Kevadine suvi on haripunktis, jaanipäevakülmad alles ees... Hoolimata eelmise kuu vigurist, mis põhjustas ilmselt vaid hingehaavu, lõõmab Reaktor endise hooga ning toob oma lugejateni 80. numbri. Festivalidest on praeguseks selja taga HÕFF ning Riia Hypertown, kuid Estcon terendab vaid kahe kuu kaugusel. Lisasime sellesse numbrisse ka ulmeühingu presidendi poolt heaks kiidetud kava - kes veel mõtleb, mõelgu kiirelt ja regagu ära, kuna soodushind Estconile kehtib vaid jaanipäevani!

Ja kõik peale sisu on meil endiselt ajakirjas muutumatu. Onu Kalver tutvustab lugejatele seekord härrasmeest, kelle käe alt tuli kurikuulus film "Cannibal Holocaust" (seekord mitte "Cannibal: The Musical"), Jaagup Mahkra võtab rapsimisele mängud "Surviving Mars" ning tublisti üles-haibitud "Frostpunk"-i ja loomulikult Loe edasi...

 
Ulme positsioon meie kirjandusmaastikul on asi, mille üle olen pead murdnud ja südant valutanud juba päris kaua. Kuna positsiooni määrab tihti suures osas maine, maine aga kujuneb paljudest esmapilgul tähtsusetustest pisiasjadest, siis katsun oma uitlevad mõtted sel teemal kokku koguda. Mõnevõrra aitab see kirjutis ehk mõista ka minu teatud käitumisajendeid ja sõnavõtte (õnneks on ühingu presidendi valimised ära olnud, muidu hakka või kahtlustama, et kirjutan siin valimisplatvormi). Loomulikult väljendab see kirjatükk vaid minu isiklikke seisukohti.

Alustuseks väike ekskurss ajalukku. Ulme seis Eestis oli ilmselt kõige parem ajal, kui ajakiri Horisont regulaarselt ulmejutte avaldas. Siis ilmus neid ka Pioneeris, neid loeti ette raadios, ilmus „Mirabilias“. Samas – praktiliselt puudus omamaine ulmekirjandus.

Loe edasi...

 
Artur Räpp on Reaktori üks kauaaegsemaid ja töökamaid jututoimetajaid, kellega on kokku puutunud iga algaja ja kogenud Reaktori autor. Kuna tal oli ka äsja juubel siis leidis Reaktori toimetus, et oleks aeg piiluda köögipoolele ja vaadata, et kes on mees reaktorikatla torustiku taga, mida ta ise juttude puhul hindab ja kust ta ulmehuvi üldse alguse sai

Räägi pisut endast, kuskohast oled pärit, mida oled õppinud, mida igapäevase tööna teed?

Ma olen elupõline Tallinna poiss. Siin sündinud ja kogu aeg elanud, kui suved tädi juures Järvamaal ja muu taoline maha arvata. Peale keskkooli tegin mõnda aega tööd tööstuses kuni otsustasin ülikoolis matemaatika- informaatika õpetajaks õppida. Viiendal kursusel jäi see asi küll katki, kuid mitu aastat oli täiskasvanute arvutikoolitamine mu põhisissetulek. Praegu on mu peamiseks tööks tehnilise toe pakkumine ja selle juures vahel ka juhendite koostamine või tõlkimine.

Loe edasi...

 
Indrek Hargla. "Kolmevaimukivi"
ulmekogumik
425 lk
Kirjastus Raudhammas
Pärnamäe
2018



Introduktsioon

Indrek Hargla on pärast mitut üsna ambivalentse retseptsiooniga teost avaldanud nüüd raamatu, mis raamat on. Julgen jutukogu «Kolmevaimukivi» pidada käesoleva kümnendi vast olulisimaks algupäraseks ulmeraamatuks üldse. Õieti vajaks siinkohal selgitamist, mida arvustaja silmas peab, kui jagab Hargla teoseid halbadeks raamatuteks ja suurteks õnnestumisteks. Kasutasin nimme sõna «halb», kuna see ei tähenda tegelikult ju midagi, on lootusetult laialivalguv ja amorfne hinnang.

Kuigi Hargla apteeker Melchiori lood (2010, 2010, 2011, 2013, 2014, 2017) on omas võtmes ju head või lausa suurepärased, ei valmista selle sarja uute köidete ilmumine mulle kui eelkõige ulmefännile siiski nii suurt rõõmu kui mõne Hargla ulmeraamatu jõudmine poelettidele.

Loe edasi...

 
“Mardo ei ole selline nagu sa arvad,” ütles poiss rutakalt.
“Milline ta siis on?” tahtis Ave teada.
Ivo ei tahtnud Avele valetada ja otsustas tõtt rääkida, või vähemalt sellise versiooni tõest, mis polnudki väga vale. “Usu mind, sa ei taha teda. Ta on mingi ökopede, lisaks sellele sööb ta ainult toortoitu ja tal on halb hingeõhk!“
Ave näis pettunud. (Kuusler 2018: 165)


„Verevalla Varandus“ on Helga-Johanna Kuusleri teine noorteromaan, mille andis sel aastal välja kirjastus Tänapäev. Mulle meeldib alati peale mõne teose lugemist uurida ka autori varajasema loomingu kohta, ja tundub, et Kuusleril on välja kujunemas mitu lemmikteemat – autoõnnetused, surm, surmajärgne elu, hingede olemasolu, hingede võime peale füüsilise keha surma edasi eksisteerida ja tegutseda, süütunne, inimeste kõrval elavad teistsugused olendid.

Loe edasi...

 
Jules Verne’i peetakse ulmekirjanduse isaks (tiitel, mida ta peab tihtilugu jagama küll H. G. Wellsi kui Hugo Gernsbackiga) ning tema hiljuti eesti keeles ilmunud romaan “Back Cupi saare saladus” ei vaidlusta antud tiitlit kuidagi. Selle, esimest korda 1896. aastal ilmunud, raamatu näol on tegu eht-Verneliku maailmaseiklusega, kust ei puudu aurukatlad, piraadid, allveelaevad, pooleteise sajandi tagune kõnepruuk ega superrelvad.

Raamatu tegevus keskendub hullule prantslasest teadlasele Thomas Rochile ning tema hooldajale Gaydonile, kes tegelikult on inconito Prantsuse keemiainsener Simon Hart ning kelle ülesmärkmete kaudu romaan suuresti lugejateni tuuakse. Roch, kes istub järelvalve all Ühendriikide hooldusasutuses, on suutnud leiutada kõikidest senituntud lõhkeainetest võimsama plahvatusvõimsusega aine. Lõhkelaengute kohaletoimetamiseks valmistas hull teadlane relva, mida nimetab Rochi välkuriks.

Loe edasi...

 
Hoolimata kõigest tuleb siin arvustuses mainida eelmistes raamatutes olnud võtmesündmuseid. Seega, kui sa pole varasemaid raamatuid lugenud ja nüüd midagi liigset teada saad, siis süüdista iseennast.

Tsaarimaailma juba viies köide. Selle maailma, tegelaste, ja ka formaadi, milles Tsaari lugusid luuakse, suurele fännile on see vaid rõõmustav. Seda enam, et vahelduseks seotud sisuga romaani moodi raamatutele on autorid viimas lugejaid taas lühijuttude maailma.
Tsaari puhul ongi vist kõige ägedam see, et lünki, mida täita, on nii palju. Tegevuskohti täpselt samuti, rääkimata erinevatest vaatepunktidest ja laiemas võtmes žanritest. Ja viies osa võtab enda kanda taaskord mitu erinevat ulmežanrit. On mõningast küberpunki, on kosmoseooperit. Samas on aga ka ühiskonna taastärkamist ja pea sõna otseses mõttes kuu poole ulgumist. Uusi tegevuskohti samuti. Omajagu möllamist tuleb ette asteroididel, Marsil, aga näiteks ka seal, kus praegu asub maakeral Läti.

Loe edasi...

 
Estcon on Eesti ulmefännide iga-aastane kokkutulek, mis toimub reeglina juulikuu eelviimasel nädalavahetusel looduskaunis kohas. Erinevalt muu maailma conventionitest toimub Estcon välitingimustes ning sellest tulenevalt pole ettekanded sedavõrd akadeemilised, programm niivõrd tihe ja suurt rõhku pannakse ka kultuursele lõõgastusele. Estconil osalejatel on suurepärane võimalus kohtuda eesti ulmekirjanike, tõlkijate ja kirjastajatega.

Loe edasi...

 

2. Euroopa Liidu ja Hiina rahvusvaheline kirjandusfestival, kus mul oli au Eestit esindada, toimus kahes hiigellinnas Shanghais ja Suzhous ja ehkki selle programmis otseselt ulmele pühendatud üritust ei olnud, on mõned muljekillud siiski väärt kajastamist. Eesti kirjanik Indrek Hargla oli välja hõigatud ulme- ja kriminullikirjanikuna, nii et mitmed publikuküsimused puudutasid just neid žanre ning seega avanes mul võimalus tutvustada mõningaid Eesti ulme omapärasid, iseäranis etnoõudust. Hiinas, kus tondijutte kirjutati juba iidammusel ajal, on folkloorsele ainesele tuginev õuduskirjandus endiselt menukas. Paar korda mul oli see meeldiv võimalus meenutada, et Piu Songlingi tondijutud on Eesti keelde tõlgitud ja inspireerinud mitut Eesti kirjanikku – mis oli hiinlastele muidugi meeldiv üllatus.

Loe edasi...

 
12. mail 2018 Prima Vistal peetud ettekanne

„Oh, see on tulevikumuusika,“ öeldakse mõnikord, rääkides millestki, millele on veel vara mõelda. Miks just muusika?
Ulmet seostatakse tihti tuleviku kujutamisega. Kuigi tegu pole futuroloogiaga, mis peaks tuleviku suundumusi ette ennustama, ollakse harjunud ootama, et ulme seda teeb. Ja ulme teatud määral teebki. Nagu sai sõnastatud 2017. aasta Teadlaste Öö festivalil peetud ettekandes „Teadus ja vastutus ulmes ehk ulme kui teaduse valvekoer: „Suurem osa ulme- ja õuduskirjandusest (ja ka –filmidest) tegeleb meie hirmude sõnastamisega, tuletades teadusele valvekoerana pidevalt meelde ohte, mis luuravad üsna õrnõhukese seina taga. Nii nagu areneb teadus, nii muutuvad teemad (ja ohud) ka ulmekirjanduses.“

Tuleviku ihalusest ja –kartusest on kantud terved alamžanrid (utoopia ja düstoopia).

Loe edasi...

 
Kasse ma Sadamas seekord ei näinudki :( Olin ilmselt liiga masendatud omaenda pilusilmsusest. Silmavärk, mis aasta algusest peale on mind rünnanud erinevatel aegadel teadmata põhjusel – allergia ei ole, silmapõletik ka otse mitte, nimelt ründas mind juba reedel. Aga esimene päev on alati leebem kui teine...

Hargla muidugi viskas villast. Kui ma seltskonnale pitsakohas näitasin, mis toimub – see nägi välja, nagu oleks kolm päeva järjest joonud ja mitte maganud, siis teatas, et mis seal ikka – näen välja nagu kena keskealine jaapanlanna. Mhmh! Silmad nagu daunikul, eksole, laud ja põsed paistes... Valus oli ka, sest silmi oli raske liigutada. Heli pärast rääkis, et mitte ainult silma ümbrus polnud jube, vaid oli näha, et silmad on põletikus. Teistmoodi...

Seega, väga ei pidutsenud, lihtsalt olin seltskonnas, vaatasin filme ja ravisin suure osa ajast silmi.
Ja rohud ju pidin ikka ära ostma laupäeval, kuigi plaanisin alles kodus seda teha.

Loe edasi...

 
Lätis hakkab uusi Reaktori huviorbiiti sattuvaid messe järjest juurde tulema. Unicon on aastaid olnud üritus, mida Reaktor ka kajastanud on, ning eelmisel aastal toimus Balticon, kuhu meie välkreporterid samuti jõudsid. Vaid Latcon, mis toimus nädala eest, jäi logistilstel põhjustel kuidagi ei jõudnud. 26.-27. mai toimus aga Riias Kipsala rahvusvahelistes näitusesaalides esimene Hypertown 2018, mis kujutas end rolli-, laua- ja arvutimängude (khm… e-sport), cosplay ning tehnoloogiamessi.


Kuna muud asjatoimetused võtsid aja ära, siis jõudsin messile alles laupäeva õhtul, mis osad meelelahutused oli juba lõppenud, kuid melu oli siiski täies hoos. Esimese asjana kuulsin dub-stepisarnast muusikat, mis oli küll väga kehv, kuid see-eest kohutavalt vali.

Loe edasi...

 
Ei ole palju neid raamatuid, mille ilmumist ma mäletaksin end ootamas. Triinu Meres on lühikese aja jooksul saanud maha kahega. Alustuseks siis „Lihtsad valikud“, mille pealkirjast, nagu olen juba öelnud, ei tasu lasta end eksitada – lihtsat pole selles raamatus midagi. Mida enam läheb aega mööda selle lugemisest, seda parem on mälestus. Sihukene huvitav paradoks. Aga nüüd siis „Kuningate tagasitulek“ – järg (?), suuremaks kasvamine samanimelisele lühiromaanile, mis nägi ilmavalgust 2012. a kogumikus „Täheaeg 11“.

Romaan on 3-osaline. Iga osa moodustab omaette loo. Teine võtab otsa üles täpselt sellest kohast, kus esimene lõpetas, sündmuskoht sama, tegelased osalt samad, osalt uued. Kolmas osa – noh, väga ei taha spoilerdada, ilmselt päriselt ei pääse kah… Eks lugege ise ka natuke. Kõik kolm osa üsna täpselt võrdse pikkusega – selles mõttes hästi tasakaalus teos – ja ikkagi 2/3 ulatuses on uut materjali.

Loe edasi...

 
Väikese vahega on kirjanik Triinu Meres avaldanud kaks ulmeromaani, mis on Eesti tingimustes üsna haruldane ja tähelepanu väärt sündmus juba iseenesest. Eelmine romaan “Lihtsad valikud” sai ära märgitud Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel teise kohaga. Selle sündmuse tuules on ehk mõnevõrra märkamatult ilmunud kirjastus Fantaasia “Orpheuse raamatukogu” sarjas Merese uus teos. Siinkohal pole paslik peatuda pikaks arutluseks, et miks just selles sarjas jne. Koostaja Raul Sulbi on otsust ise avalikkuse ees põhjendanud sellega, et samanimeline lühiromaan (mis moodustab põhimõtteliselt käesoleva teose esimene osa) ilmus tema poolt koostatud antoloogias “Täheaeg 11”. Miks mitte siis oma “lapsukest” enda ligi hoida. Kuid keskendugem siiski peamisele – Merese romaanile.

Loe edasi...

 

Põhiliselt õudusžanris tegutsevate lavastajate puhul on alati see oht, et võib sattuda Joe D'Amato masti tööd armastava mehe otsa. Ses mõttes on Ruggero Deodato, kes 7. mail oma 79. sünnipäeva tähistas, veidi kergem suutäis. Täispikki filme tema nimel suurusjärku 25. Mitmekülgsuse koha pealt pole aga nuriseda miskit. Minu poolt vaadatud seitse filmi katsid ära žanrid giallost mocumentary'ni.

Tutvustavates tekstides viidatakse Ruggerole muuhulgas ka stsenaristi ja näitlejana. Olgu see siis ka siia kirja pandud, õnnesoovid on ta minu hinnangul siiski lavastajatööde eest ära teeninud. Mõneti üllatuslikult, nooruspõlve muusikaõpingutest hoolimata, pole ta aga kordagi heliloojana kätt proovinud. Lapsepõlvekodu Roomas olevat mehel olnud naabruskonnas, kus rohkelt filmindusega seotud inimesi elas, üks sõpradest näiteks Roberto Rossellini poeg. Ning oma esimesed sammud filmimaailmas Ruggero just Roberto abilisena ka tegi.

Loe edasi...

 
Kui esimene "Deadpool" kinolinadele jõudis, oli see väga mõnus vaheldus - lõpuks, LÕPUKS ometi üks lihtne supervõimetega madistamine, mis ei ürita samal ajal diiplev soga olla. Eks kohati mindi üle võlli ja nii mõnigi nali oli labane, aga jällegi - kui selline asi tundub intelligentsi häbistav, siis keegi pole ju käskinud pea kümne odava õlle jagu raha välja käia ja kaht tundi oma väärtuslikust ajast lihtsalt ära raisata.

2 aastat läks aega ja järg on meie ees. Kõige kaootilisem mutant alustab filmi sellega, et laseb end lihtlabaselt koos tosina bensiinivaadiga tükkideks. Alles siis hakatakse meile vaikselt taustalugu serveerima. Ringiga jõutakse uuesti kõmakani välja ja siis läheb tõsiseks madinaks lahti. Meile pakutakse paksukest tulipihku, vihasest vanamehest ajarändur-küborgi ning esimesest filmis tuttavaid Kolosseust, Negasonic Teenage Warheadi ja muidugi hindust taksojuhti.

Loe edasi...

 

West Endi näitemängul põhineva filmi on kirjutanud ja lavastanud Andy Nyman (peaosas) ja Jeremy Dyson.

Alustuseks ütleks kõigile, kes „Vaimude lahkajat“ veel näinud pole, et ühtegi vaimu ei lahata ja pealkiri on eksitav. Isegi laipu ei lahatud. Küll aga olid tondijutud, nagu võib järeldada originaalpealkirjast (Ghost Stories). Peategelane, paranormaalsete nähtuste detektiiv professor Phillip Goodman, on veendunud, et vaime ja muid paranormaalseid nähtusi pole tegelikult olemas ning iga loo taga peitub kaval petuskeem. Kuni talle antakse ülesandeks uurida kolme juhtumit: öövahi lugu, kes oma tööpostil nägi seletamatut nähtust, mis hirmutas nii väga, et valvuri amet tuli igaveseks maha panna; noormehe lugu, kes metsas autoga sõites vanakurja ennast nägi; ärimehe lugu, keda painas tema sündimata lapse vaim.

Loe edasi...

 
Täna kirjutan lühidalt kahest hiljuti ilmunud mängust, mis on mõlemad üsna sarnased. Mõlema näol on tegu ellujäämisele orienteeritud linnaehitusmänguga, mis toimub rasketes oludes ja väikesel skaalal ning kus iga alama kaotus on tuntav. Võrdluseks: traditsioonilistes Simcity-tüüpi linnasimudes ei ole inimeste elushoidmine reeglina probleemiks ja seal saab keskenduda suure linna ja sealse infrastruktuuri rajamisele. Nõndaks...


Frostpunki tootjaks on 11 bit studios, kes kogus kuulsust kultusmänguga “This War of Mine”. Kui nimest “Frostpunk” juba aru ei saa, siis mäng toimub aurupungiajastul, mida on tabanud ootamatu jääaeg. Sina oled Londonist lahkunud põgenikesalga juht. Olles rännanud külmunud pealinnast põhja poole (mingil põhjusel, millesse ma ei süvenenud), leiate te kraatri ja selle keskelt tohutu kivisöegeneraatori (loe eelmist sulgudes teksti), kus te otsustate alustada uut elu või surra seda üritades.

Loe edasi...

 

Ulmestaar - Meelis Ivanov?

Meelis Ivanov tegi oma ulmedebüüdi Algernonis 1999. aastal. Hiljem tegutses ta aktiivselt jutulabori blogis ning on praeguseks avaldanud Reaktoris 8 juttu, millest üks jõudis ka viimasesse Tuumahiidu. Lisaks sellele on ta aktiivne Tartu ulmekirjutamistubade külastaja ning kasvatab korralikku rokilokki. Estconil meieteada käinud ei ole - ehk seekord tuleb.

1. Mida praegu loed?

Hetkel on pooleli Jim Butcheri "Tormirinne" ja tore kodumaine antoloogia "Eestid, mida ei olnud", lisaks üks krimka (Jane Harper "The Dry", kui kedagi peaks huvitama). "Tormirinne" on üle pika aja selline ulmekas, mida suudan üle 50 lehekülje lugeda. Sisaldab piisavalt hoogu ja mis peamine, mõnusat huumorit. Idee kohta veel ei oska öelda, 4 nädalaga pole veel 100 lehekülge täis saanud. Ma olengi väga aeglane lugeja.
"Eestid, mida ei olnud" on ka tore raamat, loen sealt iga raamatu vahele 1 jutu.

Loe edasi...

 

Madeleine L’Engle: Ajalõhe

Oli pime ja tormine öö.

Meg Murry, tema väikevend Charles Wallace ja nende ema olid tulnud keset ööd allkorruse kööki suupistet otsima, kui neid jahmatas kõige eriskummalisema võõra saabumine. „Maruööd on mu hiilgeaeg,“ teatas see ebamaine võõras. „Ma lihtsalt sattusin allapoole suunduvasse õhuvoolu, mis mu kursilt kõrvale kandis. Asun nüüd teele. Muide, kui tee juba jutuks tuli, siis selline asi nagu tesserakt on täiesti olemas.“

Enne oma salapärast kadumist oli Meg Murry isa teinud tesserakti ehk viienda mõõtme ajarännakuga katseid.

Loe edasi...

 
Et kõik ausalt ära rääkida, siis ma peaks alustama sellest, et ma olen kunagi ühe pornoajakirja tegemist üsna lähedalt näinud, näinud autoreid, tarbinud valmistoodangut ja pannud neid omavahel peas klappima. Eks Erektorit lugedes tekkis taas see vabariigi taatärkamise aegne elamus, et juba olnud... ja samas ei olnud ka sama, sest porno-, vabandust erootikajakirja jutud olid rohkem n-ö asjast...
Ulmet on tihti peetud kombekaks, suisa seksivabaks kirjanduseks. Olen isegi saanud kuulda kriitikat, et miks ma sellise teksti avaldamiseks valisin, et nii palju seksi. Samas, tänapäeval on seksivaba ulme nõue pigem küll ajalugu, sest kui vaadata kasvõi moodsat noorteulmet.
Nüüd siis, seksi ja erootika Reaktor ehk Erektor!
Tundub, et teema erutab, sest selline hulk jutte. Jah, ma tean, et külalistoimetaja Agur Tänav nägi vaeva ja käis autoritele peale ning teemanumbri tõttu ei jäetud ka osi tekste n-ö seemneks...

Loe edasi...

 
Reaktori toimetuse rahvas oli maininud eelnevatel kuudel, et aprillikuine Erektor saab olema luguderohke. No mis ta ära ei ole, mõtlesin. Ja kujutate ette mu üllatust, kui lõpuks heitsin pilgu peale sellekuisele numbrile ja nägin oma silmaga juttude arvu. Ja oleks need kõik veel sellised nupukesed, nagu Paadikapteni oma (mis seetõttu meeldis enim neist, mis olen temalt lugenud), aga ei, mõni on ikka paras jurakas. Einoh, mis see ka ära ei ole, mõtlesin, ja olen seni ikka lubanud, et ikka kommenteerin, ärgu nad pablagu. Kuu lõppedes hakkasin aga tundma, et see ülesanne väsitab mind juba eos, veel enne ülejäänud lugude läbisaamist.

Algul olin ma päris optimistlik. Ma alustasin Peeter Helmest (tuntud nimi, nii et võis eeldada kvaliteeti, aga et ma polnud tema loomingut enne lugenud, oli midagi uut ja ootamatut). Jutt oli hea, mulle meeldis.

Loe edasi...

 
Tõlge/mugandus ajakirjale “Reaktor”
4. osa (ptk 11-14)

--------------------------------------------------

Peatükk 11. Kaalutletud ootused

Jewel tundis end Prosperitas Ühe orbiidil tiirlevas kohtukeskuses nagu kodus. Seinaääri palistavad krudisevad nahkistmed, maitsekalt matid turvasirmid - kogu interjöör ja seal valitsev vaikiva valvelolu õhkkond meenutas talle paiku, mida ta pisikesest peale jälestanud oli.
Ta nügis läbi ootesaali rahvahulga, kiskudes käigu pealt kütijakki koomale, justkui võiks selle ausas töös pargitud nahk pakkuda varju kõikvõimalike korruptiiv-korporatiivsete mõjutuste eest.
Juba veereski roomikute kõrinal tema poole munajas teenindajadroon, tabloo agaralt vilkumas. Jewelil puudus igasugune tahtmine nii jookide kui juhiste järele ning ta tõrjus drooni käeviipega eemale, enne kui see jõudis müügikõne käivitada.

Loe edasi...

 
Kergelt külmast värisedes kummardus metsiku olemisega mees kassi paitama.
"Eks on sellel olendil kodu," mõtles mees vaikselt. Kiisu nautis tema silitusi, nurrus ja põksis peaga vastu mehe jalga. Mees avas päevinäinud puumaja välisukse. Hetk hiljem oli kass sealt sisse kadunud. Mees sisenes tema kannul ja sulges ukse. Kass võis siin elada, kuid mehe jaoks polnud see kodu. Oli vaid ajutine peidupaik. Trepikoja hämaruses tajus pilk trepist üles jooksvat kassi ja kohe trepi all head pimedat urgu, kuhu üks kodutu saaks end täitsa kenasti sisse seada. Taskulambi valgus näitas, et urg on tühi. Piisavalt madal ja sügav, et varjata õnnetut varjuotsijat pilkude eest. Ainult viinaga tuli piiri pidada, et lõhn teda ei reedaks. Mees laotas lebomati ja magamiskoti urgu, puges kotti ja toetas pea oma väikesele padjale. Pehmed kiisusammud lähenesid tema peidukohale. Mees tajus, kuidas kass nurrudes tema näo üle nuuskis, veidi tema ümber jalutas ja siis end tema külje vastas pikali viskas.

Loe edasi...

 
Viimane missioon, millele kuningas mu lähetas, oli olnud edukas. Riigi lääneosas oli midagi piiburohuga juhtunud. Paljud, kes seda suitsetasid, kaotasid meelemõistuse ja hakkasid piiburohtu sagedamini tahtma, kui seda isegi nõrga iseloomuga inimestega tavaliselt juhtub.
See oli lihtne juhtum. Üks pealinna kaupmees oli hankinud sealsele talupojale kasvatamiseks uimastavat piiburohtu ja mul õnnestus tabada mõlemad mehed ning lisaks veel üks jõumees, kelle kaupmees oli palganud talumeest kaitsma.
Kohalikud küünarpikud olid mulle tänulikud, sest just nemad kasvatasid tavaliselt piiburohtu ja ma olin nende maine päästnud. Tagasiteel pealinna panid mälestused mehikeste lahketest pilkudest mu muhelema ja aitasid unustada kergelt kirvendavaid sõrmenukke.
Lemblas ei lastud mul õieti väljagi puhata. Vedelesin veel voodil ja mõtlesin, kas viitsin mõnda kõrtsi minna või mõne lahke anniga tüdruku juurest läbi astuda, kui uksele koputati.

Loe edasi...

 
Torm lebas mägedes, laotudes ruutkilomeetrite kaupa üle maastiku. Ta oli juba ligi kuus kuud seal niiviisi logelenud. Nagu tavaliselt. Ja nagu tavaliselt, hakkas tal vaikselt tekkima isu pisut mürgeldada. Aeglaselt sirutas ta end ja vaatas ringi. Sakutas mägionni katust, tõukas kehvalt kinnitatud linnupesa kivide vahele. Tuju hakkas vaikselt tekkima. Silmanurgast kiikas ta üle metsa, linna poole, seal oli palju katuseid, aknaid, uksi, mida lõgistada ja sakutada. Juba sirutas ta end üle lähimate mägede, kui eneselegi arusaamatu aje suunas ta mereranna poole.

See oli kõle kaljune rand, kuhu ta ammu ei olnud käinud, kõik linnupesad olid sealt ammu minema pühitud ja kaljusel pinnal midagi ei kasvand ka, mida sakutada, nii et Torm ei saanudki aru, miks sinna?

Torm jõudis randa. Libedal kaljunukil märkas ta tüdrukut. Torm tõukas teda. Mitte sellepärast, et ta oleks olnud õel, ta lihtsalt oli Torm ja see oli, mida Torm tegi.

Loe edasi...

 
Tõlkinud Triin Loide

“Sellest saab võimsaim sümfoonia, mis iial loodud,” ütles Jurriaan. “Meie parim töö. Miski, mille järgi meid tuntakse aastatuhandeid. Jääst ja tolmust, kaugusest ja külmast koostatud habras meloodia. Sellest saab meie meistriteos.”
Chiara kuulas hajameelselt ja sulges silmad. Jurriaan polnud iial jääd puudutanud, tolmu näinud, ega olnud võimeline endale ette kujutama pärismaailma kauguseid või kannatanud külma käes. Kõik, mis tal oli, oli ta muusika. Ning ta tõesti oli üks parimatest; vähemalt arvasid nii orgaanilised mõistused.
Mõnikord tundis Chiara talle kaasa.
Ja mõnikord oli tema peale kade.
Ta kujutles maailma, mis neid ootamas oli, kummaline, jäätunud, üksildane ja kaunis, ja saabus hetk, kus ta Jurriaanile tema ande – või needuse – peale sugugi kade ei olnud. Ta uuris Orpheuselt kaua nende reis veel kestab. Vastus oli kärme.
Kolme päeva pärast jõuame Sednale.
Chiara otsustas ülejäänud reisi ajal und näha.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0808)