Laupäeva pärastlõunal murdsid Kuressaare ametikooli uues ja modernses õppehoones tosinkond õpihimulist noort ja noorte juhendajat eesotsas Maila Juns-Veldrega pead lae ja põranda seoste üle, ning püüdsid poole tunni jooksul valmis kirjutada alguse ja lõpuga ulmelise loo.
Mis toimus? Tartu ulmekirjutajate seltskond eesotsas Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavanaga andsid ametikooli noortele õppetunni sellest, et tühipalja väikese jutu kirjutamine polegi nii kerge kui see esiotsa paistab. Eriti siis, kui tegu on ulmelise looga. Tingimuseks olidki need kaks piirjoont: poole tunni jooksul valmis saada terviklik, aga ulmeline lugu.
Tunni läbiviija Maniakkide Tänav jäi laupäevase "meelelahutusega" rahule. Ta tunnistas, et vaatas järgmisel hommikul kriitilise pilguga üle mõned oma viimistlemisjärgus lood. Sest alati ei pruugi kirjutaja ise tähele panna oma vigu (tõele au andes: mida kogenematu jutukirjutaja, seda suuremad vead), aga ka professionaalile kuluvad õpetussõnad ära. Isegi kui need on tema enda suu läbi öeldud. Sest libastumine on lihtne.
Korraldaja Maila Juns-Veldre leidis, et õpetatu on väärt õpetamist. Ta ise osales õppetunnis seetõttu, et aastate vältel on ta omandanud enam-vähem perfektse kantseliidi, kuid tahaks ka teistmoodi kirjutada...
Poole tunniga toimivat juttu on keeruline kirjutada. Eriti täiesti suvalisel teemal. Kõige lihtsam variant on panna kirja esimesed pähekargavad laused. Pärast võib neist ju loobuda... Peaasi, et mõte hakkaks liikuma. Ja tegelikult ei ole tähtis see, et jutt oleks päris valmis (viimistletud kujul), ega ka mitte see, et ta oleks liiga hea. Muidugi, see viimane on ainult boonus.
Sest kogu sest laupäevasest seltkonnast oli võimeline vaid J. J. Metsavana kirjutama tõeliselt nauditavat lugu, mis toimus toimivas maailmas. Miks? Sest ta kasutas ära asjaolu, et samade, reaalseks vormitud tegelastega on tal valmis kirjutatud päris suur hulk jutte, ja ta valis kirjutamisvormiks dialoogi. Dialoog on elav ning viib tegevust kähku edasi. Niisiis tasuks alati mõelda dialoogi peale, kui loo kirjutamine käsil. Dialoog elavdab oluliselt teksti. Nojah, võibolla oleks lohutuseks mõistlik mainida ka seda, et Metsavana kirjutab igal nädalal sarnasel meetodil mõne loo, juba teist-kolmandat aastat. Suvaliselt valitud teema järgi. Kogemused loevad...
Niipalju kui oli kirjutajaid, oli ka erinevaid lähenemisnurki teemale. Paljud olid aga valinud piiripealse ulme ehk maagilise realismi. Aga oli ka sf (science fiction)i, kõrgfantaasiat ning aurupunk-sfi.
Lugude kirjutamine oli aga esimene etapp. Teine, hoopis karmim elamus oli lugude ettelugemine ning nende arvustamine. "Me ei ole siin mingid sõbrad, ütleme kõigi lugude kohta nii halvasti kui saame. Otsime üles kõik vead, aga kui see ei õnnestu niisama lihtsalt, siis ütleme lihtsalt: halb lugu," juhatas Maniakkide Tänav sisse arvustamisvooru.
Niisiis, igaüks luges oma loo ette ja kõik pidid seda arvustama. Jõudumööda. Halvasti-ütlemise idee on aga seepärast toimiv, et kui kirjutatu pääseb kuskile laiema üldsuse huviorbiiti, siis ega seal ei hellitada. Näiteks BAASis võib loole väga vabalt tulla kommentaar: "Haisev sitt" või veelgi põlglikum: "see ei ole ulme, selle kohta ei saa isegi "haisev sitt" öelda. Niisiis võib jutt kohata palju-palju hullemat reaktsiooni, kui autor kartagi oskab.
Niisiis on jutukirjutamise toa üks eesmärke ka kriitikaga karastamine. Peale kontsentreerumis- ning mõtete mobiliseerimise harjutuste.
Paljud jutukirjutamistoas osalenud said kogemuse, et algus võib ju lool olla, aga ilma lõputa ei ole lugu. Samuti tuleb asetada tegelane-tegevus alati konteksti, kuidagigi ära põhjendada loo kangelaste tegevus, ning anda mingigi kirjeldav detail. Samuti ei tohi ära unustada emotsioone. Kuigi, detailide üleküllus võib põhjustada selle, et olulist ei märka keegi. Niisiis tuleb rõhutada ka olulisi asju, neid, mis viivad lugu edasi.
Seega, absoluutselt kõik on loo juures oluline. Kõigele tuleb samaaegselt tähelepanu pöörata, aga see omakorda tähendab seda, et algne lugu ei pruugi üldse kuhugi kõlvata...
Maniakkide tänav toonitas aga, kui kellelgi õnnestub kirjutada lugu, millega ta ise jääb 100% rahule, siis võiks selle läkitada ulmeajakirja Reaktor. Kui see jutt kellelegi toimetusest meeldib, on ilmumine enam kui kindel.
.
