John Wyndham «Trifiidide päev». Inglise keelest tõlkinud Aivo Lõhmus. Eesti Raamat. Tallinn 1990. 224 lk.
John Wyndham «Trifiidide päev». Inglise keelest tõlkinud Helen Urbanik. Hea Lugu. Tallinn 2015. 301 lk.


trifiidid


On Eesti oludes üsna harukordne ja ebatavaline, et ühest ja samast välismaisest ulmeraamatust oleks meil olemas mitu erinevat, kuid üldises tähenduses siiski kaasaegset tõlget. Viimasest ajast on näiteid, kus tõlkija on uustrüki jaoks oma enam kui paar kümnendit vana tõlke lause-lause haaval üle käinud, nii et nimetab seda ise pigem uustõlkeks, aga ometi on see siiski ju ühe ja sama inimese tehtud, tõsi, professionaalselt kogenuma ja oskuslikuma, aga ikkagi sama inimese, loojanatuuri oma. Pean siinkohal mõistagi silmas Karin Suursalu tõlgitud Philip K. Dicki romaani «Mees kõrges lossis» kahte eri versiooni (Aniara 1993 ja Tänapäev 2016), millest tõlkija saatejuht Peeter Helmele sügisel Vikerraadio kirjandussaates «Loetud ja kirjutatud» pikemalt pajatas. (Mina pole kõrvutanud Suursalu vana ja uut Dicki-tõlget, aga keegi võiks sellegi töö kerge vaevaga ette võtta!)

wyndhami-pilt

John Wyndham Parkes Lucas Beynon Harris

Aga jah, vean kihla, et juhtumeid, kus ühe ja sama välismaise ulmeraamatu oleks viimastel aastakümnetel eesti keelde ümber pannud erinevad tõlkijad, ei oska fännidki naljalt nimetada. Jah, leidub üksikuid lühijutte, millest eksisteerib mitmeid eri tõlkeid või siis tekste, mis on Nõukogude aja lõpul või 1990ndatel ilmunud ajalehes joonealusena ning siis millalgi hiljem ka omaette raamatuna. Aga neil puhkudel on probleemiks tihti see, et üks tõlge on tehtud näiteks vene või inglise keele vahendusel või siis on mõni perioodikas ilmunud tõlge tuntavalt lühendatud ja ei luba ennast raamatukaante vahel hiljem ilmunud terviktõlkega seetõttu võrrelda.

Üheks erandiks siin on aga inglise ulmeklassiku John Wyndhami tuntuim romaan «Trifiidide päev» (The Day of the Triffids; 1951), mis ilmus esmakordselt eesti keeles kirjanik Aivo Lõhmuse tõlkes 1990. aastal Eesti Raamatu väljaandel ulme- ja krimisarja Mirabilia viimase ulmeraamatuna, ning 2015. aastal kirjastuses Hea Lugu tõlkija Helen Urbaniku vahendusel. (Räägin selles loos Lõhmusest kogu aeg olevikus, kuigi tegelikult suri ta 2005. aastal 54-aastasena.)

Aivo Lõhmus

Aivo Lõhmus. Foto: Mart Trummal

Tõlkekunstist huvituvale inimesele on nende kahe eestinduse kõrvutamine ja omavaheline võrdlemine täielik maiuspala ning ka üsna kasulik õppetund neile, kes ise sõnu ritta seavad ja sellest naudingut ammutavad. See on õppetund sõnade valimisest, lausete moodustamisest ja sellest, kui kaugeleulatuvad tulemused sellel pealtnäha nii triviaalsel tegevusel üheainsa teksti raames olla võivad. Sest need kaks eestikeelset «Trifiidide päeva» on erinevad!

Võrdleme alustuseks kasvõi üksikute peatükkide pealkirju originaalis ja eestikeelsetes variantides

1


Mingil määral annab see tabel juba aimu, mis lugejat ka raamatu tekstis ees ootab: Lõhmus on üldjuhul kuidagi veidikene täpsem, nüansside poolest õigem, samas kasutab ta selgelt rohkem paarikümne aasta eest kasutusel olnud keelt ja fraase, kohati annab aga tunda ka ta kirjanikukutse, sest ta püüab Wyndhami mõtet öelda eesti keeles kuidagi veidi literatuursemalt, kui seda iga kord originaal ehk võimaldakski. Ta tahab kirjanikuna oma ametivenda paremaks teha. Urbanik seevastu on oma tõlketöös täiesti mõistetavalt moodsam (kuna tõlge ongi ju meie päevil tehtud, mitte veerand sajandit tagasi), teinekord Lõhmusest oma sõnavastetes täpsem, aga kuidagi ka napim. Mul pole seda võrdlust käepärast, aga ma ei imestaks, kui Urbaniku moodsam tõlge oleks tähemärkide poolest üsna tuntavalt Lõhmuse tekstist lühem. Ja mitte et ta oleks kuidagi lühendatud, ei, ma ei sea kahtluse alla tõlke korrektsust ja pädevust, lihtsalt samu asju saabki öelda pikemalt ja lühemalt, eksimata kummalgi puhul.

Helen-Urbanik

Helen Urbanik

Mõnikord on Lõhmus ja Urbanik oma tõlkevastetes ka ühel meelel, nagu tabelist näha (ärajäetud peatükkide puhul mõistagi ka). Teinekord on nad ühel meelel ka täiesti kummaliste ja luuleliste fraaside puhul, mille puhul tasub meeles pidada, et Urbanikul oli siiski võimalik Lõhmuse tõlkega konsulteerida (kuigi ma ei tea, kas ta seda tegi), aga tegu võib olla ka fraasidega, mille kohta eesti keeles eksisteerib enamvähem kanooniline tõlkevaste (Piibel, Shakespeare jne), seda ei olnud mul mahti kontrollida. Miskipärast meeldib aga mulle eriti 5. peatüki pealkirja tõlke Aivo Lõhmuse versioon «Tuli öös», mida, mulle tundub, tänapäeval sellises kontekstis enam ei kasutata, öeldakse ikka «Valgus öös», aga ometi meenub mulle, et 1980ndatel kuulsin ja kasutasin ise just fraasi «tuli öös».

Tegelikult soovitan ma kõigil, keda selline tõlkemäng vähegi huvitab, mõlemad variandid läbi lugeda. Võrdlevalt, aga mitte just lause, vaid ehk siis lehekülje või peatüki kaupa: peaks saama suhu väga täpse maitse, mis on ühe tõlkija tugevused ja mis teise nõrkused ning vastupidi, ja mida ja milliseid valikuid üldse tõlkimine praktiliselt tähendab. Kuid mõned näited siiski veel. Neid võib iseenesest võtta ükskõik millisest kohast selles romaanis, seega võtame need näiteks kohe esimese peatüki algusest.

2


Siin on selgelt näha, kuidas Lõhmus on täpsem, nüansikorrektsem, Urbanik aga lihtsam, selgem, moodsam, lühem, tänapäevasem. Tõsi, veidi tõlketäpsusele lõivu makstes.

3


Siin on ilmekalt näha, kuidas kirjanik Lõhmus on Wyndhami originaalteksti täiendanud, põhjalikumaks, selgemaks kirjutanud, oma inglise kolleegi mõtet literatuurselt veelgi pikemalt öelnud, originaalile seejuures veidi juurde pannes. Urbanik on jällegi moodsama, lühema, kergemini hoomatava lauseehitusega ning antud juhul ka originaalitruum.

4


Urbanik on siin selgelt rohkem kinni originaali lauseehituses ja mõjub mu meelest sestap eesti keeles veidi ebaloomulikumalt kui Lõhmus, kes on võtnud julguse veidi komadega eraldatud lauseosi eestipärasemalt ümber tõsta. Kuid jällegi, Urbanik on siin veidi täpsem, originaalitruum. Lihtsalt antud juhul mu meelest põhjendamatult.

5


Siinsed laused peaksid siis ühest küljest näitama, et tegelikult tõlgivad mõlmad üsna hästi ja väga laias plaanis sarnaselt. Aga selged valikud ja stiilierinevused on olemas. Urbanik on hetkel jälle selgemalt ingliskeelsetes lausetes kinni, kus Lõhmus julgelt ühe lause juurde kirjutab, et kolleegi mõtet paremini eesti lugejani tuua. Kas kirjanikust tõlkija tohib nii teha, on vast maitseasi. Ma ei tea, kindlasti on see harjumus vanema, esimese tõlkega, aga mulle Lõhmuse laad niimoodi Wyndhami mõtet paremini edasi anda meeldib.

6


Selle lause puhul ilmneb mu meelest Aivo Lõhmuse geniaalsus ja kirjandusliku teksti loomise taust: kus Urbanik on jällegi rohkem kinni originaalis, seal tõstab Lõhmus lauseosi ümber kirjaniku julgusega ja tulemuseks on märksa lühem lause, kus ometi on kõik samad asjad ära öeldud, ning minu meelest on see lause ka paremini jälgitav. Või noh, siin on mõju ilmselt vastastikune. Kuna ma ise olen rohkem selliste tõlgetega üles kasvanud, minu sõnavara, lauserütm ja tunnetus on pärit sealtsamast ajast – 1980ndatest – kust see tõlgegi, siis mõjub ta mulle märksa loomulikumana. Samas võivad tänapäevase tekstiga üles kasvanud lugejad tunda end paremini just Urbaniku lausete seltsis, kuigi minu kõrvad hakkavad karjuma sõnade järjekorra peale: «nagu ma sellega… olin harjunud». Minu jaoks on loomulik ja nõtke just lauseosa lõpus olev ‘olin’: «millega juba… harjunud olin».

7


Ja siin tuleb välja kummaline ja pisut ehmatavgi tõsiasi: mulle meeldib kirjanik (tõlkija) Aivo Lõhmuse lause rohkemgi kui kirjanik John Wyndhami oma! Seal, kus Wyndham on kuidagi õhupuudust tekitavalt napp ja lakooniline, suudab Lõhmus tema originaallausega mitte liiga suurde vastuollu minnes anda tekstile juurde tõusud ja langused, võnked, elulisuse, kirjanduslikkuse. Helen Urbanik on siinkohal märksa täpsemalt edasi andnud Wyndhami mingi sellise hakitud lakoonilisuse, mis mulle tegelikult ei istu.

Kas emb-kumb neist tõlkijaist teeb valesti? Vaevalt küll. Selle artikli eesmärk ei ole kottida üht tõlkijat ja kiita taevani teist: kui kellelegi selline mulje jääb, siis on siin süüdi lihtsalt tõsiasi, et ma kasvasin üles Aivo Lõhmuse tõlkega (ja mitte John Wyndhami originaaliga) ja olen sellega kõige rohkem harjunud. Ja ilmselt ei meeldikski see raamat mulle nõnda palju, kui ma oleksin seda esmakordselt lugenud ingliskeelses originaalis.

Helen Urbanikust oli ilmselt täiesti ainuõige langetada otsus teha anno 2015 «Trifiidide päevast» igati moodne ja originaali suhteliselt lausetäpne tõlge. Ma usun miskipärast, et tänapäevaste tekstidega harjunud kiirema elutempoga inimestel on palju lihtsam vastu võtta ja läbi seedida Helen Urbaniku lauseid, kui olnuks Aivo Lõhmuse tõlke uustrüki puhul tema selgelt kirjanduslikult rikastatud sententse. Ilmselgelt on veerand sajandi jooksul muutunud ka põimlausete moodustamise praktika, veidi ka sõnade järjekord lauses, mistap kardangi, et Lõhmuse teksti omandamine praegusaja lugejatele kõige lihtsam poleks.

trifiidid2

Briti esmatrükk ja Ameerika pehmekaaneline esmatrükk.

Kokkuvõtteks tasub pigem öelda, et tundkem rõõmu selle üle, et meil on nüüd ühest klassikalisest ulmetekstist emakeeles olemas kaks nii erinevat tõlget: üks selgelt literatuursem, lausepiruettides ehk mänglevam ja profim, kuid kohati veidi julgelt originaali täiendav ning teine, algupärandi tekstitruum ümberpanek, mis lähtub samas moodsa aja inimeste keeleharjumustest, kuid tabab võib-olla mingites teistes asjades rohkem ära John Wyndhami häält kohas, kus esimene tõlge on ehk rohkem Wyndhami hääle asemel otsustanud edasi anda seda muljet, seda õhustikku, mida selle häälega lugeja silme ette maaliti.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0755)