Öösiti tundusid tänavad alati vaid pooleldi elus. Lagunevate kivimajade varjus liiklemine venis kui lohisev mõte ‒ aeglaselt, ärevalt. Rahvas peitis end öö hakuks koju, mõni juhuslik liikvel hing kiirendas teisi nähes sammu ning teeskles või hoopis lootis, et on üksi ning tegelikult polegi kedagi ümbruses. Siin linnaosas näis kõik kui vaimuvallas. Udus, oodates päeva kaledat helki. Oodates ärkamist. Esimene lumi oli juba maha sadanud, ära sulanud ja parke katnud kuldse lehekatte mädapruuniks moondanud. Rõsked, märjad ja tumedad tänavad olid talve lävel, ent polnud veel sügisest täielikult lahti lasknud, just nagu matmist ootav kirst kaevatud haua kõrval.

Renan lisas samuti hoogu. Tänavalampide veikleva valguse all pressis ligi säärane üksindus, mida saab tunda vaid ümbritsevas, kõikehaaravas pimeduses. See rappis ta meelt, sikutas kraed liialt kõvasti ümber kaela ja pani õhku ahmima. Need tunnid oli oma meelevalda võtnud justkui linna enda vaim, rohmakatest korstnatest ja räämas tehastest tõusev toss, mis majakatused ööseks halli embusse mähkis. Alati oli veel üks puiestee, mille kõledat tunnelikujulist läbikäiku trotsida tuli.

„Seis,“ käratas pimedusest hääl, kare ja käskiv. Õhku läbistas kõlksatav heli, midagi haigestunud varese kraaksatuse taolist, ent metalne. Kusagilt kaugelt vastasid sellele rongad. Hämarusest väljus kogu, pikk peaaegu maani vihmamantel ümber, nägu kaabust langeva varju all.

Renani hing jäi kurku kinni, ta tõmbus jäigaks ja seisatas.

Peenike raudtoru seiras võõra käest, väljakutsuvalt kui irve.

„Taskud,“ käskis hääl.

Renan raputas pead. Eemale, palus ta sõnatult. Kao ära, tagasi pimedusse. Jäta mind. Kogu meelekindluse hulk maailmas ei oleks aga suutnud võõrast lahkuma sundida. „Mul ei ole midagi,“ suutis Renan öelda, ning üllatus oma innust. Ent vale lahkus huulilt mõrult, sama raskelt kui mantlihõlm, võlts ja kohmakas.

„Ma ei küsi uuesti.“

Renan kirus end jala tulemise eest. Ent tee koju oli ju nii lühike, võttes vähem kui veerand tundi. Tühiasi, mis nüüd rängalt kätte maksis. Renan tõmbas krampliku käega taskust rahakoti ning ulatas selle mehele. Higi pressis läbi juuste laubale, pani põsed õhetama. Võta ja mine. Süda tagus rinnus õõnsalt kui kõuekõmin, kurdistas, lõi kõrvad lukku. Ikkagi kuulis ta võõra pearaputusele järgnevat uratust.

„Teine samuti.“ Relvapära tõusis Renani silme kohale. Ta sulges need hetkeks ning nägi lauge avades eredat tulukest. Võpatus, paus. See oli siiski kaugelt ülalt langev laternavalgus.

Renan kirus mõttes maailma ning soovis, et varjud veaksid kõik nurjatud hinged oma nähtamatutesse pesadesse. Võõra vaba käsi kerkis ise, kobas ta mantlihõlmas ja tõmbas välja paberisse mähitud paki. Seejärel kadus tundmatu tagasi oma redupaika, sama äkitselt kui oli ilmunud.

Mõne aja pärast tegi Renan sammu pimeduse suunas. Ja seisatas. Siin olid ainult pruunikast tellisest laotud vankumatud majaseinad, mille kõrgustesse ähmastuvad tipud tumeda taevaga ühte sulasid. Tupik. Ta oli ennist pööranud tupikusse. Võõras oli aga kadunud.

Ülejäänud kodutee möödus kiiresti. Majad, pealtnäha eristamatud oma ühtmoodi tahutud kujult, olid tegelikult tuttavad, auklikud teed aga peitsid isesuguseid tähised, mille kaudu betoonirägastikus rada leida. Ammu rikki läinud auto, metall roostes ja rehvid läinud. Murule lükatud prügikast, rämps välja tungiv, maas ümber, haisev. Rivist väljas lamp. Valesse kohta ehitatud äravoolurenn, kaugelt alt kostev vee müha. Viimane maja enne kodu, lagunenud ja mahajäetud, tühjadele akendele ette löödud lauad. Puitu katsid veidra kujuga kritseldused, mille tähendus oli ammu kadunud, kui seda üldse olnudki oli. Viltuse ukse kõrval magav koer ajas end püsti ning sörkis aeglaselt mööduja suunas. Pilvede vahelt laskuv kuuvalgus visandas looma varju justkui veidra palitu kujuliseks, külgedelt laiem kui võimsamagi öise linnu haare. Elaja sõbralik olek üritas usaldust äratada ja kutsus endaga kaasa. Siiras meelehea, et keegi lõpuks ligi astus, lubas ainult soojust. Ent midagi selle koera juures tundus väär nagu haav, millele koorik oli peale kasvanud, kuid mis polnud päris ära paranenud.

Renan kogus ennast, surus sõrmed rusikasse ja hambad kokku. „Kao ära,“ hüüdis ta, käsi läbi õhu. „Siit pole sul midagi saada.“ Ja vaikselt, habemesse, pigem pahaselt kui kurvalt. „Kõik võeti juba ära.“

Koer ajas hambad irevile. Ebamaine haugatus kõlas rohkem kui kile klähvatus, kadunud aegadest pärit heli, mida vaid vähesed kuulnud olid. Kui elukas minekule pöördus, tuli ta keha teise nurga alt langenud valguse käes ilmsiks kui lagunenud raibe, kontidelt pool liha läinud, allesjäänu mädanenud. Valged vaglad pudenesid majaesisele ning jäid sinna tolmunult väänlema. Renani huulilt lahkus hääletu karjatus. Loom oli veel õudsem kui pimedusest ilmunud röövel. Varjud väänavad kõike, kinnitas Renan endale meeleheitlikult. See oli vaid tavaline koer. Pidi olema. Mees sundis end kiiremini edasi, jälk pigistus rinnus. Kui ta veel viimast korda tagasi vaatas, oli elajas oma rodu ära kadunud. Rentslisse omasuguste juurde, või hoopis mujale mõnda õnnetut kimbutama.


Illustratsiooni autor on Toivo Tooming


***


Päevavalgus saabus aeglaselt. Hommik peletas küll visa innuga pimeduse eemale, ent päike ei pääsenud läbi pilvede siiski korralikult esile ja jättis linna jumetu uduloori varju. Ärgates olid Renani jäsemed alatasa kanged. Ükskõik kui palju puid ta ka ööseks ahju ei lisanud, külm ja rõske tunne oli alati esimene, mis sügavale kontidesse pugenult teda varajasel tunnil piitsutama asus. Pärast mõnda aega koletutes paneelmajades elektrikrediidi võla käes ägamist oli ta otsustanud ahiküttega korterisse kolida. Vähem maksta tähendas vähem ikke all olla, kinnitas ta endale. Tegelikkuses kukkusid asjaolud aga hoopistükkis teisipidi välja ning kehvalt soojustatud majas kulus küttepuudele hoopistükkis rohkem. Seega käis ta küttega ettevaatlikult ümber ning lootis, et mis iganes tuleb, on talle piisav. Kui vaid hommikud veidi järele annaksid.

Kõleda öötaeva all justkui pahuralt lebanud hooned tundusid päevavalguse käeski sama ilmetud. Hallid ja märjad, räpased nagu ülejäänud linngi. Eriti nagu see linnaosa, mille tänavatel Renan nüüd kõndis, möödunud öö kokkusattumine ikka meeles muljumas, laotunud üle mõtete kui verevalumid kehal. Kõik saab korda, valetas ta endale.

Turvavõre tagune aken oli autoteelt pritsinud lombiveest räpane. Hiiglaslik ja värviliste tähtedega ja räpane. Renan jättis endale meelde see hiljem puhtaks pesta. Esimene asi, mida rahvas nägi, ikkagi. Osta-müü-vaheta, avaldas kiri, mille esialgset punast värvi keegi selleks enam pidada ei saanud. Kunagi uksel olnud ebasünnis kritseldus peitus nüüd paksu pruuni värvikihi all, ent eelmine sinine kate suutis piida, lingi ja paari mahakoorunud koha pealt siiski esile tungida. Madala maja kohale tõstetud silt rõõmsa rongapeaga, kelle noka vahel olevast latist rippusid kolm isesugust kuuli, lubas vaid kaheprotsendilist intressi. See ikkagi oli rõõmus, kinnitas Renan endale. Või siis oli vähemalt üles panemise ajal olnud.

Kolme erineva lukuga uks sulgus ägisedes, misjärel kõndis Renan läbi ruumi kitsaste käikude. Ümberringi justkui juhusliku koha hõlmanud lauad ja riiulid tükkisid ümber kukkuma. Siia-sinna topitud esemed ja puhastamata riiulid peaaegu karjusid korralageduse käes, oodates kuni keegi nad lõpuks käsile võtab. Ehkki tuba oleks pidanud olema üsna suur, kannatas see kummalise täistuubituse all ning näis hoopistükkis välja kui mõne ajaratta ikke all vastu pidava kõrge maja pööning, mille külastamise sagedus muudkui vähenes. Renan pidi peaaegu tungima, et letini jõuda, misjärel ta jalg tabas vastu midagi, mis kõlksuga edasi libises. Ta tõstis põrandale kukkunud pildiraami üles, mõranenud muster katkisel klaasil kui korrapäratu ämblikuvõrk. Vastu vaatas üsna sama näoga naine kui tema. Veidi vanem. Veidi rõõmsam, naeratus lai ja ehe. Hetkeks kartis Renan, et ta meeltest tulvab üle tagasisurutud mälestustelaine ning matab ta enda alla, ja alles pika hingamise järel suutis ta end koguda ja rütmi taastada. Ta tõmbas käisega ettevaatlikult üle raami ja klaasi, pühkides särgikäisele põrandalt kogunenud tolmurandi, ning asetas pildi õrnalt tagasi lauale.

„Varajane tund,“ kõlas ukse juurest hääl. Laeni küündivatelt riiulitelt heidetud varjude vahelt astus välja pikk mees, nii kõhn, et näis peaaegu kuivetu. Tasaselt undav lamp asus ülal veidi plõksuma, torkides Renani kõrvu ebamugavat heli, ja jäi siis sootuks vait. Valgus kadus hetkeks, sängitades mõlemad mehed pimedusse, ja naasis kohe.

„Iial ei tea mis ajal keegi sisse otsustab tulla.“ Renan toetas käed lauale. Veider, ta oleks võinud vanduda, et ei olnud kuulnud ukse avanemist. Pärast eilset röövi oli tuju langenud sügavale masendusse, kuid kohe päeva alguses tulnud külastaja lubas siiski vähemalt mingit tulu tagasi tegema asuda.

Sisenenu noogutas. Tundus, nagu oleks ta pea justkui vale kujuga vormitud. Liiga suur ja rohmakas kolp väära katte all, liiga vähe nahka üle selle. Pikerguse pea lõpetas terav lõug, millest üles tõmbus peenike kolmnurkne nägu. Tumedad juuksed olid küll õliselt üle pea kammitud, ent kippusid ikkagi turri tõusma, eredad sinised silmad aga ei oleks tohtinud säärase jumega inimesele kuuluda ja muutsid midagi tema juures hoomamatult võikaks.

„See oled sina,“ ütles Renan võõrast ära tundes. Tagasi tulnud valgus oli pilku algul veidi ähmastanud, ent nüüd ei saanud sisenenut küll kellegagi segamini ajada. Laenuhai kandis alati ülikondi, mis otsekui sulasid ümber keha ning tõid ta männina puseriku keha esile. Kummalisel kombel seisis mees alati sirgelt kui post, ent liikudes tundus ta keha jändrik ja millenagi, mis polnud tegelikult õigesti kõndima õppinud. Kaenlas oli tal pruun paberkott, kortsus ja pleekinud.

„On sul tarvilik olemas?“ küsis laenuhai ja kratsis lõuga, küüned lõikamata ja räpased.

Renan oleks peaaegu noogutanud, ent kui käsi mantlihõlma vastu puutus, meenus talle kõik, mis öösel toimunud. Pandimajja sisenenud mehe ebamugav välimus oli hetkeks kõik muu peast pühkinud. Renan tundis vastikust säärasegi kasina mõttepuhkuse eest. „Ei,“ raputas ta pead, võttis seljast mantli ja asetas selle hooletult toolile.

„Kahju,“ sõnas laenuhai, hääles vaid jäisus, milles polnud märkigi siirusest. „Näib, et ma peangi siin kõik üle võtma.“

„Sa oledki juba kõik üle võtnud.“

„Tõsi.“ Mees tõmbas tuhmhalli pintsaku käised sirgemaks ning võttis laualt pildiraami oma piklike sõrmede vahele. Hoolimata välimusest oli Renan veendunud, et selles haardes peitub üllatav jõud ning poleks klaas juba katki, juhtuks see enne kui raam tagasi lauale asetub. „Ma pakkusin sulle abi juba siis kui ta veel elus oli,“ ütles laenuhai, sõnad pigistavad kui talve pealetükkiv haare.

Ootamatu klomp üritas teed läbi Renani kurgu leida. „Mu õde ei tahtnud sinuga mingit pistmist teha,“ suutis ta vaid öelda.

Laenuhai huulilt kostis napp naer, ent Renan polnud kindel kas ta seda endale ette ei kujutanud. „Uhkus on esimene, mille kitsikus meilt koorib.“ Laenuhai silmalaud pilkusid aeglaselt, kui läbi une. Iga kord vaatas nende alt lõikav pilk, peegeldav kui safiirid, sama vana, sama klaasjas.

Renani käed tõmbusid rusikasse. Kõik, mida ta hommikul enese sees hoida oli üritanud, tungis rinnust kõrgemale, mälestused ja kahetsus ühtesegunenult. „Sul pole mingit õigust tema kohta niimoodi rääkida.“

Hetkeks näis, et laenuhai karm nägu leebub ning ta kitsast suust kostub midagi vabanduse laadset. Iga teise isiku juures oleks ehk tõepoolest nii juhtunud, ent mitte tema. Mees ei kehitanud isegi õlgu, pani hoopis pildi liia kolinaga lauale ning pööras letile selja. „Aga sina tegid.“

„Aga mina tegin.“ Renan tõmbas hinge, nägu kui raud, tahtejõud võimas ning pulbitsev. Pärast õe surma olid tuttavad tal soovitanud pandimaja maha müüa, võtta mis iganes veeringuid anti ja lahkuda. Ent kuidas ka Renan ei üritanud, seda tal teha ei õnnestunud. Pandimaja oli olnud nende mõlema oma, ning siin olles tundis ta mingitki sidet õega. Lahkumine oleks kui viimasegi mälestuse maha jätmine. Või nii ta vähemalt ennast uskuma sundis. Ringi vaadates – mustus, korrapäratus, esemete alla kuhjunud riiulid – kõik kippus Renanil üksi üle pea kuhjuma. Ta ohkas, innukus taas lahkunud. „Polnud palju valikut,“ ütles ta.

„Iial pole.“ Laenuhai vaatas üle õla, nahk kaelal ebaloomulikult venitatud, iga hetk rebenemas. „See on minu koht, ja sina töötad minu heaks. Vähem panku, vähem muresid, ei? Vähem pabereid. Need kipuvad niikuinii alatasa kaduma minema. Usalda mind, nii on parem.“

Laenuhai oli viimane isik, keda Renan usaldanud oleks. Ta pantis väärisasju vaat, et veeringute eest ning veidral kombel oli isegi see vähene intress, mis maja sildil, suutnud sellest ajast saadik kui laenuhai mõne kuu eest üle võttis, mitmetelt algul otsusekindlatelt kundedelt viimast välja pigistada. Paiga olemus oli muutunud, ent Renan ei suutnud aru saada kuidas. Ennist oli kõik ju põhimõtteliselt samamoodi kui nüüd. Ent laenuhai tulekuga asusid asjaolud end otsekui ise muutma ja kohandusid alati säärasteks, et käed löönute olukord üha nigelamaks kahanes. Renan tundis vastikust sellest, millist osa tema siin kandma hakanud oli. See paik oli möödunud aastatel inimesi aidanud, nüüd aga oli ta ise tumeda varju lõa otsas ning nõudis inimestelt seda, mida nad ei teadnud, et neil isegi oli.

„Ma ei ole siin tegelikult selle pärast,“ ütles laenuhai ühtäkki, hääletoon muutunud. Veidi oli võimalik tunnetada, üleolevus taandus ning jutuaine sellevõrra olulisem.

Renan raputas pea selgeks ega üritanud mõelda, mida ta õde arvaks, kui teda praegu näeks. Sõnad alla neelanud, puuris ta kissis silmil kaaslast, hing pinevas õhus peaaegu kinni.

Laenuhai pöördus, tõmbas lähemale astudes paberkotist keraamilise teekannu ja asetas selle letile. Pisike, ent tundus tugev, ümar kuju oleks endasse mahutanud kõige enam ühe kruusi jagu vedelikku. Veidra kujuga ornamendid jooksid üle roosaka materjali, moodustades kujutisi, mille tähendus võis ainult aastate rüppe kadunud olla. Säärane ese oleks tegelikult tohtinud pandimaja laadses kohas lõpetada ehk ainult oma ilu tõttu, kui sel polnud just teatavat peidetud väärtust aja, omanike või millegi muu tõttu, mis pealtnäha välja paista ei suutnud.

Renan polnud iial midagi niisugust näinud. Midagi nii lihtsat, ent samas nii kaunist. Ent siiski, sel ühel hetkel tungis mingi äratundmine ta meelesopist tagasi valguse kätte. „Ma olen seda varem näinud,“ ütles ta. „Majaplakatitel. Keegi otsis seda, sest see oli kadunud.“

Laenuhai naeratas hääletult. „Kuidas saab see kadunud olla kui see on minu käes?“

Renan soovis üle kõige välja öelda, et teekann tuleks õigele omanikule tagastada, ent kui laenuhai erksad silmad ta pilgu püüdsid, jättis kogu julgus ta maha. Ta oleks kui seisnud koopaava äärel, ees pimedus, millest polnud tagasiteed. Pilgu tagasi lauale suunanud, leidis Renan, et midagi selle teekannu juures siiski oli. Keegi oli seda otsinud. Kellelegi oli see väärtuslik. Kellelegi peale laenuhai. Ent selles, et ülikonnas mees pandimajja asju tõi, polnud midagi uut. Üheks tingimuseks, millega ta esimest korda mõne aasta eest Renanile võlgu andis oligi see, et aeg-ajalt lasi ta riiulite vahele panna esemeid, mille tausta kohta ta selgitusi ei andnud.

Laenuhai naeratus venis laiemaks, kuid nägi ta niivõrd kitsas näos ainult grotesksem välja. „Sa ei anna seda kellelegi,“ ütles ta. „Ei ütle, ei näita, ent üle kõige...“ Eresinised silmad justkui imasid tumedamad pupillid enesesse ja vilksatasid kui välk keskööl. „Ei anna kellelegi.“

„Sina käsutad,“ ütles Renan õlgu kehitades. Laenuhai kummaline pilk naelutas ta paigale ja pühkis kõik kahtlused peast.

„Ära unusta.“ Laenuhai tõmbas pintsaku koomale, kui see üldse võimalik oligi, ja keeras selja. „Tulen nädala või veidi rohkema pärast järele.“

Renan võttis teekannu pihku, ootamatult külm materjal puudutas sõrmi, ning pidi ka kohe lahti laskma. See kolises laual, kuni alumine osa tasakaalu leidis ning jäi siis Renani trotslikult vahtima. Mehe sõrmed kihelesid nagu oleks ta talveöös kinda käest võtnud. Meel lõi kuidagi tavatult selgeks, mees vaatas seda kannu ning küsis endalt, miks see ta ees laual oli. Polnud see mitte kellegi teise oma? Kui ta küsimiseks pilgu tõstis, oli laenuhai pandimajast kadunud.

Ülejäänud päev möödus kiiresti ja tavapäraselt. Rahvast palju ei käinud, ent need kes tulid, olid enamjaolt Renanile juba tuttavad. Rongapea pandimaja külastajad kippusid tihtipeale seda tegema rohkem kui korra, mistõttu läks panditud asjade ülevaatamine, hinna läbirääkimine ja lepingu sõlmimine üsna ladusalt. Renan teadis siinseid kundesid sama hästi kui kõrtsipidaja linna joodikuid. Punakaks võõbatud habemega taat, kes nõudis alati käte löömise peale, et mis iganes pudel tal taskus juhtus olema, tuli tühjaks juua. Noormees, kellest Renan oli kaks korda vanem, aga ometi nägi too välja eakam kui punapäine vanake. Renan oli üsna kindel, et kõik panditud tehnika oli ära virutatud ning poiss kasutas saadud raha vaid selleks, et õhtuti nina kinni oleks, ent möödus nädal-paar ja poiss tõi raha tagasi. Võis küll vanduda, et väsinud nägu vananes iga korraga, kuid ehk oli see vaid elulaadi lõiv. Käis ka üks tagasihoidlik noor naisterahvas, sabas neli jõmpsikat, kellel kõigil tundus olevat ränki raskusi enda talitsemisega, ehkki lapsed olid Renanile vaid vööni. Rohkem kui korra pidi ta nende mürgeldamist ohjama, hiljem aga segipaisatud asju koristama, ning alati pärast nende lahkumist kuulis ta õuest veidraid häälitsusi, justkui oleksid mingid ürgsed murdjaloomad kohale tõtanud, ehkki naisel polnud isegi koera kaasas. Renan raputas hoopis pead, keetis tassi kohvi ning mõtles, et tuleks rohkem pakilisemate asjade peale mõelda.

Sel õhtul, kui päike juba kõrgemate kivimajade taha ära vajus, kuulis ta aga põrandalaudade ägisemist. Tavapäraselt tükkisidki külastajad hilisemate tundide peale jääma, mistõttu Renanil tihti unest puudust tuli. Ta oli just nelja jõnglase tagant asjad tagasi riiulitele tõstnud ning märja lapiga tolmu ära pühkinud, nii et tuhmkollane riie sai kulunud randi, kui nende samade riiulite vahelt astus ligemale pisike kogu. Esmalt käis Renani peast läbi jube mõte, et poisikesed on tagasi tulnud ning teevad kogu ta vaeva maatasa, ent sedakorda oli tegu hoopis väikese tüdrukuga, pikk pats pähe punutud ning nägu armsam kui suveöö. Ta roostepruunid juuksed ja söakas pilk meenutasid Renanile kangesti õde lapsepõlves, ja ta tundis, kuidas jalad alt vedasid. Mees vajus toolile istuma ega suutnud end püsti ajada. Kui tüdruk veidi aega leti ees seisnud oli, lõi ta lõpuks käed puusa ning nõudis tähelepanu.

„Magama jäid või?“ küsis ta, hääl peenike, ent vägev.

Renan mõtles, et säärane noor tüdruk ei tohiks küll nii hilja omapäi väljas hulkuda, ent ei saanud muudmoodi kui rõõmustada, et ta siin oli. Taeva eest, kui palju see tirts talle õde meenutas. Renan pidi oma jalga näpistama, et mõtted selgeks raputada. „Ei-ei,“ sundis ta end ütlema ja üllatus sellest, kui võõralt hääl kõlas. Ta ehmus – see ei saanud ometigi talle kuuluda.

„Tundus küll,“ ütles tüdruk. „Ma arvasin, et kas vajusid tukkuma või oled lihtsalt tumm.“

„Ei kumbagi,“ ütles Renan. „Täitsa siin. Mis ma sinu heaks teha saan, väike tüdruk?“ Iga sõna tundus liikuvat tagasi ta loomuliku kõnelaadi poole.

„Ma ei ole mingi väike tüdruk,“ ütles väike tüdruk, haaras pea tagant patsist ja vedas selle üle õla. Palmik oli punutud äärmiselt keeruliselt, justnagu oleks see mõni üksikasjalik ornament ammusel kunstiteosel. See tundus kuidagi tuttav, midagi mille laadset mees hiljuti näinud oli, aga ei suutnud välja mõelda, mis see küll olla võis. „Ja ma otsin oma sünnikinki.“

„Sünnikinki?“ küsis Renan, sundides hääle pehmeks. „Pead veidi täpsem olema. Siia tuuakse igasuguseid asju.“

„Kindlasti oled seda näinud,“ ütles tüdruk ja asus leti ees edasi-tagasi tammuma, jalad maad peaaegu tagumas, hiiglasliku punase seelikusaba varjust peenikesed kui oksad. Sandaalitallad kopsisid üsna valjult ja pahaselt, justkui tahaks keegi ukse tagant sisse pääseda. „See on mu teekann,“ jätkas ta, hääles ärritus, sõnad kiired. „Panin ümbruskonna majaseintele kuulutused. Mängisin ükspäev õues ja jõin Tiivulisega teed, aga kui korraks ringi jooksin ja tagasi tulin, oli keegi selle pingi pealt ära võtnud.“

„Tiivulisega?“ küsis Renan.

„Mu koer,“ ütles tüdruk rõõmsa tuhinaga. „Aga ta tükib vahel ära jooksma ja jääb paari tänava kaugusele majaesisele lamama. Sealt ei saa teda isegi kõrvast sikutades kätte. Eks ta ise tuleb, kui seltsi tahab. Aga siis kui ma tuhinas eemale vaatasin, oli ta kuhugi kadunud ja siis see kann ära võetigi.“

Tiivuline oli küll kõige veidram koera nimi, mida Renan iial kuulnud oli. Aga eks loomadele sattusidki tihti säärased nimed, millest said aru vaid nende omanikud. „Teekann?“ Kõlas kuidagi tuttavalt.

„Just-just.“ Tüdruku nägu lõi õhetama. „See on mul olnud sünnist saati. Seal tuleb alati nii mõnus tee. Vähe, aga ega mulle palju vaja olegi.“

„Miks keegi teekannu ära võttis?“ Küsimusega meenus Renanile hommikune vestlus laenuhaiga. Mehe veider välimus visandus Renani silme ette, ta surus hambad kokku ja võitles üle selja jooksva judinaga.

„See on väga eriline teekann,“ ütles tüdruk. „Teaksid kohe, kui peale vaatad. Kõige ilusam asi maailmas. Ja see on minu oma. Mis nad näpivad teiste asju!“ Ta pidas pisikese pausi ning mõõtis pilguga ikka veel toolil istuvat meest. „On siis seda siin nähtud või mitte?“

Renan avas juba suu, ent suutis väljaütlemata sõnad sügavaks hingetõmbeks moondada. Tüdruk oli nii tore, tuline kui kevadhommikune päike, ja innukas üle kõige. Ent midagi, mida Renan seletada ei suutnud, takistas tal tõde avaldamast ja see ei olnud vaid laenuhai hoiatus. Miski tüdruku juures sundis teda vaoshoituks ja pani ebamugavalt tundma. Võib-olla kujutas Renan seda endale vaid ette ning käitus hetkel kui täielik pahalane.

Veidi aega enesega maadelnud, raputas ta pead. „Ei, väike tüdruk,“ ütles ta. „Ei ole siin näinud. Aga jätan meelde, ning kui midagi taolist lauale ilmub, panen kõrvale.“ Viimane lause põletas ja Renan tundis endast kuuma vastikustunnet üle uhamas. Valed, kõik – isegi nii väikesele ja armsale lapsele. Ehk pidigi ta siin pandimajas manduma ning oma hinge rikkudes paremat rahvast nöörima. Kui tüdruku nukrad silmad ta pilgu püüdsid, vilgatas õe nägu hetkeks tüdruku asemel, ning Renan surus laua all sõrmed nii jõuliselt rusikasse, et käed värisesid.

„Ma tulen varsti uuesti läbi,“ ütles tüdruk ja sundis näo helkima. Naeratus surus põsed õhetama. „Kunagi peab see välja tulema. Ma tean seda. Lihtsalt peab!“

Ukse kriuksuva kinnilangemise peale sulges Renan silmad. Hiljem liikus ta pilk kaugema riiuli poole, selle alumisel riiulil konutavale pleekinud pappkarbile ja püsis seal tükk aega. Kahetsus ja kõik, mis oleks võinud olla, jooksis mõtteist läbi, ent lõppeks võitis ikkagi vestlus laenuhaiga. Ta lihtsalt ei suutnud talitada õigesti. Oleks õde siin olnud, oleks ta heitumatu pilk suutnud Renani mõistma panna. Õige otsuse langetada. Ent kui Renan pandimajas ringi vaatas, nägi ta vaid nende kohta – ainukest, mis õest alles. Seda ta ometi käest anda ei saanud. Niigi oli ta võla maksmisega nurja läinud. Ehk õnnestus selle ühe ülesande korda minekuga laenuhailt veidi usaldust tagasi teenida. Renan toetas rampraskena tunduva pea kätele. Ükskõik mida teha, alati vedasid kedagi alt.

Tüdruku meelekindlust see aga ei morjendanud. Mitu päeva järjest käis ta Renani juures oma teekannu järele küsimas, iga päev veidi kahvatum, veidi hallim. Esmalt kohutas see meest, kes kartis, et murelik otsimine viib lõppeks tüdruku õnnetusest murdmiseni. Ent isegi kui ta tervis haiglasemaks kärbus, ei leidunud midagi, mis ta indu suretada suutnuks, ning tüdruku näol pesitsev naeratus kui ta iga kord läbi kaebleva ukseava astus, püsis seal kui igine puu, mille juuri sügavalt maasüdamest välja rebida ei lubatud. Ja iga kingitud naeratusega tundis Renan end seda viletsamalt.

Kümmekonna päeva pärast, ühel eriti sombusel hommikupoolikul, mil lumekate poriseks jääks karastus, astus Renan jälle Rongapea poole. Teel möödus ta viltuse aiaga piiratud kirikust, kiviseinad auklikud ja värv kohati koorunud, jättes suured telliseid paljastavad laigud katet otsima. Üksik kabel aianurgas oli unustatud, katus sisse vajunud, uksejäänus mudases loigus mädanemas. Isegi puud tundusid põdurad, tumedad ja väändunud, lehed ammu langenud. Mees kiirendas sammu. Õde oli teda alati õhtustele teenistustele vedanud, ent omapäi ei leidnud Renan erilist mõtet ega innukust tava jätkata. Vahel harva sisenes ta vaid süütamaks ühe pika küünla ning jäi seni, kuni rasv üle ääre tilkuma hakkas, väljudes seejärel sõnagi poetamata. Tema tee oli üksi käia.

Kui taevas avanes ning vihmapiisad mõranenud asfalti katma asusid, tõmbas Renan mantlihõlmad koomale ning kiirendas sammu. Tänavakäiku tõkestav ehitusmärk suunas mehe läbi sama koha, kus veidi rohkem kui nädalapäevad tagasi varjudest välja astunud kogu kõik ta säästud röövinud oli. Renani meel tõrkus vastu, ent jalad ei kuulanud sõna ning valisid lühema tee tööni. Iga sammuga tundis mees kuidas midagi nähtamatut seljas elas, kõri pitsitas ning kuidagi hoomamatult üle keha laotus. Linn ise justkui ütles talle, et aeg oli siit edasi liikuda. Ent Renan pigistas hambad kokku ja surus hoopis edasi, nurgataguste hoonete vahelt läbi. Kuid iga möödutud majanukk vallandas vaid järgmise käänaku. Kitsas tänavarägastik rõhus ees kui kivine jõgi, kulunud, lagunenud tellistel kidur sammal peal. Paik tundus haiglane, ja Renan ühes sellega. Siis, kui meeled ähvardasid alt vedada ning Renan oli kindel, et järjekordset seina ta üle elada ei suudaks, nägi ta lõpuks Rongapead.

Tüdruk ootas teda leti ees. Punane seelik oli nüüdseks tuhm ja lontis, pikk pats kuklal kõvasti krunnis, ent ikkagi püsisid juuksed kummalises vormis, peened kujundid otsekui loomulik osa soengust. „Ma tõin seekord pildi,” ütles ta innukusega, mida väljas olev ilm lubada poleks tohtinud.
„Kuidas sa,” alustas Renan ning kortsutas pihus olevate võtmete peale kulme. Ta oleks võinud vanduda, et oli äsja ukse lukust lahti teinud.

„Avatud oli,” kehitas tüdruk õlgu. Jätmata aega oma sõnu pikalt vaagida, lõi ta midagi letile. Paberi, vana ja määrdunud. Must-valgel fotol naeratav tirts oli silmnähtavalt sama, kes pandimaja leti ees järjepanu oma nõudmas käis. Ent Renani huvi tõmbas hoopis midagi, mis pildil tüdruku käes puhkas, haare sama õrn kui kellelgi, kes linnupoega hoiaks. Keerulise mustriga pisikest teekannu ei saanud millegi muuga sassi ajada.

Renan tahtis vastata, aga ei suutnud midagi asjalikku välja mõelda. Midagi tüdruku pilgus vedas taas mälestused õest päevavalgele. Rohelistes hooviaedades sõtkumise, majakatustel turnimise ja kõik raamatud, mille kaugetesse seiklustesse nad kahekesi koos põgenenud olid. Käitu hästi, kõigi vastu. Soov, mida Renan järjest vähem järgida suutis. Ent midagi ei meenunud iial kahetsusteta – viimased aastad, haigus ja hoiatused laenuhai kohta, ning kõik otsused, mida Renan oli üritanud heaga teha, ent mis ei kukkunud iial välja nii, nagu ta oma peas visandanud oli. „Ma,” alustas ta. Hääl suri kurgus. „Ma ei saa.” Vaikselt, endale, silmad kinni.

Mingi kopsiv heli äratas ta uneloorist. Tüdruk tagus varbaid vastu põrandat. „Palun, on see siin?” küsis ta. „Ma tean, et see on siin. Kas te tõesti ei anna teistele kadunud asju tagasi? Teekann on ju peaaegu väärtusetu.“ Tüdruk vaagis nutu äärel. „Mis koht see siis üldse on?”

Sõnad olid kui nõelad. Torkasid sügavale ning jätsid põletava märgi. Kõrged riiulid surusid ümbert peale, Renan tundis end lühemaks muutuvat, jäädes kahvatust lambivalgusest kaugele ja mattus varjude alla. See paik neelas ta elusalt, hävitas hinge ühe otsuse ja ühe linnaelaniku kaupa. Koht on läinud, rõhus õe hääl lõpuks peas, ja mina samuti. Ent sul ei ole vaja ühes kaduda. Renan ajas selja sirgu. Laenuhai ei saa kõike, otsustas ta.

Mees naeratas, noogutas tüdrukule ja liikus ruumi kaugema riiuli poole. Pruunikale karbile oli jäärant peale tekkinud, kaheksanurksed lumehelbekujutised kirmel, papi kõrgemad ääred pundunud. Kaasi avades lõi karge külmahoog mehe hetkeks pahviks. Seestki oli kast jäätunud. Kummaline, mõtles Renan, ent roosakas teekann kumas kui veebruaripäike ning pühkis kõik muu peast. Taas ei söandanud ta kannu puudutada, kartes nii habrast eset purustada. Siiski riivasid ta sõrmed hetkeks keraamilist materjali, ning koletu valutunne jooksis näpuotstest läbi kogu keha.

„Teiste asju pole ilus puudutada.” Hääl kõlas kusagilt kaugelt, katte tagant.

Renan haaras karbi otstest ning tõstis selle põrandale. „Olen üsna kindel, et see siin ongi sinu teekann, väike tüdruk” ütles ta, ent vastust ei kuulnudki.

„Omast arust ütlesin ma sulle midagi,” kõlas riiulite vahelt kolmas hääl.

Kas keegi ei kasuta enam uksi, käis Renani peast läbi. Pilku tõstes nägi ta pikka kõhetut kogu, veidra lõikega tuhmjas ülikond seljas. Nagu iga kord seda nägu nähes, võpatas Renan taas, ent suutis sedakorda käed rusikasse suruda. „Sina!“ karjatas ta kogu meelepahaga.

„Tüdruk, hoia selle kasti juurest eemale,” käskis laenuhai. Eresinised silmad naelutasid pilgu Renanile ning mees tundis, kuidas miski sunnib teda karpi tagasi riiulile panema. Ta asetas ihale kogu oma tahtejõu vastu ning tundis kuidas oleks kui mõne iidse kaljurahnu vahele vangistatud. Alla vaadates lebas kasti asemel põrandal nüüd hoopis nelinurkne avatud jäätükk, põhjas teekann. Hoolimata konarlikust kõnnakust liikusid laenuhai sammud kiirelt kui kiskjal, käed välja sirutatud, koletislik pilk ees. Näomoonutus lubas hirmsat hävingut, Renan aga hoidis meele selgena, asetas jala vastu kasti äärt ning lükkas selle tüdruku poole, lootes kogu hingest, et habras sisemus kildudeks ei purune.

„Ei,“ röögatas laenuhai, ent isegi tema ei olnud nii kärme. Tüdruk kummardus enne kui ülikonnas mees oli poolele teelegi jõudnud ja tõstis karbist pisikese keraamilise teekannu. Jäise kasti taga seisvat pisikest kogu vaadates jõudis ühtäkki Renanile kohale, et tüdruku seelik ja sandaalid ei läinud üldse väljas võimutseva talvehakuga kokku. Veidrustest arusaamine leidis aset alati kõige ootamatutel hetkedel.

Äkitselt paiskusid Renan ja laenuhai mõlemad tahapoole riiulite sekka. Prantsatuse saatel lendasid erinevad esemed ja pappkastid laiali. Renani suust vallandus tasane oie, ta üritas tõusta, aga korraga tundus keha mingi jubeda raskuse all.

„Mida sa tegid,“ puterdas laenuhai kusagilt kaugemalt. Või hoopis kõrvalt. Kohatunnetus muutus kui tuule poolt laiali lennutatud pilved, pani pea pööritama ning hägustas meeled.

Lõpuks, aja pärast, mida Renan ei mõistnud, suutis ta pea tõsta ning leti poole vaadata. Tüdruk hoidis teekannu peos kui südant, hellalt ja avalisilmi. Tundus nagu ruum ise oleks hetkeks hinge kinni hoidnud. Ja siis viskas tüdruk kannu vastu maad. Killud paiskusid laiali, põrand kattus hetkega jääkooriku alla, veidrate lumehelveste kujutised aga tekkisid kui vee peale kerkivad õhumullid kaugelt sügavikust. Keerukas muster kannu ornamendikaunistustel ärkas ellu, tõusis kildudelt keerleva lumetormina ning põimus tüdruku kleiti, kätele, patsi. Keha ja riided omandasid lummava helesinise värvuse. Sein tüdruku selja taga moondus valgemaks kui eredam täht talveöös, seejärel lõhkes. Jäätunud kivid paiskusid tahapoole, õue, ning sadasid maha vaid lumena, kustutades mälestuse, et kunagi oli seda osa majast üldse midagi katnud. Tüdruku pilk püüdis Renani oma ja ta kinkis mehele viimase naeratuse, täpselt samasuguse nagu laual oleval pildil. Mees avas küsimuseks suu, ent tüdruku keha muutus tuhandeks-tuhandeks lumehelbeks, mille tuppa tunginud tuul oma haardesse võttis ning välja kandis.

Mingi ootamatu jõud täitis Renani keha, nüüd suutis ta end püsti ajada, paar sammu komberdada ja siis seisma jääda. Külm trügis riiete vahele ja pani mehe kergelt värisema. Pilku kõrvale suunates nägi ta laenuhaid oimetuna maas lamamas. Eresinised silmad püsisid küll laugude all peidus, kumades siiski vaevumärgatavalt. Renani meelde hiilisid katkendlikud hirmusugemed, ent ühes nendega ka rahutu lootus. Tal polnud kahtlustki, et just laenuhai tõttu oli kõik siin linnaosas, tema pandimajas ning võimalustes, mida see rahvale pakkus, räbalamaks muutunud, kuid seistes külmas toas, ei suutnud ta viimast niisama jätta. Kui ta käe mehe näo ette asetas, puudutas väljahingatud õhk soojalt ta sõrmi – vaevaliselt, ent siiski. Vähemalt polnud mees surnud. Ta oleks juba kõhetut laenuhaid äratama asunud, aga ei suutnud end piisavalt takka sundida. Renan ohkas. Kõik siin sündinud oli tegelikult tema süü. Tema andis tüdrukule, kui see oligi üldse tüdruk olnud, teekannu ning võimaluse vabaks saada. Ja hävitada ainus koht, mis õest alles. Siiski ei saanud ta teistmoodi, kui soovida tüdrukule kõike head, hoolimata sellest, mida see temale tähendas. Pandimaja oli sama hästi kui hävinud. Sedakorda aga ei täitnud kahetsus Renani südant. Nüüd tundis ta end samuti vabana. Miski ei hoidnud teda enam kinni. Tagasi. Naeratus – tõesti, naeratus venis aeglaselt üle ta näo aja järel, mida ta enam ei mäletanudki. Renan teadis täpselt, mis pidi ta järgmiseks sammuks saama. Kõrvaloleva riiuli suuremast karbist tõmbas ta laenuhaile peale villase teki, veidi kopitanud, ent paksu ja lapitud kohtadest kirju. Ühele püsti olevale seinale kinnitatud telefon veel töötas, kiirabi lubas saabuda mõne minuti jooksul. Nii palju talle tarvis ei läinud.

Renan pani mantli selga ja haaras laualt pildi, õe nägu rõõmus, mõranenud klaasilt peegeldus tema enda muie lisaks. Pildiraami toppis ta paigatud seljakotti ja vaatas seejärel, mis kassas alles. Seegi lisandus ranitsasse. Välisust kasutada tundus kuidagi veider, niisiis astus ta läbi hiiglasliku ava seinas. Mõistetamatuid asju juhtus kogu aeg, ning nüüd ka siin. Renan ei teadnud, kuhu ta omadega lõpuks jõuab, aga sammud kõlbasid alustuseks küll. Väljas oli varahommikune vihm lumesajuga asendunud, pilvemõrade vahelt said esimesed päikesekiired majakatuseid kuldseks värvima hakata. Tänavad ärkasid tasapisi ellu, pleekinud majauksed avanesid ja rahvas asus liikvele. Renani pilk püüdis tänava lõpus kutsuva käänaku. Ta seadis sammud sinnapoole.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0574)