Värske kanarbikukuine Reaktor on peale pikka hammaste krigistamist ja oigamist, tähtaegade mõnuga ülelaskmisi ja (pea)toimetajatepoolseid paanikahooge üles saanud. Kahesaja aasta eest nentis Franklin, et siin ilmas pole miski kindel peale surma ja maksude, anno domini ütleb Loide optimistlikult, et miski pole kindel peale surma, maksude ja Reaktori. Ulme juures on vanade väärtuste ümberhindamine ja progress alati olulisel kohal olnud.

Seekordne number on üsna arvustusterohke - leiab raamatuarvustusi, mänguarvustusi ja nii Tõnis kui ka Jürka on mõlemad taas platsis, et eelmise numbri originaaljuttudele korralikult hagu anda. Arvustusi pidi isegi rohkem olema, aga kui Reaktor on kindel, siis see, mis Reaktorisse sisse läheb, pole sugugi nii kindel - inimesi tabavad haigused, tööülesanded ja mõnikord harva isegi eraelu.

Loe edasi...

Alustuseks traditsiooniline tutvustusvoor – tutvusta ennast lugejale. Kes sa oled, kust sa tuled? Kes on Krafinna?

Krafinna on homo ludus. Ma mängin sõnade ja piltidega, valguse ja pimedusega, riiete ja soengutega, värvide ja failidega. Kasside ja koertega. Mängin toas ja õues, arvutiga ja arvutita. Kaartide ja inimestega.

Tõsisemalt. Olen neljandat põlve saarlane. Õppinud Kuressaares, Viljandis ja Tartus, multimeedia kujundamist, teoloogiat ja raamatute hoidmist. Olin õpetaja ja raamatukoguhoidja, praegu olen aega kinni jäänud kirjanik – üle kümne aasta lehes töötada on ju peaaegu igavik?

Kui end kokku kraabin, unustan ajalehe ära, siis kirjutan väikesi jutte. Luuletused tekivad enamasti ise. Nagu seened. Proosa jaoks kulub rohkem aega ja energiat, sest see on pealtnäha täpselt samasugune kribamine kui igapäevatöö. Aga vaat ei ole...
Rohkem ei oska ma enda kohta midagi öelda.

Loe edasi...

Nigel John Dermot Neill on 14 septembril 1947. aastal Iirimaal sündinud uusmeremaalane, kellele kuulub Clyde, NZ (rahvaarv 918) lähistel väike viinamarajaistandus, mõned loomad ja tagasihoidlik varjualune. Tema „man cave“. Eriti hästi tulevat tal välja Pinot noir. Laiemalt tuntud on see töökas mees aga Sam Neillina.

Loe edasi...

Tahan kirjutada ühest nähtusest, mis mind häirib, ärritab ja suisa vihastab. Keegi kiidab või siis pigem kritiseerib noort kirjanikku või kunstnikku ning siis noor ja väheteinu võtab kohe teatavat laadi vabandava hoiaku ja hakkab seletama, et ta veel algaja, ei oska veel jne. Vaat see hoiak mind ärritabki!

Jah, on teine äärmus, kus kiitja või kritiseerija saab vastu mölisemise stiilis, et ise loll ja ise süüdi, et minusugust ei mõista – selline variant pole ju samuti hea. Samas, häirib kuidagi vähem, sest kui ma olen lolliks kuulutatud, las ma siis olen. Elan üle!

Kriitika või isegi kiituse peale kaitsesse tõmbuv autor tekitab minus ahistussegust ärritust. Tekib küsimus, et kas autorit on nii palju materdatud, et tal pole enam enesehinnangut, või ta lihtsalt ei julge seda välja näidata.

Loe edasi...

Enne algust.

27. septembril toimus Raadi lennukiangaaris Robolahing 2018. Robolahing on puldiga juhitavatele või autonoomsetele lahingurobotitele mõeldud võistlus, kus masinad püüavad üksteist spetsiaalselt võitluse jaoks ehitatud areenil kahjutuks teha. Osa võttis 19 võistkonda. Taplemine oli tõhus, kuigi mitmetel robotitel ilmnesid juba enne lahingut tehnilised probleemid ja mõned ei jõudnuki areenile. Seevastu teised andsid täiega.

Raadi lennukiangaar on sedalaadi ettevõtmisteks vähemalt vaatajatele suurepärane koht. Juba hoone ise häälestab külalise brutaalse taplemise lainele. Ruum, milles võistlus toimus oli hästi kujundatud - treppidena tõusvad gladiaatorivõitluse amfiteatri astmed, millelt oli tõepoolest igalt poolt hea ülevaade areenile.

Loe edasi...

Estconi mälumäng 16. juulil 2016

1. Soodomas ja Komorras harrastati kõiki mõeldavaid patte ning sellepärast hävitas Jehoova need linnad ära. Ainult Lott oma perega pääses. Nad ei tohtinud põgenemise ajal tagasi vaadata. Loti naine siiski vaatas. Mis sai Loti naisest?

2. Ixion püüdis võrgutada peajumala Zeusi naist Herat. Selleks, et asjas kindel olla, andis Zeus millelegi, mille nimi on kreeka keeles Nephele, Hera kuju ja saatis selle Ixioni juurde. Ixion vägistas seda tükk aega. Sedamoodi võib Zeusi pidada seksinuku leiutajaks. Karistuseks seoti Ixion madude abil igaveseks pöörleva ja põleva ratta külge. Ixioni ja Nephele ühendusest sündisid kentaurid. Mida tähendab kreekakeelne sõna Nephele?

3. Algselt olid nad araabia mütoloogias liik džinne, kes elasid kõrbes varemetes, varitsesid rändureid ning tapsid ja õgisid nad ära.

Loe edasi...

Mina olen eestikeelse vikipeedia ja ülevikipeedialise pildikogu Commonsi administraator ning vastutan eestikeelse vikipeedia esilehe eest. Ingliskeelse vikipeedia ja Commonsi esilehel on iga päev erinev sisu ja osa sellest seondub otsapidi ulmega. Esilehele valitakse eriti kvaliteetset materjali: eeskujulikke artikleid, eeskujulikke pilte ja muud sellist. Kunagi kirjutasin aeg-ajalt ulmelisti sellest ülevaadet, aga enam ma seda listi ei jälgi. Mõtlesin, et nüüdsest võin koostada seda ülevaadet "Reaktori" jaoks ja pidada vastavat rubriiki. Kõigepealt ülevaade augustikuus toimunust.

Loe edasi...

Kõik hard-SF fännidest arvutimängurid võivad rõõmustada. Lõpuks ometi ei pea enam piirduma füüsikaliselt aspektist täieliku nonsensina tunduvate lahingutega. Arvutimängumaailmas on nüüd olemas realistlik kosmoseõja mäng, kus relvad, kiirendused ning orbiidid on kõik võimalikult korrektsed.

Kui asi tundub esmapilgul liiga keeruline, siis pole põhjust muretseda. Sissejuhatav peatükk on päris põhjalik ning käib samm-sammult kõik mutrid ja poldid ning orbiitidemuutmised üksikasjalikult läbi. Alustuseks tuleb näiteks lihtsalt tankurlaevaga kuu orbiidil edasi-tagasi manööverdada ja hättasattunud laeva tankida. Edasi tulevad juba esimesed arglikud konfliktid vaenuliku fraktsiooni alustega, siis laevastikega jne.

Loe edasi...

Mänguaeg: 40h
Mängu tüüp: peategelase silmade läbi kogetav ulmeline märulirollimäng
Hind: 30 eurot (Steam-is seisuga 25.9.18)


Palju sinist, aga loodus puudub? Jah, see on ulme.

Nüüdisajal on Valve lõpetanud legendaarsete üksikmängude tegemise. Enamgi veel, ta keeldub isegi mainimast numbrit 3. Võib-olla sellest lähtuvalt puudubki BioSystem Shock 2 spirituaalsel järglasel nimes number ja piirdutud on ainult ühe neljatähelise sõnaga: „Prey”. Valve saamatuse tõttu on Prey ja paljude-paljude teiste heade üksikmängude rahastajaks Bethesda, keda siinkohal minu ja teiste üksikmängude austajate nimel tänada tahaks. Aitäh, Bethesda!

„Prey” on tabavalt pandud nimi. Kui valida veidike keerukam raskustase, siis on mängija peamiseks ülesandeks tegelikult terveks mänguks muutuda saakloomast kiskjaks.

Loe edasi...

Noortele suunatud ulmekirjandus on tihtipeale saanud žanrikirjanduse tõsimeelsete fännide seas tugevatest emotsioonidest läbivettinud kriitikanooli, mis justkui paneks kõrvalseisjad arvama, et eks see üks “laste värk” ole. Tõsist sisu, kandvaid ideid, põnevaid maailmu või reljeefseid tegelasi on neist tihtipeale lootusetu leida – rääkimata siis veel nende omaduste kombinatsioonidest. Tõsi, leidub mitmeid teoseid või lausa raamatusarju, kus võetakse ulmest kröömike üht ja teist, valatakse need omakorda rohke sädelusega üle ning kastetakse kirgedest paksu keedisesse, mis oma läägusega diabeediga niigi maadleva elanikkonna vaimsesse letargiasse uputab. Kõik see ei tähenda aga, et häid teoseid noortekirjandusest ei leiduks. Autorid nagu Brandon Sanderson (sari “Kättemaksjad”), Sarah J.

Loe edasi...

"Tuumahiid 4: Berüllium" koondab endasse parimatest parimad jutud, mis Reaktoris 2016 sügise ja 2017 aasta talve vahel ilmunud. Siit leiab sellist mõnusat nanorobotitest läbi imbunud digiulmet, kus vastu pead saadakse ka vahel läbi võrgu ja pea seestpoolt, aga ka ulmet, mis paneb sind järgmisel korral keldrisse minnes automaatselt korraks seisatama ja kuulatama... ja siis on siin veel sellist mõnusat vanamemme-taadi ulmet, kus isegi siis, kui tulnukaid ribadeks hakitakse, tahaks rõõmust käsi kokku hõõruda ja vanapapile takka kiita, et: "Küll kõik korda saab." Aga, võtame järjekorras.

Loe edasi...

Lugu, mis algab võlurite, ülikooli ja Varaste Gildiga, meenutab tahes tahtmata varalahkunud Terry Pratchett´it. Seekord pole siiski tegemist tema romaaniga. Samuti teises ilmas puhkava autori Diana Wynne Jones´i raamat „Pimeduse isand Derkholmist“ sisaldab tõepoolest pratchetlikku huumorit, kuid mõjub natuke pehmema ja lihtsakoelisemana. Terava sarkasmi asemel on raamat täis südamlikke nalju, perekondlikke suhteteemasid imepäraste olendite vahel ja muidugi ümbritseb kõiki puhas võlukunst.

Mis juhtub, kui uueks Pimeduse Isandaks määratakse võlur, kes pole sugugi kurjakuulutav ning oskab küll võluda, aga natuke omamoodi? Mis juhtub, kui tavaliste inimeste argipäevasest maailmast saabuvaid turiste, kes imetlevad võlumaailma nagu maagilist arvutimängu, saadetakse juhtima alaealine ja pisut oskamatu Võlur-Giid? Toimuma hakkavad kummalised ja natuke jaburad asjad.

Loe edasi...

“Värav” on tänapäeva Eestis toimuv humoorikas õuduslugu. Sündmused hakkavad arenema, kui väikekülla investeeringuid tuua sooviv noorpoliitik salapärasel kombel kaob. Juhtumit asub uurima kohalik politsei- ja piirivalveameti töötaja. Ma arvan, et ei reeda midagi, kui ütlen ette ära, et härra Laanehundi kadumise taga on soost välja ilmunud kooljad, tänapäeva Eestis, kus tegevus toimub, nii ootamatud ja usutamatuna näivad olevused.

Olles lugenud nüüd järjest kahte Eestis toimuva tegevusega ulmeromaani, pean rõõmustama just selle üle, et eesti autorid on kasutanud tegevuskohana Eestit ning asetanud oma tegelased, nii kodused ja armsad, olukordadesse, mis on täiesti ulmelised. Ikka korralikult ulmelised, mitte nibin-nabin ulmega flirtimine. See annab tunde, nagu võiks ka lugeja endaga just siinsamas järgmise nurga taga sündida samuti midagi põnevat ja maailmamuutvat.

Loe edasi...

Gabriela Turkin: Surematuse saladus

„Surematuse saladus“ on esimene osa raamatusarjast „Riniard. Ühe ajaränduri lugu.“

James Wishingtoni ootab ees korraldatud abielu rikka hispaanlannaga. Ta otsustab kodust põgeneda ning leiab end kipanode rünnakute järel koos armsamaga müütilisest Rimandiast. Kunagi ammu oli olemas võimas riik, kus õitses Kreeka kultuur. Aga karistuseks inimeste kõrkuse eest, või vähemalt nõnda räägitakse, saabus suur torm. Üks osake nimega Rimandia rebiti mandri küljest lahti ja see kadus …

On aasta 1645. Kas see on vaid juhuslike sündmuste jada, valede valikute paratamatu tagajärg, või tegutseb kulisside taga osav niiditõmbaja? Algab võitlus elu ja surematuse peale. Suguvõsa saladused põimuvad läbi vihkamise, armastuse ja keerukate valikutega.

Loe edasi...

Pildi autor Sirje Kingsepp
Taivo Rist

Ulmestaar: Taivo Rist

Mida praegu loed?

Mul on tavaliselt pooleli hulk raamatuid. Nii ulmelisi kui mitteulmelisi. Loen vaheldumisi. Sel hetkel, kui mulle saabus "Reaktori" palve hakata ulmestaariks, oli mul pooleli viis ulmeteost. Kaks esimest neist on praeguseks läbi.

Tiit Tarlapi "Tuleriitade öö" oli selles mõttes standardne, et on ju teada, kuidas lugu lõpeb: peategelane, kes on veel isasem kui James Bond (sest Bondil ei ole ulmelisi võimeid), ei jäta kivi kivi peale ning targem on olla mitte tema poolt või vastu, vaid kaugemal. Kui oled kena tibi, on ka sul šanss, aga siis pead kangelasega seksima. Näiteks Brandi oli kirjeldatud targana ning see väljendus selles, et laskis varakult kihlatuga jalga ja mõlemad jäid ellu.

Loe edasi...

Killud toovad õnne
Miikael Jekimov

Renan on ontlik ja ohutu mees, kes töötab pandiäris. Ta liigub läbi näiliselt kummitava linna tööle, kus ebamääraselt koletislik ja kõhedavõitu laenuhai annab talle eseme, mis peab jääma poodi laenuhai tagasitulekuni. Tegemist on keraamilise teekannuga. Poodi asub külastama üks salapärane väike tüdruk, kes meenutab Renanile tema hiljaaegu surnud õde. Tüdruk otsib üht keraamilist teekannu ...

Jekimovi novell mõjub huvitavalt selle poolest, et ta mõjub õudusjutulikkusest õhkuvana, olemata siiski õigupoolest õudusjutt. Ja selle all ei pea ma silmas, et tegemist on ebaõnnestunud õudukaga – pigemini seda, et saavutatud on kõhe meeleolu, aga vägagi näib, et autor pole võtnud oma eesmärgiks lugejal junni jahedaks teha.

Loe edasi...

Järjejutt sai lõpuks läbi! Mitte, et nii kehv, aga vahepeal oli üks valefiniš – nüüd siis on tõesti lõpp. Aga kõigest järjekorras...

Miikael Jekimov – Killud toovad õnne

Kui ma seda juttu lugema hakkasin, siis olin ma juba kusagilt kuulnud, et sellele loole ei oska kuidagi läheneda või sellest midagi arvata. Jah, lugemise alguseks olin ma selle arvamise küll unustanud, aga lugedes tuli meelde taas.

Jutt algab õhtusel/öisel tänaval, kus peategelast röövitakse. Lugeja teadmata pannakse nupud n-ö lauale ning lugeja osaks jääb jälgimine ja püüdlused toimuvast aru saada. Just püüdlused, sest päris lõpuni autor asju lahti ei seletagi ja ega vist ei peakski. Samas, mõnda asja vist oleks pidanud ja eks see vihjamisi ja aimamisi vist lugejatele väga ei sobi. Vähemasti tüüplugejale, kes ootab „põhjus ja tagajärg“ tüüpi selget konstruktsiooni.

Ja ma siiski ei tahaks öelda, et jutt oleks ebaõnnestunud.

Loe edasi...

„Ma ei oska enam, ei suuda,“ kõlas pomin tillukeses kambrikeses.
„Lähen, kõik peab muutuma. Lõpp sellele....“
Ta tõusis toolilt, võttis varnast enda aastaid kantud kuue ja ajas selle selga.
Seejärel ta lahkus.

Ahervare, sõja-aastate sünkmust õis. Suitsevad tukid oli kõik, mis majast ja kõrvalhoonest järele olid jäänud ning kõikjalt tungis ninasõõrmeisse väljakannatamatut surma ja hävingu lehka. Malkolm seisatas. Siin-seal võis märgata jälgi rüüstajatest - laiali pillutatud mööblit ja rõivatükke, paar lömmis bensiinikanistrit ning muud ärapõlatud kraami. Malkolm astus rusudele lähemale, ent tukkide vahel suitsunud jalakönti nähes ta peatus.

„Päästa pole siit enam küll kedagi ega midagi,“ tõdes Malkolm kurku kerkinud iiveldusega võideldes. Ta oli oma elu jooksul küll palju näinud, ent kõigega ei harju keegi.

Loe edasi...

...ehk kosmiline udujutt Kreutzwaldi ainetel.

Aeg ja ruum olid ses avakosmose nurgas üpriski sõlmes. Ennemuiste anomaaliat kaardistama saadetud ekspeditsioon sai seda omal nahal tunda, kui kesk ääretut vaakumit mõõtmisi teostanud teadlane end ühtäkki tundmatu planeedi ookeanis hulpimas leidis; järgnes riburada juhtumeid, kus uurijate ees terendasid ootamatult uute maailmade silmapiirid, kuigi tähekaartide järgi pidanuks lähimad süsteemid tosinaid valgusaastaid eemal paiknema. Paarisaja põlvkonna ühistööl kasvatati uurimislaeva–seemnest paraja poolkuu mõõtu püsijaam ning selle asukad õppisid aegruumi–akende manamise kunsti valdama ja täitsid lõputa teokojana keerduvaid arhiivikambreid teiste maa–laste lugude ja teadmistega.

“Seal ta siis nüüd õitseb, see meie kuulsusrikas esmakontakt!” noorteadur Uduhänd pööras arhiivikoja kõrvalsoppi, kust kostis vaikset halinat.

Loe edasi...

Kuidas tuli pimedus?

Õhku rebestas äkiline metsasarve hääl. See kõlas võimsamalt ja kurjakuulutavamalt, kui mistahes muu heli, mida Valiant oli varem kuulnud. Aeg oli käes. Aasta pikkune õudusunenägu oli saavutamas oma kulminatsiooni ning kohe-kohe algab lahing. Viimane ja otsustav lahing aastatuhandete pikkuses sõjas nähtamatu vaenlasega. Metsasarv kuulutas pealetungivast vaenalste väest. Valiant hingas sügavalt sisse ja välja. Ta oli rahulik, oma saatusega leppinud – tulgu, mis tuleb – see kõik lõpeb täna ja praegu, olgu nende saatuseks siis surm või võidujoovastus.

„Isand Valiant, kas olete valmis?” küsis vägedejuhataja, pikka kasvu ja võimsate õlgadega vägilane. Istudes hobusel, mis vaevalt oma ratsanikust suurem, moodustas ta küllaltki koomilise vaatepildi. Must iludus, kes küll kasvult väikene, oli siinse maanurga väledaim ratsu.

Loe edasi...

(c) Arad
Tõlkis Osvald Soobel

1. XCOM ja ta liitlased

Millesse me end ometi seganud oleme, küsis kapten Teraslaul endalt juba viiendat korda, tuhnides mitmendat päeva viimses kui väikseimaski infokillus, mida ta suutis hankida konflikti kohta, millesse Ehakaart oli sattunud.

Möödas oli enam kui nädal sellest, kui hiljuti kroonitud noor printsess Videvikusära oli kutsunud Teraslaulu ja ta ametivennad Säraturvise ja Tähesööstu – üks Kuningliku Kaardiväe ja teine Öökaardiväe juht – memoratooriumisse. Kuna ei Tähesööstu ega Teraslaulu ei oldud veel uuele kroonitud peale etiketikohaselt esitletud, arvasid nad lihtsalt, et kohtumise põhjus on just nende tutvustamine noorele printsessile, mis sest, et kohtumispaik tundus selleks otstarbeks kummaline.

Loe edasi...