kaanepilt
 
mantKäesoleva kuu "Reaktor" on eriline. Oma erilisuses kannab ta ka erilist lisanime: "Erektor".

Arendamaks Eesti ulmemaastikku ja katmaks meie ulmekirjanduse alasti laike, on seekordne number pühendatud Eestis veidi väheviljeldud alamžanrile - erootilisele ulmele. Kakskümmend autorit võtsid vastu väljakutse proovida sulge sellel delikaatsel teemal. Avaldan neile siinkohal oma tänu ja tunnustust julguse ja avatud meele osas.

Arvestades naistekate suurt menu raamatukogudes ja seda, et nende temaatika on tihtilugu sama, usun, et suudame nii pakkuda lugemiselamust laiemale publikule, kui tavaliselt ja üllatada ka oma püsilugejaskonda uute teemadega.

Lisaks lugudele leiab arvustamist ka kolm temaatilist filmi. AM Ilumäe arvustab romantilist virtuaalse armastuse filmi “Her”, Kalver Tamm tutvustab “Alice in Wonderland” seksversiooni ja Ove Hillep... seda peab juba ise lugema ja kogema, millest räägib Ove Hillepi tutvustatav “Crescendo 2012”.

Loe edasi...

{SILDID}
 
HerRežissöör Spike Jonze’i 2013.aasta film Her, eesti keelde raskesti tõlgitav naissoost tema või temake, sai omal ajal nii parima stsenaariumi Kuldgloobuse kui Oscari. Nagu sellisel juhul tavaks, ei tasu siit oodata lendavaid tapjakaheksajalgu ega kosmilise ülemrassi kättemaksutundi, vaid puudutatakse märksa eeterlikumaid teemasid. Lähedaste inimsuhete võimalikkusest järjest rohkem arvutusvõimsust koguvas maailmas - umbes nii võiks kokku võtta filmi teema, põgusalt puudutatakse ka suhete füüsilist poolt, seega leidub teemakohast sisu ka Reaktori aprillinumbri eriväljaandesse.

Filmi peategelaseks on abielu lahutav Theodore (Joaquin Phoenix), kes teenib elatist klientidele tundeküllaste erakirjade kirjutamisega. Peale naise lahkumist üksildaseks jäänuna ega suutmata leida lohutust sõprade seltskonnast, otsustab reklaamist inspireeritud Theodore hankida uue tehisintellektiga operatsioonisüsteemi.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Alice in Wonderland 2


1972. aastal teenis peenraha eest vändatud film erakordse tervisehädaga naisest kümneid, aga võib-olla ka sadu miljoneid dollareid. Kus nõudlust, seal loomulikult ka pakkumist ja üks neist headest inimestest, kes täiskasvanumalike huvidega kinokülastajate nälga kustutama asus, oli William Osco.
Kui täpne olla, siis kaks katsetust X-reitinguga filmide produtseerimise vallas olid Billil juba portfellis, 1970. aasta „Mona“ täpselt parasjagu edukas, et kannatas 1974. aastal „Flesh Gordonit“ rahastada. Rahaliselt mitte just päris läbikukkumine, aga miljonäriks sellega veel ei saanud. Treileri põhjal jättis ka parasjagu poolkõva tunde.

Loe edasi...

{SILDID}
 
crescendo 2012Mitut filmi teie teate, kus USA president ei ole inimene? Ja mis on sellel üldse pistmist kena pildiga üleval? Jõuab… Igastahes juhtusin ma jälle vaatama üht toredat sisukat filmi, kus pornolõikude vahepealsed stseenid olid üllatavalt edukalt vürtsitatud laheda huumoriga.

Filmi tegevus toimub 2012. aasta vahetusel New Los Angelesis ning sellega on mingil põhjusel oodata meile tuntud maailma lõppu.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kirjastus Fantaasia
Droonide mäng


«Saladuslik tsaar 5: Droonide mäng»
Koostaja Maniakkide Tänav
Autorid: J. J. Metsavana, Maniakkide Tänav, Kaisu Ann Karukäpp, Tea Roosvald, Reidar Andreson, Mann Loper
288 lk

«Saladuslik tsaar» on Maniakkide Tänava ulmejuttude kirjutamise töötubadest alguse saanud legendaarne ulmesari, mis on jõudnud oma viienda köiteni. Esimese
jutukogu järgi nime saanud sari on võitnud mitmeid Eesti Ulmeühingu poolt välja antavaid Stalkeri auhindu. Tsaari kogumikud on leidnud toetust Kultuurkapitalilt,
kriitikud on neist kiitvaid retsensioone teinud ja järgesid ootama jäänud.

Varasemates «Saladusliku tsaari» kogumikes räägiti sellest, kuidas Maale läheneb hiigelasteroid Tooni, mis ähvardab lõpetada inimkonna eksistentsi. Otsustatakse otsida ellujäämisvõimalusi mujalt päikesesüsteemist, kuid pagemiseks ei jätku kõikidele ressursse.

Loe edasi...

{SILDID}
 
TõnisHallasteKroonikastaarinaUlmestaar
Tõnis Hallaste on Reaktori püsiarvustaja, kelle hooleks on anda omapoolne hinnang Reaktoris eelmisel kuul avaldatud algupärastele ulmelugudele. Vahel nõusid pestes või jooksmas käies või ratast putitades tulevad talle pähe väga huvitavad ja ilmekad väited, mida enesetutvustuses öelda, aga mitte kunagi siis, kui neid vaja on. Vahel kirjutab proosat? See pole ju eriti huvitav. Küllap järgmine kord mingil suvalisel hetkel tuleb pähe see ideaalne asi, mida siinkohal öelda võinuks.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Pistikaju J-23
Teiko Reili

Margus ja Peeter on pealtnäha midagi ambulansitöötajate moodi, kes lähevad appi inimeste juurde, kelle kehaga põimitud tarkvara on vigane. Nii puutuvad nad päevast päeva kokku inimestega, kes on maise keha unarusse jätnud. Tasapisi ilmnevad Marguse ja Peetri suhtes problemaatilised pisiasjad - näiteks mainitakse justkui muigamisi, et keegi ei vaata nende töötõendeid. Peeter tahab ameti maha panna. Ja mida Margus teeb, loete juba ise.

Üle lugedes näen, et need tasapisi lahtikooruvad kriminaalsed aspektid nende ameti juures polegi ehk otseselt mõeldud üllatusena - juba loo alguses räägivad nad rõvedast haisust ja suurest rahast, mida iga hädalise "aitamisega" saab. Ma tõlgendasin seda tükitöö paratamatusena, aga ilmselt on juba sellega mõeldud, et nende kahe näol on tegemist suhteliselt kahtlase eetikaga tegelastega.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Tihtipeale on ajakirjanumbri jutud täiesti erinevad, et puudub igasugune seos. Iseenesest ju õige, sest ajakirjanumber pole teema- või valikantoloogia. Märtsikuine Reaktor oli tavanumber kahe teemanumbri vahel, aga juttudel oli siiski teatav ühisosa olemas, kuid sellest lõpus...

Teiko Reili – Pistikaju J-23
Tuleviku megapolis, kõrgtehnoloogia, küber ja vist isegi pisut punk. Taaskord üks lugu sellest, kuidas arenenud maailmas on me praegused probleemid kenasti olemas, et teise vindiga, kuid olemuslikult ikka „seesama vana sara“.
Plusspoolelt, et autoril oli (või suutis ta jätta sellise mulje) pilt üldiselt silme ees, et mina lugejana sain kiirelt sukelduda, sain ka nautida mõnd leidlikku detaili (külmkapi tühjendamine, näiteks).
Miinuspoolelt, et seda kõike on olnud küll ja küll; üldiselt oli selge, et kuhu see jutt läheb ning sinna see ka läks ning autoril ei tulnud pähe lõppu kasvõi mõnd ootamatut jõnksu panna.

Loe edasi...

{SILDID}
 
FF illustratsioon LuuleLille

Feromoonid, asi on feromoonides. Nii oli Miike mulle vähemalt selgitanud, aga päriselt ei saanud ma ikkagi aru. Selge oli vaid see – ma pidin kuskil maanduma, ma pidin pääsema tagasi gravitatsiooni normaalsusesse, sest räägitagu mida tahes, seks kaalutuses imeb. Imeb sajaga. Ja mitte heas mõttes. Olime Marie’ga proovinud nii ja naa, aga sorry, vennad – veri ei voola sinna, kuhu vaja. Jah, ma tean, mida te mõtlete. Pane Viagrat, pane just seda kaalutuse jaoks leiutatud Astroviagrat, mis peaks kõik heaks tegema. Noh, ei tee. Lihtsalt ei tee. Tunne pole kunagi päris õige. Ma ei viitsigi pikemalt seletada, aga pärast paaritunnist imemist ja lakkumist, lakkumist ja imemist, teineteise hõõrumist, tema rindadega mängimist ja lõputut suudlemist, polnud kumbki meist palju rahuldatum. Läksin pesema, proovisin pihku panna, mõeldes Marie täidlastele C-korvis tissidele, aga ei – mina lihtsalt pole mõeldud kaalutuseseksi jaoks mõeldud.

Niisiis – V’hann. Ja feromoonid.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Gize varjud illustratsioon MeelisKrošetskin1.

Gise koloonia pealinna tänavad on õhtuti lärmakad. Olin lõpetanud pika vahetuse Vabatahtlike Abistajate välibaasis, päästes kaljuronijatest hädalisi, mistõttu vajasin midagi lõõgastavat. Lihased olid väsimusest nii kanged, et mul oli kohati raskusi isegi uste avamisega. Kui olin end korteris veidi toibutanud ja keha puhtaks küürinud, viskasin mõned viisakamad riidehilbud selga ning suundusin keskusesse.

Otsustasin jalutada, kuna õhubussi umbses õhustikus kulgemine ei tundunud eriti ahvatlev ja pealegi oli mõnus jäsemed sujuvamalt liikuma saada. Keskuse meelelahutuskvartalid ei asu mu kodust väga kaugel – kõigest paar kilomeetrit kõndimist – ja poole tunni pärast leidsin end rõõmsameelse rahvamassi keskel klubisid ja baare takseerimas. Üks viisakas härrasmees ei otsi öistelt tänavatelt lihtsalt meelelahutust. Ma ei hooli põrmugi nendest iganenud moraalinormidest, millega meid Gise Templi poolt hommikust õhtuni pommitatakse.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Mäss sinisel kuulil illustratsioon ToivoTooming2Kosmosefregati Sinine Kuul kaptenisillal oli õige kuum. Ja mitte üksnes seetõttu, et kapteni abi Sarah oli vormipluusi seljast koorinud ning istus oma ekraanide taga pelgalt rinnahoidja ja lühikese seeliku väel.
Tõtt tunnistades tuli möönda, et Sinise Kuuli ümber oli olukord veelgi särtsakam, sest fregatt oli ruumihüppe järel ootamatult hiidtähe ohtlikku lähedusse sattunud.
“Reflektorid on täisvõimsusel, kuid kere temperatuur tõuseb ikka veel kontrollimatult,” kandis napilt rõivastatud Sarah ette.
Navigaator Seth pühkis laubalt järjekordse higinire, vandus endamisi ja püüdis mõista, kas ta pulss oli kiirenenud palavuse, ärevuse, või Sarah pluusi puudumise tõttu. Välistada ei saanud ka kõige kolme faktori koosmõju.
“Ikka läheb kuumemaks,” teatas Sarah ja jälle ei saanud Seth teisiti, kui kuulis öeldus seksuaalset alatooni.
Kapten Norton ei lasknud end kõigutada, ta isegi ei higistanud eriti. Seth äigas käeseljaga üle nina.

Loe edasi...

{SILDID}
 
SurmSuperluminalil illustratsioon HelgaMess ja SonjaJonnaMoora

Ärkamine pakitses Thora kehas nagu surve alt vabanev gaas vedelikus.

See oli juba kohal, kui tema teadvus vähehaaval midagi märkama hakkas. See oli valmis, pulbitses ja tuikas tuhandete vilkuvate signaaltulukestena keha veel vaevutajutavas avaruses, mis esialgu oli Thora jaoks sama vähe määratletav nagu paagitäis biogeeli.

Peagi hakkasid signaalid koonduma ja täpsustuma, eristusid meeleaistingud ning kehaosad. Reied, õlad, kõht. Tal oli keha ja sellel oli näljast põrisev sisemus, tal oli aurav kõhunahk ja kirvendav seljanahk ja kusagil nende asjade vahel ning ümber oli tema ise. Ja see ise sirutus välja ja tõmbus kokku, püüdes luua tükkidest ammendavat pilti ning teha seejuures vahet, mis kogu selle tundetulva hulgas ei ole tema ise. Tühjaks lastud basseini üsna kõva alus ei kuulunud temale, aga oma selja sellelt eemaldamisega pidi veel ootama. Näljanäpistus oli küll enda oma, aga seda oli lootust hiljem ära muuta.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Jääminek illustratsioon MaariSoekovKaks pikka naist, üks noor, teine vana, najatusid tühja hobusekopli aiale ja vaatasid päikesetõusu teisel pool jõeorgu voorete kohal. Nende näoilme oli nagu ilm, mis pole veel otsustanud, kas läheb selgeks, hakkab udutama või lihtsalt lörtsi sadama. Või hoopis vihma, sest kevad oli juba lähedal. Ketchi urkas veedetud mõne päevaga olid kõik kuulujutud räägitud, kõik vähegi väärtuslikud mälestused meenutatud. Seekord polnud Danigani väe rohusegaja Ketch mitte ravitseja, vaid hoopis võõrustaja. Valha oli tema juures puhkusel.
Ravimtaimede aia ümber kerkinud kindlustatud talus hakkas elu tasapisi ärkama. Aitade juurde ilmusid ringutavad mehed, tööpoisid sagisid talli vahet. Nende juures sõelusid lapsed – elu või surma sunnil Ketchi tallu hoolealusteks jäänud orvud. Õng ja suur saanikasukas üle õla, pang käes tölberdamas ja kirves vööl, kiirustas orgu viivale libedale rajale Toss, Ketchile poolteist aastat tagasi tekkinud käsualune. Naised saatsid teda pilguga.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Pariisi lõbus maja illustratsioon Tr2gun

Seersant Stomper koputas rusikaga illuminaatorile ja vaatas aeglaselt järgemööda otsa kolmele reamehele. Mehed astusid kergelt kõheldes lähemale ja põrnitsesid kosmosekauguses nõrgalt helendavat punktikest. Üks meestest sügas neliteist korda tagasi õmmeldud käega lõuaalust habemetüügast. Kolbal tal karvu ei kasvanud.

„Seesama?“ küsis Tank, reameestest kõige pikem ja kõige laiemate õlgadega.

„Jah, saagem tuttavaks, meie missioon. Pariisi Lõbus Maja,“ sõnas Stomper aeglaselt ja koputas uuesti illuminaatorile.

Reamehed kehitasid õlgu. Neil polnud sooja ega külma, millise nimega laevale nad missioonile lähevad. Neid huvitas ainult tavapärane palk, 25 000 standardit.

Stomper torkas instinktiivselt käe püksivärvli vahele ja pigistas õrnalt kandilisi mune.

Tema mehi ei huvitanud, miks nende suguorganid maha võeti ja fusioonpõletis aatomituumadeni lõhustati. Võeti maha, järelikult oli vaja, ütlesid nad. See on osa missioonist.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Öösel kogunesid linna kohale madalad rasked pilved. Need roomasid mööda taevast nagu eksootilised elukad või tohutu suuruseni kasvatatud algloomad. Mutumaki holoreklaamide taevapuhastuse süsteemid asusid nendega aktiivsesse võitlusse, et saaks taeva taas klaariks ning raskelt kinnimakstud toodete kolmemõõtmelisi pilte täis projekteerida. Võitlus kestis mõnda aega mil ei tehnoloogia ega loodus tahtnud alla anda. Lõpuks pidi inimese loodud toores tehnojõud siiski loodusele alla vanduma - taevaluugid avanesid ja hetk hiljem ümbritses kõike tihe, hall vihmakardin. Näotute majablokkide kohal hõljuvad erksavärvilised kübermattide ja digisoketite kujundid valgusid laiali, kaotasid piirjooned. Kuid tehnika võib olla sama kangekaelne, kui loodus. Kuskil pilvedest kõrgemal tiirutavad ilmakontrollivad dirižaablid rakendati uuesti tööle. Vihmapilvedele pihustati järjekordne laadung ülimürgist segu nanorobotitest ja kõrgkeemiast ning loodus pidi viimaks oma kaotust tunnistama.

Loe edasi...

{SILDID}
 
tee kääbaste vahel illustratsioon TeaRoosvald1.

Mustoru oli oma nime vääriline. Paksud kuusemetsad, sopiline maastik ja madalad pilved muutsid siin päevad hämaramaks kui mujal Iidmaal. Teinekord polnud öödki Iidmaa päikesetul, igavesti pilvealustel maadel nõnda varjulised kui Mustoru päevad.

Kui Hämarkingu Eela Mustoru kõrtsi astus, vajus vaikus nagu laine üle terve joomasaali. Rõõmsad hääled vakatasid, käesurujad tardusid, kannud peatusid enne suid. Naised, kes meestega koos kilgates ja naerdes mõdu mekkisid, võpatasid, vakatasid ja käsutasid laudade vahel ja all mängivad lapsed oma undrukute taha varju.

Eela peatus viivuks ukse juures. Tema must keep lainetas tõmbetuules ja tõi hetkeks esile tihedalt ümber keha tõmmatud ja rohkete pitsidega kaunistatud süsimustas kleidis noorusliku, kena puusejoonega ja kõrge rinnaga keha. Sellest piisas, et mitmes nurgas panna mehi neelatama ja naisi neid küünarnukivopsuga tagasi mõistusele tulema.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Tähevalguse helk ööpimeduses. Kristallkargus, lumi. Talv. Ja mitte armastuse surm, vaid hoopis surematu armastus.
Need mustendavalt elutud puuvõrad talveöises kuupaistehämus. Raagus puudega mets mu ees ja see tasane tuul.
Ja lõpuks liikumine puutüvede vahel. Saateks sadade öösoendite hõõguvad silmapaarid.
Tema.
Tema valge kleit heljumas üle lumevaaba.
Tema ronkmustad juuksed õhus lendlemas.
Tema, mu nõtkekaelne lumevalguse kuninganna.
Valged käsivarred, mis vanamoelise kleidi tõttu liigpikad tunduvad, tasaselt külgedel rippumas, möödub ta lumeikkes teele paindunud okstest. Mööda mustavatest puutüvedest. Hallavaimude tontlikult helendavate kogude ja öösosinate saatel lähemale ... mulle ...
Äkiline tuulehoog tema kleidivolte kergitamas.
Talvelaste küüniselised käsivarred sirutuvad puutüvede vahelt tema poole justkui vaikses ahastavas palves peatuda.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Lumetorm illustratsioon SoobelVaiahen Ahazelan sirutas end graatsiliselt ja avas silmad. Pea puhkas Lumetormi käppade vahel ning ta tundis kuuma hingeõhku oma näol. Valge tiiger nurrus lohutavalt ta meeltesse. Vaiahen oli sünnist peale nii õnnistatud kui ka neetud. Kumba enam, ei suutnud ta isegi öelda. Vaadata elavate meeltesse, tunda, mida nad tunnevad. Seda ta suutis. Enne, kui ta oma talenti valitsema õppis, valitses see teda.

Ent õppetunnid õppetundideks, isegi võimsaim enesekontroll ei viinud ta unedest surevat maad. Ta nägi seda suremas, ta tundis seda. Ka Lumetorm tundis.

Ahazelani isand tõstis pead ja meeli. Miskit ilusat lebas ta voodil, samas kui ta ise leidis end maast oma tiigri kaisust.

Miskit ilusat, mis oli ta vang. Üks pisike tulihunt. Vaiahen oli õppinud isegi ta nime hääldama. Pisikese tulihundi nimi oli Idwal. Ta teadis teistki nime, mida ta vang kordama kippus, rohkem küll unes või meeltes kui ilmsi ja valjult – Gwyn.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Paavst asetas ohkega sahtlisse järjekordse kirja. Endiselt ei osanud ta midagi arvata. Lugu tundus üsna saatanlik, olgugi et seekordse kirja saatja oli juba teab mitmes piiskop, kes omal nahal oli õndsust kogeda saanud. Oli neid veel palju, üsna suur hulk reapreestreid ja lausa ateiste, kes siin-seal katoliiklike saarekeste juures mingeid asju ajasid ja tööd tegid. Lõhnas vajaduse järele kutsuda kokku vaimulike kogu. Mis sorti kuradid kirikutesse lahti lastud olid, kes küll oskaks seda öelda? Mõni kardinal oli kahtlustanud musta maagiat. Oli juba katsetatud eksortsismiriitusi, mis ei toiminud.

Rainer heitis viimase kriitilise pilgu äsja kinnikruvitud pistikupesale. Korras nagu Norras. Mõnda aega võis selles kirikus seinast elektrivahenditele särtsu võtta ilma, et mullamaitse suhu tuleks. Vähemalt nii kaua, kuni veneaegne alumiiniumjuhe ära ei ussita või kuni ülevaltpoolt ei leita pappi juhtmete vahetuseks. Kiriku kõrgete akende taga hämardus vaikselt.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Mõrv reaktori toimetuses illustratsioon PeeterOraUlmeajakirja „Reaktor” peatoimetaja mõrvamise mitmed üksikasjad hoiti ajakirjanduse eest saladuses arvatavasti sellepärast, et vahetult enne seda koletut kuritööd oli ilmunud „Reaktori” erinumber „Erektor”, mis mitmetes ühiskondlikes kihistustes ja sotsiaalsetes survegruppides oli põhjustanud üüratut nördimust. „Erektor” oli pühendatud erootilis-sensuaalse ulme hämaraladele, mis paljude arvates tähendas tegelikult kõiksuguste roppjuttude avaldamist, ehkki väidetavalt oli toimetuse eesmärk kontrapunktuaalse meetodi kaudu kontrastse kunstilise peegeldamise paradigma. Kuna sellest jõhkrast kuritööst on piisavalt kaua aega möödas, on usutavasti lubatud kõik asjaolud nüüd kirja panna.

Loe edasi...

{SILDID}
 
ene illukas

Lossitaguse juhtum

Hatuse karvaga koer Krants vedas ninaga õhku – jah, täna tasus siia tulla. Hulgaliselt uusi lõhnu, ja nende seas ka mõned huvitavad. Kohe uurime – üks kräunub nagu kari näljaseid kassipoegi, teisel on saba rõngas ja nina kikkis, kolmas… ooo, kolmas on see lõhn, mida koer polnud hulk aega tundnud. Jäljerida haihtus kibuvitsaväätide juures. Just seal, kus peremees tavatseb läbi müüri kõndida.
Krants jäi valvesse. Varem või hiljem tuleb peremees kellegiga. Teeb, mis ta teeb, aga lossi Krants pääseb. Välja saab ilma igausguse abita. Tuleb lihtsalt oma jäljerada pidi tagasi minna. Ootamine võib end ära tasuda, sest mitte iga päev ei tunne koer lõhna, mis tõotab kübekest inimlikku soojust.
Mis puutub inimlikku soojusesse, siis ta eksis. Nagu üks krants kunagi. Nagu kõik need, kes ei teadnud täpselt, mis kibuvitsaväätidesse peidetud hoovis, lossis ja abihoonetes toimub. Kuulujutte oli palju.

Loe edasi...

{SILDID}
 
kuldkalake illustratsioon daniKuigi sakslased olid tulistamise ja Malikovi jälitamise lõpetanud, tormas viimane endiselt üha sügavamale laande. Viimaks, kui ta oli enda arvestuse kohaselt maanteest vähemalt viie kilomeetri kaugusel, julges Malikov sörgilt kõnnile üle minna. Eespool paistis mets hõredamaks muutuvat. “Kas tõesti jälle põllud? Või heinamaad?” mõtles Malikov esiti pettunult, kuid üha edasi minnes mõistis ta, et puude vahel veiklevad hoopis hallikasrohelised järvelained ning seega ei olnud sakslaste patrulle vaja karta - need hoidsid rohkem linnade ligi. Peagi sattus Malikov metsarajale ning see tundus otse järve poole suunduvat.

“Hände hoch!” käratas Malikov, sihtides PPD-ga endast paarikümne sammu kaugusel askeldavat hallis mundris sakslast, kes pikka musta paati vette proovis lükata. Sakslane tõstis käed pea kohale, pööras end näoga hääle suunas ja jäi üllatunult ootama, mida see väikest kasvu kondine venelane ette kavatseb võtta.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Misontõeline illustratsioon MargeNelkHertsog tuli teda isiklikult vastu võtma ja tervitama. Tema rahulik-pilklik ilme, hall habe ja väga lühiseks pöetud juuksed jätsid mulje energilisest vanahärrast, korraga terasest ja heatahtlikust, ja prints Filip Sören vaatas talle väga otse otsa.
„Te näete vana välja, hertsog,” märkis ta tervituse asemel. „Mitte see, mida ma ootasin!”
„Piisavalt nooruslik kõigeks, mis pähe tuleb,” vastas Valge II hertsog muiates nagu vanade lugude härjapõlvlane. „Sa oled siin, sest tapsid omaenda ja oma ema lapse. Ma eeldan, et sa kujutad ette, mismoodi siin sellise kuritöö järel asjad käima hakkavad. Aja riided maha, sul pole neid siin vaja!”
„Siinsamas? Teil pole mingit riietumistuba?”
Hertsog muigas jälle. „Parem kui sa kohe harjud, et kõik, mis sul varasemast tuttav, siin ei kehti. Sa oled kurjategija omaenda vere vastu.

Loe edasi...

{SILDID}
 
k22bikKääbik Frago ärkas hommikul kena noormehe kõrval lamades ja tugeva erektsiooniga.
Kõik oleks olnud kena, aga olukorra rikkus see, et kääbiku erektsioon oli temast umbes miili kaugusel, võlur Durmoth Maotaltsutaja majas, mille alumine korrus ka sekspoena töötas. Suures kitsikuses oli Frago parema puudumisel oma peenise tema juurde pandiks andnud. Kuna aga Durmoth laenutas talle pandiks jäetud peeniseid oma poes aeg-ajalt välja, sattus Frago mõnikord endalegi ootamatult armurõõmude subjektiks, tõsi, aeg-ajalt juhtus see ebasobival hetkel.

Ausalt ütelda oli see üsnagi tüütu, nii et kääbik oli linna peal Durmothi peeniste kohta mõningaid kahtlase sisuga kuulujutte levitanud, et Durmothi käive ja Frago ihuliige veidikeseks ajaks langeda jõuaks. See oli tõepoolest toiminud ja kuni tänaseni oli Frago jälle rahu saanud.

Kui aga kääbiku iseseisvat elu elav meheau välja jätta, oli ülejäänud osa temast juba pikalt voodirõõmudest ilma jäänud.

Loe edasi...

{SILDID}
 
1.
Högklintil seisis kuus seitse tavalist keskklassi sõiduautot ilusti kõrvuti, nagu oleks turistid tulnud loodust nautima. Autod parkimisplatsil? Siin? Mida nad sellega öelda tahavad? Tra, sihuke jama teeb ettevaatlikuks.
Samal hetkel tundis kihvu vasakus reies ja nägin, kuidas soomlane oli mu kõrvalt kadunud, ma ei tea mis moodi, vähem kui hetkega joonelt üle kaldakalju ääre. Ma ütleks üle saja meetrit joosta, hea lage plats üksikute mändidega ja siis nelikümmend kaheksa meetrit kukkumist. Pole kõige halvem variant aga sutsu paremale on terrass ja kaksteist meetrit, põhimõtteliselt on seal ka trepp.
Ma tundsin kuidas hing mu kehast lahkus ja Mikkole järgi tormas, mõistus aga pööras keha näoga kahe naise ja nende koera poole. Rottweiler oli väga uhke ainult liiga suur, naiste näod täpselt ühesugused ja liiga laiad. Ka kehad olid midagi lestakala laadset, muidugi põhjamistes kvaliteetriietes. Aeg liikus väga aeglaselt.

Loe edasi...

{SILDID}
 
soobli illukasGi loivas remonditsehhi kontoriruumi ja vaatas lauale kuhjatud kladesid, mis ei olnud eilsest õhtust saati oma asendit muutnud. Ta vajutas kohvimasina nuppu ja laotas oma hallineva karvaga kärbikeha tugitooli, lõi siis esimese klade lahti. Jah. No kurat, jälle üks Xi, seekord pardanumbriga 1276. Jälle püstmootori tasakaalukontrolli kaotus, tuli hooga lennurajale kõhu peale maha... Kurat, hakka jälle pihta raisk, alumised relvašahtid on kindlapeale segamini, püstmootori luugid samamoodi, ehk on vähemalt mootorigondlid terved. Needilahutajat pole kah veel korda tehtud, kurat, hakkab üks nuss jälle pihta...

Miski oli hommikust saati imelik tundunud. Gi mõtles selle välja alles siis, kui ta lähenevaid samme kuulis. Need sammud olid esimesed, mida ta kuulis, remondiangaarist läbi tulles ei olnud ta veel ainsatki teist kärpi kuulnud ega näinud.

Loe edasi...

{SILDID}
 
1. Põrgu

Sõiduk peatus ja tagurdas, surudes oma lahtikäiva tagaotsa vastu hoone seina, täpsemalt kohakuti samasuguste ustega. Need avanesid korraga, nagu metroo või lifti uksed. Oma kolmkümmend inimest bussis olid juba tõusnud, et minna. Nad põrkusid tagasi, kui nägid, mis sees toimub. Ent sellele oli mõeldud. Toole bussi ei olnud ja juhti reisijatest eraldav vahesein sõitis aegamööda bussi tagaotsa, lükates inimesed majja.
Sees avanev pilt ehmatas kindlasti. Esimeseks hakkasid tohutus ruumis silma puurid. Suured vertikaalvarbadega puurid täis inimesi. Puuride vaheline osa meenutas politseijaoskonda oma laudade ja nende taga istuvate vormis inimestega. Õhku täitsid karjed, kisa, nutt, rabelemise müra ja peksmise matsud. Põrand oli täis verd, okset ja igasugust muud sodi, millele ei osanud nime anda, ja kõike seda valgustasid külma valget valgust kiirgavad jalgpallisuurused kerad laes.

Loe edasi...

{SILDID}
 
See lugu ei ole ei parem ega halvem kui tuhat teist, mis on avalikkuse ette jõudnud nüüd, kui valitsused on lubanud teadlastel välja öelda, et maagia on tõepoolest olemas. Lubatagu lühidalt üle korrata – renessansist kuulendudeni maailmas maagiat praktiliselt ei olnud. Ilmselt sõltub see mingitest meile veel arusaamatutest teguritest, mingitest universumi aluskoe lainetest või potentsiaalidest. Umbes eelmise sajandi 70-ndatest aga on taas märgata maagilise interaktsiooni mõju ja viimastel aastatel on see hüppeliselt intensiivistunud.
Muidugi avab maagia tunnistamine hoopis uue vaate kogu ajaloole, religioonile, elu tekkimisele ja üldse peaaegu kõigile meie filosoofia tahkudele. Me ei ole suutnud seda kõike veel lahti mõtestada. Ja me ei ole suutnud kokku lugeda kogu kahju, mis on sündinud maagia ettevaatamatul, enamasti teadvustamata kasutamisel.

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1205)