November on vääramatult oma kaleda lõpuni veerenud ja sellega koos saabub lisaks külmadele ilmadele ka järjekordne ahjusoe Reaktor. Jätan endale ülbuse värsket numbrit nimetada kadrikuiseks ulmeajakirjaks ja tuletan kõigile noormeestele ja ka soliidsematele ulmemorskadele meelde, et Eesti rahvakalendri järgi käidi novembris tütarlastel kosjas. November pole veel läbi, nii et veel pole hilja!
Seekordses numbris on lugemist üsna priskelt - eelkõige on mul hea meel lugejatele esitleda Lew R. Bergi uut lühiromaani "Kombinatsioon kolme kaardiga". See lugu on avaldatud Bergi lese Irene nõusolekul ning avaldamiskõlbulikuks nokkis selle traditsiooniliselt Veiko Belials. Aitäh kõigile, kes aitasid selle projekti teoks teha!
Samuti on meil teile pakkuda R. K.
William Henry Pratt kõlab nagu ühe ontliku inglise härrasmehe nimi - pudupoodnik või arveametnik, kui peaks mingi ameti pakkuma. 23. novembril 1887. aastal sündinud William loobus aga hoopiski potentsiaalsest diplomaadiametist, sõitis 1909. aastal Kanadasse ja üritas seal teatrilaval läbilööki. Muuhulgas tähendas see ka oma nime muutmist ja täpselt fikseerimata ajahetkel sai härra Prattist Boris Karloff.
Kas Singulaarsuse saavutamine võib hävitada inimkonna? Fermi paradoksi ühe lahendusena on pakutud „suure filtri”, teooriat ehk inimkond jõuab ise enda hävitamisele, näiteks läbi AI (tehisaru). Ulmekirjanikud on sellest tehisjumalast ja temapoolsetest inimkonnale põhjustatavatest vaevustest kirjutanud päris palju.
See kirjutis on jätkuks arutelule, mis sai alguse kusagil kevadel ulmelistis toimunud vaidlusest ulme maine üle. Sellele järgnes Veiko Belialsi kirjutis Reaktoris, mis ärgitas arvamust avaldama. Tõenäoliselt on selle teema juured veel kaugemal.
KUU LOODUSÕNNETUS: orkaan Hazel (5. oktoober, moodustumise aastapäev)
1954. aasta orkaan, mis külvas surma Haitilt kuni Kanadani. Hukkus tuhatkond inimest, täpselt ei teata, sest Haitil pole inimesed loetud. Kanadas pole pärast seda ühtki nii ohvriterohket loodusõnnetust olnud. Torontos tõusis veetase 6–8 meetrit ja sildu hävis Kanadas kümnete viisi (ainuüksi Torontos 50). Pärast otsustati jõgede lähedal olnud maju mitte taastada, vaid sinna pargid rajada, et suurveel oleks kohta möllata.
https://en.wikipedia.
Juba teist aastat toimus Liivimaa pealinnas Riias lauamängumess Balticon, mis tõi taas kord kokku tuhatkond fänni nii Baltikumist kui kaugemalt. Kahepäevase ürituse käigus said huvilised tutvuda mitmete lauamängukirjastuste toodanguga, kuulata ettekandeid, värvida miniatuure ning loomulikult mängida, mängida, mängida...
PÖFF on üks festival, mida terve aasta oodata, mis alati jõuab ootamatult alata, ning lõpeb alati nii kiiresti, et tekib tunne, et oledki kõigest heast ilma jäänud.
Alustame uut postituste sarja, milles vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. Novembrinumbris heidame pilgu veebikoomiksile “False Positive” ehk “Valepositiivne”. Tutvustuse kohaselt on tegu antoloogiasarjaga, mis koondab veidraid, fantastilisi ja õõvaseid lühilugusid ning torgib seejuures mitmesuguseid ulmealaseid troope. Sarja kirjutab ja joonistab Mike Walton ehk Big Mike ning see asub aadressil http://falsepositivecomic.com/.
Kosmonaudil ei vea.
Mänguaeg: 6h kuni hui sa selle läbi mängid.
Mängu tüüp: pealtvaates õudus-ellujäämisele orienteeritud üksikmäng
Hind: 3-10 eurit Steamis (seisuga 25.11.
Järgnev arvustus sisaldab
ohtralt spoilereid ja roppuseid. Edasi lugemine ainult omal vastutusel!
Siim Veskimees on Eesti üks viljakamaid ulmekirjanikke. Nüüdseks avaldatud 15 romaani ja 11 lühiromaani annavad tõesti põhjust sedaviisi arvata, lisaks ka terve hunnik jutustusi, mis avaldatud erinevates kogumikes ja antoloogiates.
Vinguv jalaluu
Indrek Hargla, Mart Sander, Andrus Kivirähk, Meelis Friedenthal, Joel Jans, Maniakkide Tänav, Jaagup Mahkra, Mann Loper, Siim Veskimees
“Vinguv jalaluu“ on teine raamat kirjastuse „Raudhammas“ algupäraste temaatiliste ulmeantoloogiate tsüklis.
Ulmestaar: R. K. Topkin
Olen inimene metsast, lähim naaber elab linnulennult üle kilomeetri kaugusel. Mulle meeldib privaatsus, meeldib see, et ma olen pea kõiki metsloomi oma metsas kohanud.Ma olen kunstitaustaga, õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis tekstiili. (Veidi hiljem TLÜ magistrantuuris) Parim otsus minu elus, sest TKK elukooli osa oli sellejuures suurim pluss. Õppisin, kuidas suhestuvad omavahel aeg, pühenduvus ja andekus. Näiteks kui sa oled (akadeemilist) joonistust teinud 1,5h või 8h, siis seda on näha, energia jäävuse seadus kunsti võtmes. Sa ei peta ära, ei saa rohkem välja võtta kui sisse paned. Ka on andekus on lihtsalt iseloomu ja harjumuse küsimus - pidev praktiseerimine ning elav huvi oma ala vastu moodustabki ande. Need põhimõtted kanduvad ka kirjandusse üle, milles ma olen veel täiesti toores ja roheline.
Leida
Meelis Ivanov
Loodusloomuuseumi töötajale Leidale ütleb kolleeg, taksidermist Lasse, et tal on lõpuks valminud oma lemmiklooma hundi topis. Mees läheb linna tähistama ja kuskil n ja n+1 õlle vahel saab ta ehmunud telefonikõne.
Ma alles eelmises karvustuses kirjutasin, kuidas mul tuleb lugedes ja pärast karvustades võidelda kiiremate lugejate muljetega. Seekord oli siis kaks juttu, mis said kõvasti rohkem kiita, kui ülejäänud oktoobrinumbri lood kokku. Ka võiks mainida silmanurgast nähtud hindeid Ulmekirjanduse BAASis, eriti Kriku-nimelise kiusupunni lahmivat ärapanemist, aga need ma unustasin sel hetkel, kui nägin... Wõrgumüra lihtsalt.
“Siin ei ole kedagi,” pomises Rändur Hansikale vastuseks. “Ma olen kolm kohalikku päeva juba ringi vaadanud, aga midagi ei hakka silma. Siin nagu ei oleks kunagi elu olnud.”
Rändur vaatas laisal ilmel mäenõlvalt ümbritsevat mustavat metsaviirgu. Teravatipulised kuused õõtsusid majesteetlikult üksikute raagus lehtpuude kohal hilissügiseste tuulte meelevallas. Hämar taevalaotus oli täis halle määrdunud pilveronte, mis laisalt üksteisest üle rullusid. Kärbunud lehed keerlesid ümber seisja, mõned neist ründavalt Ränduri keha tabades, et seejärel vabandust palumata edasi tormata. Kõdu järele haisev niiskus tungis kõikjale, kuhu vähegi sai.
Soojad veepiisad. Justnagu troopiline vihm. Laskusid ladinal Miikaeli turjale. Silusid sassis juuksekarvad sirgeks. Uhtusid higi kehalt. Niisutasid nahka. Värkendasid kui kuivanud lille. Kleepisid nooruse esimesed karvad rinnale. Nõrisesid alla kätelt ja kürvalt. Uhtudes maha seebi ja sogase vee. Hommikuduši aal.
Aeg on lõpule jõudmas
Atoil oli juba mitu päeva paha olla. Teda ennast see eriti ei häirinudki, ent tema ema oli kui arust ära – pojal oli praktiliselt koolnu nägu ees, aeg-ajalt oigas ja ähkis nagu hakkaks tervet sisikonda välja oksendama. Ema uskus siiralt, et poissi vaevavad deemonid.
Tõlkinud Talvike Mändla
Suvu ootab 80,6% ajast. Ta on ootamises üsna osav.
Mõnikord leiab ta kuuekohaliste numbrite vähima ühisnimetaja. Kauaks sellest
aga ei piisa. Mõnikord kõrvutab ta seitsme aasta keskkoolimaadluse statistikat
ja järjestab sportlasi erinevate tunnuste alusel: tähestikuliselt, suurimast
vigastuste arvust vähimani, korduvate vokaalide arvu järgi nende nimedes.
Rohkem kui midagi muud, kujutab ta ette kudumist. Ta koob kujutluses mustreid kogu universumile, tal on eraldi algoritm Neitsi superparve jaoks ja veel erilisem muster Suure Vankri jaoks. Ta leiab, et on sellele täherühmale päris mitu kena keerdsilmust kudunud ja see tekitab temas tunde, et kõik on korras. Sõna “keerd” kõlab umbes nagu “keeris”. See meenutab talle loendamatuid spiraalseid galaktikaid Suure Vankri tähtkujus.
Lemmy Maracca istus kosmodroomi tööliste baaris ning rüüpas vähehaaval veini. Massiivne nikerdatud sõrmus ta parema käe keskmises sõrmes (kaugelt näha, et odav kraam) klõbises kannatamatult vastu pokaali. Lühikesest soengust hoolimata vajasid ta heledad juuksed hädasti kammi. Ja ega seepki poleks paha teinud.
Mulle aitab! Lähen uputan end sohu!
Lanal oli kõigest kõrini.
Ma lähen! Vot lähen jah!
Aga ta kartis, et olles pärale jõudnud, ei saa ta sellega jälle hakkama.
