Kõrvulukustav kärgatus äratas Krene taas tukastusest. Oma purunenud hõljuki aknast välja vaadates nägi ta, et plasmakahuri löök oli kõigest paarisaja meetri kaugusel oleva hoone praktiliselt olematuks pihustanud. Plahvatusejärgne õõvastav pilt avanes pärast suurema tolmu ja suitsu hajumist, kui Krene silmas laiali paiskunud rususid. Kohas, kus hiljuti oli veel seisnud soliidne mitmesaja-aastase ajalooga eluhoone, olid järel ainult sulanud teraskonstruktsioonide köndid ja betoonitükid. Kogu väljakut kattis hele tolmuvaip – tõeliselt valge oktoobrihommik. Kunagi oli terve linnaosa ilmselt jõukamale elanikkonnale ihaldusväärne elupaik. Kui üldjuhul tavatseti Maa linnades kõik vana asendada moodsate ja ökonoomsete voolujooneliste torude ning karpide rägastikuga, jäeti siinne kant kultuuripärandina puutumata. Ka Suure Mässu (mida androidid nimetasid „Puhastussõjaks“) lõppedes sajandite eest ei kiirustatud neid hooneid korrastama ega säilitama. Linnaosa kunagiste elanike, inimeste, jäänused olid ammu tolmuks kõdunenud.
Krenele tundus, et plahvatuse lööklaine on ta ajurakkude ühendused paigast põrutanud, kuna mõtted kippusid keskendumise asemel ringi uitama. See veel puuduks, et ta praegu sonima hakkaks. Kurnatus ja vigastatud jalg ei aidanud mõtteselgusele kuidagi kaasa. Aga selgust läks vaja.
Vaenlase luuresalgad kammisid hooned eelnevalt läbi ja otsisid põgenikke. Linna kohal hõljuvate laevade plasmakahurid tegid seejärel oma tavapärast tööd lammutades vanu hoonekvartaleid. Rajati teed suurematele masinatele, mis jalaväe kaitsval toel vaikselt läbi muidu liiga kitsaste tänavatega linnaosa edasi liikusid. Krene liikumisvõimetu hõljuk lebas poolviltu ühe pooleks murdunud betoonploki all, mis koos rusudega pakkusid mõningast kaitset. Thaefa käest saadud juhtnööride järgi hõljuki varjestamise modifitseerimine tundus olevat hea mõte. Androidide skaneerijad ei suutnud ilmselt tema masina suunalt ühtegi mõistlikku signaali ega energianäitu registreerida. Kust pagana kohast Thaefa need skeemid küll sai? Krene tundis naisest puudust.
Viimase nagelemise ajal ühe androidist ohvitseriga oli mees vasakut jalga tõsiselt vigastanud...

***

Krene oli saadetud staabist mahajäetud linnaossa armee liikumisi jälgima. Ta väljus parajasti ühest vaatlustornist ja naasis oma hõljuki juurde, kui naabruses asuva maja nurga tagant ilmus ootamatult välja valitsusvägede minisoomuk. Silmapilguks oli Krene keha tõmbunud reflektoorselt krampi, kuna soomuki kuulipilduja toru oli otse temale suunatud. Kuid valangu asemel tabas teda kerge üllatus, sest veel liikuva masina turvalisest rüppest hüppas välja sõdur. Tegemist oli ilmselt mingi ohvitseriga, millele vihjas rinnaturvise plaadile värvitud kuldne sümbol. Androidil oli masinast väljudes juba relv käes, aga ta peatus, sest ka Krene oli oma revolvri pihku haaranud. Ohvitser silmitses pinevalt seda uunikumi, millest Krene sõrmedega kinni hoidis.
See oli 20. sajandist pärit Ida-Mandri lääneosa vägedes levinud revolver, mille Krene oli Thaefa kaudu vastupanuvõitlejate peastaabist hankinud. Impulsspüstolitest oli androdide energiakilpide vastu vähe tolku ja kuigi staapides olid olemas seadmed relvade ümberseadistamiseks, kohanesid vaenlaste sõdurid nendega kiiresti. Ka suurema võimsusega plasmarelva tabamus ei pruukinud androide alati maha niita, parimal juhul muutis liikumatuks. Seetõttu olid vastupanuvõitlejate kõige hinnalisemateks relvadeks vanad padrunitega laetavad revolvrid. Töökindlad, kompaktsed ja, mis peamine, tõhusad. Energiakilp suutis küll kuuli hoogu pidurdada, aga mitte piisavalt, et otsetabamus pähe poleks fataalne. Iga taoline relv, mida androidid ajapikku kartma õppisid, oli võitlejate seas kulla väärtusega. Kuid püsside suurimaks nõrkuseks oli muidugi laskemoona nappus. Seepärast jagati neid peamiselt võitlejatele, kel oli lahinguväljalt ette näidata mõni saavutus.
Krene seisis liikumatult ja tänas mõttes jumalat, et salves oli endiselt kaks padrunit järel. Androidist ohvitser tõstis aeglaselt vasaku käe ja näitas peopesaga Krene poole nõndanimetatud leppimismärguannet. See oli mehe jaoks mõneti üllatav käik, sest temale teadaolevalt ei raisanud sõdurid suhtlemismängude peale just palju aega. Nad tahavad mind elusalt kätte saada.
„Pane relv käest, Krene,“ alustas ohvitser rahuliku häälega. „Me ei tulnud sind neutraliseerima.“
Kärgmõistuse abil käib isikutuvastus ilmselt hetkega, mõtles Krene ja puudutas küünarnuki küljega tagi all vöö küljes oleva seadme kontrollnuppu, mille tagajärjel see aktiveerus. Käise küljes olev detektor registreeris Krene sõrmede vaevumärgatavat liikumist, et midagi programmeerida.
„Millega olen sellise tähelepanu ära teeninud, et üks valitsuse ohvitser vaevub minusugust kõnetama?“ torkas Krene.
„Kas sa tead midagi Külalisest?“
Müstilise Külalise Maale saabumisest alates hakkas nii mõndagi juhtuma. Või nii Krene vähemalt arvas. Valguskera, mille kohta inimestel oli endiselt neetult vähe infot, ilmus ootamatult kahe aasta eest pealinna lähedale. Vastupanuvõitlejate juht, kolonel Thetor, oli suutnud oma häkkeritest üksusega valitsusvägede infosüsteemi sisse murda ja selle kohta veidi teavet koguda. Külalist ennast neil füüsiliselt näha ei õnnestunud, kuna androidid valvasid perimeetrit - väga ulatuslikku sealjuures - suure hoolega. Mingil põhjusel tekkis väejuhatusel tulnukaga ilmselt konflikt, sest lekkinud andmete järgi prooviti seda mitmel moel „neutraliseerida“. Suurte kaotustega. Lisaks suutis koloneli üksus erinevatest infokildudest kokku lugeda, et kõige ebameeldivamal hetkel kaotas androidide valitsus – Ühendus – ootamatult kontrolli sadade tuhandete sõdurite üle. Teadetes räägiti midagi “kriitilise tähtsusega isikutest”. Kuidagi õnnestus sõjajõududel tulnukast lõpuks siiski jagu saada. Kahjuks ei sisaldanud häkitud andmebaasid täpsemat infot meetodi enda ega uue relva kohta.
„Miks ei tea. Ometi üks tõsine sell, kes teile korralikult tuule alla tegi. Kahju, et ta nii vähesega piirdus.“ Ohvitser ei reageerinud kuidagi.
Android jäi hetkeks vait. Mille kuradi kallal ta seal oma ülima tehisajuga juurdleb? Ilmselt saab juhtnööre, kuidas mind mugavamalt „neutraliseerida“, mõtles Krene. Ta pühkis selle mõtte peast ja pigistas käes olevat revolvrit.
Ohvitser hoidis endiselt lepituse märgiks peopesa ees ja jätkas. „Meil on vaja kõiki... inimesi, et planeeti kaitsta.“
„Kelle eest? Selle neetud Külalise? Ma sain aru, et te tapsite... vabandust, neutraliseerisite võõra olendi andmata talle võimalustki. Ära ütle, et olete hakanud inimeste hulgast ülejooksikuid värbama. Me oleme äraütlemata nadi kuulekusega. “ Ma pean end kontrollima, üritas Krene rahuneda.
„Sa ei mõista." Tundus, nagu oleks android ohanud. "Oht Maal asuvale tsivilisatsioonile on suurem, kui te aimatagi oskate. Tule meiega staapi ja ma garanteerin sulle hea kohtlemise ning vastused su küsimustele. Peagi olete kõik nagunii ühel või teisel viisil kinni püütud. Milleks seda mõttetut vägivalda jätkata?“
„Nad oleks võinud sinu asemel mõne oskuslikuma läbirääkija saata, kes oma vastast nii naiivseks lollikeseks ei peaks. Kuidas saad sa tulla rääkima mulle mõttetust vägivallast ja tsivilisatsiooni säilitamisest, kui teie olete ise samal ajal üht hävitamas?“ vihastas Krene.
Android langetas käe ja samal ajal tegi Krene oma nimetissõrmega veidi äkilisema liigutuse, nagu vajutaks nupule. Neist paarikümne meetri kaugusele puiestee keskele projitseeriti hõljuki poolt Krene värelev volumeetriline koopia. Ohvitseri pea nõksatas korraks vasakule ootamatult saabunud tegelast silmitsema. Krene kasutas momendi ära, et androidi tulistada ja kiirelt hõljuki poole hüpata. Kõik toimus hetke jooksul. Mehel õnnestus tabada ohvitseri relva hoidvat kätt. Android pillas küll impulsspüssi käest, kuid jooksis juba kärmelt hõljuki poole. Krene oli samal ajal hõljukisse sisenemas, kui tundis äkitselt vasakus jalas teravat valusööstu. Ohvitser oli tervest käest väljutanud randmerelva, mille plasmalaeng Krene säärt kõrvetas. Summutatud karjatuse saatel langes mees külili hõljuki põrandale ja suutis end nii palju koguda, et terve jalaga avariisulguri pihta virutada. Masina uks räntsatas kinni vahetult enne ohvitseri kohalejõudmist. Android klammerdus hoo pealt sellesama ukse külge ja hakkas meeletu jõuga vastu klaasist avaust taguma. Kuid vastupanuvõitlejate hõljukid polnud tavapärase varustusega ja parendatud oli nii soomust kui ka plasmalaenguid neelavaid kilpe. Tugevdatud klaas pidas androidi löökidele vastu. Veel.
Hoolimata masina raskusest suutsid löögid selle kõikuma panna ja Krene roomas vaevaliselt juhtkonsooli juurde. Vandesõnade saatel, mille põhjustajateks olid valusiirded vigastatud jalast ja rappuv masin, kompis ta meeleheitlikult konsooli, et käivitada autopiloot, mis hõljuki minema sõidutaks. Korraga kostis selja tagant ragin ja Krene mõistis, et tugevdatud klaas oli järele andnud. Meeletu ponnistusega vinnas mees end pooleldi üle juhtkonsooli ja leidis lõpuks õiged nupud üles. Hõljukimootorite käivitumise hääle varjasid pea täielikult kõrvukriipiv terase väändumise krigin ja uksehingede purunemise paugud. Ohvitser oli oma vigast kätt kasutanud kangina, mille abil ta purunenud akna kaudu hõljukilt ust küljest rebis. Krene lükkas gaasi põhja, libises inertsist tagasi väljapääsu poole ning just sel hetkel suutis android ukseavast sisse hüpata. Kostis veel üks pauk. Purustatud kolbaga android vajus otse Krenele peale.
Hõljuk sööstis möirates paigalt ja tuhises mööda tänavat edasi. Kuigi taolised masinad olid varustatud graviseadmetega, mis muutsid liikumise sujuvamaks, ei suutnud need täielikult kompenseerida meeletu kiirusega takistuste vahel manööverdava autopiloodi põhjustatud kaldeid. Krene rullus koos ohvitseri kehaga põrandal ja üritas meeleheitlikult millestki kinni haarata. Äkitselt hakkasid tööle pidurdusmootorid, kuid liiga hilja. Hõljuk paiskus mingi teel oleva takistuse tõttu kõrgele õhku ja kaks keha said mõneks sekundiks tunda kaaluta olekut. Pärast seda oli pimedus.

* * *

Krene heitis taas pilgu surnud ohvitseri kehale, mis oli iroonilisel kombel eelmisel päeval hõljukiõnnetuses ta elu päästnud ja suurema löögi enda peale võtnud. Deformeerunud jäsemetele ja purustatud peale vaatamata nägi android endiselt kuratlikult inimese sarnane välja. Jah, kaua võideldi 22. sajandil Lääne- ja Ida-Mandril globaalselt võimutsevate korporatsioonidega, kes soovisid androidide arendusprogramme läbi dr Mashahiro Mori „oru“* suruda. Kuid mõlema regiooni poliitikute kõrvad jäid vaatamata igasugustele kodanike meeleavaldustele ja protestidele kurdiks. Tehislike inimesesarnaste olendite arendus toimus seni, kuni polnud võimalik enam mingi välise vaatluse ega psühholoogilise testi abil neid inimestest eristada. Sealt edasi oli vaid väike samm ülemaailmse paranoia ja neetud utoopiaühiskonnani, milles androidid ilma tegema hakkasid. Ametlik tolleagse Ühenduse seisukoht oli igasugune taoliste sündmuste eitamine, hiljem ei võetud neid teemasid isegi arutlusele. Vandenõuteoreetikud võisid end vabalt töölt lahti võtta, kui neil maikameestel üldse mingit elu oli, ja hommikust õhtuni oma iidvanadel mehaanilistel trükimasinatel ahastavaid bulletääne vorpida, mis kellelegi korda ei läinud. Iga kuu väljusid tehastest sajad androidid, kellest osad viidi väidetavalt kuskile tsivilisatsiooni poolt rikutud paika sellist tööd tegema, mis inimestele kui „valgustatud liigile“ polnud tervisele hea. Teised leidsid rakendust tööstuses, teeninduses ja haridussfääris. Tänaval kõndides võis iga sajas või lausa kümnes vastutulija elutu olla. Seega jäi ainult oodata, millal saabub kriitiline punkt ja androide ühendav tehislik Kärgmõistus otsustab Maad lagastava inimrassi ära „neutraliseerida“. See juhtus kardetust varem.
Krene raputas pead ja virutas androidile jalaga. Hõljuki koesiirdemooduliga medisüsteem oli ta vigastatud sääre enam-vähem ära paiganud. Androidide varustusjaamast näpatud seadmed tegid tõesti igasuguste materjalide taastamisel imesid. Lapitud säär polnud küll ideaalses seisundis, kuid piisavalt terve, et jalale toetudes abivahendita liikuda.
Paratamatult meenus talle, kuidas nad Thaefaga androidide rünnaku tõttu staabist põgenesid ja ta kaaslane vahetult enne soomukisse jõudmist jalutuks lõigati. Vaenlase sõdurid hakkasid kiiresti paika seadma mobiilset plasmakahurit, millega oli võimalik nende sõiduk liikumatuks muuta. Võitluskaaslased ei lasknud Krenet haardest lahti, kui viimane üritas tormata välja naist päästma. Soomuki last oli liiga väärtuslik, seletati talle hiljem. Krene nägi kaugeneva soomuki aknast, kuidas naisele lähenevad sõdurid mingi seadmega Thaefa liikumatuks muutsid. Ikka veel pani maas lamava naise ainitine temale suunatud pilk Krenel näo tõmblema.
Läheduses asuval tänaval oli ootamatult vaikseks jäänud, kui pataljoni viimased sõdurid majade vahele kadusid. Krene mõtles veel tunnikese oodata, enne kui ümbrust uurima läheb. Paraku sai hõljuki sidesüsteem õnnetuse käigus tõsiselt viga ja tal puudus igasugune ettekujutus, kuidas omadele endast teada anda. Pärast ohvitseri kadunuks jäämist olid androidid terves linnaosas aktiivseks muutunud ja otsisid väsimatult nii öösel kui päeval. Krenel polnud ööpäeva jooksul õnnestunud leida ainsatki hetke, mil saaks sõidukist ohutult väljuda. Tal oli küll mobiilne varjestusseade, millega sai androididest skaneerijate jaoks nähtamatuna ringi liikuda, kuid selle algelised akud pidasid vastu kõigest pool tundi ja ta pidi avastamise vältimiseks naasma hõljukisse, et neid laadida. Lisaks põhjustas varjestatud keskkonnast väljumine energialeket, mida skaneerijad innukalt raalisid, ja Krene ei tahtnud sellega riskida. Sõiduki enda akud peavad taolises hiberneerunud olekus tõenäoliselt nädalaid vastu. Ta haaras pihku järjekordse energiabatooni, mille maitse oli siiani mõistatuseks, ja hakkas närima. Kuid ta kibeles välja minna. Ei, targem on oodata pimedani ja üritada siis liikuma pääseda.

Sügisöö oli selge ja üsna rõske. Nüüd tuli proovida. Krene avas hõljuki ainsa ukse, mis maa seest välja ulatus, ning astus masina kõrvale. Ta kopsud täitusid värske õhuga ja silmad proovisid pimedusega kohaneda. Ümberringi valitses täielik vaikus, ainult kauguses võis aimata suurlinna tasast ühtlast müra. Ilmselt loobusid sõdurid otsingutest ja liikusid mujale. Krene polnud viimase kuue tunni jooksul detekteerinud ühegi androidi energiamustrit. Mees tõstis pilgu taevasse ja märkas lisaks tavapärasele tähekaardile ühte suurt helendavat täppi. Vastupanuvõitlejate seas levisid kuuldused, et androidid ehitavad Maa orbiidil midagi suurt. Jutud juttudeks, kuid see „uus täht“ oli tõesti kahe aasta eest ootamatult taevasse ilmunud ja ühtlase intensiivsusega samas kohas säranud. Krenele meenus vaatlustorni viimane ühendus koloneliga, kus viimane oli kirjeldanud edukat sabotaažiakti ja mainis midagi kosmose varustuskanalite häirimisest. Kuid siis side katkes, tõenäoliselt läheneva vaenlassoomuki segajate tõttu.
Mees kontrollis skanneriga veel kord ümbrust, kuid masin ei registreerinud endiselt midagi kahtlast. Seejärel silkas ta longates üle platsi lähima hoone juurde. See oli lähiraadiuses ainus 10-korruseline hoone, mida polnud puruks pommitatud, ja Krene tahtis saada ümbruskonnast head ülevaadet. Roninud hoone katusele, hakkas ta binokliga ööd puurima. Täiskuu võimaldas tal isegi ilma nägemisvõimendita üpris selgelt ümbrust takseerida. Tänav, mida mööda hullunud autopiloot ta siia transportis, oli vaikne. Uskumatu, kui pika maa hõljuk selle lühikese ajaga läbida suutis. Kuigi allee kulges üsna sirgjooneliselt, oli isegi sellisest kõrgusest raske märgata vaatlustorni, millest lugu alguse sai. Ta pidi iga hinna eest torni juurde jõudma, sest teoreetiliselt võisid kamraadid teda sealt otsida. Kuid tee sinna oli pikk. Kaasaskantava varjestajaga jõuaks ta heal juhul poole maast ära katta, aga sealt edasi tuli loota heale õnnele.
Kui Krene pööras pilgu kauge linna tuledele, andis skanner vaikse surinaga millestki märku. Seade registreeris tema hõljuki poolt imepisikese energialekke. Mees liikus poolkükkis asendis katuse teise serva juurde ning piilus üle ääre alla. Sõiduki ümber oli kõik rahulik, kuid masina sees oli midagi valesti. Purustatud peaga android oli endiselt põrandal pikali, kuid veidi asendit muutnud. Krene kirus mõttes, et polnud piisavalt põhjalikult ohvitseri keha monitoorinud. Purunenud kolp peaks ju ometi garanteerima, et android ei suuda Kärgmõistuse signaale töödelda või iseseisvalt keha kontrollida. Samas oli ohvitser endiselt hõljukis ja ükski tema kehaosa ei ulatunud üle varjestusbarjääri. Kas mõni luurajatest oli sõiduki üles leidnud ja sees käinud?
Ta keeras end istuli ja mõtles, mida edasi teha. Hõljuki juurde polnud mõistik tagasi minna, kuna läheduses varitsev luuraja võib just seda oodatagi. Samas polnud Krene skanner mingeid muid häireid registreerinud. Kas võib olla, et androidid kasutavad sarnast varjestamistehnoloogiat? See polnud võimatu, arvestades nende kasutuses olevaid ressursse ja Kärgmõistust. Kuid milleks? Maale olid jäänud vaid mõned tuhanded vastupanuvõitlejad, kelle „neutraliseerimiseks“ tuli lihtsalt planeedi teatud regioonid kannatlikult läbi kammida. Või on nad tõesti tundmatu vaenlase ees nii hirmul, et peavad tehnoloogia arendamist taas tagant torkima? Ei, praegu ta nendele küsimustele vastust ei saa, tuleb tegutseda.
Krene hiilis katuse serva äärde, mille külge oli kinnitatud mingisugune platvorm. Selle küljest laskusid alumistele tasemetele kitsad kaldteed. Kaadervärgi otstarvet ei suutnud Krene kindlaks teha, kuid see polnud praegu oluline. Ta ei usaldanud enam trepikoja kaudu tänavale laskuda ja otsustas kaldtee kasuks. Vigase jalaga oli sellel küll veidi nadi ukerdada, eriti kui tahta märkamatuks jääda, aga ta liikus siiski. Pikkamööda allapoole ronides möödus mees akendest, mille klaasid olid ammu kadunud. Aeg oli betooni ja kivi nii palju murendanud, et mõnel korrusel oli raske neid avausi üldse akendeks pidada.
Mees oli jõudnud just poolele teele, kui ajahambast puretud platvormi serv andis pingele järele ning murdus. Jalgealuse kaotanud Krene klammerdus kramplikult kätega ühe eendi külge. Ehmatus oli nii suur, et ta suust ei tulnud iitsatustki, kuid instinktid tegid oma töö. Kivitükkide maapinnale jõudmise krabin ei tulnud kindlasti tema varjatuks jäämisele kasuks. Ta üritas mitmeid kordi saapaninaga platvormi servast kinni haakida, et end tagasi vinnata, kuid ebaõnnestunult. Pagana närune lõpp küll, kui nii peaks minema, jõudis mees mõelda.
Korraga tundis ta seljas jahedat judinat. Ta polnud üksi. Krene tõstis pilgu ja avastas, et pea kohal olevast aknaavast keegi vaatab teda. Kuuvalguses nägi sõduri nägu eriti õõvastav välja, kui ta mustade silmakoobastega ülalt Krenet silmitses. Siis haarasid kaks tugevat androidikätt tema õlavartest kinni ja vinnasid rippuja jõuliselt üles. Käte kokkupuutel tekkis mõlema mehe ümber õrn helesinine aura, mis järgmisel hetkel oli juba kadunud. Varjestuse seadmed olid vist väljakonfliktide tõttu lühisesse läinud. Krene skanner hakkas vihaselt surisema. Tõprad kasutavadki sama tehnoloogiat!
„Aeg on koju tulla,“ ütles android vaikselt.
Krene lennutati laia kaarega toa teise serva põrandale pikali. Sõdur kõndis tema poole ja õhulennust toibunud Krene märkas silmanurgast luuraja käes sama seadeldist, millega Thaefa elutuks muudeti. Ta teeskles oimetust ja lasi sõduril veel lähemale liikuda, enne kui proovis äkilise liigutusega androidi poole viskudes tolle pikali tõmmata. Kuid vastane oli selleks valmis ja põikas kõrvale. Krene pööras järsult oma keha ning üritas terve jalaga teise rindkeret tabada. Löök polnud küll kuigi jõuline, aga siiski piisav, et android tasakaalust välja viia. Sõdur sirutas kukkudes käed välja, et Krenest kinni haarata, kuid viimane suutis end kiirelt eemale veeretada. Seejärel haaras mees kabuurist revolvri järele, tehes seda siiski liiga aeglaselt. Android sihtis Krene kätt ja mehe suust kostis karjatus, kui laeng käelaba koos revolvriga otsast kõrvetas.
Sõdur kasutas olukorra ära, haaras maast seadme ning liikus nüüd juba ettevaatlikumalt maas vanduva Krene suunas. „Kapten, oleme küllalt aega raisanud,“ proovis ta veenda.
„Mis kuradi kapten ma sul olen!“
„See kõik pole vajalik. Tulge meiega kaasa ja teid... tehakse korda.“
Krene puhkes hüsteeriliselt naerma, ise androidi eest istukil eemale tagurdades. „Teete mind korda? Mis naljameestega ma viimasel ajal küll kokku satun.“ Seejärel meenus mehele pükste reietaskus olev puss. Jah, parem siis juba selline lõpp...
Android liikus aina lähemale ja ei lasknud kordagi Krene tervet kätt silmist. „Meie luuresalk on iga hetk siin. Teil oleks targem maha rahuneda ja meiega kaasa tulla. Meil on vaja kõiki kodanikke...“
Nende sõnadega hüppas sõdur Krenele peale ja surus seadme vastu mehe rindkeret. Haavatud Krene proovis küll androidi alt välja rabeleda ja taskust pussi haarata, kuid liiga hilja.

* * *

Pärast androidi saadetud teate registreerimist kihutas Ühenduse sõjajõudude 74. luuresalk kohale nii kiiresti kui võimalik. Nende juht leitnant Thaefa oli esimene, kes meheni jõudis. Mureliku pilguga suunas ta analüsaatori maas lebava keha suunas. Kuid Thaefa ilme rahunes koheselt, kui kümmekonna sekundi pärast seadme õrnalt pulseeriv helisignaal katkes ja naise mehaanilisse ajju kandus lakooniline teadete kaskaad: „Subjekti 4B-72-65-6E-65 närvisüsteem Külalise võõrkoodist puhastatud, tarkvara parandus paigaldatud, taaskäivitus initsieeritud...“

*1970. aastal jaapanlasest doktori Mashahiro Mori poolt tehtud analüüs, kus võrreldi inimeste emotsioone seoses liikumatute ja liikuvate nukkude ning masinatega. Kui robotite sarnasus inimestega on jõudnud teatud tasemele, mis on äratuntavuse kadumisele üsna lähedal, tekitavad need enamikul inimestest õõva ja vastumeelsust.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0972)