Tõlge/mugandus ajakirjale “Reaktor”

Viimane, 6. osa (ptk 17-18)

--------------------------------------------------


Peatükk 17. Kõikvõimas adminniauk
(jätkub)

Stardiplatvorm, millega Vergea üles sõitis, oli eemalt paistnud palju madalamal. Kaater tõusis paisuvatesse tuuleiilidesse ja silmnägu lendlevatest karvadest vabastades hurjutas Jewel end elementaarse ihuhoolduse unarusse jätmise pärast.

“Tee laevale tiir peale. Mul on tarvis avariiväljapääs üles leida.”

Tehnik võttis õlgu kehitades kurvi. “See ju kütialus, sina ise kah kütt… Mis teie rahval polegi, maeitea, ühtseid standardeid või miskit?” Ta luristas nina ja määris tatilekke häirimatult varrukasse. “Koostöö puhuks ja… nagu üldse?”

Jewel heitis tehnikule mürgise pilgu ja teise samasuguse laevale. “Iga jäljekütt valib oma aluse ise. Ja sellel tolvanil kipuvad kõik lelud ülearu suured olema.” Ta kahmas peotäie lendu kippuvaid kiharaid ja käänas need raevukalt kõrva taha. “Näe, seal! Lase edasi!” Jewel osutas vasakule. “Su künal on igas servas gekokäpad, eksole? Kui sinna jõuad, tõmba minupoolne ots luugi külge.”

“Heakene küll…”

Kui kaater oli paigas, kobas Jewel avariiluugi keskosa. “Oot, kohe näitan sulle ühtset standardit...” Ta pressis sõrmed markeeritud lohkudesse ja kangutas luugi keskpaneeli pealt. “Aga palun - kõikvõimas adminniauk.” Irvitades pistis Jewel kütimärgi analoogpessa avause keskel. “Koostöö puhuks - ja nagu üldse.”

Märki taskusse tagasi toppides märkas Jewel, et käte värin ei taha raugeda.

Ei… Eieieiei, miks just nüüd...

Ta hingas sügavalt sisse ja hakkas käsiavamise kange järgemööda avariiasendisse keerama.

Teine, kolmas… Ne- tule, raisk... Neljas…

Viiendast kangist sai hädavaevalt jagu. Et ähmisolekut varjata, kobas ta asjatundlikkust teeseldes turvarakmeid ning asus valjul häälel korraldusi jagama. “Valmis. Tagasikäik.”

Kaater jõnksatas laevast eemale ja avariiluuk tõmbus kriuksuga lahti.

“Hästi. Ja nüüd vii mind otse luugi vahele… Nii ligi, kui saad.”

Jewel puges rakmetest välja - ja hüppas.

Ta koperdas inertsist läbi Vergea õhulüüside ja sai hoo pidama alles käänuliste käiguteede sõlmpunktis. Kõik ta uljuse lätted olid ahtakeseks kuivanud, tintjas udu piiras vaatevälja ja kurku kerkis Sindisa -segust röga. Läkastades ja õhku ahmides otsis Jewel lähimalt trepilt tuge ning sülgas südametäiega paraja läraka seina pihta.

Kui ta jälle vabamalt hingata sai, uuris Jewel ümbrust, ise hoolega kaamerate tööväljast hoidudes - selle aja peale oli laeva keskarvuti kahtlemata käsiavamise tuvastanud ja häiret andnud, et pardal viibib teine Jäljekütt.

Otsekui märguande peale rõkatasidki kõlarid. “Tere tulemast, hüva kolleeg! Pean kahjatsedes eeldama, et teie kavatsuseks on minu missiooni sekkuda. Minul jällegi oleks soov teid selles osas ümber veenda - saame õige kokku ja vestleme sel teemal! Kallis kolleeg saab muidugimõista aru, et ma ei saa võõraid niisama oma aluse peale jooksu lasta…”

Jewel pööritas silmi. Alati, kui Mardus hoogu sattus, avaldus tal ainukordne anne muidu nii kuiv ja nuditud Standardkeel totakalt poeetiliseks väänata.

Noh, mis nüüd, poseerime kunstikaamerale või? Mölise rutem...

“... sest kes teab, võib-olla on kallis kolleeg üks neist ohtlike kalduvustega idealistidest - seda nalja olen ma täna juba tunda saanud; või siis on meil tegemist konkureerivate huvidega - mida ma kahtlemata respekteerin, aga tarvidusel kaitsen omi.” Jutu taustaks kõlas liikumisnahinat ja kontrollseadmete piiksatusi. “Niisiis! Ma valisin meile läbirääkimisteks sobiva paiga ja tekitan sinna piiratud käigutee. Jääme nägemist ja lootkem, et hea äritava võidutseb!”

Sõlmpunkti keskmine uks plõksatas lahti.

“Ahjaa... Iseendastki mõistagi ei oota ma paljakäsi.” Viimast märkust saatsid padrunite pessa lükkimise tuhmid lupsatused.

Jewel jõudis juba muretsema hakata, et Mardus jääbki vatrama.

Vähemalt lasi veidi hinge tõmmata…

Uurinud veel oma ajutist peatuspunkti, otsustas ta, et ei hakka teiste läbipääsude peal analoog-muukimist katsetama.

Kui see ei tööta, teab värdjas kohe, et midagi on teoksil…

Ja kui töötabki… Ei tea ju, kuhu minna. Niisiis...

Jewel astus tasahilju läbi esimese ukseava ja vaatas otsivalt ringi - ei varustust ega kontrollseadmeid, paljas tunnelijupp. Ta hiilis järgmise luugi poole, püstolitoru teed näitamas. Ka siin ootas ilmetu sõlmpunkt, selle taga aga hämar koridor, sama tühi-

Siiski…
Jewel hingas kergendatult. Eemal seinal rippus päästevarustuse komplekt ja selle kõrval kumas kutsuvalt terminal. Veendunud, et teda ei jälgita, kiirustas Jewel terminali juurde ja kuvas ekraanile evakuatsiooniteede mudeli. Ta keerutas seda ja uuris igast küljest, kuni oli võimeline Vergea siseplaani ruumiliselt ette kujutama. Lihtkasutajana ei saanud ta küll teavet liikumisandurite ega avatud läbipääsude kohta, kuid mudeli põhjal võis ta vähemasti oletada, kuhu Mardus on platsi võtnud.

Tuleb ta sealt siis välja meelitada…

Mõnevõrra enesekindlamalt hiilis Jewel edasi.


Illustratsiooni autor: Luule Lille


“Kaugel me siis omadega oleme ka? Ma olen üldiselt kannatlik sell, aga mu koostööpakkumine hakkab aeguma!”

Sa vana perse…

Marduse hääl kajas otse läbi ukseavade - ja mitte just ülearu kaugelt. See tähendas, et Jeweli logistilised oletused ei pidanud paika.

Kui veel mõnda aega paigal püsin, peab ta ikkagi-

Äkiline iivelduslaine võttis põlvist nõrgaks ja Jewel pidi võitlema, et üldse püsti jääda.

Raisk… Võitlusvõime taastamine või asi…

Varitsustaktika ei tulnud säärase ihunõtruse juures kõne allagi - vähemalt mitte siin. Tigedalt tonksas Jewel rusikaga seinapaneeli, mis otse ta nina ees läikis - üleliia kallis ja kaunis, nagu kõik Marduse varustus kippus olema…

Ahsoo…

Jajaa… Tõepoolest, missugune kaunikujuline dekoor!

Parastav irve valgus üle ta näo.

Küll oleks kahju, kui mõni huligaan seda lõhkuma kipuks... Kohe väga kahju oleks…

Valgusribalt põrkasid kakluskepid suuremat häda tegemata tagasi, aga õhutusaukude võred vajusid löökide all kenasti lömmi. Järgnevalt sihtis Jewel hõbemustrilisi kõlareid, püüdes seejuures võimalikult rohkem kära tekitada.

“Hei! Mis seal sünnib?”

Vastuseks purustas Jewel teisegi kõlari.

“No kuulge, see nüüd küll enam ilus pole!”

Järgmine nähvakas lõi ületöötanud kakluskepi pooleks.

Nojah, aitab kah…

Jewel haaras jupid käigu pealt kaasa ja kiirustas tuldud teed tagasi, täheldades rahulolevalt, et Marduse kelkivat kõneviisi täiendas nüüd kärisev paanikanoot.

“Olgu siis nõnda! Nagu ma kuulen, on kallis kolleeg otsustanud minuga vaenujalale asuda!”

Sammud, varustuse krudin - Mardus oli liikvel.


Pooljoostes jõudis Jewel tagasi tuttava terminali juurde ja avas jõulise laksuga häiremenüü.

Auk keres... mürgised gaasid… ei, ei - jah! Just üks tulekahju kulub ära!

Valgustus lülitus hetkega teavita-ja-suuna-režiimile, kõikjal lõid undama hoiatussignaalid ning ukselukud avanesid automaatselt, et kujuteldav personal saaks takistusteta päästekapslitesse suunduda.
Jewel kiirustas tudisevail põlvil mööda koridore, kuni leidis varitsuseks sobiliku nurgataguse.

Põlvele võtt.

Relv kontrollida - valmis.

Paigal, rahulikult…

Sihime…

Hingame…

Ootame…

Ootame.

Nurga tagant ilmus värelev vari, selle kannul vanamoelise haavlipüssi raud ja pool küünarnukki.

Jewel tulistas - ja veel kord.

Pask!

Liiga vara.

Püssiraud vajus nõksatades alla ja nurga tagant kostis summutatud vandesõnu. Läkitanud pimedusse veel paar laengut, hiilis Jewel kärmelt selg ees kaugemale.

Tahtmatult kippus naer peale

Kui Pistrik praegu näeks - oma käega laevakere sees kõva moona lasta…

Jewel raputas pead. Ohutustehniliste targutuste üle nalja visata võis ka pärastpoole; praegu oli tarvis parem positsioon leida. Jewel sulges silmad ja keerutas vaimusilmas laeva mudelit. Kõige sobivam pelgupaik tundus olevat laeva kõhualune lastiruum - eraldatud, üheainsa sissekäiguga pika käigutunneli otsas.

Jewel puhkas veel hetke ja tõttas edasi, Vergea koridoride sügavustesse.


Jälgede segamiseks paar suvalist külgust avanud, jäi ta hingeldades seisma - pulss tagus peas nii valjult, et kippus häirehelisid summutama.

Hingame.

Rahu.

Saab hakkama.

Jewel tunnistas endale vastumeelselt, et üksipäini pardale tungimine polnud mitte kõigi aegade kõige targem tegu.

Aga nüüd olen ma siin…

Ta sülitas, põksis rusikaid vastamisi ja rühkis edasi.

Kõnnime...

Otse, palju pole jäänud…

Varsti joonistusidki ta ees häiretulede valguses kahe kaldtee kontuurid - üks viis üles, laeva juhtmoodulisse, ja teine alla koridori, mille otsas ootas eraldatud lastiruum. Jewel surus maha õhina otse sihile joosta ning põikles metoodiliselt varjust varju, kuni kobas tunneli lõpus laia rasket ust ja tuvastit selle küljes.

Kütistaatuse kinnitus? Siin… Ja veel häire ajal?

Ukse avanedes sai Jewel aru, miks kinnitust küsiti: kummalgi pool käiguteed ilutses tosinkond püstist arestikonteinerit. Korraks tabas teda ametialane kadedus - sellise laevaga oleks saanud volilt mitme-sihtmärgi-juhtumeid ette võtta.

Sihtmärgid…

Tähendab, Fortune on ka kuskil siin!

Ta kiirustas konteinereid lukust lahti tegema. Ringiga tagasi sissekäigu juures, leidis ta venna osavõtmatu kogu vasakpoolse rea äärmisest kongist.

“Jewel!” Fortune elavnes silmapilkselt. Ta rapsis end kinnitusrihmadest valla ja haaras innukalt õe käed pihku, näol segunemas lootusähm ja uskumatus. “Aga mismoodi...”

Jewel naeratas ebalevalt. “Teadus… võlukunst… misiganes.” Ta upitas venna luugist välja. “Tule, praegu pole aega.”

Fortune piidles peaust. “Kas sinna? Tundub ohtlik...”

“Ohtlik jah! Ei, meie ei lähe siit kuhugi - Mardus tuleb hoopis siia.” Jewel lasi silmadel ringi käia ja koostas käigu pealt sõjaplaani. “Nii, kõigepealt paneme sind uksest kaugemale.” Ta viipas Fortune’i kõige kaugemasse nurka ja nügis ta seal vabandavalt konteinerisse.

Korraga vakatasid häirekellad, täisvalgustus lõi särama ja peaukse lukud sõitsid lõginal kinni. Sedamaid hakkasid ka kõlarid tööle.

“Suurepärane saavutus, hüva kolleeg! Laeva logi ütleb, et olete jõudnud minu aardekambrisse. Soovin südamest õnne! Paraku algab nüüd see vaatus, kus mina astun sissetungija vastu kangelaslikult võitlusse; teie osaks jääb kuulsusetu hukk ja minu osaks eeskujulikult lõpetatud juhtum. Nii hoida!”

Fortune kahvatas. “Ta peaaegu juba tegi sulle otsa peale… Vaata ette.”

Jewel noogutas tõsiselt. “Ma panen su nüüd luku taha. Hoia põranda ligi. Kui mu plaan ei tööta, siis pea meeles - Pistrik… minu ülevaataja on abiväega teel. Ole hästi tasa ja hoia varju.” Ta vajutas kongiluugi kinni ja kiirustas peasissekäigu poole, teel isiklikke esemeid laiali pildudes ja muid eksitavaid märke maha jättes.

See kong pärani lahti… Siit jakikrae välja piiluma…

See õige pisut irvakile…

Siia poolik kakluskepp… Ei, siia - lohakamalt…

Ja valmis!
Jewel puges samasse konteinerisse, kust ta Fortune'i leidis, ja tõmbas luugi seestpoolt koomale; vaid juuspeen pragu jäi piilumiseks.


Oodata ei tulnud kaua. Peagi lendas lastiruumi uks ristseliti lahti, luugipraost vihises mööda suitsune laeng ja tuttav kõmakas ajas Jeweli värsked armid kihelema.

Püstolit laskevalmis hoides jälgis ta, kuidas Mardus väikse viivituse järel üle läve astus, püssiraud õieli. Relva ülejäänud antiikjupid paistsid samuti töökorras olevat.

Tal vist moon kah üks paras antiik... kõrvad jooksevad siiamaani sitavett!

Jeweli peidupaigale vaid tühja kõrvalpilgu visanud, astus Mardus mööda vahekäiku edasi. Jewel kuulas pingsalt eemalduvaid samme ja libistas end varivaikselt kongist välja.

Nõnda jah, sitaratas - otse vaat.

Ta tegi kaks kiiret lasku Marduse seljaturvisesse ja kui see ümber pöördus, tõstis sihiku kõrvade kõrgusele. Jewel ei jäänud ootama, kas Mardus ta ära tunneb, vaid vajutas päästikut.

Ta äsas vanamoelise haavlipüssi jalaga eemale ja sihtis Marduse ristseliti vajunud kogu, kuni viimsed elumärgid lakkasid. Silmitsedes “kalli kolleegi” poolde vinna tardunud kulmukaari, saatis Jewel kaks viimast laengut otsejoones nende vahele.

Et oleks ikka päris küpse.

Tulemusega rahul, läks Jewel Fortune’i peidupaiga juurde - see kükitas konteineri põhjas, pea põlvede vahel ja käed kõrvadel.

“Kuule! Kõik on korras! Võid välja tulla!”

Fortune pilgutas silmi ja kiikas umbusklikult vahekäiku. “Ah? Jajah. On ta surnud?”

“Jah… Täitsa vagane.”

Jeweli üllatuseks tõmbus venna nägu naerule. “Paras. Hästi tehtud.”

Jewel noogutas neelatades – nüüd, kui otsene hädaoht enam tähelepanu ei nõudnud, kippusid kõik pööritused ja pained uuesti kallale. “Jah… Seda, et... Ma parem istun… Pea käib ringi...”

Fortune ronis kongist välja. “Huvitav, ma tunnen ka, nagu… Jajah, tasakaal kõigub.”

Jewel kibrutas kulme, pea ühekorraga mõtlemiseks liiga tühi. “Ee… Õige jah. Nad pidid ju laeva tagasi maha tooma. Tead, ootame niikaua siin.”

***


Kui nad Harperite kompleksi tagasi jõudsid, kihas see rahvast.

Pistriku priivõitlejate armee oli suuremas koosseisus päevavalgele tulnud ja neid jätkus igale poole: valvepostile ja vöörusesse, aeda ja õue, koridoridesse käratsema, maja mööda patseerima ning toiduladusid inspekteerima.

Jewel pani tähele, kuidas mitmed silmapaarid teda vaoshoitud uudishimuga jälgivad, samal ajal kui Fortune’ile said osaks tuttavlikud peanoogutused.

Veider... Kõik toimetavad nii koduselt…

Siis ta taipas.

Pistriku kontaktid… See tähendab, Harperite kontaktid! Küllap on paljud kunagi ise siin kohapeal töötanud…

Läbi kompleksi edasi sammudes hoidis ta pilgu igaks juhuks saapaninadel.


Maxise kabinetist oli tehtud ühendatud jõudude staap, kus palgalised ja vabatahtlikud kõrvu teabevahetust korraldasid.
Jewel otsis vargsi pilguga maast ja laualt vereplekke.

Ei midagi…

Tubased pinnad olid end vahepeal täielikult uuesti üles ehitanud, tarvitades protsessi käigus ära ka Jeweli ja Maxise maha käinud elumolekulid.

Nagu meid poleks olnudki…

Jäänud kirjutuslaua kõrvale kügelema, silmas ta eemal tuttava moega tänavahuntide salka.

Ja ongi nemad. Tea, kas peaks tere ütlema…

Jewel naeratas ebalevalt.

Otsemaid eraldus salgast halli harjassoenguga naisterahvas, kes Jeweli juurde marssis ja teda sõbralikult rusikaga õlga tonksas. “Tubli oled, Juntsu! Ma teadsin, et sinust saab veel asja!”

“Eklipse… Las ma arvan - sinu punt teadis ka algusest peale, mis värk on?”

“Ikka!” Eklipse itsitas ja togis teda hellasti jalaga. “Egas’ sa arvanud, et su mamps sind ilma juhendamata linna peale jooksu laseb?”

Jewel oskas selle peale ainult kuulekalt noogutada.


Omapäi jäänud, otsis Jewel Pistriku üles ja ootas, kuni see staabimeeskonnaga jutud aetud sai.

“Räägi, mis nüüd saama hakkab.”

Nad läksid muust rahvast veidi eemale ja Pistrik võttis oma märkmed ette.

“Tegevuskava on kõigest hoolimata sama, mis ennegi. Komplekteerime teile korraliku varustuse ja siis aitame teil varjatult edasi liikuda. Siin pole praegu piisavalt turvaline. Ja kuni teie kaks siin olete-”

“...ei ole jällegi teistel turvaline.” Jewel hammustas huulde.

“Paraku küll. Peate senikauaks varjule jääma, kuni Fortune’i jaoks täpsem liikumiskava välja töötatakse. Ära muretse, selleks on vahendid ammu kõrvale pandud. Kui Fortune on turvaliselt paigale asunud, tohid sina jälle enam-vähem avalikult tegutsema hakata. Soovitaksin siiski kompleksi valvet tugevdada…” Pistrik jäi vakka ja toetas rusika lõua alla. “Mis puudutab sinu tegemisi üleüldse… Me peame ära otsustama, mis saab edaspidi sinu kütistaatusest. Fakt on see, et sa tapsid külmavereliselt teise Jäljeküti... Enamgi veel, omaenda baasikaaslase. Minu kui ülevaataja kohustus on seda intsidenti menetleda.”

“Tema ründas mind esimesena…”

“...mis on suurepärane argument sinu kasuks - juhul kui su sooviks on Jäljeküti positsioon säilitada.” Pistrik mudis otsaesist. “Kui sa tahad seda teed minna, siis... On mõningad asjaolud, mida sa pead teadvustama ja tunnistama. Kõigepealt - mis puudutab Jäljeküttide värbamispõhimõtteid, siis need on täpselt niisugused, nagu nad minu nooruses olid. Sama lugu on meie mainega. Ja kui räägime Marduse-sugustest avantüristidest ja nende sobingutest, siis, hm…”

Jewel ohkas. “Ma vist mõistan. Mardus ei olnud mingi erandlik nähtus - hoopis mina olen.”

“Just nimelt. Teiseks. Selle juhtumi tagajärjel saab sinu perekondlik päritolu häälekalt ja avalikult teatavaks. Minu kolleegid, kellel on Harperite suhtes, hm, ebasoodsad seisukohad - nad on Rystari baasis endiselt kõrgetel ametikohtadel. Selleks, et nende sahkerdustele edukalt vastu panna, on vaja suuremal hulgal valvsust ja meelekindlust.” Pistrik köhatas. “Küll aga samal ajal nende äripartnerid… ehk siis meie kunagised eestkostjad, seesama seltskond, kelle huvides nüüd Mardus töötas - vaat nendel on ilmselt ebaterve huvi sind hoopistükkis otse enda palgale saada.”

Jewel turtsatas. “Pärast seda, mis ma Mardusega tegin?”

“Pärast seda veel eriti. Tristat neil omal ajal värvata ei õnnestunud - ja nüüd siis ilmub kütiväljaõppega järeltulija… see oleks neile praktiliselt auasi.” Pistrik sügas habet. “Ma mõistan, et kõik see kokku on üks paras sasipundar. Kui vajad aega järelemõtlemiseks-”

“Ei.” Jewel pani käed rinnale risti. “Ma tahan Rystariga lõpparve teha.” Ta ei teadnud isegi, millest järsku selline meelekindlus.

“Hästi.” Pistriku ilme jäi läbitungimatuks. “Sellisel juhul võib minu raportist lugeda, kuidas sinu allumatus, võtmetähtsusega informatsiooni varjamine ning ülema otseste käskude eiramine takistasid minul ülevaatajakohustuste piisaval määral täideviimist, mistõttu mul ei õnnestunud keerukat pearahakonflikti õigeaegselt ennetada. Nimetatud konflikti eskaleerudes tekitasid sa Sjelwafi operatiivsadamas üliohtliku situatsiooni, mis päädis kaasküti traagilise hukkumisega. Sind heidetakse Jäljeküttide ridadest häbiga välja ning sa kaotad ligipääsu kõigile privileegidele, sealhulgas spetsialisti varustus ja piiratud ligipääsuga infokanalid. Mina saan ametliku noomituse selle eest, et ei suutnud agentide omavahelisi suhteid ja perekondlikke sidemeid piisaval määral arvesse võtta ning seetõttu alahindasin juhtumiga seotud ohupotentsiaali. Jäljeküttide alused tagastatakse Rystar Ühe baasi.” Pistrik nohises enda ette. “Kui Solitaire’i pardal on esemeid, mis peaksid, hm, kaotsi minema , siis anna mulle teada.”

Jewel noogutas, süda pekslemas.

Ongi päriselt asjad niikaugel…

“Ja mis sinust saab?”

“Pärast seda, kui ma olen Harperi-fiasko eest oma vitsad kätte saanud-” Pistriku silmis välgatas korraks tuttav tuluke - ”jätkan Rystari baasis igapäevast tööd. Minu siseringipositsioon ja kõrgema taseme ligipääsud on selleks liiga väärtuslikud, et neist niisama lihtsalt lahti öelda.” Pistrik vakatas ja jäi kaugusesse vaatama. “Jewel… Kui kõik need toimingud on lõpule viidud, saab otsa ka meie ametialane suhe. Sa ju mõistad, mida see tähendab?”

Jewel tõmbas sügavalt hinge. “Et ma ei tohi sinuga enam ühendust võtta.”

“Täpselt nii. Kontaktid… otsesed kontaktid on edaspidi keelatud.” Pistrik takseeris eemal askeldavaid võitlejaid ja üleannetu tuluke mängles taas ta silmis.


Jewel ja Fortune käisid Vaikses kambris Maxisega hüvasti jätmas ning seadsid sammud tagasi kabinetti. Sinna oli juba kogunenud kõik majarahvas ja vabatahtlikud, kes parajasti postil polnud, ning nende saabudes asuti joogitopse laiali jagama.

Pistrik astus rahva ette ja ootas, kuni jutukõmin vaibus. Siis tõstis ta pea kohale kristalse napsuklaasi, milles punas kolm pohlamarja. “Nende meenutuseks, kellele homme ei tule.”

Igast suunast lausuti pominal nimesid ja teelesaatmissoove ning klaasid joodi põhjani.

Kui mälestamise hetk mööda sai ja muu rahvas maja peale laiali valgus, istus Pistrik Maxise suure kirjutuslaua taha ja viipas Harperid enda juurde. “Teie peate peagi teele asuma. Aga enne seda on vaja veel üks väga tähtis asi ära korraldada.” Ta võttis lauasahtlist paberiruudu ning asus sellele rida rea haaval koordinaate kirjutama.


Peatükk 18. ÖTQ 53 9284 6282

Asustatud maailmade registrites seda taevakeha polnud. Ametlike ürikute järgi oli kolmetähe-süsteem ÖTQ 53 9284 6282 ammu koloniseerimiskõlbmatuks kuulutatud ja sellele ei vaevutud päris nimegi andma. Sestsaadik, kui esmane maasarnastajate ekspeditsioon oli peamaailma töötlemise korduvate tõrgete tõttu katki jätnud ning ka teisese asustuspotentsiaaliga maailmade pinnale istutatud ökosüsteemid üksteise järel kokku varisesid, jäeti terves süsteemis arenduspüüdlused sinnapaika - ja nõnda ei tulnud kümmekond põlvkonda hiljem kellelegi pähe uurida, mis toimub eelviimase gaasihiiu kidurapoolsel kolmandal kuul.

“Ja see ongi õige koht? Kindel? Ma küll ei näe, kuhu siin kivide vahel saaks veel sissekäigu pista.” Jewel toppis lendu pääsenud tukatuusti tagasi krae vahele ja puhus hõredasse mägiõhku pahvaka härmatist.
Pistriku koordinaatide järgi lennates olid nad välja jõudnud kurikuulsale Ar-Kaos kahe orbitaalturule; jaamaga põkkuv salakaupmees oli nad edasi saatnud Rystar kuue rõngaste vahel tiirlevasse uurimisjaama; jaama laboritehnik oli neile kokku leppinud kohtumise Thanatose süsteemi ääremail triiviva kaubalaeva lootsiga ning see omakorda suunanud neid Zandala kaevandusasteroidide kobaras tegutseva mineraalinuuskuri jutule. Iga kontaktisik lisas jupikese aadressile, mis nad lõpuks sellele nimetu säästukuu pinnale ettenähtud punkti juhatas. Oma laeva - askeetliku loimur-klassi multifunktsionaali - olid nad jätnud külmavõetud alpiaasale, kust nad kaljunukke trotsides allamäge matkasid; siin aga ootas ees täpselt samasugune igav kiviklibu ilma nähtavate inimtegevusjälgedeta.

Fortune kükitas kivikülvi lähemalt uurima. “Vaata!” Ta ajas end kloppides püsti. “See jupp siin peab kunstlikult genereeritud olema. Näed neid samblikke? Multigraphis ja Ignivulpicida ei kasva mitte kunagi niimoodi rahulikult kõrvu… Kas sööb üks teise välja või siis - teatud kindlatel tingimustel - liituvad nad üheks supersümbiootiliseks kolooniaks! Tead, see on äärmiselt põnev, kuidas-”

Jewel laksas talle naerdes käe õlale. “Sain aru, võltskalju. Uurime siis, mis see meile annab. Ja teeme kähku, mul külmab kohe perse küljest.”

Nad asusid kahtlast piirkonda läbi kobama, kuni tabasid õiget punkti - valesamblik koorus maha ja nähtavale tuli sile, küütleva pinnaga laik.

“Ohoo!” Fortune ajas silmad suureks. “Tuleb nagu tuttav ette!”

“Just-just. Nüüd jääb üle loota, et meid on külaliste nimekirja arvatud.” Jewel võttis pahema käe paljaks ja surus peopesa vastu laiku. Jupp hambulist kaljupinda kadus ilma edasiste biomeetriliste nõudmisteta ning nende ees haigutas loodusliku moega koopasuu.

Nad astusid edasi ja leidsid end avarast käigust, mille külgedel kiirgas ridamisi tuhme täpptulukesi. Sissekäigust kaugemale jõudes hakkas käik hargnema ja õige varsti keerutasid nad tunnelirägastikus, kus kadus selge arusaamine sellest, mis on ülal ja mis all.

Jewel seisatas. “Ai, kui kaval! Seintes või kuskil läheduses on väiksed gravi-generaatorid… kõikuv võimsus, eri külgedest - nii ajab suunataju õige ruttu pöördesse.”

“Ja visuaali sul meie teekonna kohta pole?”

“Mkmm... Laevaga pole sidet. Katkes peaaegu kohe, kui sisse astusime. Pealegi, ma vean kihla, et neid käike saab nagunii paari näpuliigutusega ümber programmeerida.”

“Ja kuidas sa siis tead, kuhu minna?” Fortune’i hääles polnud kübekestki muret, ainult siiras huvi.

“Tulede järgi. Näed, osad on õige pisut heledamad. Küllap keegi teises otsas timmib neid käsitsi. Kui nad meist lahti tahaksid saada, oleks meid väga kerge siia käikudesse ära eksitada.”

Pärast ridamisi keerdkäike ja võlvkoopaid peatunnel ahenes ja nende teele jäi vägagi argise väljanägemisega avatud luuk.

Luugi vahelt paistis hubane inimkäe järgi sätitud siseruum, mis nägi väga sedamoodi välja nagu ühe keskmist mõõtu kaubalaeva trümm. Trümmi täitis lastimoodulitest ja kastidest kokku kuhjatud kunstlik labürint, mille hämaras embuses leidus hulganisti varjulisi istumisnurgakesi, söögilaudu ja salajutukabiine. Täisvalgustust jätkus kogu krempli keskel ainult ühte nurka - sinna, kus kaardus rohmakas lett ja selle taga seinal ilutsesid kraanid, tõrred ja joogitorud.

Jewel kissitas silmi. “Fortune… Mulle tundub, et me astusime just baari.”

“Ja mis me nüüd teeme?”

Jewel kooris kindad käest ja tüüris leti poole. “Mis muud, kui istume maha ja tellime joogid!”


Jewel hakkas parasjagu poolest toobist kaljamarjapruulist jagu saama, kui täheldas eemal hämaruses tuttavlikku liikumist. Ta uuris ülepingutatud üksikasjalikkusega toobipõhja, kuni nende laua juures kõlas muhe bariton.

“Jäljekütt Tondihobu?”

Pead pööramatagi teadis Jewel, et hämaruse varjus seisab suurt kasvu eakas mees, kellel on kullinina ja mahagonikarva silmad.

“Seda kutsungit meil enam ei esine.” Vaevu muiet tagasi hoides tõstis ta pilgu. “Aga ma olen kuuldel.”

Vanahärra ilmest oli võimatu midagi välja lugeda. “Teil on siin kohtumine kokku lepitud,” nentis ta. “See on teadmata, kas ja millal teine osapool kohale jõuab. Minu ülesanne on teile tema nimel midagi edasi anda.”

Mees asetas lauale mittemidagiütleva infokiibi ja noogutas kergelt mõlemale. “Hüva päeva, võsukesed.”

Ähmaste hõõglampide valguses tundus, justkui oleks mees korraks salamisi naeratanud.

Fortune togis Jewelit laua all. “Kas sa tunned teda?”

“Nojah… Natuke... Ühe korra olen kohtunud. Tema tõigi mulle sinu juhtumi toimiku.”

“Tõesti? Huvitav, mis tal siis seekord varuks on…”

Jewel klõpsas kiibi oma käsiterminali külge. “Paistab, nagu oleks mingi nimekiri… Ah ei, hoopis helilogid. Vaatame…”

Kuulda oli tubaseid kobinaid ja eemal naerurõkatusi, siis kõneles lõbus naisehääl kuskil väga lähedal.

“Siit lähebki käima? Pidage... Johnny-poiss, viska nestet kah!”

“Just nii, auline päälik Henning! No mis, hakkas salvesti meeldima?”

“Ilus jah, selline nunnu antiik... kus sa sihukest raatsid maha müüa! Küll ma pärast välja mõtlen, mis temaga peale hakata.”

“Tead, sa loe sinna sisse salajast kaptenilogi! Või veel parem - hoia seda nina all, kui iseendaga räägid, siis ei saa teised aru! Geniaalne, mis?”

Kajas mitmehäälne naer ja kruuside kolin, siis salvestus katkes.

Jewel jõllitas ainiti ekraani, süda peksmas. “Kas see… Tähendab, ega ma ta häält ju ka ei mäleta…”

Fortune noogutas. “Ema jah! Ma ei teadnudki, et ta päevikut pidas.”

“Ja see nõndanimetatud Johnny - kõlab kangesti nagu Pistrik... No muidugi! Ta ütles ju, et nad töötasid kunagi koos.”

Nad uurisid õhinal teisi sissekandeid.

“Vaata neid kuupäevi - see on ju enne sinu sündimist…”

Fortune noogutas innukalt. “Pane mängima!”


“Võtsin täna ühe soolo-otsa. Saadetise turvamine läbi konkureeriva kvartali - justkui standardvärk. Ainult tellija on vähe imelik… Või siis muidu jumbu. Vähemalt maksab hästi. Tahab miskipärast ise reidile kaasa tulla. Ütleks, et väga sinisilmne… Või väga põikpäine… Või siis mõlemat. Eks ma võin ta ju kaasa võtta, peaasi et jalgu ei jää.

Eks ta natuke imelik on, niimoodi ilma teisteta otsa teha, aga ma ütleks, et pärast viimast paari tööd tuleb kasuks, kui me üksteisest puhkust saame.”

---

“Minu ärihakatuse-seiklused läksid nii pikaks, et jäin vahepeal teistest lausa eemale. Aga samas, nemad ise võtsid mitu tööotsa teistes süsteemides, nii et… Igatahes Johnny viis mind asjaga kurssi ja varsti peab üht ja teist ära otsustama. Ühelt poolt, Jäljeküttide tiiva all oleks mõnus põli, edev varustus veel peale selle. Räägivad, et üks sponsor oli nõus terve salga eest kostma. Aga ometi… See töö… Nagu kuidagi ehedam ja… Ja siin oleks mu oskustest rohkem kasu ka… Ühesõnaga, pean veel mõtlema.”

---

“Ma ütlesin jah! Alates tänasest on kuuldel Harperi Koja vastne turvaülem. Kõlab päris uhkelt, kui niimoodi välja öelda. Ja mis selle teise ettepanekuga saab… ütlesin Maxile, et mul on natuke rohkem mõtlemisaega vaja.”

Fortune nühkis kõrvu. “Jätad siit ehk osa vahele? Seda õndsuse kogupauku, mis sealt tulema hakkab… Seda ei suuda ma küll praegu vastu võtta…”

“Ma ka mitte.” Jewel võttis toobist piraka lonksu. “Vaatame… Näiteks see - siin oled sina ka juba olemas.”

“Pärastlõunane graafik: kohtun kadettidega, Fortune sööb, kavandan varustusretke, lüpsitund, briif omamaja pealikutega, retkele kaasa, tagasiteel aruandlus, koju, Fortune sööb, õhtul Maxiga pisike naps - enne kindlasti lüpsiring! Homme juba järgmine sats kadette.”

Järgnes hulgi samasuguseid sissekandeid - rõõmsahäälseid, täis päevaplaane ja nimekirju; kohati kõnelesid eemal teised täiskasvanud, aeg-ajalt aga kostis ligidusest lalinat ja lutsutamist.
Kui nad olid tosinate viisi logisid läbi toksinud ja teist samapalju vahele jätnud, peatas Fortune järsku kerimise. “See siin. Mängi seda.”

“Uskumatu - meie poja jõuab asjaajamiseikka! Max-vaeseke püüab talle ikka veel kaubakontori tegemisi kuidagimoodi põnevaks teha - asjata… ei ole ta annete poolest ei temasse ega minusse, ikka oma rida. Peamegi nüüd laborile rohkem vahendeid andma - las poiss palkab oma meeskonna, saab uurimustöö suuremale tasemele… Räägin poistega pikemalt, kui Fortune tagasi jõuab… Räägin neile siis oma uudist ka.
Ausalt öelda... Ei oleks tahtnud teda omapäi linna peale lasta. Aga minu omad kontrollisid peopaiga mitu korda üle - nii viisakas kui veel saab olla, kohalik turvateenistus ka tasemel… Aga ikkagi. Saaks see pidu juba kord läbi.”

Fortune pigistas peos kruusi, nii et nukid kahvatusid. “Vajuta järgmist.”

“Vajutasin… See sissekanne on vist tühi… Ei, oota-”

Kostis hingeldamist, siis lõnksatus ning otse salvesti kõrval virutati joogitops vastu puitu.

“Röövitud. Kui raisad kätte saan… Oleks pidanud kohe terve salga kaasa võtma. Ma teadsin, et midagi on viltu, lihtsalt teadsin. Sinna jõudsin, oli vesipiip veel soe… Oleks ma natukenegi varem läinud-”

Kostus solinat ja pudelikael kõlksus vastu topsiserva.

“See nooruke valvur, kes seal oli, tsentraalteenistuse vormis… Ma püüdsin teda ainult aidata, et saaks verejooksu kinni, mul oli teda ometigi elusalt vaja! Nii ma neile ütlesin ka - kui mina kohale jõudsin, oli tal juba nuga kõris ja mina läksin appi… Elusalt ju tarvis, et ta räägiks, mis nad mu poisiga tegid… Oh taevas... Max vist tuleb. Mis ma talle ütlen? Ja… Taevas, ma ei tohi ju juua - enam ei tohi.“

Jewel vaatas vennale ammulisui otsa. “Tead, mulle kuluks selle peale ka midagi kaljamarjast kangemat ära.”

“Jah… Too mulle ka.”

Jewel tuli tagasi kahe kolvi bambuspuskariga. Nad kummutasid need põhjani ja asusid uuesti päevikute kallale.

“Kes iganes nõukogule koduaresti soovitas… Raisad teadsid väga hästi, mis see tähendab. Käsist-jalust seotud, otsingutele kaasa aidata ei saa, lähen siin tasapisi hulluks... Ja kuidas ma niimoodi tütrekest kasvatan, endal pea peldikus? Aga võib-olla ongi niimoodi seatud, et minusugustel pole emaks asja - ja nüüd Linnutee ise näitab mulle koha kätte? Vaene Max, ta väärib paremat elu…”

Trista hääl muutus iga sissekandega üha karedamaks.

“Max pidi jälle ühe harukontori kinni panema. Kohalik meeskond muidugi väga ei rõõmustanud, aga eks nad saavad aru; kui meie ei jaksa oma lepingupoolt täita... Eks ta ole. Vähemalt on oma maja võitlejad suhteliselt hea järje peal, niipaljukest on minust veel kasu.”

Sealt alates jäid sissekanded järjest harvemaks, lühemaks ja ühetoonilisemaks, siis tekkis kuupäevadesse pikem vahe. Esimene pausijärgne logi algas kähedalt ja justkui kõheldes.

“Siin… Siin polegi... kõige hullem. Eriti kui valikut ei ole… Taastumisega läheb ka aega - ikkagi vanakooli värk ja naturell… Ja kuni me ei tea, kus sadamas võib julgelt liikuda, hoiab tagaotsitav kaader üleüldsegi nina punkris ja laseb teistel rahulikult oma tööd teha.

Ei taha kohe uskudagi, kui paljud kolleegid meile nüüd appi on tulnud. Eriti kui arvestada, kes selle supi üldse kokku keetis… Mäletan, mul oli veel hea meel, et näeb vanu kamraade üle hulga aja! Eladeski poleks oodanud, et nemad… Et nad mulle võiksid sitta infot anda... Eksole... Seda, et nemad mu pere kallale võiks kippuda - kah poleks oodanud. Nojah. Eks ma natuke ikka teadsin, et salga eestkostjal on Maxi tegemiste kohta mõndagi ütlemist… Aga nii pika aja järel ikka veel… No sain aru küll, et asi lõhnas isikliku vimma järele, aga ikkagi… Ja nüüd ma siis tean. Vääramatult. Kaksikud on kõige selle jama taga.

Kokkusaamisel, kui nägin, et Johnny nendega kaasas on, mõtlesin, et vanade aegade nimel - aga tema tuli mind hoopistükkis hoiatama. “Sierra Madre nooremaks ei jää.” Nii ta ütles - nagu juhuslikult, jutu sees. Ma, tobu, kohe oleks pidanud taipama - see oli see kasiinorööviga õppestsenaarium… Me koos mängisime läbi ja minul kippus paar osalist alati teiste vastu pöörama… Ju siis Johnny pani tähele, et kaksikud on paha peal, püüdis mulle märku anda… Ja mina, va juhm, ei teinud kuulmagi! Aga vähemasti tean nüüd, et Rystari jaamas on meil väärt liitlane.”


Järgmist pikemat sissekannet saatsid sadamahelid ja lastirobotite tümpsumine.

“Läheb lahti! Aega läks, aga logistika töötab. Ar-Kaos Neli, raisad!

Mul on Maxile väike üllatus ka. Või tegelikult, üsna kopsakas üllatus: toon suurema osa oma ee… Mitteametlikest tuludest kodusesse fondi!”

“Ma teadsin!” Jewel laksas peopesa võidukalt vastu lauda, nii et puskarikolb maha veeres. “Ma teadsin, et ta käis vahepeal salaja kodus!”

“Kuidas sa selle peale tulid?”

“See, mis sina ema kohta rääkisid - hakkasin järele mõtlema ja… Tulid mõned imelikud seigad meelde.”

“Põnev!” Fortune toetas lõua lauale, endal pilk purjakil. “Lase edasi.”

“Sain pööripäeva pidustuste varjus häirimatult reisida. Kodus muidugi Maxi kabinetist välja ei pääsenud, aga ta näitas mulle ekraanidelt kõike, mis vaja. Jewel kasvab nii ruttu! Andsin Eklipse’ile igaks juhuks juba instruktsioonid kätte - et kui plika hakkab tänaval käima, siis tema poolt on kõik valmis pandud.”
---
“Pidin peaaegu vahele jääma. Paistab, et K-sektori vahet enam niisama lihtsalt liikuda ei saa. Tarvis kuskil kaugemal ohutu kohtumispunkt sisse seada.”

Logid kuivasid jälle kokku ning meelespeade ja loetelude vahel paistsid veel vaid mõned pikemad sissekanded.

“Toodi kodust teateid. Eklipse raporteerib, et Jewel passib nüüd üsna regulaarselt tänaval - väga tubli. Minu omad siis söödavad talle muudkui Rystari jäljeküttide uskumatuid seiklusi ette. Max on siiani suutnud koduse õhkkonna parajalt jäiseks timmida, ütleb, et plikal hakkavad siiralt vastalised hoiakud ilmnema…

Turvaaukude korraldamine on lihtne, aga ülejäänu… Max ütleb, et ei kannata seda maskeraadi enam väga kaua. Mis siis, kui kogu meie plaan oli algusest peale üks kohutav viga? Mis siis, kui Fortune jääbki kadunuks? Siis on kõik vaev ja ohverdused asjata ja meie oleme mõlema lapse elud ära rikkunud… Max, kallis, anna andeks… ja pea veel veidi vastu. Vaatan K-sektori tähti ja mõtlen sinule.”

---

“Uudised Johnnylt - pardonks, meil on nüüd ju “ülevaataja Pistrik”. Jewel on omadega baasi jõudnud; Joh... Pistrik hoiab tal silma peal, kui võimalik, võtab oma šefluse alla. Nüüd, kui Eklipse ta välja on õpetanud, ei arvaks keegi, et ta on midagi enamat kui keskmisest andekam rentslikutsikas. Ja Isegi kui pereliin teemaks tuleb… nojah, meie suhtes puuduvad tal igasugused soojad tunded, nii et vastaliste jõudude jaoks paistab ta paras liitlasematerjal. Aga jah… Nii ehk naa on plika nüüd turvaliselt paigal, mina võin rahuliku südamega oma uurimisretkesid jätkata.”

---

“Lõpuks ometi, kogu mõistatuse võti! Ma ei tea, mis nipiga tänavahundid linna arhiividesse pääsesid, aga see salajane memo muudab kõik. Tuleb välja, et kõik need juhtlõngad, mis meid võõraste süsteemide vahet jooksutasid - keegi pidi varivõrgustikkudesse sihilikult valejälgi söötma. Tuleb välja, et poiss oli kõik see aeg siinsamas K-sektori piirides. Nüüd jääb veel üle asitõendid Maxile saata. Ma loodan, et meie pisiplika on katsumuseks valmis… nüüd saame ainult tema peale loota.”

Jewel mudis meelekohti. “See oli viimane sissekanne. Ma arvan, et varsti toodi mulle Rystari jaama toimik…”

“Täpselt nii see on.”

Nad pöördusid võpatades kõneleja poole - kumbki polnud märganud, millal vibalik naisterahvas laua kõrvale ilmus.

Fortune hüppas sõnagi lausumata püsti ja ruttas naist kallistama, Jewel aga oli kui paigale naelutatud ja uuris üksikasjalikult nägu, millest ta mälus olid seni vaid virved ja katked.

Naise loomulikku vanust reetis ainult korduvate noorendustega kaasas käiv tedretäheloor, kuigi lähemal vaatlemisel võis märgata, kui kurruline on tema kõrge otsmik ja kui pleekinud on ta porisiniste silmade pilk. Tihked kulmud kroonisid pikka puhevil sõõrmetega nina - täpipealt nagu Jeweli oma - ja suu jonnaka lõuanöpsu kohal näis ühtmoodi valmis nii vaidlusteks kui pilkevalanguteks. Naise õhetavad merevaigutoonides palged andsid tunnistust värskest õhust ja küllaldasest päevavalgusest, kuid tumedad silmaalused ja sügavad vaod suu ümber kuulusid inimesele, kes ei maga just palju ning naeratab veelgi vähem.

Ta oli Fortune’i oma rinnale tõmmanud ja hällis ta pead nagu sülelapsel, ise samal ajal Jewelit uurides, silmis hillitsetud äratundmisrõõm.

“Terekest, pisiplika,” sõnas naine viimaks.


Nad asusid ümber omaette kajutisse, kus neid ootas ees kaetud laud täis mitmesugust joogipoolist, äsja küpsetatud frigora -liha ja vaikeluvärsket puuvilja.

Jewel sättis end Trista kõrvale - hoolega vältides juhuslike puudutuste piiri, kuid ometi hoides niipalju ligi, et saaks salaja ninna tõmmata ema varustusest õhkuvat lõkketulede ja talvetaeva hõngu ning pipraõli ja seedrivaigu hõõguvaid aroome, mida levitasid ta nudiks pöetud juuste hallpruunid villtupsud.

Fortune niheles istmel ja köhatas. “Seda, et… Sa ilmselt juba tead - isa…”

Trista pigistas suu kriipsuks ja noogutas.

Fortune noppis taskust pikliku karbikese. “Tõime sulle…” Ta võttis karbist paelale lükitud memoriaalkristalli ja ulatas selle emale. “Ülevaataja Pistrik saatis… Me ise ei saanud sinna jääda…”

Trista sulges silmad ja surus kristalli huultele.

Jewel ei suutnud tekkinud hardushetke enam taluda. “See kõik on minu süü,” pahvatas ta. “Mina lasin Marduse sisse ja-”

Trista silis õrnalt ta käsivart. “Pole vaja... Tegelikud vaenlased on siin ikkagi pärit minu noorusajast. Oleks ma tollal sotid paremini selgeks teinud… Või siis vähemasti osanud kolleegides ohtu näha…” Ta rehmas käega.

Jewel nihkus emale lähemale. “Aga milles siis õigupoolest asi oli?”

Trista kehitas õlgu. “Päris lõpuni ei tea mina ka. Võib-olla kerkis kadeduse pinnalt mingi vaen, võib-olla soovimata ülekohtust… Võib-olla mingist tähtsuseta hõõrumisest... Kaksikud - minu vanast salgast üks paar - neil oli keeruline iseloom ja tähtsust ka teinekord ikka väga ülearu…” Ta pidas vahet ja rüüpas peekrist suure sõõmu. “Niipaljukest olen ma välja nuputanud, et need, kes meie salgast endale ihuküttide üksuse tahtsid vormida, neile polnud minu eitav vastus mitte sugugi mokkamööda… Teie isa neile ka ei meeldinud. Võib ju olla, et mu kolleegidele anti ülesanne mind veidikene õpetada; võib ju olla, et kaksikud tahtsid ülematele pugeda, võtsid ülesannet ülearu tõsiselt ja keerasid sinna oma isikliku vimma jagu veel vinti juurde. Võib ju olla, et nad proovisid juba varem korduvalt midagi korda saata ja need katsed ebaõnnestusid… Kujutan ainult ette, mis nende pikk viha selle peale tegi.” Trista kummutas peekri tühjaks. “Võib ju olla, et pärast röövi said nad ise ka aru, kui väga nad on üle piiri läinud… Ja sedamööda, kuidas nad oma tegusid varjama pidid, õppisid järjest halastamatumalt tegutsema...” Ta vakatas ja jäi peekripõhja uurima.

Jewel katkestas ebamugava vaikuse otsustava röhatusega. “Eks kaks pärakat on ikka kaks pärakat!” Ta tõmbas istme kolinal lauale lähemale. “Aga… Teate, minul on kõht tühi. Viska ribitükki, vennas!”


Mõnda aega oli kõigil toidupaladega tegemist, kuid mida rohkem sigines kajutisse tühje mõdukanne, seda julgemaks paisus jutuvada.

“Nõnda siis-” Trista lükkas tühja liua eemale - “Ehk pisut ennatlik küsimus, aga… Mis plaanid sul koduse kompleksiga on?”

Jewel nakitses kondi küljest liharibasid ega teinud kuulmagi - kuid märkas siis teiste küsivaid pilke. “Oot, mis te räägite minust või?”

Fortune lehvitas laua otsast, põsed punnis. “Hmmhmm, tagaobbitabh põggenibh!”

Trista tõstis naerdes käed. “Sama siin... Pearahanõue viies süsteemis, käputäis eraldiseisvaid liistlasmaailmu veel peale selle.” Ta pöördus tõsinedes Jeweli poole. “Päriselt ka, sina oled ainuke, kes saab ametlikult Harperi koja tegemised üle võtta.”

“Ee…”

Nad teevad ainult nalja…

Mida tean mina kaubakontoritest…

Mida tean mina inimestest…

Ma ei tunne meie kontaktegi!

“Oi perse,” suutis ta ainult pobiseda.

“Ära muretse, pisiplika.” Trista patsutas julgustavalt ta põlve. “Küll sa näed - kui on aeg peidust välja tulla ja tegudele hakata, siis leidub sinu ümber ka asjatundlikke abilisi.”

Jewel ainult noogutas nohinal.

“Aga nüüd!” Trista tõusis pidulikult ja valas peekrid taas pilgeni. “Nüüd joome kordaläinud päästeoperatsiooni auks. Ja siis jutustate mulle kõigest pikemalt.” Ta naeratas laialt. “Praegu on meil aega.”



LÕPP
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0613)