Küberpungi kirjutamine on üsnagi tänamatu ala. Interneti ja arvutitega seotud maailm on väga kiirelt arenev, Apple’i, Samsungi ja Nokia palgal on kõrgeltmakstud visionäärid-insenerid, kes üritavad sammu jagu ette mõelda ja oletada järgmise kümne aasta trende ning nemadki astuvad korduvalt ämbrisse. Mida siis saab nõuda kirjatsuralt, kelle arvutialased teadmised piirduvad sageli Windows op-süsteemi installioskusega. No olgu, ehk leiab ta ka Linuxis shutdowni ülesse :)

Tuleviku ennustamise muudab ulmekirjanikele raskeks (aga seda põnevamaks) ka see, et praegune arvutitehnika ragiseb juba ammu mitmete oma piiride lähedal. Alustades sellest, et ipv4 aadressiruumon otsas, aga ipv6 kasutuselevõtt takerdub (internetis saab aadresside ruum otsa), ning lõpetades sellega, et kiiremate protsessorite ehitamine on jõudnud oma füüsikaliste limitatsioonide lähedale, mis on kaasa toonud Moore’i seaduse aeglustumise. Tänapäevane tipparvuti on põhimõtteliselt vana hea enam kui veerandsaja aasta tagune 386, mis on steroidide abil sääsesuurusest putukast elevanti meenutavaks monstrumiks puhutud. Jämedamad siinid, laiemad registrid, kiiremad ühenduspesad ning tihedamalt kokkupressitud loogikalülitused. 

Praeguses arvutiarhitektuuris pole enam kiiret arengut ette näha. Vint on viimse pöördeni keeratud ja kõik ootavad juba täiesti uudset tehnoloogiat, mis uue lehekülje pööraks. On tegemist siis mingisuguste optiliste mitmetuhande gigahertsiste laserprotsessorite või kvantajudega, seda näitab aeg. 

Selle uue tehnoloogia saabumine on seotud ka tugevate kartustega. Mis saab näiteks meie praegusest krüptograafiast? Praegused krüptosüsteemid, mida kõik igapäevaselt mobiiltelefone, ID kaarte ja veebipanku külastades kasutame, seisavad püsti vaid sellel toel, et me arvutid on liiga nõrgukesed, et arve algarvudeks tõhusalt tegurdada (ja veel terve hulk asju mille jaoks hetkel arvutid liiga nõrgukesed on). Näiteks kvantarvutite saabudes on vaja hoopis uusi lahendusi ja tehnikaid. Kogu praegune krüpteerimine muutub läbinähtavaks nagu värskelt pestud aknaklaas. Tõsi küll, esimesed kvantarvutikindlad ja kvantmehaanikaid kasutavad krüptoseadmed on juba hetkel müügil, aga need on veel väga kallid ja uuele platvormile kolimine võtab ka aega (ning kindlasti leitakse ka nende murdmiseks viimaks lahendusi).

Lisaks tehnoloogiale käib hetkel maailmas ka ideoloogiline trall ACTADE, PACTADE ja muude autori- ja võrguõigusi defineerivate seaduste ümber. Maailm vajab hädasti uusi lahendusi, seadusi ja põhimõtteid, kuidas autori loodud infot kaitsta ja jagada. Vanad sajandi algusesse jäävad põhimõtted on ajast ning arust ja paratamatult hukkumisele määratud. Samas hoiavad korporatsioonid ja vanameelsed (kuid ülirikkad) firmad neist kümne küünega kinni ja sõdivad igasugustele muutmisettepanekutele ägedalt vastu. Hetkel on isegi raske kujutleda, milliseks võivad tulevikus erinevad intellektuaalset omandit ja wõrgukasutajate privaatsust kaitsvad seadused kujuneda. 

Ei tasu ka unustada, et Google ja teiste sarnaste kujutlematult suurte kompaniide poolt loodud röögatud andmekogud kujutavad endast just sellist sobilikku ürgsuppi, kus vaikselt liigutavad arglikult protobiontidest tehisteadvused. Digitaalne mõistus tuleb meie ellu tõenäoliselt niivõrd aegamööda ja loomulikult, et me ei saa enne arugi, kui ta juba olemas on. Hetkel juba pooleldi töötavad näo- ning kõnetuvastused on igal juhul tugev samm selles suunas. 

Praegune maailm meenutab kõiki neid aspekte arvesse võttes mõnevõrra 1900 algust, kus monarhia oli oma aja ära elanud, tehnoloogiline revolutsioon, raadio, internet ning elekter tegi võidukäiku, avantüristid plaanisid revolutsioone ning kabinettides küpsesid maailmasõjad. 

Nii nagu kahekümnenda sajandi alguses rajas elektri laiem kasutuselevõtt teed tervele suurele reale leiutistele, piisab ka praegu vaid läbimurdest mõnes kompuutertehnoloogias, et jõuaksime sujuvalt tehismõistusteni, harjumuspäraste krüpteeringusüsteemide ja mitmesuguste digitaalmaailma seaduste kokkuvarisemiseni. 

Senikaua soovitan lugeda Strossi raamatuid - jah, need on raske teosed, aga minuarust on autor päris teravmeeselt ja lahtise fantaasiaga kirjeldanud meid oodata võivat tulevikumaailma. Kohta, kus endast koopia tegemine on kergem, kui tavapärastel bioloogilistel viisidel paljunemine ning kus arvutivõimsust jagub niivõrd palju, et kasvõi tuhat korda simuleerida kogu maakera koos kõigi seal elutsevaga. 

Millele võiksid küberpungi autorid rohkem tähelepanu pöörata?

1. Kvantarvutid, kvantkrüpteerimine, kvanteleportatsioonside. Asjaolu, miks neile kirjanikud vähe tähelepanu pööravad, on isegi seletatav. Humanitaari ajule on see kvantfüüsika teema selgelt üle võimete. Isegi mulle, kes ma arvutite alal rohkem kui kodus olen, on kogu see asi müstikaks ja kui Facebookis kvantsidega seotud küsimuse õhku viskasin, tuli niipalju vastandlikke arvamusi, et pea kippus lõhkema. Eesti ulme vajaks hädasti enda ridadesse üht füüsikut, kes sellest teemast end läbi näriks ja ulmikutele ühe ülevaatliku ja humanitaari peakujule sobiva teksti kribaks.

2. Numbrid ja ühikud. Ikka kole rumal on, kui arvutad tänapäevastes mäluühikutes. Kaugemas tulevikus ei jõua järeltulijad ära naerda nt kuidas üle paarisajamegase kanali faile kopeeritakse jms. Hea näide minuarust TV sarjast Knight Rider, kus KITT ja üks poisike vaidlema läksid. Poiss teatas Kittile ülbelt, et noh auto, palju sul ikka RAMi saab olla. Näe minu isa arvutil on 512KB, mispeale Kitt ülbelt teatas, et temal on tervelt 2MB! See röögatu suurus pani poisikese suu kinni, tänapäeva vaataja pugistab aga mõnuga naeru.

Numbritega seotud apsakaid on juhtunud ka vägagi tuntud kirjanikel. Nii näiteks on Vernon Vinge "Leek sügaviku kohal" nimelises teoses planeetide suurused ruuterid, mis vahetavad omavahel bitte modemikiirusel. Või Sergei Lukjanenko “Peegelduste labürint”, kus häkkerid kasutavad ka tulevikus sisehelistamiskeskusi ja modemeid ning muretsevad telefoniarvete pärast. Lukjanenko on küll oma teoses säärase stagnatsiooni ära põhjendanud, kuid lugeda on sellegipoolest naljakas.

Arvestades, et hetkel on võimalik ka vähese sissetulekuga tudengil muretseda endale üürikorterisse elioni fiiber, mille peal hoiustada piraka kasutajatebaasiga meediaserverit, võib üsna julgelt oletada, et tulevikus on liinid veelgi jämedamad ja kiirus vaevalt suureks probleemiks saab.

Kõige targem oleks küberpungiautoril üldse igasugust numbrite ja ühikute kasutamist vältida. Selle asemel hämada või leiutada mahu-kiiruse iseloomustamiseks mingeid krüptoloogilisi omaloodud termineid. Näiteks: ühe AI jagu informatsiooni, viis tsibiputinat sekundis jne jne. Huvitav lahendus oli ka Leo Kunnase triloogias, kus arvutite võimsust mõõdeti kogu inimkonna ajupotentsiaalis.

3. Tulemüürid ja kõiksuguse musta jää murdmine. Tulemüürid on tegelikult vaid üks kiht arvutite turvalisuses. Lihtsad reeglistikud võrgu ees, mis vastavalt tavapäraselt oma mitte eriti pikkadele seadistustele kas siis lubavad pakette edasi või kustutavad. Reaalselt pole seal midagi niiväga pikalt murda, ja kui tulemüürist on mööda pääsetud ei tähenda see seda, et kõik andmed on valla. See tähendab lihtsalt seda, et nüüd on pääsetud ligi programmidele ja tuleb omakorda neid, neis olevate nõrkuste abil häkkima asuda.

Kui osav häkker on seljatanud tulemüüri, suutnud edukalt kasutada ära mõne opsüsteemi sees oleva turvaaugu ja hakkab paigaldama masinasse mingit kavalat koodi, mis peaks näiteks klahvivajutusi korjama, võib ta põrgata uuesti tulemüüri vastu, mis näiteks ei luba väljuvaid ühendusi ja annab kahtlasest tegevusest kasutajale hüpikaknaga teada. Või siis rakendub viirusetõrje jne.

Ehk siis arvutimaailm on juba tänapäeval palju kirjum, sisaldab suurel hulgal erinevaid kihte, mitmeid turvaprogramme ja lahendusi. Ei maksa loota väga, et tulevikus asjad märgatavamalt lihtsamaks muutuksid.

See muidugi ei tähenda, nagu ei tohiks kirjutada tulemüüridest, mis häkkereid endid ründama asuvad, üritavad nende ajusid supiks keeta jms. Lihtsalt seda teemat on juba küllalt aastakümnete jooksul käsitletud ning mõistlikum oleks taaskord ammutada inspiratsiooni reaalsetest süsteemidest, kus vahel märksa salakavalamad deemonid luurivad hoopis tulemüüride taga olevas alas.

4. Keerulised sõnad. Pole mõtet loopida ülemäära igasuguseid "stacke", "puhvreid", "protokolle", "APC", "NXFA" jms asju. Eriti veel kui autor neis väga ei orienteeru. Heaks halvaks näiteks siin on Strossi „Accelerando“, mis sisaldab väga ägedaid mõtteid, aga on tavalugejale lugemiseks tõeline piin kuubis.

Võimalik, et tarkvara omandab aegamööda mingi teatud abstraktse teadvuse mingis kindlas oma valdkonnas... see ei tähenda päris AId, vaid rohkem nagu mingi limuka teadvus või kala või konna ja kassi oskus... muuta enda juhtliideseid, kohandada neid keskkonda sobivaks, saada aru rohmakatest käskudest, millest vorpida mitte endale destruktiivseid vorme - see on nagu eelmainitud Google simuleeritud närvivõrk, mis ise õppis tundma nägusid - selline tarkvara tuleb kunagi kindlasti.

5. Mobiilsus. Tänapäeva telefonid suudavad juba ümbrust skaneerida, lugeda spetsiaalseid koode, teisendada neid URLideks, laadida kümneid tuhandeid muusikalugusid su kodusest i-Tunes’i serverist, laadida pildistatud fotosid pilve ja sealt edasi su koduserverisse ning veel paljut muud. Pidev ühendumine kiire võrguga ning mitmesugune ümbruses leiduva info analüüsimine kaamera, GPS ning Google’i-Apple’i tohutu serverifarmivõimsusega on hetkel olemas – näiteks on hea tuua siinkohal Google’i targad prillid, millest sai artikkel kirjutatud Reaktori aprillinumbrisse. Oleks veider, kui tulevikus need võimalused ei laieneks veel tohutult. 

Seega tasuks arvestada nn "laiendatud reaalsuse" võimalusega ja ka sellega, et tulevikus on igaühel taskus tark mees, kes on tõesti kõikvõimsalt tark. Raske on kujutada ette ka küberpungis tegelast, kes läheb koju, et konsoolilt nt meile lugeda. Meilid jõuavad talle kohale pidevalt, igapool ja igas asendis.
Peatselt on võimalik salvestada kogu enda silmanärvist tulev info otse üles võrku, töödelda-analüüsida seda ja salvestada nii kogu oma elu algusest lõpuni. Tekib n.ö. uus inimene, kes ei unusta tõepoolest kogu elu jooksul mitte midagi.

6. Transhumanism ja selle keerdkäigud. Digitaliseeritud ja „roiskuvast lihast“ vabad organismid võivad arendada ja praktiseerida selliseid olelusvorme, millest me ei suuda praegu isegi hästi fantaseerida. Iseenda kloonimine on ju imelihtne, virtuaalis saad sa olla sedamoodi iseenda vanaisa ja abielluda oma noorema minaga. Veidi perverssema kalduvusega kirjanikud võivad lasta fantaasial vabalt lennata ja fantaseerida, et kuidas nimetada himu seksida viiekümne enda eri versiooniga korraga, kellest pooled on varustatud vastasugupoole tunnustega.

Transedenteerumine
Võib öelda, et inimeste püüe puhtama ja rikkekindlama elukeskkonna poole on arusaadav. Jumala poolt disainitud keha on tõsiselt probleemne. Lekked ja rikked saadavad seda keerukad mehhanismust igal sammul. Vaenulikud bakterid ümbritsemas tema pehmet väliskorpust, otsides igat võimalust ja nõrkust sissetungimiseks, et siis panna voolama sisemised lima- ning mädajõed, lagundada ja õgida värsket liha ning panna kogu mehhanism palavikus vappuma. Mida kauem on inimnimelist biorobotit ekspluateeritud, seda suuremad on kulumisest tekkinud rikked. Kandstruktuurid murduvad kergemalt, sooned ummistuvad jääkidest, tekivad trombid, jääkainete ning mürkide kuhjumised elunditest, osad rakusüsteemid lõpetavad normaalse talitluse ja asuvad ei-tea-miks meeletult vohama. Vähki tekitab ka reostunud elukeskkond, radioaktiivsed kopsu kinnijäänud tolmuosakesed, mikroskoopilised sudutükid, asbest.

Ka kõige paremini ja hoolsamalt hoitud biomehh annab viimaks kuhjunud vigade kogusele alla, rikneb, jääb seisma ehk siis sureb.

Elundite-organite, jäsemete ja muu asendamine kas vannides kasvatatu või tehastes sepistatuga on seotud keerukate valuliste ja pikka taastumist ja arme kaasatoovate protseduuridega. Samas tagamata viimaks sajaprotsendilist surematust.

Viimases hädas vaatabki inim-masin viimaks endaloodud ideaalsema tehismaailma suunas. Kolida kogu oma "hinge" ja "teadvusega" sinna üle. Kuradile roiskuv liha. Aga ka tema poolt konstrueeritud masinmaailmasid kummitavad mateeria vigadest tingitud probleemid.

Voolukatkestused, kuumusest tingitud seadmete läbipõlemised, ülekoormused, koodivead, häkkerid, viirused, troojahobused, andmevargused, tahtlikud ja tahtmatud õnnetused. Seega jääb seegi inimeste poolt koostatud maailm vigaseks, lagunevaks, täis sõdu, kannatusi, ruumipuudusest tekkinud tülisid ja tont teab mida. Ühtlasi annab see heale kirjanikule tohutult võimalusi mängida fantaasiaga, kanda mitmesuguseid tänapäevaseid probleeme üle ja teisendada hoopis uuele kujule.

Lõpetuseks
Kõige paremini annab ajastust ülevaate selle ajastu ulmekirjandus, kuna see on niivõrd kiirelt aeguv. Nelikümmend aastat tagasi osati küll ette näha tehnoloogia võidukäiku, kuid selle ulatus jäi enamus ulmekirjanikele hoomamatuks. Kirjutati lihtsalt nende ajal olnud tehnoloogiast suuremas mõõtmes. Heal juhul suudetakse seda põhjendada, enamasti aga siiski mitte. Suured visionäärid jäävad oma ajastu lõksu. Egas meist keegi ei suuda näha ette järgmist tehnoloogilist või küberneetilist läbimurret ja nii jutustame ka meie järgmisele generatsioonile meieaegsetest perfolintidest.

Juba praegu on inimestel võtta ette terve pisike planeet ja terraformida seda enda näo järgi, või ehitada sinna elusuurne koopia oma mõnest meelisobjektist ning kolada tunde selle saalides - kui see pole küberpunk ja virtuaalreaalsus, siis mis veel seda oleks?