudega (“Sunless Sea-ga” sai algust tehtud).

Varem sirgeldasin ka, aga viimastel aastatel pole seda enam viitsinud teha. Mingi konkreetne lagi tuli ette, kust enam edasi ei saanud ja nii see jäi.

Lisaks kirjutan ma ulmet, mis on ka peamine põhjus, miks mu sihverplaat “Reaktorist” vastu jõllitab.


2. Kas su pseudonüümil on ka mingi saamislugu?

Kui nüüd mõni lugeja ootab siit mingit põnevat saamislugu südaöösel nähtud ilmutusest, põlema lahvatanud põõsast ja pähesadanud savitahvlitest või midagi muud sellist, siis tuleb tal pettuda.

Manfred on õigel hetkel riiulilt silma paistnud Manfred Gregori järgi. Tema “Sild” on üks mu lemmikraamatutest ja kuna see harmoneerub ka mu hüüdnimega (Mannu või Mnc – kuidas kellegile), siis saigi see valitud. Kalmsten on aga kokkukeevitatud versioon mu tollasest Feissbuuki kasutajanimest.


3. Sulle taustauuringut tehes ruigas Metsavana rõõmsalt naerda ja soovitas sinult küsida, umbes et kuidas selline korralik, ontlik omaaegne punkar kes toitus ainult õhust, armastusest ja alkoholist, sattus sellisele ligasele allakäigutrepile, et liitus ulmikute seltskonnaga. Küsingi siis umbes nii – kuidas jõudsid ulme juurde? Miks hakkasid ise ulmet kirjutama?

Põhimõtteliselt hakkasin ma ulmet kirjutama juba ennem kui raamatuid lugema. Koomiksite joonistamine on ju ka otsapidi kirjutamine. Esimese “päris raamatu” lugesin ma läbi alles kaheksa aastaselt ja selleks oli “Võitlus tule pärast”. Koomikseid aga sirgeldasin ma juba enne kooli. Teemad siis vastavalt selle, et millist (välismaa)filmi Soome televisioon või Nõukogude kino- või videolevi näitas.

Aga aastaid oli probleem selles, et ma küll mõtlesin peas välja terveid triloogiaid, aga alles arvutikasutusoskus andis mulle võimaluse neid nii kirja panna, et ma pärast hiljem ka aru sain, et mida ma kirjutatud olin. Mul on kohutav käekiri, kalduvus lõputult parandusi teha ning täiendusi ridade vahele kirjutada.

Püsivus oli muidugi probleem number kaks ja nii saigi, et nooremas eas kirjapandud tekstid jäid kõik poolikuks.

Kirjutamise uue tulemise peamiseks stardipakuks oli blogi(de)pidamine. Siinkohal suur aitähh ja palju õnne sünnipäevaks Jailele, kes mind sellele libedale teele viis. Blogimine andis mingi oskuse oma mõtteid arusaadavalt kirja panna ning blogides avanes mul ka otsetee toonase filmiblogija Metsavanani (high five!), kes on ka peamiselt vastutav selle eest, et ma ulmikute seltskonda sattusin.
Ja kuna blogipidamine muutus peale ma ei mäleta mitut aastat suhteliselt tüütuks kohustuseks ning lisaks paistis mingi lagi ette tulnud olevat, oligi järgmine loogiline samm ilukirjanduse kapsaaeda.

Nii oligi, et kui peale mingit Estconi tekkis praeguseks manalateele läinud nähtus nagu “Ulmejutulabor” ning sellega tekkinud avaldamisvõimalus, siis andis see järsku piisava laksu, et hakata lugusid LÕPUNI kirjutama. Edasi tulid juba “Reaktor” ja “Täheaeg”.
Umbes nii see allakäik käis...

Ja miks just ulmet? Ehk sellepärast, et ulme avab võimalused hüpata reaalsuse piiridest kaugemale. Luua ise või luua midagi täiesti uut, ilma et kellelgi midagi kobiseda oleks. Rikkuda kirjutatud reegleid või füüsikaseaduseid... Võib öelda, et ulme on suht punk, nii et ei saa öelda, et ma punkar olemisest väga kaugele oleks hüpanud. Lihtsalt atribuutika on teine.

Aga võib-olla kirjutan ma ulmet hoopis seepärast, et kuskil peas on mingi kruvi täpselt õigesti kinni või valesti lahti. Mine ja võta kinni...

4. Sinu tekste lugedes jääb mulje, et sind mõjutanud autorite seas võiks ehk olla selliseid autoreid nagu China Miéville, Neil Gaiman ja Pratchett, sekka tubli annus vene ulmekirjanduse mõjutusi. Ehk siis selline briti kuiv huumor segatuna tusasevõitu vene ängiga. Jääd nõusse või lükkad ümber? Kui ise oma loomingut ja lugemust vaatled, kes võiksid olla need, kes sind on mõjutanud, positiivselt kui ka negatiivselt?

Keeruline, olen eluaeg üritanud end igasugu otseste mõjutuste eest kaitsta ning võimalikult oma rida ajada. Palju sest välja on tulnud on muidugi iseasi, aga... Laias laastus on minu arust selle mõjutamisega asjad nii, et kui palju on autor üldse teadlik, või pigem, kui võimalik on autoril üldse enda otsestest mõjutajatest teadlik olla.

Mina vähemalt ei oska küll kindlakäeliselt ühtegi otsest ja püsivat mõjutajat välja tuua. Võin siia ju kirjutada oma lemmikraamatute nimekirja, aga see poleks ju päris see.

Aga kuna küsitud on, siis võin julgemalt öelda, et Pratchett on mind kindlasti mõjutanud. Mulle on eluaeg sümpatiseerinud inim- või ühiskonnakriitika läbi huumoriprisma ja Pratchett on selle kohapealt äss. Tema eredana esitatud tumedad toonid on meisterlikult välja joonistatud ja üldse. Kindel lemmik ulmekirjanike reas.

Kohalikult kapsamaalt on mu kirjandusega seotud mõjutajateks kindlasti olnud Freddy Grenzmann ja Sven Kivisildnik. Selles mõttes, et neid ma olen üritanud mingitel perioodidel matkida, mingeid nende nootide sarnaseid noote või suhtumist enda kirjutatusse sisse punuda. Olgu siis tegemist juttude, kirjandite või laulutekstidega. Seda küll tunduvalt varasemal ajal, kui mu esimesed avaldatud jutud, aga siiski.

Arvan, et ka Strugatskid on ka mind mõjutanud, kuna ma usun, et on vähe endise Ida-bloki ulmekirjanikke, keda Strugatskid mõjutamata oleks jätnud. Igaks juhuks lisaksin ka Clifford D. Simaki, kelle sõgedad ideed ja probleemikäsitlused on mulle läbi aegade meeldinud ja...

Ja lõpetan siinkohal, sest asi hakkab juba väga lemmikkirjanike nimistu moodi välja nägema.


5. Selleaastasel Estconil sattusin puhtjuhuslikult sinu kõrvale istuma, kui Stalkereid jagati. Kui sinu nimi välja hõigati – palju õnne! – , siis kuulsin vaikset vandesõna. Mida rohkem sind kokkutuleku käigus õnnitleti, seda rohkem lössi vajusid. Ka sellest intervjuust üritasid kõrvale hiilida. Ilmselgelt ei kirjuta sa selleks, et saada tähelepanu ja surematut kuulsust ja oled üsna privaatne, ehk isegi pisut uje inimene. Kuidas saad hakkama (heaks!) kirjanikuks olemisega kaasneva tähelepanuga ja miks üldse kirjutad?

Ujedaks ma ennast nimetada ei saa. Kasvõi patuga pooleks ei saa. Olen tegelikult nii tagasihoidlik, kui ka edev korraga ning surematu kuulsuse vastu pole mul ka midagi. Kui ma üldse midagi taga ei ajaks, siis kirjutaksin ainult sahtlisse.
Aga, seda meeleolulangust auhindamisel ma päris seletada ei oskagi. Osaliselt oli asi kindlasti minu loomuomases vastumeelsuses igasugu tseremooniate ja muu sellise vastu. Võimalik, et ka selles, et olin nominentide nimekirja läbi töötanud ja leidnud, et mul on võimalus parimal juhul esikolmikusse saada.

Ja selle teadmisega ma seal istusingi, kuni... Tuli välja, et olen jah esikolmikus. Täpsemalt, selle tipus.

Igal juhul olen ma praeguseks Stalkeri laureaat olemisega rahu teinud ning mul auhinnatud saamise üle väga hea meel.

Ja eks ma kirjutan kuna mulle meeldib seda teha. Pähe tekivad ideed ja need tuleb kuidagi tekstiks raiuda, et hing rahu saaks. Ja nagu teada on loome juba selline loom, mis tahab levida. Nii ma siis kirjutangi ja ei saa öelda, et sellega kaasnev tähelepanu mulle 100% vastumeelne oleks.


6. Kuidas näeb sinu kirjutamisprotsess välja? Kuidas leiad ideid, kuidas neid rakendad, kuidas neist lood saavad? Mida pead ulmekirjutamise juures oluliseks, mida vähemoluliseks?

Ideed tulevad ise. Ilmselt mingite väärastunud mõttekildude näol ja mu esimene kirjutusfaas näebki ette nende ideede mõttes läbimälumist, jutu raamideks voolimist, ideepojukeste täitetekstiks plätserdamist jne. Näiteks “Rasket vihma” mõtlesin ma välja mitu-mitu kuud ja kirja panin kuskil ühe kuuga.

Kirjutusprotsess ise on oma olemuselt lihtne – kirjutan iga päev, kindlal kellaajal, vähemalt 200 sõna. Minu puhul see toimib, üldjoontes. Vahepeal kui tunnen, et ajus umbseks kisub, siis võtan kirjutuspause.

Läbiv kirjutamisalane põhimõte on selline, et kõik mida ma alustanud olen kirjutan ma ka lõpuni. Olenemata sellest, mida ma sellest loost poolel distantsil arvan. Ilma selle printsiibita tekkis kole palju igasugu poolikuid mõttealgeid, jutujuppe, visandatud raame ja muud sellist prügi, millest tegelikult mingitki kasu pole. Näiteks praegu kirjutan ma lugu, mille puhul ma tean, et vähemalt sel kujul ei avalda ma seda mitte kuskil ja mitte kunagi. Aga, kirjutan siiski... Ning ei saa ka öelda, et niimoodi kirjutamine oleks kasutu ajaraisk, kuna praktika, ehk kirjutusprotsess ise, on üks peamisi asju, mida kirjanikuks pürgival inimesel vaja on.

Pealegi, alati võib juhtuda, et lõpus tuleb mingi päästev idee, mis ilmetuna paistvale tekstile uue jume annab.

Ja ma ei usu, et ulmekirjutamisel on mingeid erinevusi mitte-ulme kirjutamisega. Põhipunktid on samad ja ülejäänu osas: kirjutada tuleb sellest mida ISE oluliseks pead.

Ma ei usu mingitesse täitmisele kuuluvatesse kohustuspunktikestesse või olulisusnõuetesse, mida kindlalt täitma peab. Kirjuta nii nagu ise tahad, sellest, mis sind ennast huvitab ja nii nagu ise paremaks pead. Kellegi teisena kirjutada pole võimalik.


7. Kui ma sind enne küsimuste kirjapanekut ennetavalt peedistasin, siis mainisid, et mängid arvutimänge meelsasti. Räägi mulle oma mängimisharjumustest. Millised mängud sulle meeldivad? Mõni lemmikarvutimäng? Kuidas suhtud sellesse teatud hüsteeriasse, mis arvutimängude ümber valitsenud on nende tekkimisest saadik – vägivald, sõltuvused jne?


Mängudest istuvad mulle enim “vana-kooli RPG” (CRPG) ja strateegia žanrisse kuuluvad pelid. Lemmikud RPG-mängudest on kindlasti “Arcanum of Steamworks and Magick Obscura”, “Fallout 2” ja uuematest “Pillars of Eternity 1 ja 2” Strateegiažanrist aga enamus “Heroes Of Might and Magic” ja “Total War” seeria mänge.

Mängudelt ootan ajukasutusvõimalust. Lihtsalt värviliste liblikate ja rohkete plahvatuste keskel taidlemine väga ei huvita, ehkki tunnistan, et vahest harva tuleb ka tahtmine lihtsalt auru välja lasta, ehk siis mõõgaga vehkides ringi joosta ning kolle ja tünne puruks peksta. “Lords Of The Fallen” või “Middle Earth: Shadow of Mordor” on esimesed näited mis pähe tulevad.

Arvutimängude kahjulikkuse kohapealt olen ma halb näide, kuna mulle nad mõjusid hästi. Kui sa oled ikka täie hingega mingite artefaktide tagaajamisele või Gallia vallutamisele pühendunud, siis pole nagu väga aega, et juua. Arvutimängud on siiski sõltuvusttekitav ja aeganõudev värk... Nagu seda on kurat enamus häid asju siin ilmas.

Seda, et miski põhjustab vägivalda ja ajulupjumist on kisatud iga uue nähtuse puhul... Arvatavasti leidus ka esimestel rüütliromaanidel oma vastaseid, kes neid kõigi hädade allikaks pidasid.

Lihtsalt, alati leidub mingi kontingent häälekaid inimesi, kes tahaks igasse pudelisse tonte toppida, justkui selleks, et neid sealt ise pärast välja lasta.


8. Kui saaksid üksikule saarele kaasa valida kas Elder Scrolls seeria või Fallout seeria, kumma valiksid ja miks? Ehk siis – kas sind huvitab ulmes pigem see ajalooline fant… võluvikupool koos tulepallide ja draakonitega, või tulevik ja teadus?

Ma jätaks “Fallout 3” ja “Fallout 4” kus kurat. Sama teeks “Skyrim-iga” ning piirduks ülejäänud mõlema seeria mängudega.

Ehk siis, mulle meeldivad mõlemad. Eelistan ma üldiselt erinevate alamžanrite puhul ähmaseid piire. Näiteks Frank Herberti “Düün” on siin väga hea näide. Või Clifford D. Simaki “Härjapõlvlaste kaitseala”.

Ehk siis nii fantasy kui ka teadusliku osaga teosed on need, mis mulle tehniliselt kõige enam võiks meeldida. Samas, ma jälestan sellist kindla joone ajamist. Loen ikka suht eelistustevabalt.

Ainult päris Hard-SF pole enamasti minu rida ning kui nüüd juuksekarva poolitama hakata, siis olen ma jah, veidi rohkem võluv...fantasy poole kaldu.

Lihtsalt iga kord kui ma olen end fantasy-fänniks nimetanud, olen ma jälle avastanud end olukorras, kus pean tunnistama, et pole pikemat aega head fantaasiakirjandust lugenud ning tulemuseks on järjekordne ümberhäälestumine kõigesööja tasandile.


9. Mis on Eesti ulmes hästi, mis halvasti? Mida muudaksid ja kuidas? Ehk siis loomingulisemalt – kui sulle antaks kümme miljonit eurot eesti ulme arendamiseks, siis kuhu ja kuidas selle paigutaksid?

Eesti ulme puhul arvan ma optimistliku pessimistina, et arvestades rahva arvu on seis tegelikult isegi hea. Meil on kirjanike keskmine tase päris kõrge. Lisaks suht organiseerunud fännkond, toimiv ulmeühing, igasugu üritused ja kaks paralleelselt ilmuvat ulmeajakirja. Lugejaid võiks muidugi rohkem olla, aga ma kujutan ette, et nendest on igal pool puudus.

Aga kümme miljonit... Võiks ju siinkohal jahuda mingitest fondidest ja ulmekirjanikupalgast, aga fakt on see, et ma olen halb inimene ja sellise ülla eesmärgiga ei tohiks mulle nii palju raha kätte anda. Ma kaoks sellega. Olgu-olgu ja naljad naljadeks. Ma arvan, et ma konsulteeriks sel teemal targemate inimestega. Neid meil õnneks on, miljoneid aga paraku mitte.


10. Kas on mõni populaarne autor, teos või film, mille fenomenist sa aru ei saa? Jätame sellised rõlgused nagu “50 halli varjundit” kõrvale ja keskendume ulmele.

Mitte, et sel mingitki tähtsust oleks, aga...

Filmidest tuleb esimesena meelde “Avatar”, mis oli minu jaoks ehe näide halvast maailmaloomest, halvast loost, halvast karakteriarendusest ja üldse - tehniliselt ju revolutsiooniline ja võimas, aga sisult täiesti pooletoobine kinotükk.

Kohalikus ulmekirjanduses... Näiteks Siim Veskimees. Võiks ju öelda, et täiesti arusaamatu, kellele ta romaanid (mitte lühijutud – need mulle üldiselt meeldivad.) meeldida võiksid, aga näe, kellelegi ikka meeldivad.

Alguses oli veel näiteks “Saladusliku tsaari” esimene kogumik minu jaoks suht arusaamatu väärtusega. Lugedes ei saanud kuidagi lahti tundest, et kui selle viimistlemisele oleks veel veidi aega pühendatud, oleks tulemus tunduvalt parem olnud.

Muidugi, hilisemad kogumikud on alguses silma kriipima jäänud traagelniidid kenasti kokku tõmmanud ja õmblusteks muutnud.


11. Paar soovitust algajale ulmekirjanikule?

1. Kõigepealt - loe! Loe Eesti keeles ja loe ka Eesti kirjanike kirjutatut.

2. Hoolimata sellest, et sa tahad elu lõpuni kirjutada ainult ulmet, oleks soovituslik tutvuda ka teistesse žanritesse kuuluvate teostega. Kirjanduses mingigi silmaringi omamine tuleb alati kasuks. Mida laiem see on, seda parem.

3. Analüüsi seda mida sa loed. Nii tehnilist poolt kui ka sisu.

4. Kirjutamine on aeganõudev protsess seega arvesta sellega juba ette. Kiirelt või kiirustades häid tulemusi ei saa, reeglina, või vähemalt mitte jätkuvalt.

5. Istu maha ja hakka kirjutama, mitte ära ona kirjutamise teemal.

Ülejäänu tiksub ise paika...


12. Mida teeksid Reaktori juures paremaks?

Minu silme all on “Reaktor” arenenud sõpruskonna blogi sarnasest üritusest, täiesti tõsiseltvõetavaks ajakirjaks, nii et ma ei julgekski esineda mingite väga revolutsiooniliste ettepanekutega.

Võib-olla tuleks juttude osakonna filtrit natuke tugevamaks keerata, aga mine tea... Eks me näeme ju Algernoni pealt kuhu see sõelatihendamine viia võib.

Nii et laske aga samas vaimus edasi... Ja eks ma’s katsun teile ikka jutte saata, et ka jutuosakond tasemel püsiks – nali, haha.


13. Lõpetuseks midagi muhedat – mulle on alati tundunud, et inimeste lemmikloomad on üks parim osa nendest. Mainisid, et sul on koer. Tutvusta teda lugejatele!

Mul on 12 aastane mops nimega Mopsas. Ta on ülimalt äge, tohutult sõbralik, piiritult laisk ja igipõliselt näljane. Lisaks hindab ta privaatsust, nii et rohkem ma temast ei pajata.


Mopsas. Foto autor Jaile.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0582)