Sir Alfred Joseph Hitchcock sündis 13. augustil 1899 aastal. Kandideeris viis korda parima lavastaja Oscarile. Briti Filmiinstituudi hääletustulemuste põhjal on tema lavastatud „Vertigo“ (1958) parim film üldse. Juhatas kümme aastat televisioonis antoloogiasarja Alfred Hitchcock Esitleb / Alfred Hitchcocki tund. Roger Eberti top10 parima filmi nimekirjas on sees „Notorious“ (1946). Peaks piisama, kui keegi tõesti mõtles, et miks just selline valik seekordseks õnnitletavaks.

Ma isegi mitte ei ürita siin praegu kogu tema karjäärist mingitki ülevaadet anda või seda analüüsida. Kui keegi soovib lugeda, siis mul on riiulis Charlotte Chandleri kirjutatud „Hitchcock. See on ainult film.“ 343 lehekülge. François Truffaut intervjueeris Hitchcocki kaheksa järjestikuse päeva jooksul ja pani küsimused vastused kirja raamatusse “Hitchcock/Truffaut”. 368 lehekülge. Seda mul kahjuks ei ole.

Keskendun hoopiski sellele, miks Alfred minu jaoks keskmisest olulisem nähtus on. Tema põhinišš oli tegelikult küll põnevusfilm/triller. Needasmad juba nimetatud Vertigo ja Notorious näidetena. Õuduse alla liigituvad mööndusteta vaid “Psycho” ja “The Birds”. Mööndustega valisin vaatamiseks ka “Frenzy” (1972). Aga täpselt õiges vanuses sattusid minu lugemislauale “Linnud” (1990), “Hitchcocki valik” (1991) ja “Alfred Hitchcock esitab: Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud” (1991). Need võibolla ei olnud kõige eakohasemad raamatud, aga need jutukogud seostasid minu jaoks igaveseks Hitchcocki nime ja õuduse ning ilmselt on suures osas vastutavad ka minu filmi- ja lugemiseelistuste kujunemises. Mõned aastad hiljem vististi ETV-s jooksnud 1985. aasta uustöötlus “Alfred Hitchcock esitleb” ainult süvendas neid seoseid. Ma tõesti ei suuda praegu meenutada nende kogumike ja seriaali kunstilist taset, aga see ei olegi oluline. Neurotransmitterid panid nad tööle.



Korduvaid teemasid on Hitchcocki filmides päris mitmeid. Kõige lihtsama näitena on nii “Psycho”, “The Birds” kui ka “Frenzy” peategelased suuremal või väiksemal määral sõltuvuses oma emast, kelle kõrvale teised naised väga hästi ei passi. Hitchcock ise olevat mingi koha peal öelnud, et “actors are cattle” ja Ebert on naiste kohta Hitchcocki filmides öelnud, et “Sooner or later, every Hitchcock woman was humiliated.” “The Birdsi” peaosaline Tippi Hedren kõige eredama/moraalselt ebamugavaima näitena. Tema lindudega pildumine ja nende jalgupidi tema riiete külge sidumine on filmi valmimise seisukohast õigustatav. Võtteplatsil väidetavalt toimunu aga juba vähe keerulisem teema. Ja jätkuna “Marnie” (1964), kus Tippi samuti peaosalist kehastas. Kaameravälise episoodi, kus Hitchcock aga kätele voli olevat andnud ja Tippi selle lähenemiskatse ära põlgas, järel viitas lavastaja edaspidi näitlejale kui “the girl. Ning filmis on vägistamisstseen, mille kohta stsenarist avaldas kahtlust, kas seda on ikka filmi vaja, aga lavastaja sõna jäi loomulikult peale. Tulemuste põhjal pole Alfredi meetodite edukuses põhjust kahelda, omamoodi huvitav on aga mõelda, kas mehel tänapäeva kinotööstuses õnnestuks läbi lüüa.



Tänapäeval ehk mitte nii väga, aga eriti “Psycho” ja “The Birds” ikka ka, olid omas ajas üksjagu šokeerivad filmid. Ja naljakas oli lugeda, kuidas kriitikud, kes ilmselt kuidagi reageerida ei osanud esmalt mõlemat filmi pigem materdasid, aga kui siis selgus et inimestele filmid meeldisid, hakati üksteisevõidu leidma mingeid peidetuid tagamõtteid ja peeneid allegooriaid ning Hitchcocki meisterlikust kiitma. Mis on absoluutselt õige. Kõige ilmsem indikaator nende häädusest on see, et neid võib vabalt korduvalt vaadata ja ikka on põnev. Vaatajana sain ma neid kordusvaadates keskenduda väikestele detailidele, stiilis et: “Oh, kui elegantselt siin kaameranurgaga ära petetakse” ja “Huvitav, kuidas need lapsed sedasi karjuma saadi?”.



Ootamatult juhtus aga sedasi, et need väiksed detailid ja Hitchcocki firmamärgid olid eriti mõnusad ja efektsed selles mööndustega vaatamiseks valitud põnevikus “Frenzy”. Temas oli seda teleseriaalist tuttavat tumemusta huumorit. Väga teravat dialoogi. Väga effektne first person view -stseen, kus kaamera tagurdab trepist alla, jättes mulje, et vaataja nägi just midagi nii koletut, et ta püüab sellest eemale saada, aga samas ei julge ka selga keerata.

Ma olen kindlalt seda meelt, et looja ja looming on kaks erinevat asja. See, kui looja mingite uute standardite järgi ehk esmaklassiline musterinimene ei ole, ei tohiks olla alus tema loomingu ümberhindamisele. Õnneks Alfredi puhul see ei ole ka väga teemaks. Praegu. Nii et teil kõigil on võimalus ennast ilma süümepiinadeta premeerida suvalise eelnevas tekstis mainimist leidnud filmiga. Ja tegelikult on neid väärt filme mehe filmograafias veel seljatäis. Enne vaatama asumist tasub aga käia kontrollimas, millega noorem põlvkond oma toas juba kaks tundi nii vaikselt tegeleb.


Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0805)