Kalendri järgi saabus kevad, möödunud nädalal läksime üle suveajale, kuid aknast välja või termomeetrit vaadates tundub see kõik triviaalse bürokraatiana. Ulmelugejale aga on see kõik kui hane selga vesi - raamatut saab lugeda või filmi vaadata ka tubastes tingimustes, ulmekirjutamistoad nii Tartus kui Tallinnas toimuvad soojates ruumides ja HÕFF tundub alles mägede taga olevat. Selleks ajaks läheb ikka soojaks...
HÕFFist rääkides aga peaks huvilised end juba madalstarti seadma, kuna kuu läheb kole kiirelt ning sooduspassid on müügil vaid 31. märtsini. Avaldame selles numbris ka väikese piiluartikli festivalil lavastuvatest filmidest. Juba sellest varajasest varamust peaks igale maitsele midagi leiduma.
Reaktor annab endast kõik, et olemist kuumaks kütta - lugeda saab uusimaid jutte värsketelt (ja ka mitte nii rohelistelt) autoritelt, filmiarvustusi ei hakka üles lugemagi ja loomulikult tutvustame värsket kirjandust.
Loe edasi...
{SILDID}
Räägi pisut endast? Kust pärit, mida oled õppinud?
Suurema osa ajast olen ma elanud Tallinnas, täpsemalt Nõmmel. No et oli vahepeal kolm aastat Mustamäel ja viis aastat Tartus, natuke veel sinna-tänna, aga peamiselt ikka Nõmmel.
Eks ma üks tüüpiline nohik olin. Juba enne kooli olid mu kaks lemmiktegevust lugemine ja matemaatikaülesannete lahendamine. Raamatuid oli kodus palju, eks ma hakkasin paksemaid valima, et kauemaks jätkaks. Vahel võis sellega alt minna. No et „Ilias“ oli ju tore, aga „Odüsseia“ probleemistik jäi tollal kaugeks, see jäigi mul pooleli. Või et kui ma olin „Ivanhoe“ ja „Musta noole“ läbi lugenud, võtsin ette Shakespeare’i ajaloolised tragöödiad – et samast ajast ju. Paraku polnud need minu jaoks nii köitvad. Sedavõrd mõjusad siiski, et kui ma olin sunnitud hakkama koolis käima, tundus mulle, et sellist õudust saab ainult blankvärsis väljendada.
Loe edasi...
{SILDID}
Alates selles ajast, kui Jim Butcheri „Dresdeni toimikute“ sarja esimene raamat „Tormirinne“ 2000. aastal ilmus, kuni tänase päevani välja võib selle kohta leida tõenäoliselt kõige vastuolulisemaid kommentaare ja arvutusi kui ühegi teise Butcheri teose kohta. See kas meeldib väga või ei meeldi üldse. Kas toimib või ei. Umbes nagu penitsilliin – paljud bakterid ei suuda sellele vastu panna, aga on hulk, mis on resistentsed. Miks ometi? Vaatame õige lähemalt.
„Tormirinde“ peategelane Harry Dresden on võlur. Teades, et tegu on romaaniga, mis kuulub urban fantasy žanri, pole see muidugi kuigi üllatav. Ütleks isegi, et see sobib lausa nagu rusikas silmaauku. Ja Harrys on ühendatud paljud klassikalise võluri klišeed – tarkus, pahurus, sarmikus ja võimas vägi, kuigi ta seda ise võib-olla ei tea (või siis on otsustanud sest mööda vaadata). Seda muidugi meie, lugejate huvides.
Loe edasi...
{SILDID}
Ma usun, et kõik põhjalikumalt ulmega kokku puutunud inimesed on kogenud peavoolu kirjandusinimeste halvustavat suhtumist. Ulme, see on mingi lastekirjandus! Üheplaaniline, etteaimatav, kindlates stampides kinni olev puuduliku karakteriloomega ja tõsiseid teemasid tagaplaanile jättev eskapistlik meelelahutus!
Viimasel ajal on hakanud ulme maine üleüldises plaanis siiski paranema. Peamiselt seepärast, et plahvatuslikult on suurenenud peavoolu autorite hulk, kes kasutavad enda tekstides samuti ulmekirjanduse võtteid või elemente. Kahjuks on aga suhtumine žanriulmesse endiselt sama negatiivne. Isegi paljud üht jalga pidi ulmemaailma astunud slipstreami või maakeeli hämarulmet kirjutavad autorid peavad seda vähemväärtuslikuks.
Mina usun, et need inimesed ei saa lihtsalt žanriulme mõttest aru, hämarulme või slipstream on tehniliselt ikkagi tavalise peavoolu kirjanduse rikastamine mingite ulmeliste elementidega.
Loe edasi...
{SILDID}
„Raamatutes on rohkem või vähem kahtlasi asju. Nii leidub ka rohkem või vähem keelatud raamatuid. Kahtlane on kõik see, mis kirjeldab Linna ja sealset eluviisi. Neil teemadel on lubatud ainult ametlikud trükised ja käsiraamatud. Osa sõnu on nii rangelt keelatud, et see, mida nad tähistavad, kaob viimaks ära – mitte ainult Tasandikult, vaid isegi Linnast. Kui asjad kaovad, peavad kaduma ka inimesed, kes need on teinud.“ (Kalda, 2017: 97)
“Maa, kus puudel pole varju” on Eesti juurtega prantsuse kirjaniku Katrina Kalda kolmas romaan ja seejuures naise esimene ulmeromaan. Avaldatud Prantsusmaal aastal 2016, eesti keeles ilmus 2017. aasta detsembris Anti Saare tõlkes.
Loe edasi...
{SILDID}
Kõigepealt kõige tähtsamat ära öeldes tuleb tõdeda, et on väga tore, et eesti keeles ilmus selline paks kogumik Lovecrafti jutte. Ja veel Eesti Kultuurkapitali toetusel. Kõvade kaantega, heas köites, raamat, mis kestab, muljetavaldava kaanega, autori parimate lugudega.
Lovecraft on selles mõttes kirjastajatele kerge saak, et tema teoste autoriõigused on aegunud ning pole vaja pidada läbirääkimisi agendiga. Ta on kerge saak ka lugejale, sest väga palju materjali on võimalik leida veebist. Seega kes soovib, võib eestikeelsed tõlked ja paberil raamatud vahele jätta ning suunduda tasuta allikatesse lugusid lugema. Ja sellegipoolest, ma kordan, on väga tore, et neid jutte saab lugeda eesti keeles paberilt.
Eesti keeles saab ka kuulata ühte juttu, mis on sisse loetud sarja Tumedad Tunnid jaoks ja lugeda Reaktorist lugusid
Loe edasi...
{SILDID}
Iga raamatu sünniks on reeglina vaja mitut inimest: kirjanikku, kunstnikku, küljendajat, keeletoimetajat, korrektorit, trükikoja kontaktisikut. Raamatut ostes märkab lugeja eelkõige kirjaniku nime. Tõeline raamatugurmaan aga paneb tähele kindlasti ka seda, mis on toimunud raamatuteo köögipoolel ehk kas raamatul on pilkupüüdev kaas, ladus ja trükivigadeta tekst ning silmale mugav küljendus. Seekord on intervjueeritav kunstnik Marge Nelk, kes on loonud kaaned Indrek Hargla romaanile „French ja Koulu“, „Merivälja“ ja ulmeantoloogiale „Eestid, mida ei olnud“.
Heli Illipe-Sootak: Räägi palun, Marge, millal ja kuidas sai sinust kunstnik?
Marge Nelk: Päris-päris väikesena tahtsin saada iluuisutajaks, aga sealt edasi polnud mul halli aimugi, kelleks ma saada tahan. Lihtsalt ei teadnud ja kõik. Natuke isegi põdesin selle pärast, kui tundus, et aastad lähevad ja mina ikka veel ei tea.
Loe edasi...
{SILDID}
Regionaalselt värvikas HÕFFi (toimub 27.–29. aprill) filmiprogramm jätkab ka sel aastal žanrifilmide demonstreerimisega koos sinna juurde käivate arutelude, sissejuhatustega ja filmikülaliste kohtumistega publikuga, pakkudes laias laastus viimase aasta vältel linastunud maailma žanrikino absoluutset paremikku.
Programmis on nii suurtel, olulistel A-klassi festivalidel nagu Rotterdam, Berliin, Veneetsia, aga ka kitsamalt žanrifilmidele spetsialiseerinud filmifestivalidel nagu Sundance, SXSW, Neuchatel, Sitges, Austin esilinastunud auhinnafilmid, madalaeelarvelised debüüt- ja friigifilmid ning mitmed filmikunsti kullafondi kuuluvad klassikateosed. HÕFF jätkab otse loomulikult ka populaarsust koguva retroprogrammiga, kus nostalgialaks ja lapsepõlvest kogetud trauma (nagu siinkirjutajale jättis kunagi Jaapani “Legend dinosaurusest”) elluäratamine on garanteeritud.
Loe edasi...
{SILDID}
Kes on Tallinnas ringi käinud (võib-olla on neid reklaamtahvleid ka mujal), on kindlasti märganud, et Kumus on ulmeline näitus. Ei ole ei müstiline, futuroloogiline ega esoteeriline, vaid ausalt ja otse – ulmeline. Katja Novitskova näitus „Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud. 2. aste” on kindlasti suurim ja kuulsaim ulmeline näitus, mis Eestis kunagi on toimunud. Ning kellel on huvi, siis näitus on Kumus avatud veel kuni 10. juunini.
Mida sellel näitusel siis külalisele pakkuda on? Kindlasti, esimese ja viimase asjana – eriskummalisust. Ei ole klassikalisi skulptuure-maale, vaid on midagi veidramat. Obskuursemat. Raskemini seletatavat. Isegi kui modernne kunst tekitab lihtsas inimeses, kelle hulka ka mina ennast pean, üldjuhul ainult segadust, siis Katja Novitskova näitus tekitas konkreetsemaid küsimusi.
Loe edasi...
{SILDID}
Lähenevale HÕFFile mõeldes valisin seekordseks õnnitletavaks õudusfilmide ikooni Gunnar Milton Hanseni, kes neljandal märtsil saanuks 71-aastaseks, kui kuri haigus teda mõned aastad tagasi maha murdnud poleks. Olete ju kõik Gunnar Milton Hanseni nimega tuttavad? Nägupidi vähemalt teate?
Hea küll, Gunnar pole kunagi olnud esimese suurusjärgu staar ja tema filmograafias on tegelikult vist üksainuke film, mida žanrikino mittefänn nimetada oskaks.
Loe edasi...
{SILDID}
Järjekordne Marveli seiklus „Must Panter“ (Black Panther) viib tegevuse Aafrika väikeriiki Wakandasse, mille tehnoloogiline areng ja tugev rahvuslik identiteet on mõjutanud neid muu maailma eest varjus elama. Tegemist on filmiga, mis tähistab ja pühitseb Aafrika kultuuri ning pakub tavapärasusele veidi teistmoodi kogemuse. Süžee hõlmab Musta Pantri – T'challa – tõusu kuningaks ning vastu astumist Wakanda minevikule ja tulevikule. Filmi režisöörina asub tüürile Ryan Coogler (Fruitvale Station, Creed), näitlejaskonna moodustavad muljetavaldav tervik eesotsas Chadwick Bosemani, Michael B. Jordani, Lupita Nyong'o, Danai Gurira, Forest Whittakeri, Martin Freemani ja Andy Serkisega.
Võib julgelt öelda, et filmi ümbritsev haip oli pakatav ning kriitikute ülevoolavalt positiivsed arvustused ainult lisasid ootusärevust.
Loe edasi...
{SILDID}
„Ta peab olema eriti hea laskur, et mind sealt tab...” - Carroburgi Reinhandi viimased sõnad.
Kust alustada Keskmaa tutvustamist? Kuidas alustada teise inimese elutöö tutvustamist, sest kuigi, tõesti, Warhammeri maailm ei ole kellegi otsene elutöö ning sellega tehti algust alles aastal 1983, on sellesse panustanud inimeste hulk märkimisväärne. Kuigi algselt loodi maailm samanimelise miniatuuri-/rollimängu taustaks, on sellest välja kasvanud tohtu frantsiis, mille litsentse Games Workshop jaokaupa soovijatele välja jagab, saades sellistest lepingutest kokkuvõttes üüratuid summasid. Praeguseks on Warhammeri maailma sätitud lugematu hulk romaane ja lühijutte, hea hunnik arvutimänge ning loomulikult on jätkunud miniatuuri- ja rollimängu pidev uuendamine ja arendamine.
Minu esimene kokkupuude Warhammeri maailmaga toimus umbes 90-ndate lõpul, mil ma sattusin mängima mängu
Loe edasi...
{SILDID}
Ehk suured robotid tambivad üksteist.
Pacific Rim on minu patune rõõm – millegipärast peab nii üldsus kui ka ulmeeliit seda üsna magedaks filmiks. Veidral kombel olen ma seda aga päris mitu korda suure õhinaga vaadanud, sest ma ei tea ühtegi teist filmi, kus nii suured ja vägevad robotid nii vingelt madistaksid. 99% juhtudel on selle žanri teosed kas animeeritud või ikka raskekujuline B-kategooria. Vaatasime soojenduseks esimest filmi uuesti ja asusime kinno.
Kõige-kõige esimene esmamulje, kohe esimestel sekunditel oli kahjuks negatiivne. Charlie Hunnam, kelle näitlejatöö on (kohati ehk õigustatultki) kriitikat saanud, suutis oma hääle ja tempoga maailma tutvustades luua kohe alguses õige atmosfääri. John Boyega vuristas teksti ette hääle ja kõnemaneeriga, mis ei tekitanud mitte mingitki maailmalõputunnet. Kümne sekundiga negatiivne punkt kirjas.
Loe edasi...
{SILDID}
Kui kunagi panid Ain Raitviiru kogumik “Lilled Algernonile”, Horisondis ilmunud jutud ja Mirabilias ilmunud ulmeromaanid tervet põlvkonda ennekõike teaduslikku fantastikat armastama, on uue millenniumi lapsed kasvanud üles pigem fantaasiakirjandusega. J. K. Rowling, Terry Pratchett, Christopher Paolini ja George R. R. Martin on nimed, mis sellega seoses kohe meenuvad, kuid on ka palju teisi. Millegipärast on nii, et noored loevad ikka seda, mis on uus, äsja ilmunud. Sajandi algus oli aeg, kus noortele suunatud kirjanduses domineeris just nimelt fantasy (ma ei väida, et see aeg oleks läbi, kuid ehk on too hoog pisut raugenud) ning tahes-tahtmata mõjutas see suurt osa uuest põlvkonnast. Isaac Asimov on kirjutanud ühes oma arvukatest esseedest, et alati on kellegi jaoks kuldaeg. Julgeksin öelda, et tegemist oli ühe kuldajaga, kuna välja anti palju väärt lektüüri. Ehkki mina keskendun siinkohal kirjandusele, on ka teistsuguseid mõjutajaid.
Loe edasi...
{SILDID}
Genevieve Cogman: Nähtamatu raamatukogu
Irene on raamatukoguhoidja. Tõsi, Raamatukogu on selline, mis ei laena ühtegi raamatut välja. Ja asub see… väga paljude paralleelmaailmade vahel, ent mitte üheski neist. Seetõttu sarnaneb raamatukoguhoidja töö pigem spiooni omaga: Irene ülesanne on minna kohale, osta, varastada või ükskõik millisel moel hankida raamat ja tuua see Raamatukokku. Maailmad on erinevad ja seetõttu võivad isegi klassikalised teosed neis pisut erineda. Näiteks on „Faustis” mingi sõna vahetusse läinud. Või on vennad Grimmid leidnud oma raamatusse täiendava muinasjutu või paar. Mõned raamatud on unikaalsed, seotud ainult ühe konkreetse maailmaga, mõned võivad aga reeta Raamatukogu saladusi.
Esialgu tundub kõik lihtne: minna kena praktikandi saatel Londonisse, võtta raamat, tulla märkamatult tagasi.
Loe edasi...
{SILDID}
UlmestaarTriin Loide on eesti kirjanik, blogija ja Reaktori kaaskirjutaja. Hetkel kogub ta jõudu magistritöö ärakirjutamiseks ja liigse kohvijoomise mahajätmiseks, üritab Fallout 4-s melee buildi tööle saada ning kirjutab (väga-väga) vaikselt teist romaani.
1. Mida praegu loed?
Cormac McCarthy "Blood Meridian" või "Blood Meridian or the Evening Redness in the West", nagu selle täisnimi on. Internet määratleb selle žanriks "ajalooline fiktsioon" ja ulme alla see ei liigitu, aga McCarthy oskab õõvatekitavalt kirjutada. Kindlasti üks vägivaldsemaid raamatuid, mida ma tükil ajal lugenud olen. Lõpuni veel jõudnud pole, aga juba loetu põhjal kindlasti julgen soovitada. Eriti kui on isu võikuste järele, ja kellel siis poleks.
Loe edasi...
{SILDID}
Veebruarinumber oli juubeli-Eesti teemaline ehk siis Eesti, eestlased ja ulme. Ka jutuvalik oli vastav, kui järjejutt ehk välja arvata. Järjejutt veel järgneb, seega sellest ma veel ei kirjuta. Tõlkejuttudest samuti mitte.
Mairi Laurik – Kaks pistet rebase jalga
Päris pikk jutt... pikk siis wõrguajakirja kohta. Tegevus toimub käesoleval aastal ja paralleelselt 1661. aastal. Leitakse üks sinine vaip: ilus, uhke ja pisut pentsik. ERMi töötaja Merike peab seda puhastama ja ka uurima. Vaip ei sobitu eriti hästi meie (loe: spetsialistide) teadmistega XVII sajandi Eesti kudumitest/tikanditest, ka mõjub vaip Merikesele kuidagi lummavalt, suisa pealetükkivalt.
Ei tahaks sisust pikemalt rääkida, sest wõrgus ju kõigile lugeda ja lugeda tasub, sest jutt on hea, suisa väga hea.
Negatiivsest kah, sest virisema peab, muidu pole ju kriitika. Ma päris täpselt ei oska öelda, aga midagi selles tekstis mind häiris.
Loe edasi...
{SILDID}
Teekond tulevikku
Maniakkide Tänav
Ebamäärases kauguses tulevikus on tulnukolendid karimid vallutanud Maa. Neid on rohkem, neil on kõrgemalt arenenud tehnoloogia ja nad on julmad. Sellegipoolest leidub maalaste seas vastupanurühmi. Lugu „Teekond tulevikku” räägib Tartu lähistel tegutsevast seltskonnast. Üks nende seast, Jürgen, keda karimid peavad oma koduloomana, saabub teiste sekka uue info ja plaanidega.
Alustaks positiivsest: jätkuvalt on tore Mandi soov asetada rõhk Eestile. Ei ole nii, et Suured Taevakettad varjavad päikese mõne üksiku suurlinna kohal ja ainult seal toimub midagigi kõneväärset. Võib-olla natuke nõuab veel harjumist, et tulnukad ja Luunja ja Elva – need mõjuvad peaaegu et liigagi koduselt. See on stiili- ja maitseelement, mida tuleb mu arust veidi peenemalt vürtsitada, aga võib-olla on asi lihtsalt minus kui lugejas.
Teiseks, selle teksti ulmeelemendid on päris toredad.
Loe edasi...
{SILDID}
Margus ja Peeter olid tööl olnud viis tundi, kui nad said teate üles korjata järgmine vigase tarkvaraga mees. Reedeõhtud olid alati kõige hullemad. Nad olid kümme tükki täna juba ära vedanud ja sellele ei paistnud lõppu tulemas. Täna ei olnud mingi erand. Peeter oli eriti vihane, sest tema pidi täna hõljuki palatit korras hoidma. Ta oli kaks korda koristanud, aga jälk lõhn oli ikka veel alles.
“Eks proovi seda sealt maha kraapida,” kirus ta. “See ei tule maha. See on sinna sisse sööbinud. Kurat! Me oleme rohkem surnuvedajad kui hädaabi. Seitsme aasta komposti tassime endaga kaasas. Ammu oleksime uue hõljuki pidanud saama.”
“Iga soditükk seal on väärt 3000 dollarit. Mida haisvamana sa koju lähed, seda rohkem su naine sind armastab,” irvitas Margus. “Mmm! See raha lõhn! Mmm! Nuusuta seda!”
Peeter hakkas naerma ja mõlemad teesklesid aroomide nautimist, tõmmates kätega õhku nina alla.
Loe edasi...
{SILDID}
Ma olen juba lapsepõlvest peale tähele pannud, et elus juhtuvad kõik olulised asjad ühekorraga. Alati, kui mingi põrutav sündmus aset leidis, valmistusin kohe uueks ja veelgi põrutavamaks. Ma ei eksinud kunagi. Nii oli ka nüüd, asjad juhtusid, aga erinevalt varasemast ei läinud…
…Tol ööl pakkisin kiirustades viimaseid asju kohvrisse. Rid, selline oli mu mehe nimi, aitas mind, nagu oskas. Niimoodi armsal moel, nagu mehed ikka, seega oli mulle rohkem tüliks. Telefon urises kutsuvalt voodil, viskasin kiire pilgu ekraanile. Nagu ma arvasingi, oli see mu parim ja tegelikult ainus sõbranna Jen. Ta uuris asjalikult, nagu temale ikka kombeks, kas ma ikka jõuan piisava ajavaruga lennujaama, kuna ta tahtis mind ära saata veidi pikemalt kui poole sekundi pikkuse kallistusega. Muidugi jõuan, ära üldse muretse, vastasin kiiresti.
Muidugi ma ei jõudnud.
Loe edasi...
{SILDID}
Läbi selge helesinise taeva kihutas maapinna poole lammutuskuulisuurune ümar keha, roheliselt põlev jutt taga. Maapinnaga kokkupuutel see justkui sulatas end sellesse. Tekkinud kraatri servad muutusid hetkega mullitavaks vedelaks massiks, mille sees laienesid roheliselt hõõguvad niidistikud, laiendades kraatrit igas suunas, kuni tundmatu keha aina sügavamale vajudes sulapinnasesse kadus. Näha jäid ainult need pruunikasrohelised niidistikud. Mõni hetk hiljem registreeris NASA satelliit 99GHz peal signaali, mis oli suunatud Maalt väljapoole meie Päikesesüsteemi.
Joseph Waltzer saadeti oma meeskonnaga kraatrit uurima. Ta oli geoloog, kunagi oma kursuse parim, kes oli palgatud NASA-sse meteoriite uurima. 20-aastase karjääri jooksul oli ta reisinud üle kogu maailma, uurides meteoriitide fragmente ja kraatreid, kuid täna ootas teda ees üllatus.
Loe edasi...
{SILDID}
Jase Mevilongor hakkas koputama, ent mõtles siis ümber ning avas ukse. Ta astus sisse ning noogutas tervituseks jäigalt kahele ruumis viibivale mehele. Uks tema selja taga tuhises kinni ning Mevilongori vöö vahelt tõmmati välja tema välksuigutaja.
Relvituks tehtud Mevilongor vandus valjusti. Kahest mehest vanem avas suu: “Tere päevast, strateeg.” Ta naeratas.
Mevilongor vaatas selja taha ning silmas kolmandat meest, kes naist tema enda välksuigutajaga sihtis. “Mida te minust tahate?” päris ta vihaselt.
Vanem mees ajas end seina najalt püsti.”Maranthe aeg on kohe-kohe lõplikult läbi. Galaktilise diktatuuri aeg on läbi. Kurb muidugi, et sellega nõnda kaua läks…”
“Sa ei tohiks nii rääkida!” Strateegi rangelt laitev toon murenes juba nende viie sõna kuuldavale toomise ajal. Ta nägi, kui vähe läks tema öeldu ruumis viibijatele korda, ning, hetke oodanud, küsis pisut varglikult: “On see… tõsi?”
“See on nii.
Loe edasi...
{SILDID}
Punkar Könti tabas peale ärkamist paanikahoog. Ta oli ärkvel, aga sellest hoolimata oli ta ümber tintjas pimedus. Mees üritas käte-jalgadega vehkida, kuid tundis oma õuduses, et ei suuda neid liigutada. Ta pingutas kõigest jõust, et võikast painajast ärgata, ning äkki ta nägi.
See, mida ta nägi, oli aga veelgi šokeerivam. Könt nägi iseennast lebamas hämaras keldriruumis, kaetud räpase ja kuivanud vereplekilise linaga. Natuke eemal seisis hallikas kitlis punetava näoga onkel ning tema head sõbrad ja joomakaaslased Traat ja Isake.
„Kurat, kuradi kurat!“ ägas Isake. „Ma ju ütlesin talle, ütlesin, et mees raisk. Sa ära parem joo seda lahustit. Aga mis tema kuulas, pani kogu purgi ühe sõõmuga kõrist alla.“
Traat, kes Isakese kõrval seisis, luristas nõustuvalt ninaga. Mõlemad punkarid paistsid seejuures silma erakordselt loppis olekuga. Harjad viltu, tagid määrdunud ja näod pohmelusest lapilised.
Loe edasi...
{SILDID}
Tõlge/mugandus ajakirjale “Reaktor”
3. osa (ptk 8-10)
1. osa;
2. osa
--------------------------------------------------
Peatükk 8. Kalad surid maha
Angaarist kostis tasast sammukobinat ja keegi hõikas hädise häälega: “Terekest!”
Jewel piilus läbi poikvel õhulüüsiluugi.
Talle vaatas vastu linakarva jumega kidur vennike, kelle kõhnad käsivarred olid vorpidest ja põletusarmidest kirjud - küllap see oligi kolleeg Lenis.
“Ee… mul kästi siia tulla. Nad ütlevad, et sa tahtsid mind näha.”
Jewel lükkas luugi pärani ja viipas ta sisse. “Tahtsin jah. Räägi, mis sa Fortune Harperi kohta tead.”
“Kas sa võtad mind nüüd vahi alla?”
Jewel turtsatas. “Ei tea, mis jaoks? Sa ju istud juba siin kinni.
Loe edasi...
{SILDID}
Harry Dresdeni lood, teine raamat
Võlur Harry Dresden, Chicagos tegutsev eradetektiiv ja politsei konsultant, on silmitsi hirmsate mõrvadega, mille toimepanijaks võiks olla libahunt. Tema sõber tarkusevaim Bob räägib talle libahuntide erinevatest liikidest, kellest kõige hullem on loup-garou. Sedasorti libahunt tekib siis, kui pahatahtlik võlur õnnetu inimese ära neab, nii et too muutub täiskuu aegu mõrvalike kalduvustega elajaks, keda enamasti ei pea kinni ei seinad ega kuulid. Too õnnetu inimene on Harley MacFinn, kelle politsei on mõrvas kahtlustatuna kongi kinni pannud, teadmata, et öö tulekul on terve jaoskond eesotsas Harry sõbra Murphyga hirmsas hädaohus. Kahjuks on Murphy ka Harry Dresdeni enda pahameelehoos tagaotsitavaks kuulutanud, nii et Harry on sunnitud politseijaoskonda minekuks võlujooki jooma, mis peaks inimesed tema suhtes ükskõikseks muutma, kui tal veab. Jaoskonnas aga selgub, et ta on veidi hiljaks jäänud.
Loe edasi...
{SILDID}