kaanepilt
 
Triin LoideHoolimata ihu ja hinge rooskavast kuumalainest, mis Issand ulmikutele nende arvukate pattude nuhtlemiseks paista laseb, on valminud värske, pisut higilõhnaline heinakuine Reaktor. Siinkohal vääriks ehk märkimist, et Reaktori peatoimetajad traditsiooniliselt iga mõne aja tagant vahetuvad – et ajakiri püsiks värske ja peatoimetaja ise kinnisesse osakonda ei satuks. Saatsime Ove mõneks ajaks ennast kosuma ja akusid laadima ning peatoimetaja kroon ja ametisau läks minule edasi. Oma kildi jättis ta siiski õnneks endale. J. J. Metsavana õrna hoole ja toetuse najal üritan selle vastutusrikka ametiga hakkama saada ja Eesti ulmet mitte täielikult hävitada.

Mingisugust valimisplatvormi või suurt, kõikevõitvat visiooni mul Reaktori tuleviku jaoks ei ole, aga üht-teist siiski. Esiteks tahan ma kindlasti säilitada Reaktori parimad omadused – ulmikutelt ulmikutele kirjutamine, demokraatia toimetuses, ja olla ajakirjale pigem organiseerija ja sekretär, kui midagi muud.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Järelhüüd Harlan Ellisonile Arvi Nikkarev illustratsioon TLoide


28. juunil suri vastuoluline inimene ja ulmekirjanduse suurmeister Harlan Ellison. Stephen King kirjutas tema kohta: „Ameerika kirjanduses teist temataolist ei ole ega tule enam kunagi. Raevukas, naljakas, kõneosav ja hiigelandega.“ Milline ta siis oli?

Kõhetu ja lühike, pikkus 164 cm, kannatas ta ilmselt alaväärsuskompleksi all ja püüdis kogu elu tõestada, et on midagi väärt. Tema sõber R. Silverberg iseloomustas noort Ellisoni kui ebakindlat, riiakat, erakordselt auahnet ja üliliikuvat isikut, kes domineeris igas seltskonnas.

Ellison jõudis õppida oma kodulinna Clevelandi ülikoolis poolteist aastat, enne kui ta päevapealt välja visati. Nimelt teatas üks professor Ellisonile, et tal puudub kirjanduslik anne. Ellison võttis seda isikliku solvanguna ja andis õppejõule jõhkra vastulöögi. Pärast seda saatis Ellison kahekümne aasta jooksul sellele professorile iga oma publikatsiooni.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Hyams

Ameerika lavastaja, operaator ja stsenarist Peter Hyams tähistas 26. juulil oma 75. sünnipäeva. Produktiivsemad aastad ja ehk ka kvaliteetsemad filmid jäävad eelmisse aastatuhandesse, nii et on andestatav, kui see nimi väga tuttavalt ei kõla. Loomulikult ei ole mul aga midagi selle vastu, kui mõne lausega kirja panna, miks Peteri sünnipäeva on paslik hea sõnaga meenutada (peale selle, et nii on lihtsalt viisakas).

Kaklusfilmide sõbrana on minu jaoks üks subjektiivne põhjus see, et Hyamsite perekond on mitut puhku teinud koostööd Jean-Claude Van Dammega. Peter ise on lavastanud kolm Van Damme filmi - „Timecop“ (1994), „Sudden Death“ (1995) ja „Enemies Closer“ (2013) ja poeg John Hyams lavastas „Universal Soldier: Regeneration” (2009). Isa oli nende kõigi juures ka operaatorina tegev. Regenaration on see osa, kus veidi roostes van Damme ja Lundren mõlemad uuesti käima pannakse ja ühe kivinäoga uue mudeli vastu saadetakse. Pekstakse kõvasti.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Intervjuu Soobliga illustratsioon1 Kastanje TLoide

Soobel Estconil, 2018. Foto autor: Veiko Kastanje

Räägi endast pisut, Soobel. Kes sa oled?

Praeguseks, pärast 24 aastat raudteetööd, võin end nimetada ehk raudteehundiks. See siseringisõna pärineb Tallinn-Väike depoost, mis väikese eestlaste kantsina säilitas pätsuaegse eesti raudteekultuuri läbi okupatsiooniaja. Kuigi Tallinn-Väike depoo on üle elanud kataklüsme ja viimaks, koos porgandite ööga, oma tähtsuse minetanud ja raudteehundid kolisid üle peamiselt venekeelse kollektiiviga Pääsküla depoosse, pole vaim kadunud ega assimileerunud, raudteehundid juhivad uusi Stadleri ronge edasi, jätkuvad ka ühisüritused ja liitub ka noori hundikutsikaid.

Vabal ajal meeldib enim joonistada ja mudeleid nikerdada, vahest tuleb ka kirjutamistuhin peale. Kui oleks rohkem aega, raha ja ruumi, tegeleks ka rohkem vanatehnikaga. Mõnest sõjaeelsest autost võib ju unistada, millega suvel paraadidel ja Estconil käia.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Žanri peamisteks, klassikalisteks märksõnadeks on: tulevik, arvutid, häkkerlus, virtuaalreaalsus, tehisintellekt, siirikud ja implantaadid, tehisjäsemed, suurkorporatsioonid (zaibatsud), nanotehnoloogia. Uuemal ajal ka 3D printimine, kübersõjad jne. Inimolemuse digitaliseerimine. Üldiselt liigitatakse postküberpungi alla ka sellised alamžanrid nagu nanotehnoloogiaga tegelev nanopunk ja geneetika, geenimuundatud organismide, biorelvade ja muu biotehnoloogiaga, aga miks mitte ka kloonimisega tegelev biopunk .

Kust mujalt siis ikka küberpungi teemaga alustada, kui mitte Jaapanist. Ja otse loomulikult animatsiooniga. Ken Ishii on Jaapani DJ, kes muuseas on ka 1988. aasta Nagano taliolümpia avatseremoonia muusika autor. Vaadelav video loole “Extra” (režissöör Koji Morimoto, kes on töötanud näiteks “Akira” tegemisel) võitis 1997. aastal Euroopa MTV tantsumuusikavideo aastauhinna.

Loe edasi...

{SILDID}
 
14. juulil kuulutati Jõgevamaal Udu talus ulmekirjanduse festivalil Estcon välja Haapsalu Õudusfilmide Festivali ja Eesti Ulmeühingu sõnavõistluse võitjad.

Äramärkimist leidsid järgmised sõnad:

RUPSKIOOPER (Splatter). Sõna pakkus välja Laura Loolaid.

Veel pakuti sõnu nagu lägar, korifilm, plärtsak, rapik, plärtsakas, pritsur, mäsufilm, plögafilm, plörts, mäga, aaderdaja, võigasvaeva ja võigasvalu, veristaja ulme, veristusulm, lärtsulme, lärtsfilm, plärakas, lödistaja, veremärul ja verimärul, veristus ja veristusfilm, verisprits, pursk, pläristaja, plärits, pritsel, verikas, jubek, rupskifilm, lahmak, veristusfilm, pritse, rupsfilm, soolar, plörtsak, möörik, krümp, vähv, solgard, veristi ja veristifilm.

NÄRUPÄRA (Grindhouse). Sõna pakkus välja Kersti Taurus.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Märkus toimetajalt: NB! "Jäljeküti" viimane osa ilmub augustikuises Reaktoris!

Nüüd, kus Jäljeküti-seikluse maakeelne kehastus hakkab ühele poole saama, jagan lugejatega mõningaid köögipoole-momente (kaasautori-tõlkija vaatepunktist).

Hakatuseks tunnistan ausalt üles, et kaasautoriks sirgusin ma alles ümberkirjutamise ja toimetamise käigus; algse jutu kirjutas siiski semu Dave. Lisan ka, et mul on esimene kord niimoodi pikka ilukirjandusteksti töödelda - igapäevaselt viljelen hoopis olmelisi väikevorme, nagu riigiasutuste infoklipid, ohutustehnilised instruktsioonid ja kodumasinate kommertskirjeldused.

Semu Dave’iga (omadele Knux) tutvusin Youtube’is üksteise mängusalvestusi kommenteerides ning õige pea liitusin Kaosnoova foorumiga, kus ta koos väikse sõpruskonnaga jutte vestis. Jutuvestmine toimus vaba kulgemisega rollimängupostituste kujul ja neist juttudest vormus omakorda Kaosnoova universumi ürgsupp.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Estconi paneeldiskussiooni ette valmistades tuli mõte katsetada, kuidas teatud märksõnad mõjutavad teksti žanrilise kuuluvuse tajumist. Selleks võtsin mõned lõigud ja muutsin neis teatud märksõnu. Tulemuse söötsime ette Estconile registreerijatele ja palusime lõikude põhjal pakkuda, mis žanri teosega võiks olla tegu. Loomulikult pole tegu akadeemilise uuringuga, vaid pigem lugejaga manipuleerimisega, aga tulemus kinnitas mu seisukohta, et paljuski (eriti piiratud mahuga lõikude puhul) teeme oma otsuseid lähtuvalt teatud märksõnadest tekstis.

Aga nüüd siis tulemused.

1. lõik
„Nüüd läheb, kurivaim, laborisse!“ karjus Milla, ja tema hirm polnud nähtavasti biomorfi omast sugugi väiksem, kui ta juurde lisas: „Ä´ä reostab, mädand, proovid, mis bioloogid lauale jätsid, kui ekspeditsioonilt tagasi tulid.

Loe edasi...

{SILDID}
 
MV5BYjcyYTk0N2YtMzc4ZC00Y2E0LWFkNDgtNjE1MzZmMGE1YjY1XkEyXkFqcGdeQXVyMTMxODk2OTU@. V1 SY1000 CR0,0,675,1000 AL

Scott Lang: Hold on, you gave her wings?

Dr. Hank Pym: And Blasters.

Scott Lang: So I take it you didn't have that tech available for me?

Dr. Hank Pym: No, I did.

„Sipelgamees ja Vapsiku“ tegevus toimub kaks aastat pärast „Kapten Ameerika: Kodusõda”, mille käigus Sipelgamees Scott Lang Kapteni abistamise eest vahistati, ning tema kaaslased Hope van Dyne ja teadlane doktor Hank Pym pidid minema võimude eest pakku. Jälitusseadet kandev Scott on aga koduarestis, taob mehhaanilist trummi, keerutab pöidlaid ja loeb viimaseid päevi, enne mida saab lõpuks tütrega taas väljas jäätist süüa. Ootamatult avaldub Scottile ilmutus, mispeale läheb käima seiklus päästmaks aastate eest kvantmaailma kadunud Hank Pymi naine Janet.

Erinevalt eelmisest Marveli filmist – „Tasujatest” – pole „Sipelgamees ja Vapsikus“ tegemist maailmalõpu või mõne muu suure hävingu ärahoidmisega.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Mingisugust selgesti väljakujunenud strateegiat mul arvustusteks raamatute valimisel ei ole. Üritan jälgida, et ma teaksin raamatust võimalikult vähe; soovitavalt ka autorist, kuigi see viimane pole määrav. Samal põhimõttel väldin ma isegi filmitreilerite vaatamist. Nähes Tänapäeva uute raamatute nimekirjas „Marslase” autori Andy Weiri uuemat teost „Artemis”, karjatasin aga kohe rõõmsalt Sashile: „See on minu!”, sest „Marslane” mulle meeldis. Järele mõeldes võis see olla suur viga, sest alustasin raamatu lugemist väga kõrgete ootustega.

Sissejuhatuseks – raamatu tegevus toimub umbes poole sajandi kauguses tulevikus, kahekümne esimese sajandi lõpus. Selleks ajaks on (prognoositav) tehnoloogia arenenud piisavalt kaugele, et Kuu peale oleks rajatud tuhandete elanikega kuplitest koosnev linn – Artemis. Õnneotsijatest, oma elu eest põgenejatest ja igavlevatest rikastest inimestest koosnev linn elatab ennast peamiselt seiklus- ja seksiturismist.

Loe edasi...

{SILDID}
 
palgamõrvari-mõõk

Sarah J. Maas: Palgamõrvari mõõk
Celaena Sardothien võlgneb oma maine Arobynn Hamelile. Just tema andis Celaenale kodu Palgamõrvarite Gildis ja õpetas ellujäämiseks vajalikke oskusi.
Arobynnil on vaenlasi siin ja seal – Adarlani katustest ja räpaurgastest kaugete saarte ja vaenulike kõrbeteni. Celaena kohuseks on neid jahtida. Aga tema lähetuste taga peitub sünge tõde, mis määrab ta saatuse – ja lõikab ta südame igaveseks kaheks tükiks…

Loe edasi...

{SILDID}
 
silver1

Ulmestaar: Silver Sära

Silver Sära nimi on ulmesõpradele tuntud ilmselt Ulmekirjanduse Baasi kaudu, kus ta on 17 aasta jooksuil avaldanud arvamust rohkem kui tuhande teose kohta. Tema kui tõlkija nime leiame ka paarikümnes tõlkeraamatus, sh Stephen Kingi "Tumeda Torni" sarja raamatutest. Ulmesõprade igakuistel üritustel ja Estconidel näeb teda viimastel aastatel harva, ent ulme.ee kaudu aitab ta huvilisi järje peal hoida poodi müügile ilmunud ulmeraamatute osas.


Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud oled?

Mida ma loen... Hetkel, kui Reaktorilt saabus see meil (25. juuli lõuna paiku), ma tõesti lugesin. Raamat oli antoloogia "The Mammoth Book of Zombies" (2013 kordustrükk). Ei saaks öelda, et ma väga oleksin tahtnud või planeerinud seda lugeda.

Loe edasi...

{SILDID}
 
jyrkaJuulikuine läpatis on mu lugemisele, kirjutamisest rääkimata, täieliku põntsu pannud – no ei ole selline ilm minu jaoks, ei ole. Algul mõtlesin, et seekord jätan ma lihtsalt tegemata, aga seda võimalust mulle ei lubatud. Ilmselt sai alljärgnev napim, kui ma plaanisin, aga on nagu on.


Laur Kraft – Sügelisnõia kingitus

Ma ausalt öeldes ei mäleta, kas ma olin seda varasemalt lugenud. Noh, et omal ajal sai just albumi eriväljaanne ostetud just selle jutu pärast... ei, Taak meeldib mulle väga, aga ma põlgan kõikvõimalikke eriväljaandeid – noh, et kirsanahast ümbrikus sirellilla vinüül, või mis iganes. Kuna aga antud juhul oli eriväljaandel olulist lisamaterjali, siis ma... Lühidalt: ma lugesin juttu otsekui esmakordselt.

Alates esimestest ridadest oli selge, et autor sõna valdab. Mitte et ma seda teadnud poleks. Jutt läks lobedalt käima, sisu oli...

Loe edasi...

{SILDID}
 
tõnis Sügelisnõia kingitus

Nõukogude Eestis toimuva loo peategelane on tavaline tüüp Juhan Haab, kes sai lambipirni vahetades tugeva elektrilöögi. Seejärel hakkas ta tajuma, et muidu silme ees sihitult heljuvad kübemekesed on võtnud kuju – ja markeerivad numbreid, mis tiksuvad aina vähemaks, kuni lõpuks jõuavad nullini. Sellega algabki uus etapp Juhan Haava elus.

Loo kohta oli märge, et tegemist järjega Laur Krafti 2009. aastal Stalkeri pälvinud jutustusele „Ultima Cthule”. Ja et see ilmus osana raskerokkansambli Taak albumi „Rist viletsuse teel” piiratud tiraažiga väljaandest, kus see ja palju muud moodustavad loomingulise terviku. Seetõttu võiks tekkida küsimus, kas selle jutu lugemiseks peaks kõike toda muud kah lugema-kuulama-vaatama (esiteks olevat see järg autori enda tekstile, teiseks osa millestki multimediaalsest teiste loojatega) või saab seda ka eraldi lugeda.

Mulle tundub, et saab eraldi lugeda küll.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kollaste lillede oru poole Osvald Soobel illustratsioon TLoide

Osvald Soobli illustratsioon

Heki ääres kostis kolin, lõgin ja mütsatus.

„Aih,” tegi Ehaõis.

„Miks sa selle jaoks telekineesi ei kasuta? Ma muretsen su pärast, niimoodi redelile toetuda, veel sellise kaaluga. Sarv on sul ju olemas” noomis valge sihvakas ükssarvik, takseerides sinise lakaga paksu ja tumedat rohekassinist alikorni, kes täies pikkuses muru peal lebas, ümber oksa- ja hekikäärid ning kummulikukkunud aednikuredel.

„Ah, Fleur... Telekinees on selle jaoks kuidagi ebakindel, kääridega ja kabjatsi oskan ma palju paremini,” vastas Ehaõis. Ta silmitses aia muru rohujuuretasandilt ja märkas, et need justkui suhkrutükkidena murule puistatud kollased väiksed lilleõied meenutavad roosinuppe. Ta hingas mõnuga mullaniiskust ja vaatas lilli. Ta ei olnud selliseid lilli veel kunagi näinud. „Pealegi on see minule hea, kui ma end veidi rohkem liigutan,” jätkas paks alikorn end istuli vedades.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Üksikud vihmapiisad kukkusid J’sarise armilisele näole, kattes mehe ainsa loomanaha alt väljapaistva kehaosa väikeste, vesiselt sätendavate täpikestega. Meest see ei häirinud. Ta magas rahulikult hingates edasi, samal ajal kui vihm salakavalalt ja tasahilju tugevamaks muutus. Üsna pea rammisid uinuvat kogu rasked paduvihmapiisad, suutmata siiski magajat katvast nahast läbi tungida. Meest ei suutnud häirida ka need piisad, mis tema rahuliku ilmega näo peal hüplesid ja sinna veest keerulisi labürinte joonistasid.

Hõreda metsa kohal sähvatas välk, millele mõne hetke pärast järgnes kõrvulukustav kõuekärgatus. Magav mees liigutas end veidi, tõmmates oma ainsa kaaslase ja tõelise sõbra, kellele hädas võis alati kindel olla – suure, raske ja üliterava kahepoolse teraga mõõga – kehale ligemale. Jälle sähvatas välk, vedades tumemusta öötaevasse raagus puuoksi meenutavaid elektrisiniseid jooni.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Troposfäär

Mel tundis, kuidas nuga mehe südamesse libisemise asemel naksatusega ribikonti tabas. Ta keeras nuga ohvri ihus ja oli tänulik, et ta ei kuulnud skafandrisse mitte ühtegi välist heli, sest kahtlemata karjus tüüp meeletult. Mel tõmbas noa välja ning koos sellega purskus haavast valget auru. Ilmselt oli skafandri soojustuseks kasutatud väljahingatud õhku. Ka vastase kiivri klaas kattus kondensiga, ning muutis mehe näo nägemise võimatuks – asi, mille üle Melil tegelikult hea meel oli. Ta lõi noa uuesti rapsivasse kehasse ning seekord jõudis relv ka eesmärgini, sest tüüp jättis rabelemise ja jäi lõdvalt enda kinnitustrossi külge rippuma.

Mel tõmbas noa välja, silmitses vastikusega sellel jäätuvat tumedat verd ning pühkis tera vastu elutut keha puhtaks. Seejärel asus ta värskelt tapetut tema maisest varandusest vabastama. Ta ühendas mehe mõlemad õhuballoonid skafandrist ettevaatlikult lahti ja sättis enda seljale.

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0857)