webimage8thumbshowTartu Linnaraamatukogus oli kord intervjuu Mihkel Mutiga. Küsiti kirjaniku hinnangut teiste suleseppade kohta. Ta arvas, et kaks kirjanikku, kes on üle arvestuse andekad, on Andrus Kivirähk ja Mehis Heinsaar. Nende nimede selline kõrvutamine on omamoodi huvitav, sest kui Kivirähk on praeguse Eesti rahvakirjanik, siis Heinsaart on pigem käsitletud perifeerse kirjanduse kontekstis. Näiteks Janek Kraavi on näinud tema ühes esimeses teoses "Härra Pauli kroonikad" kultusraamatu potentsiaali (aga kultuskirjandus on teatavas mõttes vastand populaarkirjandusele - kultuskirjanik ei saa olla päris meinstriim. Kui ta saab nii kuulsaks ja üldtunnustatuks, pole ta enam kultuskirjanik, vaid lihtsalt populaarne).

Heinsaare perifeersuse küsimus on ulmekirjanduse kontekstis veel omaette teema. Stiili poolest ta ju sisuliselt on ulmekirjanik (sõltub sellest, kui rangelt vaadelda maagilise realismi ja ulme piiri - aga kuna ta on ohtralt kandideerinud Stalkerile, on see otsus minu eest juba tehtud, ka sellest hoolimata, et autor ise end ulmemeheks ei pea), aga mitme ulmekirjandusega sina peal oleva tuttava jaoks on ta üsna tundmatu autor. Nii-öelda pealiini kirjanduses on tema kohal aga omamoodi kangelaslik oreool - teda on mitu korda nimetatud eesti kirjanduse imelapseks. Tema esimene raamat, novellikogu "Vanameeste näppaja", pälvis kohe ka Betti Alveri debüüdiauhinna, samal aastal järgmise teosena ilmunud "Härra Pauli kroonikad" tõi talle Eesti Kultuurkapitali proosapreemia.

Mõne sõnaga tahaks aga vaadelda tema positsiooni nii eesti kirjanduses üldises plaanis kui ka kitsamalt ulmesõprade seas. Selleks võib võrrelda Tuglase novellipreemiat ja Stalkeri auhindu. Tuglase novelliauhind on Eesti prestiižikaim lühiproosa auhind (Toomas Vint on seda isegi pidanud Eesti tähtsaimaks kirjandusauhinnaks just žanri nõudlikkuse tõttu ja selle on Heinsaar seni pälvinud kolme novelli eest. Tema noorust ning küllaltki stabiilset taset silmas pidades polekski nagu liig eeldada, et ta võib kunagi tõusta Jaan Krossi ja Mats Traadi kõrval kolmandaks, kes on võitnud neljal korral, rääkimata võimalusest neid kunagi edestada.

Stalkerile on ta kandideerinud mitmel aastal ja novellikategoorias on tema novellid saanud ühel korral ka ühtekokku enim hääli (2008, mil tema novellid said ühtekokku 20 häält, samas kui Taivo Risti novell võitis 14 punktiga). Pigem torkavad aga silma vastupidised näited. Esile võib tõsta, et Eesti kirjanduses furoori tekitanud raamatud „Vanameeste näppaja“ ja „Härra Pauli kroonikad“ said kahe raamatu peale kokku hääli sedavõrd, et oleks 2002. aastal jaganud parima algupärase ulmeraamatu kategoorias neljandat-viiendat kohta Matt Barkeri „Leegitseva täiskuuga“ (esikolmikus olid Hargla „Pan Grpwski üheksa juhtumit“, Veskimehe „Operatsioon „Ogaline päike““ ning Tiit Tarlapi „Viiking, kes armastas haisid“). Mitmel poolel on Mehis Heinsaare parimaks teoseks peetud novellikogu „Rändaja õnn“, mille kohta Toomas Vint kirjutas : “Õnnitlen! Minu meelest pole veel keegi eesti keeles nii head proosaraamatut kirjutanud.” See-eest Stalkeri auhinnajagamisel pälvis see kolme romaani – Kivirähu „Mees, kes teadis ussisõnu“, Hargla „French ja Koulu Tarbatus“ ning Veskimehe „Poolel teel“ – järel neljanda koha.

Ühelt poolt võib nentida, et ilmselt on tegemist lihtsalt maitsete lahknevusega. Kirjandusspetsialistidele võib lihtsalt meeldida selline luulest eristumatu proosa - postmodernism, milles asjad juhtuvad, sest see on kujundina mõjuv, kui sedagi -, samas kui ulmeaustajatele sümpatiseerivad pigem selge ja loogiliselt seletatav maailm ning karakteripõhised süžeepöörded. Ometi häirib mind veidi olukord, et ulmeaustajad, kes on sageli nurisenud ulme kõrvalejäämise pärast kirjandusmaastikul, ei teagi tajuda, et Heinsaare puhul ollakse silmakirjalikul moel samas olukorras. Seda distantsi kahe lahusoleva kirjanduspildi vahel on ju võimalik veidigi leevendada.

Kommentaariks tema stiilile tahaks märkida ühe mõtte, mis tabas mind, kui sattusin kellegagi ühel peol rääkima porgandite kasvatamisest. Ta ütles, et Nõukogude Liidu ajal oli võimalik porgandite ja muu taolise kasvatamisega isegi teenida, aga õhku jäi rippuma küsimus, mille kasvatamisega saaks tänapäeval küll teenida. Tabasin end mõttelt - miks mitte raamatuid...? Silme ette kerkis kujutlus raamatute külvamisest, näiteks kilomeetri jagu, et siis vaadata, kuidas sellest võiks idaneda raamatukogu. Kuid kust hankida selleks seemneid? Ilmselt jälle raamatukogust... Aga kus selle asja algus siis oleks? Kumb oli enne, kas raamat või raamatukogu?
Läti 194s


Sinnamaani voolas mõttekäik üsna sujuvalt, sealt edasi tuli mõttejooksule komistuskohti. Mul lahenes see ülemäära loogikasse – sest raamatukogu kohana, kust hankida väikeste kladede idusid, tundus liiga ilmse ja igavana. Kui esialgu arvasin, et selles mõttes oli justkui mingit heinsaarelikku elementi, siis just välistamise kaudu hakkas minu enda jaoks mõneti ilmnema see, mis on tema loomingus iseloomulikku. Hiljem sain teada, et ähmaselt sarnast laadi mõtet oli harrastanud ka Heinsaar oma seni ainsas romaanis „Artur Sandmani lugu“. Nimelt oli selles tegelane, härra Siin on Seal, kes kasvatas ja müüs raamatuid (taimede otsas kasvavaid tooreid raamatuid ei tasunud näppida, sest neil polnud veel “ei tegu ega sügavust, üks pinnapealne ja toores hämamine ainult”).

Tema loomingut on sageli kirjeldatud maagilise realismina. Inimene, kes kasvab välja mulla seest leitud kingadest, maailma kõige kaunimate silmadega poiss ja liblikaparveks muutuv mees – need kõik võiks sama hästi figureerida Garcia Marqueze „Sajas aastas üksilduses“. Heinsaar on intervjuudes sellise seose tegemisest pigem hoidunud, kuid mulle tundub, et veidi põhjendamata nurga tõttu. Nimelt arvas tema, et maagilise realismi puhul ei saa rääkimata jätta Lõuna-Ameerikast ja ehkki selliste slogan’ite kasutamine võib hästi mõjuda müügiarvudele („„Sada aastat üksildust“ eesti moodi!“), ei aitaks see kohaselt kaardistada tema tegelikke mõjutajaid ja kirjanduskonteksti.

Ühelt poolt on selline vastuväide arusaadav – kui Toomas Vindi, Arvo Valtoni, Friedebert Tuglase, välismaistest autoritest Patrick Süsskindi, Daniil Harmsi, Aleksandr Grini ja paljude teiste ammutamisest sünnib midagi üsna lõunaameerikalikku, siis lõppresultaadi nimetamine puhtalt selleks lõunaameerikalikkuseks oleks liigagi mugav otsetee, mis ei peegelda tema loomingu tasandeid. Teisalt ei tahaks nõustuda väitega, et maagiline realism samastub Lõuna-Ameerika kontekstiga. Maagiline realism on üks toredalt laialivalguv mõiste, mida on kasutatud ka Toni Morrisoni, Angela Carteri, Salman Rushdie, ülalmainitud Süsskindi ja isegi Franz Kafka loomingu kirjeldamiseks, nii et kultuuriline taust ei peaks olema põhjendatud piirang žanrimääratluse juures.

Kuid see, et ma pole nõus tema põhjendusega, ei tähenda seda, et ma siiski määratleks teda maagilise realistiga. Nimelt on selle žanri puhul pigem tegemist detailse, küllaltki usutava konteksti kokkupõrge tundmatu elemendiga. Tema novellid see-eest, nagu ta on isegi oma loomeprotsessi kirjutanud, on lood, mis on konstrueeritud inspiratsioonist saadud põneva kujundi ümber. Ehkki mõningad fantastilised elemendid võivad meeleolult meenutada ladinaameerikalikku, siis realistlik pool jääb pigem loodusmaastikuks, mis on vastuvaidlematult Eesti maastik oma soode, rabade, luhtade, metsadega, aga inimesed selles on eestlased peamiselt nime poolest.

Nagu öeldud, pälvis „Härra Pauli kroonikad“ ühe tähtsa auhinna, „Vanameeste näppaja“ teise. Mart Velsker on arvanud, et kriitika pole suutnud veel üksmeelele jõuda selles, kumb võiks parem olla, mis võikski osutada sellele, et mõlemal on üsna sarnased voorused ja erinevusi leiaks pigem teatavate vigade poolest (kui neid vigadeks pidada). Kui tugevuseks on mõlema nauditav fantaasialend ja ehe ilukirjanduslikkus, siis „Vanameeste näppaja“ puhul tooks nõrkusena välja tekstide teatava ebaühtluse ning „Härra Pauli kroonikate“ puhul võib täheldada teatavat steriilsust (mille kohta Epp Ollino ütleb: „...steriilsevõitu ülistiilsust asendab orgaaniline ja isikupärane laad.“).

Kui mõlemat varast kogumikku pidada tema hilisema loomingu esialgseteks võimalusteks suundadeks – millest „Vanameeste näppaja“ on kohati seksuaalsete, kohati tiba grotesksete lugude jutustamine ning „Härra Pauli kroonikad“ midagi keelemõnulevamat ja ehk poeetilisemat stiili, siis võib öelda, et ta on hiljem pigem sammunud „näppajate“ rada pidi. Selle poolest võib „kroonikaid“ pidada üheks suletud võimaluseks tema kirjanikuteel, mida võib ometi tutvustada.

„Härra Pauli kroonikad“ meenutab vähem ulmeraamatut ja pigem lasteraamatut. Seda varast teost lugedes on isegi natuke naljakas täheldada, et kahest Mihkel Muti esiletõstetud kirjanikust on just Kivirähk hakanud lastele kirjutama. Nimelt on raamatu mõnus absurd täpselt selline, mis võiks ajada lugejat heakskiitvalt-kummastatult kulmu kortsutama. Ja üldiselt oskavad just lapsed seda mängu hinnata. Arvan, et ka täisealise lugeja puhul naudib seda totakust peamiselt sisemine pädarik, kes itsitab autori toredate meelevaldsuste peale. Tegemist on intensiivse tekstiga, mis ometi jookseb väga mõnusalt.

Nii on „Härra Pauli kroonikate“ iga lugemisseanss nagu üks ring mingit tekstimängu, aga selle nautimiseks peab endalgi olema mänguline tuju. Mingitel hetkedel see õnnestub, alati paraku mitte (kuid see sõltub pigem lugejast ja lugemistingimustest). Ka ei tasu sellest raamatust oodata usutava psühholoogiaga realistlikke karaktereid, kellele lugeja kaasa võiks elada, ega klassikalisi kulminatsiooni-püandiga süžeesid. Istuda ja vägisi otsida selle raamatu stoorit, hindamata teksti kulgemist, võiks raamatu nautimist pärssida, kuivõrd kirjanduslikule mängimisele ei peaks lähenema sellise rangusega.

Kui tahta eristada kaht esimest raamatut stiili poolest, siis võib 2007. aasta novellikogu „Rändaja õnn“ põhjal suuresti rõõmustada tehtud stiilivaliku üle. Lisaks Toomas Vindi sõnadele parima eestikeelse proosateose kohta võib osutada Mart Velskri hinnangule – kui ta oli, nagu ülal märgitud, maininud, et kriitika polnud veel esimese kahe raamatu suhtes eelistust teinud, siis „Rändaja õnne“ peetakse üsnagi üksmeelselt tema parimaks teoseks. Selle puhul on pigem valitud „Vanameeste näppaja“ moodi kujundipõhise jutustamise stiil, kuid kogu on silutum ja ühtlasem kui eelmine. Lisaks kõigele on selles kogus novell, mis on justkui omandanud mitteametliku nullindate parima novelli tiitli – näiteks on eesti lühiproosa valikkogule, kuhu kogutud novelle aastaist 1987-2002, nimeks antud „Ilus Armin“.
phpThumb generated thumbnailjpg


Viimases novellikogus „Ebatavaline ähvardav loodus“ on tajuda veelgi suuremat eemaldumist lastekirjanikulikust stiilist, kuivõrd raamatus on omandanud üsnagi prominentse koha just nimelt vana hea täiskasvanute asi. Tema loomingus on ennegi olnud julgeid ja üle-18-aastastele mõeldud lahendusi: "Ilus Armin" lõppeb näiteks sellega, et nimitegelasele määratud abikaasa sööb ta üsna grotesksel moel ära, veel on novell „Vihmategija Aspendal“ jutukogust „Rändaja õnn“ ülimalt seksuaalne tekst (olemata samas lihtsalt porno). Kuid „Ebatavalises ähvardavas looduses“ on seks brutaalsem ja huumor grotesksem. Selles on seksuaalne tung minu meelest muude lahenduste kõrval kuidagi liigagi domineerima hakanud. See võib piirama hakata sobivaimat lainet, millega kirjanik omandab täie jõu. Säärasesse emotsionaalsesse nišši vajumine oleks õnnetu, kuna see piiraks tingimusi, milles tema vaieldamatut andekust võiks nautida. Ent see on alles tulevikuväljavaate küsimus.

Võib arvata, et ehk selline artikkel ei mõjutagi eriliselt Heinsaare retseptsiooni ulmesõprade seas. Selle artikli ülesanne polegi niivõrd muuta Heinsaart esi-ulmekirjanikuks. Ulmikud eelistaks leida tekstidest loogilisi põhjendusi pealtnäha ebatavalisele seikadele, see-eest Heinsaar pigem hoidub käegakatsutavamast loogikast. Ta eelistaks sõnatsi jälgida, kuidas kasvab muldajäetud saabastest välja inimene, kui et mõelda küsimustele, mis sellest mehest saab, kui ta valmib, või selgitada, miks see juhtub. Ometigi on mul tunne, et kui Eesti kirjandusmaastik hakkab uudishimulikult kihama iga uue Heinsaare trükise peale, peaks ka ulmekirjanike seas olema mõni, kes seepeale uudishimulikult kulmu kergitab.

Kõik need visuaalselt mõjuvad kujundid, millest tema tekstid pakitsevad ja millest vaid käputäit olen maininud, võikski iseenesest asendada kogu praegust teksti. Heinsaare loomingu kirjelduseks ja tutvustuseks võikski piisata loetelust ilusamatest mõtetest, mida tema loomingust võib leida, ja jäägu siis igaühe enda hinnata, kas kõlab atraktiivselt või ei. Nende lugemine isegi ei rikuks lugeja jaoks Heinsaare teoseid, poleks spoiler, sest tema talent laseb neid värskena mõjuvaid ideid väljendada nii, et igal lugemisel mõjuvad need puhanguna varahommikust kevadõhku – kuid sellised sõnad ei tarvitse mõne jaoks üldse kirjeldada üht korralikku või toredat lugemiselamust.
mehisheinsaar
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0619)