Küünlakuu Reaktoris leiate lisaks tavapärasele igakuisele tuumakütusele ka märksa pikema poolestusajaga radioaktiivset kraami. See tähendab, et pikalt vaikselt küdenud projekt „Eesti100 ulmes“ tõmbab joone alla ja vormub lühikesteks ülevaadeteks, mille kõigega on eestlased 100 aasta jooksul ulmetaevas silma paista suutnud. Ja seda ei olegi tegelikult nii vähe.

Ja kindlasti ei oleks see tulnud nii mahukas ilma kõigi teie abita, kes te oma tähelepanekutest Reaktorile teada andsite või neid aastate jooksul olete Ulmekirjanduse BAASi kirja pannud. Erilised tänud nõu, jõu ja abi eest Juhan Habichtile, Jüri Kallasele, Arvi Nikkarevile ja Kalver Tammele.

Lisaks väärikale sünnipäevale toimus veebruaris ka Eesti Ulmeühingu aastakoosolek, kus võeti vastu ka Stalkeri statuudi muutmise otsus – mis täpselt muutus, saate lugeda Ulmkonnakroonikast.

Loe edasi...

 
Eesti - maailma ja isegi Euroopa mastaabis üsna tilluke ja tähtsusetu maalapp Läänemere kallastel, kus läbi ajaloo on toimunud vaid käputäis sündmusi, mida isegi lähemad naabrid oluliseks võiks pidada.

Ulme - tulevikku vaatav kirjandusžanr, mille kohaldamine eesti keelele, kus ju grammatiline tulevikuvorm üldse puudub, tundub mõnele muulasele täiesti ilmvõimatu.

Võib kindlalt väita, et nende kahe tõsisem ja pidevam läbikäimine sai alguse alles paarkümmend aastat tagasi 1990ndatel. Loomulikult on ka varem eestlased ulmežanrisse liigituvat kultuurielementi loonud, aga need on üldjuhul üksikjuhtumid.

Loe edasi...

 
Loomulikult on Eesti mainimisel erinevates ulmežanrites esikohal ulmekirjandus. On see ju ka vanim ja absoluutarvudes suurima kogusega, ehkki peab mainima, et ulmekirjandus on siiski üsna väike osa kogu kirjandusmaailmas, kus – siinkirjutaja suureks üllatuseks – ei ole selliseid piiritaguste autorite kirjutatud raamatuid, kus Eesti ja eestlased olulist rolli mängivad, üldse nii vähe. Enamgi veel – täiesti lahedalt oleks võimalik kokku panna omamoodi sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt“ analoog, mille kõikides raamatutes toimuks tegevus eranditult kas Eestis või siis peaosas eestlasega. Ja riiulitäite saaks tõenäoliselt ka märksa pikema – näiteks ainuüksi parvlaev Estonia põhjaminekut käsitlevaid põnevikke-krimkasid-thrillereid leidsin spetsiaalselt otsimatagi oma kümmekond nimetust. Tegelikult tosinkond aastat tagasi hakkas selliseid põnevikke-krimkasid ka riburada maakeelde tõlgitama ning sedaviisi vähehaaval ilmub neid õigupoolest siiani.

Loe edasi...

 
Eesti osa muu maailma ulmefilmiskeneel on sarnaselt muule ulmevaldkondadele iseenesest mõista samuti üpris tagasihoidlik. Kodumaise filmiulme üleslugemiseks piisab sõrmedest-varvastest, aga kui kaasata piiritaguseid rahvuskaaslasi – eriti neid, kel eesti juured vaid sugupuudest ilmnevad –, on pilt märksa kirevam. Kui paljukest noil viimastel veel Eestiga üldse pistmist juhtub olema, on aga omaette küsimus. Aga eks šoti jalgpalli rahvuskoondissegi saab ju pääseda ka siis, kui kasvõi üks vanavanem rahvuselt šotlane on olnud, nii et asi seegi.

Eestimaal filmitud ulmekaid võib kahe käe sõrmedel üles lugeda. Seejuures lõviosa neistki on üles võetud piiritaguste tegijate poolt. Alustades vanematest – nõukogude kinos ulmefilme just ülearu palju ei valminud. Seega pole ka imestada, et sellest ajast on pärit vaid üks film, aga see-eest missugune ulmeklassika – Andrei Tarkovski film ”Stalker” (1972), mis võeti üles suuresti päris Tallinna kesklinnas.

Loe edasi...

 
Digimaailm on küll ulmevaldkondadest kõige noorem, samas võib enamiku arvutimängude kohta leida ulmelisi aspekte. Kõiksugu kosmoseseiklused, kollitapmised, väljamõeldud maailmad jms tüüpiline ulmebutafooria on arvutimängude maailmas pigem reegel kui haruldus.

Alustaks ülevaadet küll mitte ulmelise, vaid reaalse, kuid see-eest põneva seigaga: Eesti oli kolmas riik maailmas, kes tegi endale ametliku virtuaalse saatkonna. Juhtus see aastal 2007 arvutimängus Second Life. Ametliku diplomaatilise esinduse iga jäi küll üsna lühikeseks – vaid neli aastat -, aga see ei vähenda sugugi sündmuse märkimisväärsust ning ajaloo annaalidesse jääb see fakt igaveseks.

Loe edasi...

 
Siinkohal piirdun ma vaid konkreetselt Eesti kunstnike piiritaguste tegemistega ulmežanris; Eestisiseseid seiku ning üksikuid ulmelisi maale, muid kunstiteoseid ja isegi terveid ulmetemaatilisi kunstinäitusi ei käsitle.

Kõige suurema renomeega eesti kunstnik, keda võib ulmega seostada, on Ülo Sooster. Hiljaaegu ka ISFDBi kantud kunstnikku on loetud 1960te avangardismi klassikuks ja isegi silmapaistvaimaks nõukogudeajal tegutsenud Eesti kunstnikuks üldse. ISFDBi kandmise põhjuseks on tõenäoliselt Venemaal 2016. aastal üllitatud Soosteri raamatuillustratsioonide kogumik.


Aasta sõjaaegses Pallases õppida jõudnud Sooster represseeriti 1949. aastal ning pärast vabanemist 1956. aastal asus elama vangilaagris leitud naise juurde Moskvasse, kuna senisesse kodupaika Hiiumaal teda naasta ei lubatud.

Loe edasi...

 
Ulme väga oluline osa on alati olnud koomiksimaailm. Siinkirjutaja suureks üllatuseks ei ole Eesti/eestlased ka siin päris mainimata jäänud, kuigi koomiksite puhul paistab eriti silma geograafiline aspekt – et on teine midagi... kusagil... ning reaalselt võttes on enamjaolt tegu lihtsalt laestvõetud eksootilise kohanimetusega. Aga on ka erandeid.

Esimene pääsuke Eesti kohta ilmus koomiksitesse 1958. aastal, kui Belgia koomiksikunstniku Hergé loodud "Tintini seikluste" sarjas vihikus "Must last" / "Coke en stock" – nagu ka kümme aastat hiljem ilmunud vihikus "Vol 714 pour Sydney" – on tegelaseks eestlane Piotr Szut, kellest maakeelses tõlkes on saanud Peeter Pähk. Nimemuutmise põhjuseks on asjaolu, et Szut ei olegi mitte moonutatud venekeelne Štšut – Narr –, vaid nime kõlaline sarnasus prantsuse keele sõnaga zut – pähh! Wikipedia andmetel on Szuti minevik maha viksitud omaaegse Eesti lenduri ja metsavenna Remi Milki elukäigu pealt.

Loe edasi...

 
TÄHISTAGEM EESTI 100. SÜNNIPÄEVA ULMELISE MÕTISKLUSEGA

Eesti tähistas hiljuti 100. sünnipäeva. Kutsun üles mõtlema, mida eestlus meile õigupoolest tähendab, aga ulmelises võtmes.

Kujutlegem, et kandute ajas 80 aastat tagasi, 1938. aastasse. Teil on aega paar aastat, et valmistuda 1940. aasta riigipöördeks, aga võib-olla tahate juba Molotov-Ribbentropi paktiks ja baaside lepinguks valmistuda – aega on sellekski.

Teil on alles kõik teie praegused teadmised. Teil on vajalikud dokumendid, sealhulgas haridust tõendavad dokumendid vastavalt sellele, missugune teaduskraad teil tegelikult on. Need on muidugi võltsitud, aga XXI sajandil osatakse dokumente võltsida sellisel tasemel, et 1938. aasta meetoditega ei ole võimalik seda kindlaks teha. Aga kui te olete lõpetanud viie aasta eest Tartu ülikooli, siis ei saa teile anda dokumente, et olete Tartu Ülikooli 1933. aasta vilistlane, sest niimoodi võiks ju kergesti vahele jääda.

Loe edasi...

 
Baltimore’i koomiksiepopöa loojaks on paljude koomiksite autor Mike Mignola. Aastal 2007 ilmunud graafilise novelli Baltimore, or, The Steadfast Tin Soldier and the Vampire laiendusena kolme aasta pärast ilmuma hakanud koomiks kasvas peagi esialgsest süžeest välja ja oluliselt suuremaks.

Lugu ise on järgmine. Esimese maailmasõja ajal sai lord Baltimore lahingu käigus raskelt haavata. Kaevikus toibudes sattus ta ette laipadest toituvale olendile, kellele ta täägiga näkku haava lõi. Tegu ei olnud aga kaugeltki süütu loomakesega ning haavatud subjekt vallandas kogu inimsoo peale tõsise vampiirineeduse, mistõttu katk, vampiirid ja haudadest tõusvad surnud ei ole enam mitte mingi haruldus. Baltimore, kelle lähedasi needus eriti karmilt tabas, võtab oma eluülesandeks pahalane – kes juhuse tahtel kannab eestlaste jaoks vägagi asjakohast nime Haigus – siit maailmast kõrvaldada. Ja see ei ole muidugi lihtne.

Loe edasi...

 
Võtsin tegelikult raamatu pihku kõheldes, sest ajalooteemad pole mulle kunagi ülemäära huvi pakkunud. Ja ehkki lugemise ajal sai mõnes kohas see huvipuudus karistuseks, sain raamatut suhteliselt hästi nautida ka ilma suurte ajalooteadmisteta.

1. Jaagup Mahkra - Tarvaste tulek

Lugu kõneleb ammu aega tagasi toimunud teadusrevolutsioonist, üsna etteaimatavat ja klassikalist rada pidi. Rahomeel tunneb huvi taimede ja põllusaaduste kasvatamise vastu ja kipub üldse metsast pidevalt lagedale. Sinna aga ei taha tulla teised inimesed, kes peategelase toimetamisi imelikuks peavad, kuniks häda käes…
Lugu on hea lugeda, hoolimata esmapilgul veidi kuivast teemast. Leidub nii kakelunge kui ka klassikalisi hetki stiilis „Ahaa! seda ma arvasin!”. Olemas on nii külatargad kui ka metsas elavad indiviidid, kes arvavad, et põllu pidamine on mingi modernne jura.

Loe edasi...

 
Toona Philadelphias elanud Jaan Kangilaski (tegu ei ole mitte tuntud Eesti filosoofiga, vaid tema piiritaguse nimekaimuga) avaldas 1977. aastal kirjastuses Ballantine Books fantasyromaani „The Seeking Sword” ning kolm aastat hiljem sellele ka järje pealkirjaga „Hands of Glory”.



Neist esimeses, kus tegevus toimub 1970te algul, ei paista ausalt öelda ligikaudu esimene kolmandik teksti ulmet mitte kuskilt – tegu on pigem korraliku kriminulliga, kus ühele mehele torkas silma mõnede julmade mõrvade juures korduv motiiv: ohver ja mõrvar ei tundnud teineteist üldse; mõrv sooritati vanamoelise mõõgaga ja mõrtsukas ise ei mäleta teost suurt midagi, kuid on täiesti veendunud, et tegutses kõigi hüvanguks.

Loe edasi...

 


Eesti filmiajaloos väga palju täispikki ühte või teist nurkapidi ulmežanrisse liigituvaid filme ei ole. Eesti filmi andmebaasi põhjal on kas „ulmefilm“, „õudusfilm“ ja „üleloomulik film“ täpselt kuus Eesti linateost.

Neist kuuest kaks, „Navigaator Pirxi“ (1978) ja „Saatana pisara“ (1992), on lavastanud poolakas Marek Piestrak ning lisaks ka seiklusfilmiks liigitatud „Madude oru needuse“ (1987), milles aga samuti mõningad üleloomulikud õuduselemendid täitsa olemas. Nii et Eesti Vabariik 100. ja Marek Piestrak läheneva 80. sünnipäeva puhul paras aeg mehe töödega natuke lähemalt tuttavaks saada.
Ülemäära produktiivne pole Marek olnud, nimetatud kolmele lisaks valisin vaatamiseks „Emahundi“ (1982) ja „Emahundi tagasituleku“ (1990). Lisaks neile on ta lavastanud veel mõned telefilmid ja -seriaalid.

Legendaarne „Navigaator Pirx“ ongi mehe esimene täispikk film.

Loe edasi...

 
Kas Gohar Markosjan-Käsper oli eesti kirjanik? Pigem oli, sest kuigi rahvuselt armeenlanna, elas ta ju Eestis, oli Eesti Kirjanike Liidu liige, avaldas maakeeli hulga raamatuid ja jutte ka näiteks ajakirjas Looming, ehkki kirjutas ise küll vene keeles.

Kas ta oli aga ka eesti ulmekirjanik? Polnud ta ju Eesti ulmemaastikul mitte täiesti tundmatu. Ta tõlkis eesti keelde vendi Strugatskeid ja kirjutas ka ise mõned jutud selles žanris. Viimased pole küll ulmeringkondades suuremat vaimustust tekitanud. Aga ta on kirjutanud ka kuuest (6! sic!) köitest koosneva kosmoseooperi-epopöa, kusjuures tal on see õnnestunud kohaliku ulmelugeja jaoks täiesti tähelepandamatult. Õigupoolest on epopöad isegi rohkem kui kuus romaani, sest sarja igas köites peale esimese on lausa kaks iseseisvat ja ka eraldi pealkirjaga lugu, mis, tõsi küll, annavad sel juhul kumbki üpris napilt romaani mahu välja.

Loe edasi...

 
Hakkasin antud raamatut lugema ääretu eelarvamusega – midagi, mida ma tavaliselt ei tee, kuid raamatu temaatika andis alust teost natuke peljata. Tegu on Eesti riigi lähitulevikuga, kus meie suure idanaabri, Venemaa, riiklikus olukorras on toimunud pööre. Lõuna-mägilaste abiga on end riigi etteotsa upitanud tšetseenide liider Islam Kadirkhanov, kukutatud korra riigipea on paguluses ning keegi ei suuda ette näha, mis pöördeid võivad sellised muutused esile tuua.

Teos lahkab peaasjalikult kulisside taga toimuvaid poliitilisi mahhinatsioone, jälgides peategelasest (vist? Neid, keda peategelaseks võiks pidada, on selles raamatus palju ning nad ei ole just väga erinevad) vastse peaministri tegevusi, tema armuelu (küllap autor tundis, et tuima poliitika kõrvale sobivad väga kenasti kirglikud armustseenid) ning aeg-ajalt kiikab ka piiri taga toimuvat.

Aga läheme tagasi eelarvamuste põhjuste juurde, mille peamised tagamaad peituvad raamatu kaanel.

Loe edasi...

 

Kir Bulõtšov: Kosmoselaevastiku agent

Selles kogumikus seikleb üks kirjaniku meeldejäävamaid kangelasi, Andrei Bruce. Planeedil, mida asustab mitte veel päriselt tsiviliseeritud klanniühiskond, kaob jäljetult kosmosearheoloog Photius van Kuhn. Peagi selgub, et arheoloogi kadumine on vaid üheks lüliks planeetidevahelises vandenõus.

Lühiromaan „Nõiakoobas“ räägib sellest, kuidas planeedil, mida asustavad mongolitelaadsed metsikud barbarite hordid, võetakse vangi arheoloogilise ekspeditsiooni vähesed ellujäänud liikmed, Andrei Bruce nende hulgas. Selgub, et kõrgelt arenenud humanistlikul tsivilisatsioonil pole üldse lihtne jagu saada rämedast barbaarsusest ja moraalitust kurjusest.

Kirjastus Fantaasia

Loe edasi...

 

Ulmestaar

Rauno Pärnits on ulmik, maletaja ning mõttesportlane. Reaktor on avaldanud mitmeid tema uurimusi ja ristsõnasid ning mõnda aega tegi ta ka Reaktorisse Kurioosumi veergu, kus ilmusid mitmed huvitavad faktid erinevate ulmeliste teoste ja filmide kohta. Sel kuul otsustas Rauno proovida kätt ka peatoimetajana, et teha kingitus Eesti Vabariigile ning ausalt öeldes ka eesti ulmele. Estconile mees küll veel jõudnud ei ole, kuid igal aastal on osake temast vähemalt kohal olnud – nimelt koostab ka Taivo Ristiga kahasse Estconi viktoriini küsimusi.

1. Mida praegu loed?
Viimati lugesin Jaan Kangilaski diloogiat. Hetkel ei loe midagi. Ja ilmselt veel tükk aega ei taha lugeda ka, kuna antud Reaktori numbris ilmunud kirjanduse loetelu läbihekseldamine (ca pooled tõepoolest lugesin ka) on ausalt öelda ulmest natuke ära tüüdanud. Ju järgmisena tuleb põhitähelepanu Stalkeri-nimekirjas sisalduvale.

Loe edasi...

 


Tähistamaks Eesti juubelit, tegin ühe väikese ulmeteemalise ristsõna. Javaskripti versiooni saab mängida siit. Kui mingil põhjusel javaskript ei tööta, saab aga võtta ja välja printida siin asuva pdf faili. Selleks, et java versioon küsimusi näitaks, tuleb ristsõna lahtrite peale klõpsida.

Loe edasi...

 
Oeh, toimetus võiks teinekord mõelda juttude järjestuse peale... esimene jutt võiks olla selge ja selline, mis kiirelt käima tõmbaks ning väga pikk ei tohiks ka olla. Olgu, ma saan aru, et ega väga palju võimalusi ju pole, kui kolm juttu ja ilmselt ei tahetud kaks kuud järjest sama autoriga alustada.

Miikael Raun - Pokkeriöö
Viis korda alustasin, aga väga kaugele ei jõudnud – ilmselt on viga minus, aga see lühiromaan ei köitnud mind... kohe üldse ei köitnud. Võimalik, et see tekst on seotud millegagi, millest mu aimu pole, aga ma tõesti ei suuda...
Kuuendal katsel närisin ma end läbi. Tegelikult hakkas kusagilt kolmandast peatükist juba päris looma, hakkas köitma ja mul tekkis isegi arusaam, et see lugu võiks mulle meeldida ning oli kuidagi piinlik olla, et miks ma varasemal viiel korral nii kaugele ei jõudnud... Õnneks või õnnetuseks see meeldiv tunne lahtus... eriti, kui peategelane sohu läks... jutt läks siis samuti sohu...

Loe edasi...

 
Veni, vidi, vici
Tormi Ariva

Valitseja Leander Maranthe tegutseb taas. Pool lugu koosneb sellest, kuidas valitseja kõnnib, silmad kinni, einestusruumist oma kabineti juurde. Teine pool koosneb Maranthe dialoogist Paul Adernakiga, kes pöördub ta poole ühe kohutava piraadiskandaaliga.

Eelmises Reaktori-numbris oli sama autori poolt samade tegelastega poolikuna näiv jutt „Deduktiivne meetod”, seekordne jupp mõjub samavõrd poolikuna – lõpu järele sobiksid kaldkirjas suurte trükitähtedega „To be concluded”. Erinevalt eelmisest jupist („Deduktiivne meetod”) on rõhk selgemini valitseja Leander Maranthe egoismil ja tema meelevaldsusel valitsejana – selle esialgu pooliku jututriloogia peateema hakkab juba aimuma, ent kõik on veel maru poolik. Isegi teise katkendi lisandumisega ei moodusta see tervet juttu – alles kolmanda jupiga saaks sisulises plaanis terve loo kokku, hetkel on tegemist vaid katkenditega.

Loe edasi...

 
Tõlge/mugandus ajakirjale “Reaktor”
2. osa (ptk 5-7)
Eelmine osa


---------------------

Peatükk 5. Perekondlikud afäärid

Jewel lisas järjekordse paberilehe põrandal kasvavasse kuhja, lükkas väljakasvanud juuksepusa silmilt ja viskas ümbrusele hindava pilgu.
Hakkab looma.
Tõepoolest, Solitaire’i sisemus oli väljalennust saadik hulga puhtamaks saanud. Ringutades ajas ta end jalule, näpsas välihügieeni laekast mõned udurätikud ja seadis sammud laeva sabaotsa, vaikelukambrite poole. Kohalik mudel polnud küll otseselt ette nähtud väljakäigufunktsioone täitma, aga sellest hoolimata põrmustas kambrite puhastustsükkel pirtsutamata igasuguse orgaanika algosakesteks. Jewel piirdus siiski külastajate kambriga - nii igaks juhuks.

Loe edasi...

 
2018

“Tulge ometi eest!” turtsus Merike inimeste vahelt läbi trügides. Üks osa temast oli arvestanud asjaoluga, et küllap on vähemasti pooled ERMi töötajad kohal, kui hinnaline leid majja saabub, kuid see, milleks ta valmis polnud, oli ajakirjanduse tähelepanu.
“Proua Remmelgas, kuidas te kommenteerite leidu?” küsis mees temast vasakult.
“Kas vastab tõele, et tegemist on 17. sajandist pärit tikandiga?” uuris keegi paremalt.
“Me ei oska sellele hetkel veel kindlalt vastata,” lausus Merike sügavalt ohates. “Leiukoht ning esmane hinnang näib sellele viitavat, kui täpsemad analüüsid on kõik veel tegemata ning hetkel ei ole võimalik midagi ülemäära suure kindlusega öelda.”
Ta polnud ise veel vaipa näinudki. Ainsad inimesed, kes siiani kõnealuse objektiga kokku olid puutunud, olid kolm ehitajat ning üks arheoloog, kes von Lieveni perekonna kabeli konserveerimistöid alustasid.

Loe edasi...

 
1. Hoiatus
“See ongi siis see tulnukate poolt kodustatud peni,” pillas Eston põlastavalt, kui Ahto Jürgeni sisse juhatas. Vanamees arutas parasjagu kaaslastega ümber hololaua mingeid plaane ja heitis sisenejate poole vaid ühe huvitu üle-õla-pilgu. Jürgen skaneeris ruumi kiirelt üle, õhk oli puhas. Tõtt-öelda ei olnud ta sellist vastuvõttu oodanud. Jahedat ehk, kuid mitte avalikult vaenulikku. Ruumis istus nii toolidel kui seadmekorpustel kümmekond morniilmelist meest ja naist. Jürgen nägi oma kergenduseks, et need olid kõik Liidu erinevate üksuste ja osakondade juhid. See tähendas, et ta ei pea oma juttu kaks korda rääkima.
“Huvitav seisukoht, Eston,” ütles Jürgen, “eriti huvitav, kuna sa ise saatsid mu tulnukate sekka.”
Eston pöördus tema poole ja pani oma käteproteesid rinnal risti.
“Ma saatsin su sinna viie aasta eest. Luurama.

Loe edasi...

 
Tõlkis Rauno Pärnits

Laagripagulasel on vähe rõõme. Ja ka need on kuradi sakslaste poolt rangelt sisse viidud graafiku alusel. Iga kuu kahekümnendal – seebi, haisvas sööklas antava kaerahelbepudrutalongide ja kahe preservatiivi saamine. Milleks pagana pärast mulle aegunud saksa preskud? Ja miks kaks? Mitte üks ega kaheksa... Ju mõni morn Saksa teadusgeenius ületas end ja arvutas välja, et pagulasele Venemaalt on ette nähtud kaks rasestumisvastast vahendit 30 päeva jooksul.
Kõik sellepärast, et see tilluke riik oli jäänud deutsch'ide vastutusalasse. Hispaanlased näiteks – positiivsed tüübid, pillanuks ehk härrade laualt oma paarkümmend ja toonuks isegi kere kohale... Ehkki vaevalt. Hispaanlastel pole meie jaoks mahti – vaevu jõuavad permanentseid Maroko dessante tagasi tõrjuda.
Aga igal reedel antakse abiraha 11 uuseurot ja 50 senti. Iseäranis alandavad need kümne- ja kahekümnesendised alumiiniumruudukesed.

Loe edasi...

 
Tõlkis: Rauno Pärnits

1940. aasta detsember osutus Tallinnas harvanähtavalt päikeseliseks – vähemalt kapten Nikolajevi jaoks. Vaatamata sellele, et teenistus nõudis 12, vahel ka 16 tundi ööpäevast, oli Orlovi külakeses sündinud ja üles kasvanud kapten linnast vaimustuses; nii selle kitsukestest kõveratest tänavaist, vanadest majadest, mis nägid välja paremad kui uued, klantsist ja puhtusest kui ka kohvi ja saiakeste lõhnadest. Vähestel vabadel hetkedel mööda linna jalutades tundis ta end rüütlina, kes on vabastanud muinasjuturiigi õela draakoni küüsist.
Moskvast saabuva kõrge ülema tulekuks oli Nikolajev valmistunud nii hästi kui võimalik: viinud tööasjad eeskujulikult korda ning reserveerinud võõrastemajas parima toa. Puudu oli veel vaid kingitus. Loomulikult ei tohiks töösuhteid meeleheaga rikkuda, kuid puhtast südamest tulev isiklik kingitus pole kunagi ega kellelegi kahju teinud.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0601)