“Tere hommikust, Mamma!”
Kitsukesse kööki tormanud poiss hüppas hoogu vähendamata poolsõõrikujulisele lauale põlvili ning kallistas Mammat. Mamma oli nii pehme, nii soe ja lõhnas NII hästi. Mamma järele.
“Tere hommikust, kullake!”
Mamma kallistus oli samuti pehme ja soe. See kestis ainult viivu ning hetk hiljem ronis poiss kuulekalt laua pealt maha, et taburetile istuda. Mammale ei meeldinud, kui laua peale roniti. Hommikune tervitus tohtis olla ainus erand muidu kaljukindlast reeglist, et laud on ainult söömise jaoks.
“Magasid sa hästi?”
Lauale ilmus suur kausitäis kuldkollast ja auravat putru. Poiss napsas Mamma käest lusika ning kaevus sellega nii sügavale kui võimalik. Hommikune puder maitses iga kord pisut isemoodi – vahel magusamalt, vahel soolakamalt –, aga alati täpselt sedamoodi, nagu poisile meeldis. Eriti esimene suutäis. Esimene suutäis oli alati kõige parem ning seetõttu püüdis poiss võtta selle ampsu nii suure kuhjaga kui lusikale vähegi peale jäi.
“Hästi... ” mõmises poiss täis suuga ja neelatas. “Ma nägin unes, et ma tegin kaks tagurpidi saltot järjest. Ja sina vaatasid seda pealt ja kiitsid mind.”
“See on ju tore,” naeratas Mamma, siludes poisi sakrimagatud salke taas sirgeks ja kohevaks. Siin-seal tuli välja naksata paar pusa, mis kippusid pikkadesse, õlgadele langevatesse juustesse siginema.
“Kui sa söönud oled, siis võid ju neid saltosid proovida. Sa pead lihtsalt korralikult hoogu võtma. Siis jätkub teise salto jaoks ka kiirust.”
“Ma tean,” noogutas poiss. “See vajab veel harjutamist, aga ma saan sellega kindlasti hakkama.”
Puder sai otsa. Pannud lusika kõrvale, noolis poiss keelega viimased kübemed kausiõnarustest ning haaras teetassi, mille Mamma just lauale oli tõstnud. Tee oli hästi magus ja soe. Võiks öelda isegi, et päris kuum. Seda ei tohtinud väga suurte lonksudega juua, sest siis võis oma suu ära kõrvetada. Ettevaatlikult rüübates valgus üle terve keha mõnus rammestus ning täiskõhutunne.
Mamma pani kasutatud nõud ära.
“Kuidas sul loomekomplektiga läheb?” küsis ta. “Saltosid harjuta enne lõunasööki, võimlemistunni ajal. Praegu on loomekomplekti aeg.”
Poiss krimpsutas nina.
“See uus komplekt ei meeldi mulle!” kurtis ta. “Seal on nii palju vardaid ja pulkasid, et ma ei oska nendega midagi peale hakata. Neid ei saa üksteise otsa laduda – kukuvad ümber ja veerevad laiali. Nagu pallid. Ja klotse on nii vähe...”
“Aga see ongi LOOMEkomplekt. Järsku saab nende varrastega midagi põnevamat teha, kui lihtsalt riita laduda.”
“Eks ma proovin,” ohkas poiss ja pöördus minema. Ta oleks hea meelega kogu päeva Mamma juures köögis istunud, aga Mamma ei lubanud. Kui söögiaeg oli möödas, siis tuli mängida ning harjutada ülesandeid.
Piimjas vahesein paindus lahti ning poiss marssis mossis huultega elutuppa. Pikad ja lühikesed vardad, auguga kettad, erineva kuju ja suurusega kuubikud ning kerad vedelesid põrandal laiali täpsel nii, nagu nad eelmisest õhtust olid jäänud. Poiss mäletas, et eelmisel õhtul oli ta püüdnud neid pikki pulkasid püsti seisma panna, kuid tulutult. See lihtsalt ei tulnud välja. Piisas vähimastki tõukest või kõvasti hingamisest, et kogu ehitis laiali puistata.
Poiss vaatas igatsevalt eemal seina ääres seisvat jooksuratast, kuid see pidi ootama. Mamma oli alati öelnud, et peale söömist ei tohi kohe võimlema hakata. Rikub täiskõhu tunde ära.
Nina krimpsutades võttis poiss kollase, kahe rusika suuruse klotsi ja asetas selle veidi suurema punase kuubiku peale. Eile oli ta terve päeva selle nõmeda komplektiga jännanud ning lõpuks polnud tal Mammale midagi näidata peale tabureti – kolm üksteise kõrvale laotud klotsitorni, mille peale oli asetatud kõige suurem auguga ketas. Päris taburetil keskel seda totrat auku ei olnud, aga Mamma oli teda selle eest ikkagi kiitnud.
Hetkeks tekkis poisil mõte, et võiks proovida Mamma lauda ehitada, aga kiire pilk komplekti osadele kustutas selle idee sama kiiresti kui too oli sündinud. Tal polnud lihtsalt sobilikke osi, millest lauaplaadi siledat, otsekui seinast väljakasvavat poolsõõri laduda.
Eelmine komplekt oli olnud ikka palju parem. Poiss mäletas, et sellega oli ta üles ehitanud terve oma toa mudeli. Läikivmustadest klotsidest said seinad. Köögiseina jaoks pidi ta kasutama kuubikuid, mis olid puhtalt valged ja mis ei kumanud õiget moodi läbi, aga sellised pisikesed erinevused on mudelite juures tavalised. Nagu Mamma ütles. Köögiseina kõrvale maha asetatud plaat tähistas magamisaset ning vastasseina ääres seisev kõrge tahukas pidi olema pesula, nagu see paistis eemalt vaadatuna. Tegelikkuses ümbritsesid seinad pesuruumi ainult siis kui tal sinna asja polnud. Piisas poisil vaid pisut lähemale tulla, kui mattmustad katted vaevumärgatavaks võbeluseks hajusid.
Ainult jooksuratas jäi tookord tegemata.
Poiss silmitses uues komplektis olevaid kettaid, mis oleks jooksuratta kujutamiseks ülihästi sobinud. Kui oleks talle alles jäetud need suured mustad klotsid, millest oleks saanud seina ehitada. Tõsi küll, päris õige ratta moodi polnud ka need kettad. Jooksuratas oli seest tühi – nagu oleks hiigelsuur teetass põhjapidi seina külge kinnitatud. Kettad olid aga teistsugused. Neil oli küll ka keskel auk, aga see oli nii kitsuke, et sinna poleks parimagi tahtmise juures keegi jooksma mahtunud.
Tüdinud ilmega ladus poiss klotse üksteise otsa. Torni ehitamine ei olnud enam loome – seda oli ta teinud juba oma kõige esimese komplektiga. Aga midagi targemat ei tulnud tal lihtsalt pähe. Pealegi olid needki vähesed tahukad inetult augulised ja valmis püramiid sai kole nagu pahandusepäeva puder, mis süüa ei maitsenud ja mida oli tükk aega lusikavarrega sorgitud.
“Pole viga,” lohutas Mamma. “Mine võimle natuke, ehk tulevad pärast seda paremad mõtted!”
See oli üks Mamma erioskustest. Kuigi ta ei lahkunud kunagi oma kohalt köögilaua taga, nägi ja kuulis ta kõike, mida poiss tegi. Ja võis sinuga vaikselt vestelda otsekui seisaks ta otse selja taga.
Kergendustundega jättis poiss madala tornikese omapead. Üheainsa hüppega viskus ta üle terve toa ning järgmise sammu tegi ta juba jooksurattas.
Maheda surinaga hakkas ratas tiirlema. Rattapõhjale maalitud valge triip, mis omapead seistes alati põrandat puudutas, vupsas üle poisi pea ning seejärel taas päkkade alt läbi. “Üks, kaks, kolm...” luges poiss joostud ringe.
Peale kümnendat ringi muutus triip õrnkollaseks. Värvivahetus oli nii vaikne, et kui poiss poleks seda oodanud, siis oleks ta suure tõenäosusega asja kahe silma vahele jätnud. Nüüd aga pilgutas salamahti ta köögiukse poole silma ja lisas tempot.
“Tiks, tiks, tiks...” pilkus rattatriip järjest kollasemaks haarates juurde ka veidi rusket ja pruuni värvitooni. Poisi kergelt niiskele kehale ilmusid pärlendavad higipiisad, mis kiiresti ennast kogusid ja mööda nahka alla voolama hakkasid. Kui poiss endal käega üle kõhu ja rinna tõmbas, kogunes peopessa nii palju vett, et seda oleks võinud kasvõi juua. Kui see ainult nii soolane poleks olnud.
Ratta piisavalt punaseks ajanud, hüppas poiss maha ja jätkas painutustega. Sõrmeotstega varvastest kinni võtta polnud mingi probleem. Kallutanud ennast viimase võimaluseni tagurpidi, lasi poiss kätel tuhmi mütsuga põrandale toetuda ning seisis mõne hetke asendis, mida Mamma kutsus sillaks. Siis lükkas ta jalad maast lahti ning püüdis kätel seistes tasakaalu jääda.
“Sa pead ennast rohkem rõngasse keerama,” lausus Mamma, kui poiss valusasti maad tabanud kanda masseeris. “Või siis tugevamalt tõukama. Praegu ei jõudnud jalad piisavalt kõrgele.”
Poiss noogutas. Loomulikult oli Mammal õigus! Tal oli alati õigus.
Lihased surisemas lonkis poiss toanurka, kus sai poste tõsta. Eemalt vaadates polnud selles toanurgas midagi huvitavat, aga lähemale astudes võis näha põrandale joonistatud erineva läbimõõduga tumedaid sõõre.
Poiss lükkas näpu keskmise suurusega sõõri sees olevasse õnarusse. Mõnusalt kare ja täpselt poisi pihu mõõtu käepide libises oma pesast välja ning klõpsas püsti. Poiss haaras sellest parema käega kõvasti kinni ning pingutas lihaseid.
Esimene jupp postist tuli põranda seest lihtsalt välja. Tuli ainult jalad sirgu ajada ning püsti tõusta. Alles siis läksid asjad keeruliseks.
Hinganud kaks korda sügavalt sisse ja lasi poiss põlved veidi lõnksu ja rebis siis käepidet hooga ülespoole. Vaikse sahinaga kerkis post põrandast välja. Kui see oli juba puusa kõrgusele tõusnud, laskus poiss kiiresti kükakile ning pööras kätt. Õige ajastus oli siin väga oluline, sest hetk hiljem toetus kogu posti raskus juba tema pihu peale.
Nüüd tuli jälle püsti tõusta. Seda tuli teha hooga, sest siis oli lihtsam käsi lõpuni üles suruda. Poiss lasi postil hetke täies pikkusest püsti seista, et Mamma seda näeks ning hüppas siis eemale. Vaikselt sahisedes vajus post tagasi põrandasse ning hetk hiljem polnud temast midagi näha peale tumeda sõõri. Poiss raputas kätt ning tõstis posti veel kord üles. Seekord vasaku käega.
Mamma ei öelnud midagi, aga poiss teadis, et Mamma vaatab teda. Kiitvalt.
Sõõrid põrandal olid erineva suurusega. Väiksemaid polnud enam mõtet tõsta – nende kergitamiseks ei olnud vaja hoogu võtta, ega isegi mitte lihaseid pingutada. Suurematega polnud ta jõudnud kaugemale kui lihtsalt põrandast välja kergitamine. Põlvest veidi kõrgemale. Ja kõige suuremat sõõri polnud poiss veel proovinudki.
Mõtlikult näppis poiss suure sõõri käepideme välja. Ka käepide oli suur – sellest sai kohe kahe käega kinni võtta. Hoolikalt seadis poiss ennast posti kohale, jalatallad vastu maad, selg sirgu ja käed võimalikult keha ligi. Nii rasket posti kätega ei tõsta, seda tuli teha jalgade jõul. Poiss õõtsutas ennast veidi üles-alla, sulges silmad ning tõõ…õõstis!
Jäme post tõusis põrandast võib-olla käelaba võrra välja, enne kui poisi pihud lahti libisesid ning ta istuli eemale lendas.
„Tubli!“
Rahulolevalt ajas poiss ennast taas püsti. Mamma oli tema ponnistust märganud. Loomulikult pani ta kõike tähele, aga kiitust avaldas ainult siis, kui poiss oli millegi saavutamiseks tõeliselt pingutanud.
Tasane pakitsus kubemes muutus järjest tungivamaks. Poiss tuli postide juurest ära ning kükitas pesunurka, kus lisaks higi maha uhtumisele sai endast kõik üleliigse välja lasta. Pärast pidi ennast küll hoolikalt pesema – nii pealt kui alt. Selle koha pealt oli Mamma väga range. Ükskord, kui poisil oli kõht väga tühi, oli ta üritanud ilma pesemata kööki hiilida, aga Mamma oli teda ukse pealt tagasi kupatanud.
Peened veejoad, mis hakkasid igast küljest pritsima niipea, kui poiss oli maha kükitanud, asendusid mõne aja pärast sooja õhuga. Poiss sirutas ennast, et pesuvesi maha voolaks ja nahk kuivaks. Lihased mõnusalt surisemas pööras ta ringi ning hüppas. Tagurpidi saltot.

* * *

Lõunane puder oli alati soolane ja selle sees olid võrratud krõmpsutükid, mida tuli närida. Poiss ahmas esimese suure-suure suutäie putru suhu ning saatis lusika kiiresti järgmise järele. Mamma silmitses heatahtlikult kiiresti kahanevat toiduhulka ning ootas rahulikult, kuni kauss läikivtühjaks sai.
“Mul on sulle täna uudis,” ütles ta poisile puljongitassi ulatades. ”Sulle tuleb homme külaline.”
“Mis see külaline on?” päris poiss piiludes kahtlustavalt üle tassiserva. Ta ei olnud uue loomekomplektigagi veel hakkama saanud ja nüüd läksid asjad veel keerulisemaks.
“Külaline ei ole mitte kes, vaid mis,” selgitas Mamma. “Ta on inimene. Nii nagu sinagi oled inimene. Ta tuleb siia selleks, et te koos mängiksite.”
“Mismoodi koos?” muutus poiss ärevaks. “Mul on ainult üks loomekomplekt ja jooksuratas. Sinna rattasse ei saa kahekesi minna! Ei mahu!”
“Te ei peagi kahekesi koos jooksurattas jooksma,” lausus Mamma. “Te võite seda teha kordamööda. Aga loomekomplektiga SAAB koos mängida. Tema oskab loomekomplektiga palju rohkem teha kui sina – sa võid tema käest palju huvitavat teada saada.”
Poiss mõtles asja üle järele, kulmud kipras. Uudis oli nii põrutav, et ta unustas isegi oma puljongijoomise, kuigi puljong oli täpselt niisama maitsev kui alati.
„Ma ei taha Külalist!“ teatas ta lõpuks. „Kui Külaline tahab ka putru süüa, siis mulle ei jätku! Minu kõht jääb tühjaks!“
„Ära selle pärast muretse!“ naeris Mamma. „Mul jätkub putru nii sulle kui temale. Ja puljongit on ka piisavalt.“
Punastades kahmas poiss oma puljongitassi ja kulistas kiiresti lõpuni. Mitte, et ta oleks Külalise tulekut peljanud. Lihtsalt Mamma meelest pidi alati kõik korralikult ära sööma. Kui midagi alles jäi, hakkas Mamma muretsema ning kontrollis kas poisil ei ole midagi viga.
„Aga mis siis saab kui see Külaline mulle ei meeldi? Kas ta läheb siis jälle ära?“
„Kui ta sulle ei meeldi, siis ta läheb ära jah,“ noogutas Mamma. „Ja kui sina temale ei meeldi, siis ta läheb samuti ära.“
Poiss ajas silmad pärani.
„Mina pean Külalisele meeldima? Miks?“
„Kui sina talle ei meeldi, siis ta läheb enda tuppa tagasi. Koos mängida saab ainult siis, kui teineteisele meelditakse. Ma arvan siiski, et kui te olete teineteisega veidi harjunud, siis hakkate teineteisele meeldima ning teil on tore koos olla.“
Poiss ei vastanud. Mamma teadis neid asju alati palju paremini.
„Millal Külaline tuleb?“
„Ta on juba teel. Kui sa homme hommikul ärkad, siis on ta juba siin.“
Poiss noogutas. Kõik uued asjad tulid hommikul. Ja vanad asjad läksid ära öösel. Tema uus (ja mitte üldsegi huvitav) loomekomplekt oli ühel hommikul lihtsalt mängunurgas riiulil oodanud. Samas kohas, kuhu ta eelmisel õhtul Mamma soovil kõik vanad klotsid oli kokku korjanud. Ja enne klotse oli ta – poiss pingutas oma mälu – mänginud millegi pehme ja suurega.
Ta oli tükk aega lohutamatult nutnud, kui see suur ja pehme oli öösel ära läinud.
„Kas Külaline on ka suur ja pehme?“
Mamma naeris.
„Küll sa hommikul näed.“

* * *

“Mamma...”
Magusalõhnalisest unest ärkamine oli raske. Uudishimust ärevil poiss oli õhtul tükk aega oma asemel vähernud. Kui uni siiski ei tulnud, oli ta läinud Mamma juurde lohutust saama. Mamma oli silitanud ta pead ning poiss oli hinganud sisse Mamma magusat lõhna, mis silmalaud raskeks tegi ning kõik ärevad mõtted minema viis. Kuidas ta tagasi oma asemele oli läinud, seda ta ei mäletanud.
Poiss hõõrus nägu. Udused silmad vajasid rusikatega nühkimist, et uneliiv silmanurkadest kätte saada. Unenäod, millest ta tegelikult mitte midagi ei mäletanud, ei tahtnud ära minna ning jäid veel tükiks ajaks keset tuba kükitama. Ja itsitama.
Külaline!
Poisi unisus oli ühe hetkega kadunud. Ehmunult põrkas ta asemelt käpukile ning surus ennast vastu seina.
Külaline kükitas keset tuba. Ta oli nähtavasti juba tükk aega poisi ärkamist oodanud, sest loomekomplekt, mille poiss oli eelmisel õhtul Mamma käsul ilusasti kokku koristanud, oli uuesti laiali pillutatud. Pulgad ja aukudega klotsid segamini.
See ei olnud aus!
See oli poisi tuba! Mitte kunagi, kohe täiesti mitte kunagi polnud keegi tema tuppa tulnud. Isegi Mamma mitte – tema istus oma kohal keset köögilauda ning ei liikunud sealt mitte kuhugi. Ja see loomekomplekt oli olnud kokku koristatud!
Poiss põrnitses altkulmu Külalist. Poisi kiired liigutused olid Külalist vist ehmatanud, sest ta oli veidi eemale tõmbunud ning ühe pika pulga pihku haaranud. Poisil käeulatuses polnud midagi peale padja. See polnud küll see, kuid poiss haaras selle siiski pihku.
Külaline hakkas jälle itsitama.
“Sa oled teistsugune!”
Külalise hääl oli veider. Üldse mitte selline nagu Mammal. Mamma hääl oli mahe ja rahulik. Isegi siis, kui ta poissi noomis, tundis poiss, et tegelikult Mamma ikka armastab teda. Ja kui Mamma naeris, siis oli tema naer lõbus, mitte selline… itsitamine.
„Mamma ütles, et sa oled samasugune nagu mina! Miks sa siis selline teistsugune oled?“
„Phähh!“ Poiss tegi Külalisele grimassi. „Hoopis SINA oled teistsugune!“
Mamma oli lubanud, et Külaline on inimene. Mitte selline suure peaga üleni must elukas. Külalise kräsuskarvaline pea oli vähemalt kaks korda suurem kui poisi oma ja tema nahk oli süsimust! Mitte tume nagu Mammal – poiss oli ükskord oma käsivart Mamma käega võrrelnud ning leidnud, et Mamma nahk on tema omast palju tumedam – külaline oli isegi Mammast veel palju-palju mustem!
Aga Mamma ei eksi kunagi! Järelikult oli öösel keegi õige Külalise ära viinud ja asemele jätnud selle… mustpea.
Poiss naeratas endamisi selle vahva sõna üle, mille ta oli välja mõelnud. „Mustpea!“
„Valgenahk!“
Külaline näitas poisile keelt. Tema mustade huulte vahel tundus pikalt välja sirutatud keel eriti roosa ja inetu. Mamma oli poisile öelnud, et keele näitamine on kole ebaviisakas ning Külalise tegu tegi poisile väga hästi selgeks, kui kole asi selline ebaviisakus siis tegelikult on.
Aga tema ei ole ebaviisakas, Mamma teab!
Üleolevalt viskas poiss padja nurka ning ajas ennast püsti. Õhtul joodud tee pakitses ning tahtis välja saada. Külalist silmist laskmata marssis poiss pesunurka ning kükitas veejugade keskele. Pesunurgas käies tuli ennast alati korralikult pesta ning Külalisele tuli see hästi selgeks teha, rumal ja ebaviisakas, nagu ta on. Võib-olla saab sellest Külalisest ka inimene, kui ta üks kord korralikult puhtaks pesta ja pea väiksemaks teha.
„Tulge sööma!“
Mamma hääl oli mahe ja rahulik nagu tavaliselt. Tavaliselt oleks poiss kohe peale ärkamist Mamma juurde kööki jooksnud ja Mammat kallistanud, kuid nüüd oli Külaline selle plaani ära rikkunud. Mamma kallistamine lihtsalt ei ole enam see, kui keegi vaatab pealt ja itsitab.
Külaline kargas püsti.
„Sa magasid nii kaua! Mamma ütles, et ma pean ootama, kuni sa üles ärkad, ja siis ta annab mulle süüa. Ja mul on kõht nii tühi!“
Poisi kõht oli ka tühi. Ta ei pannud seda enne tähele, aga nüüd, kus Külaline ise ütles, et oleks äärepealt tema pudru ära söönud, tundis ta ennast kohutavalt näljasena.
„See on MINU puder!“
Poiss ei mallanud oodata, kuni soojad õhujoad teda kuivatavad, vaid hüppas pesulast välja. Külaline oli juba poolel teel kööki ning poiss pidi kõvasti pingutama, et enne teda Mamma laua juurde jõuda. Köögisein nende ees rullus lahti kiiremini kui tavaliselt, kuid sellest hoolimata jäi ukseava kitsaks.
„Ai, valus on!“
Külalise pea võis olla küll suur, kuid tegelikult oli ta poisist palju väiksem ja kergem. Vähimagi vaevata suutis poiss Külalisega uksel kokku põrgates teda eest ära lükata.
„Rahu, rahu!“ manitses Mamma ning tõmbas käe pudrukausiga tagasi. „Niimoodi ei ole ilus teha! Mul on piisavalt putru teile mõlemale, aga ma ootan, et te mõlemad viisakad oleksite.“
Poiss istus solvunult oma taburetile. Tema ei olnud ebaviisakas, Külaline oli! Alles nüüd pani ta tähele, et Mamma laua ääres oli kaks taburetti – üks talle ning teine Külalisele, kes ennast nohisedes põrandalt püsti ajas. Mamma ootas, kuni nad mõlemad rahulikult istuma said, ning ulatas siis neile pudrukausid. Poiss krabas enda kausi kähku pihku ning haaras Mamma sõrmede vahelt ka lusika, mis oli sinna otsekui õhust tekkinud. Kiiresti toppis ta suu putru täis ning neelatas, et järgmisele lusikatäiele ruumi teha.
„Ära kiirusta!“ noomis Mamma. „Sa ei tunne niimoodi üldse pudru maitset ja võid selle endale kurku tõmmata.“
Poiss ei vastanud. Tema liigutused muutusid veidi rahulikumaks, kuid vaba käsi hoidis endiselt kõvasti-kõvasti kausi servast kinni. Puder oli küll väga hea, nagu tavaliselt, aga see esimese suutäie maitse oli kadunud. Ja Mammale oli jäänud „Tere hommikust!“ ütlemata.
„Mamma…“
Poiss vaatas üllatunult oma kõrval istuja poole. Külaline rääkis TEMA Mammaga. Sellisel nõudlikul häälel.
„Miks ma pole saanud seda uut loomekomplekti, mida sa mulle lubasid? Ma olen nendest pulkadest ja klotsidest juba tüdinenud. Nendega ei ole võimalik enam midagi huvitavat teha.“
„Üksi võib-olla tõesti mitte, kullake,“ vastas Mamma. „Aga kui te koos mängite, siis võib-olla tuleb teil kahe peale veel huvitavaid mõtteid.“
Poisi suu jäi ammuli.
„MAMMA!“
„Jah?“ Mamma naeratas lahkelt ja pöördus poisi poole. „Mis on, kullake?“
Poiss ei osanud vastata. Ta tahtis küsida, aga ei osanud ka küsida. Mamma istus endiselt oma kohal laua keskel, aga Poisile tundus, nagu oleks vaid hetk tagasi olnud Mammasid kaks. Erineva häälega, erineva olekuga. Ja erinevate „Kullakestega“.
Poiss pani suu kinni. Siis tegi ta selle uuesti lahti ning pistis sinna suure-suure lusikatäie putru, olgugi, et isu oli tal kuhugi kadunud.
Mamma vaatas sööjaid oma leebe naeratusega.
„Ma tean, mida te tunnete!“ lausus ta ja korjas tühjad pudrukausid kokku. „Kaaslasega koos olemine on asi, mis vajab harjumist. Te peate õppima koos mängima, koos sööma ja koos elama. See võib olla keerulisem, kui uue loomekomplektiga harjutamine. Te peate õppima oma asju jagama, need on nüüd teile kahe peale ühised.
Jooge oma puljong ära ja minge mängige ilusasti!“

* * *

Poiss lebas käsipõsakil põrandal ja vaatas, kuidas Külaline klotse kokku pani. Mamma oli neil soovitanud küll koos mängida, kuid Poisi osa oli piirdunud vaid esimese klotsi väljavalimisega. See oli suur, kollane ja siledate külgedega plaat, milles oli kõige vähem neid totraid auke. Ainult kaks tükki serva peal, mis jooksid läbi plaadi ning tulid teisel pool uuesti välja.
Külaline valis pulga ning ketta. Pulk oli lühike ja ketta keskel oli pisike auk – palju väiksem kui see, mis oli suure klotsi sees. Osava liigutusega pistis Külaline pulga otsapidi auku ning surus kõvasti kinni. Pulga teine ots libistati läbi poisi valitud klotsi ning kinnitati seejärel teise samasuguse ketta külge.
Poissi silmad läksid suureks.
„Mis asi see on?“ päris ta. „Ma ei tea ühtegi asja, mille moodi see oleks.“
„See ei peagi millegi moodi olema,“ vastas Külaline. „Ta lihtsalt on.“
Rääkides oli Külaline veel ühe pulga koos ketastega klotsi teise serva kinnitanud. Veider … asi … seisis nüüd kettaservadel ning ei kukkunud üldse pikali nagu kettad ja pulgad Poisi käes olid teinud. Tüdruk vaatas hetke oma kätetööd ning lükkas selle siis Poisi poole.
Kõrinal hakkas asi veerema.
Poiss kargas püsti ning tõmbus eemale. Vähe ei puudunud, et Külalise ehitatud imelik ketasklots oleks tal üle varvaste kihutanud.
„Kas see…?“ Poiss ei osanud küsida. „Kas sa oskad veel midagi ehitada? Mina ei osanud nende pulkadega midagi pihta hakata.“
„See on ju lihtne,“ vastas Külaline. „Komplektis on pulgad ja klotside sees on augud. Eelmises loomekomplektis ei olnud ei pulkasid, ega auke – järelikult peavad pulgad minema aukude sisse. See oli ESIMENE asi, mida ma selle loomekomplektiga õppisin.“
Poiss nügis varbaga Külalise ehitatud asja, mis oli seinani veerenud, selle vastu põrganud ja siis temani tagasi jõudnud. Äkilise mõtte ajel astus ta vasaku jalaga klotsi peale ning andis paremaga hoogu.
„Jeeeee…“
Poiss jõudis silmanurgast vilksamisi näha Külalise üllatunud nägu. SELLE peale polnud jälle tema tulnud. Siis kaotas poiss tasakaalu ning lendas klotside vahele põrandale.
„Sellega saab veereda!“ teatas poiss uhkelt kui oli ennast püsti ajanud. „Nagu pall veereb, aga kaugemale.“
„Kas sa said haiget?“ päris Külaline ning vaatas murelikult kuidas poiss oma põlve mudis.
„Oh, mitte eriti,“ lõi poiss käega. „Saltot hüpates olen ma palju valusamalt kukkunud. Kas sina oskad tagurpidi saltot hüpata?“
„Mismoodi seda saltot hüpatakse?“
Poiss näitas. Kolm kiiret sammu seinani, seejärel kaks sammu seina peal ning maandumine taas jalgadele pärast seda, kui varbad oleks äärepealt lage riivanud.
„On ju vahva,“ säras poiss. „Mamma ütles, et ma oskan seda VÄGA hästi!“
„Las ma proovin ka…“
„Parem mitte,“ Mamma hääl kostis jälle otsekui selja tagant. „Saltod ja akrobaatika on poistele. Sina ei ole seda harjutanud ning võid väga valusasti kukkuda. Sa võid isegi nii katki minna, et mina sind enam parandada ei oska.“
Külalise nägu tõmbus mossi.
„Te harjutage parem midagi muud,“ lohutas Mamma. „Näiteks seda käruga sõitmise trikki. Ainult koristage enne loomekomplekt kokku, siis ei jää midagi ratta ette.“
„Käru“ – poiss jättis uue sõnad hoolikalt meelde. Mõnikord ta imestas, et kust Mamma alati kõigile asjadele need õiged nimed leiab, aga… Mamma teadis ju kõike.
Loomekomplekti kokkukoristamine oli igav ülesanne. Mõnikord tundus poisile, et see on peaaegu nagu karistus, aga Mamma oli talle kinnitanud, et koristamine on oluline töö. Nagu peseminegi.
„Korista sina,“ pakkus poiss Külalisele. Tema oli enne Külalise tulekut loomekomplekti kokku korjanud ning Külaline oli olnud see, kes selle uuesti laiali ajas. „Ma näitan sulle, kuidas ma posti tõstan. Seda kõige suuremat“
Vastust ootamata marssis poiss postide juurde ja koukis kõige suurema posti käepideme põrandast välja. Hoolikalt asetas ta ühe jala ühele ja teise jala teisele poole sõõri, haaras siis otsustavalt kahe käega käepidemest kinni ning …
„Häh!“
Külaline ei kiitnud teda! Mamma oli teda selle posti tõstmise eest kiitnud, aga külaline ei teinud teist nägugi.
„Nii palju suudan ka mina seda tõsta. Võib-olla isegi rohkem.“
„Sina…!“ poiss vaatas uskumatu pilguga Külalise poole. „Sa oled ju minust palju väiksem ja nõrgem. Isegi saltot ei oska hüpata.“
„Posti tõstmine ei ole salto hüppamine,“ nähvas Külaline.
„Näita!“
„Ja näitangi!“
Külaline kahmas maast kaks klotsi ja kõige pikema pulga. Klotsid asetati kahele poole posti. Pulga ots käis käepideme alt läbi ning toetus madalama klotsi peale. Teisest otsast hoidis Külaline kinni ning tõstis selle siis pealtnäha pingutamata nii kõrgele kui käed ulatasid.
Sahinal libises kõige suurem post põrandast välja. Peaaegu sama palju kui poiss teda tõstnud oli.
Ettevaatlikult nihutas Külaline pikka pulka niimoodi, et see kõrgema klotsi peale toetus. Siis surus ta pulgaotsa uuesti alla tagasi.
„Mamma ütles, et see on kang,“ lausus Külaline, kui oli posti taas põrandasse lasknud vajuda. „Niimoodi ei ole see üldse raske.“
Poiss vahtis suurt posti, nutuklimp kurgus. Külaline oli üheainsa liigutusega kogu tema pingutuse ära rikkunud. Kogu tema suur vaev ja pingutus näis Külalise triki kõrval nii välja … tühine.
Löödult lonkis ta pesuruumi ja kükitas maha. Külalise kõrvale, kes oli juba enne teda seal koha sisse võtnud.
„Miks sina sedasi pulga seest pissid?“
Segaduses vaatas poiss Külalise poole.
„Aga mismoodi sina siis seda teed?“
„Tavaliselt!“ vastas Külaline ennast pesema asudes. „Nii nagu peab.“
Poiss kummardus, et Külalise jalgade vahele kiigata. Ta vaatas küll hoolikalt, aga ei näinud seal mitte midagi.
„Aga kus siis sinul see pissimise riist on?“
„Milleks? See on ju ebamugav.“
„Minul küll ebamugav ei ole!“
„Las ma uurin!“
Külaline sirutas käe välja ja katsus.
„Veider,“ ütles ta. „Kuidas sa sellise pulgaga käia saad.“
„Ta ei ole alati selline. Ainult siis kui teda silitada. Ma mõnikord silitan teda ja siis ta läheb niimoodi suureks ja kõvaks. Muidu on ta pehme ning ei sega üldse.“
Poiss sirutas ettevaatlikult käe välja ja katsus Külalist.
„Sul ei ole siin mitte midagi.“
„Mul on seal auk.“
Külaline mõtles veidi.
„Pistame õige sinu pulga minu augu sisse. Vaatame, mis juhtub.“
„Milleks?“
„Mängime! Sa ju tead – et midagi huvitavat teha, peab alati pulgad aukude sisse panema. Muidu ei ole pulkadega midagi teha.“
Poiss ei vastanud. Külaline oli uue loomekomplektiga palju targem kui tema.
„Proovime!“
See oli palju keerulisem kui alguses näis. Kõigepealt tuli tükk aega võimelda, et ennast sobivasse asendisse seada. Siis selgus, et Külalise auk on pisike ning poisi pulk ei taha sinna kuidagi ära mahtuda. Aga selleks ajaks oli poiss juba nii õhevile läinud, et ei mallanud enam ettevaatlik olla.
Raksti, surus ta ennast kõvasti Külalise sisse.
„Ai, valus on!“ karjatas külaline ja tõukas poisi endast eemale. „Vaata, sa tegid mind katki!“
Nuuksudes tormas Külaline kööki Mamma juurde.
Süüdlaslikult kükitas poiss uuesti pesuruumi põrandale ning lasi veejugadel pahanduse punased plekid minema uhtuda. Läbi avatud köögiukse nägi ta, kuidas Külaline jalad laiali Mamma ees laual istus. Ja Mamma ei pahandanudki temaga! Poiss tundis ennast veel õnnetumalt – tema ei tohtinud kunagi niimoodi laua peal olla!
„Ära muretse,“ lohutas Mamma teda vaikselt seljataguse häälega. „Ma parandan Külalise kohe ära. Täna mängige midagi muud, aga homme võite seda pulga ja augu mängu mängida nii palju kui soovite. Siis ei ole see enam valus.“

***

„Mustpea!“
Poiss tõmbas enda kõrval magavat Külalist enda vastu ning kallistas teda. Külaline oli nii soe, nii pehme ning lõhnas NII hästi. Isegi paremini kui Mamma.
„Valgenahk,“ kihistas külaline. Tema silmad olid küll kinni, kuid nähtavasti oli ka tema juba ärkvel. Tema põlved vajusid laiali ja poiss kiirustas mängukutset vastu võtma.
„Tulge sööma,“ kutsus Mamma köögist kui nad olid lõpetanud ja ennast korralikult puhtaks pesnud.
Rõõmsalt lõkerdades lippasid poiss ja Külaline köögilaua äärde. Kahekesi koos köögiuksest läbi pugedes müksas Külaline poissi ning poiss müksas vastu. Külaline ei olnud enam nii väike ja kerge nagu ammu-ammu tagasi. Ta oli hakanud kasvama ning varsti võis oodata, et ta on sama raske kui poiss.
Mamma naeratas neile ning ulatas pudrukausid ja lusikad.
Külalise puder oli teistsugune. Nad olid mõlemad teineteise putrusid maitsenud ning kuigi ka teise puder oli hea, siis enda puder maitses ikka paremini. Mamma oli neid lohutanud, et nii see peabki olema. Nad on küll sarnased, aga samas ka erinevad. Ja nende maitsed on erinevad. Mamma teab seda ning pakub just seda putru, mis kummalegi kõige parem on.
Poiss helpis isukalt oma putru süüa. Külalisel ei olnud aga millegipärast isu. Tujutult sonkis ta oma pooleldi söödud pudru sees ja pillas siis äkki lusika lauale.
Öakkk!
Poisi suureks ehmatuseks viskas Külaline järsku kogu söödud pudru tagasi lauale. Natuke sellest sattus ka kaussi, kuid enamus vedeles laua peal ning paar piiska olid isegi põrandale tilkunud.
„Kas sul on midagi viga?“ ehmatas Poiss. „Mamma, tee Külaline terveks!“
„Rahu-rahu, kullakesed!“ vastas Mamma ja pühkis täpse ning kiire liigutusega laua puhtaks.
„Kas sul on süda paha?“ küsis ta Külalise käest. Too noogutas vastuseks ning lükkas pudrukausi eemale.
„Ma ei taha seda putru enam süüa.“
„Ära söö,“ lohutas Mamma. „Võta joo parem natuke, see teeb sulle head.“
Külaline võttis Mamma käest tassi ja lonksas sellest natuke. Teise lonksu järel tõmbus tema nägu aga kõveraks ning uuesti purskas kunagi söödud toit lauale.
„Mamma, mis Külalisega on?“ nuttis poiss.
„Ära muretse!“
Mamma hääl oli rahulik. Ta ei vaadanud poisi poole ning poiss tundis ennast eemaletõugatuna. Natuke. Külaline oli katki ning Mamma pidigi ainult temaga tegelema, et teda taas terveks teha. Küll ta pärast on jälle poisi oma.
Mamma hoidis külalise pead ettevaatlikult oma käte vahel ning toetas selle siis taas puhtaks pühitud laua peale.
„Ta nüüd magab natuke ning siis on jälle kõik korras,“ lausus Mamma rõõmsalt. „Ma arvan, et ka sina võiks natuke magada?“
Kuulekalt sirutas poiss ennast mamma käte vahele ja hingas sisse Mamma rasket magusat lõhna. Seda oli palju rohkem kui tavaliselt ning nii magus polnud see lõhn veel kunagi varem olnud. See…

***

„MAMMA!“
Erutatult tormas Poiss kööki.
„Mamma, kus Külaline on?“
„Tere hommikust, kullake!“ naeratas Mamma. „Külaline läks oma koju tagasi. Te mängisite koos nii hästi, et nüüd on tal aeg veidi omaette olla.“
„Miks Külaline koju läks?“ karjus poiss. „Ma ei taha, et ta ära läks!“
„Tema Mamma ootas teda,“ vastas Mamma kerge kurbusega hääles. „Seni kuni ta siin oli, olin mina tema Mamma eest, aga nüüd on ta taas oma Mamma juures.“
„Siis lähen mina tema juurde! Ma tahan Külalisega koos olla. Temaga mängida!“
„Külaline saab varsti endale uue mänguasja. Ta mängib sellega veel tükk aega ja sinule ei oleks see huvitav. Sina võid endale mängimiseks uue loomekomplekti saada. Veel huvitavama kui see eelmine.“
„Ma ei taha uut komplekti!“
„Ole nüüd kena poiss ja käitu ilusasti!“ noomis Mamma. „Kui sa oled hea poiss, siis tuleb sulle varsti uus külaline. Siis saad sina talle õpetada kõiki neid mänge, mida sa juba oskad.“
„Ma ei taha teist Külalist! Ma tahan oma Mustpead!“ trampis poiss jalgu ja tormas köögist välja.
Poisi seisis keset tuba ning mõtles, kuhu võis küll Külaline minna. Postid peitsid ennast põranda sisse. Loomekomplekti jaoks oli pisike riiul seina sees. Jooksuratas oli nii tihedalt vastu seina, et selle taha ei mahtunud ka kõige peenem pulk veerema. Tema ase oli lihtsalt pehme põrand, pehmem kui ülejäänud toas, ning pesunurk koht, kus vett pritsis.
Poiss loopis loomekomplekti riiulist välja. Riiul oli kitsuke – ta teadis seda, kuna oli kunagi püüdnud sinna sisse ronida –, aga see oli ainus koht tema toas, kuhu oleks saanud midagi peita. Loomulikult oli riiul tühi ning selle tagasein sama sile ja kõva, nagu ülejäänud toal.
Poiss tagus rusikatega vastu seina. Tuhmid mütsud panid tema käed valutama, aga ta ei jätnud järele, enne kui oli kogu toale ja köögile tiiru peale teinud. Ta ei ulatanud laeni, kuigi ta üritas hüpata nii kõrgele kui vähegi võimalik. Õnneks oli loomekomplekti kõige pikem pulk nii pikk, et sellega sai ka lage prõmmida.
„Kõik asjad lähevad ju ära öösel,“ nuuksus poiss. „Miks siis Külaline hommikul ära läks?“
Mamma ei vastanud. Poiss põrnitses avatud köögiukse vahel rahulikult laua keskel istuvat Mammat ning tema käed tõmbusid rusikasse.
Mamma oli süüdi! Mamma oli poisile oma magusat lõhna andnud, et öö juba hommikul tuleks ja Külaline saaks ära minna. Ja tegelikul ei tahtnud Külaline ära minna, Mamma pani teda magama! Kindlasti viis Mamma Külalise ära ja see uks on seal Mamma selja taga. Miks Mamma muidu niimoodi kogu aeg ühe koha peal istub. Ta valvab seda ust, mille kaudu asjad tulevad ja vanad asjad ära lähevad. Kui see uks kusagil mujal oleks, siis oleks poiss selle ju ammu avastanud!
Poiss tormas kööki.
„Mamma, tule ukse eest ära!“
„Rahune, kullake!“ naeris Mamma. „Minul ei ole siin ühtegi ust.“
„Tule eest ära!“ nõudis poiss ja ronis laua peale. „Ma tahan oma Külalise juurde minna.“
„Niimoodi laua peale ronida ei ole ilus,“ vibutas Mamma poisile sõrmega. „Palun mine maha!“
„TULE EEST,“ röökis poiss ning virutas kepiotsaga Mamma selja taha. Sein kumises. See oli hoopis teistmoodi kumin, kui poiss senimaani kuulnud oli.
„Ma ei saa eest ära tulla, see siin on minu koht!“ ütles Mamma. Tema hääl oli ootamatult terav ning selles oli tunda läheneva karistuse kõla. Poiss ei mäletanud, millal Mamma teda viimati karistanud oli, kuid see kõla tuletas talle meelde, et oli olemas selline asi nagu karistus!
„KÜLALINE!“ lõugas poiss ning nügis Mammat kõrvale. Mamma ei liikunud mitte kriipsuvõrdki. Poiss üritas Mammat käest sikutada ning kui ka see ei aidanud, siis lõi teda jalaga. Mamma oli küll pehme, kuid see oli ikkagi valus.
„Rahune!“ nõudis Mamma ning sirutas käe poisi poole. Poiss kuulis tasast sisinat kui Mamma sõrmeotsast hakkas magusat lõhna immitsema.
„Nnnghh“
Poiss tõukas Mamma käe eemale ja üritas hinge kinni hoida. Mamma magus lõhn pani magama ja kui tema magab, siis viiakse jälle midagi minema. Näiteks loomekomplekt. Karistuseks.
Vihaselt virutas poiss veel kord kepiotsaga vastu seina Mamma selja taga. Ilmselgelt oli see sein teistsugune – see vetrus ning lisaks kuminale kostus sealt ka nõrka klirinat. Nagu oleks teetass ümber läinud.
Kui ainult Mamma eest ära saaks.
Poiss lükkas pulgaotsa Mamma selja taha. Toetanud jalad vastu seina, haaras ta kahe käega kangi teisest otsast kinni ning tõmbas. Täiest jõust!
Vaikse ohkega tuli Mamma eest ära. Selle koha peal, kus ta oli istunud, jäid laua seest välja turritama veidrad nöörid ja räbalad. Kusagilt kostis koledat surinat ning lauaplaadile hakkas voolama vastikut libedat vedelikku. Ja see Mamma magus lõhn. Seda oli nüüd kõikjal ning seda tuli järjest juurde. See mähkis poisi enda sisse ning kallistas teda, nagu Mamma oli poissi kallistanud. Pulk libises poisi peost, aga poiss ei kuulnud, kuidas see põrandale veeres. Kõik ümberringi liikus kuidagi aeglaselt ja uduselt. Mamma koos põrandaga tõusis üles ning võttis poisi oma kaissu.
Kõva ja külma kaissu.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0546)