Kuna raamatuid on lihtsalt nii palju ja aega piisavalt vähe – või siis on lugemistempo piisavalt aeglane –, siis on mingi raamatu lugeda võtminegi otsus, mida proovin üldiselt võtta tõsiselt. Raamatut ei hinnata selle kaane järgi, küll aga aitab eelhinnangut kujundada kas üldinfo kogumine teose kohta (kui uurida näiteks Wikipediast, mis üldteemasid see käsitleb või millist positsiooni omab see autori loomingus) või mulje moodustamine autorist.

Nii et kui Charles Strossi „Accelerando“ läks pimesi lugemisele üksnes kahe sõbra soovituse põhjal, oli see mulle osati veidi harjumatu kogemus. Ent kui moodustada mingit ühelauselist muljet raamatust, siis võiks lause peamiselt osutada sellele, et ilmselt on tegemist ühe tulevase kultusteosega küberpungis. Samas tuleb märkida, et ehkki see väärib kultusteose tiitlit, oleks romaan seda üsna kitsa (ja samas selle võrra ehk just andunuma) fänkonna seas.

Nimelt võttis alguses ikka väga tükk aega, enne kui sai mingile sobivale lugemislainele. Ja kui siis lõpuks oli saavutatud sellele raamatule sobiv laine, polnud ma siiski jõudnud täielikule arusaamisele tekstist – paberilt vahtis vastu võõrsõnade rägastik, mis oli suuresti arvutialane žargoon. Selle võõra keelega tutvumine tundus olevat parajalt suur ettevõtmine, mistõttu otsustasin sellest loobuda ja piirduda sõnade rolli tajumisega lausetes, pigem aimates kui teades nende tähendust. Leppisin sellega, et saan mingi pildi süžee suunast ja selle jõust, mõistmata samas aset leidva sündmustiku peenemaid nüansse. Avastasin, et niimoodi võib ka üht romaani nautida.

„Accelerando“ sisaldas üheksat lugu, mis jagavad romaani kolmeks osaks. Põhjalikku sisukokkuvõtet ma siin ei tee, kuivõrd ühe sellise on teinud Ats Miller Ulmekirjanduse BAASis. Need, kes tahavad raamatu sisust lähemat aimu saada, võivad kindlasti sinnapoole suunduda. Üldjoontes mainin vaid, et sündmustik sisaldas endas üheksat juhtumit – kriisid ja nende lahendused –, mis toimuvad selle teose peategelase ümber paari sajandi jooksul. "Paar sajandit? Elab ta siis nii kaua?" Põhimõtteliselt küll, aga küberkujul, arvutisse salvestatud informatsiooni näol. Tegemist on põneva teooriaga, hoolimata sellest, kas pidada seda võimalikuks või mitte, ja hea kirjandus, eelkõige hea ulmekirjandus, võikski seisneda peaasjalikult põnevate ideede väljamängimises. Ilukirjandust kui sellist saakski ju näha unistusena, millele on antud vorm.

Mainitud kriisipeatükkide vahel on lõigud, milles antakse edasi selle maailma hetkeolukord. Esimestel kordadel, kui see esines, mõjus kirjeldus justkui olukorra taustjutustusena või remargina näidendis. Hiljem näis see pigem mõnusa fantaseerimisena nende võimaluste üle, mida pakkusid romaanis käsitletud ideed.

Sobivale lainele aitaski jõuda huumor, eelkõige neis vahelõikudes peitunud muhedus. Seal oli midagi britilikku. Nende üks eesmärke on muidugi ka üldsituatsiooni kirjeldamine, aga mingist hetkest hakkab aimuma selliste küsimuste nautimist nagu: "Üks suurimaid juriidilisi probleeme on küsimus selle kohta, kas füüsilise keha suremine tähendab ka valimisõiguse kaotamist."

Tegemist on omamoodi naljaka küsimusega, kui hakata mõtlema, mida see endas sisaldab. Küsimus kaotab lähemal analüüsimisel siiski oma lõbususe, see on muhe just oma värskusega. Sest kui läheneda sellisele küsimusele pragmaatiliselt, siis tõesti poleks ühel läbinisti digitaliseeritud kehata teadvusel midagi öelda selliste seaduste kohta, mis käivad pigem füüsiliste kehade kohta. Ning viib küsimuste juurde, mis tähendust kannab vara kaotamine (näiteks pärimise teel) inimesele, kel pole (enam) keha.

Küsimuses sisalduv huumor muutub aga veelgi ilmsemaks, kui lasta sel näiteks haakuda sõnapaariga "surm ja maksud". Või üleüldse - kui lihtsalt nautida selle mõtte absurdsust, et mõni õigust täis inimene läheks marru oma õiguste kaotamise pärast ainuüksi seetõttu, et ta on surnud. Sellised lõigud ajasid kohati muigama, aga tuleks toonitada, et see pole siiski ettelugemishuumor. See on omaette kihistamiseks, nagu põnevate ideedega üllatamine kipub ikka olema.

Lõpu poole värskendas raamat vähemalt minu ettekujutust sellest, kuidas on võimalik vaadelda maailma. Meie igapäevane neljamõõtmeline universum oli miski, millega nad piirdusid, kui nad ei tahtnud parasjagu mõnes teises olla. Kui õigesti mäletan ja kui õigesti aru sain (küsimused, mis võivad selle raamatuga ikka ette tulla), siis üks tulnukolend isegi nurises füüsikaseaduste ebaloogilisuse kallal, tundes et need on lihtsalt halvasti loodud - miski, mille peale üleüldse ei tuleks. Selles mõttes see raamat mingil määral harutab lahti kinnistunud arusaama sellest, mida tähendab tegelikkus.

Selle romaani digireaalsus pole mitte suvaline puna-musta-viiruline paralleelmaailm. See pole mõni rohe-must numbritega kaetud stiliseeritud valgusmaailm. See oli hoopis kõikide võimaluste väli, mille lõid sealviibivad inimesed oma teadvuste abil. Ja "tegelik maailm" on vaid üks võimalustest, piiratud kolme dimensiooniga, aheldatud teatud jõudude poolt. Selle raamatu tegelaste jaoks, kes lõpu poole üsna kõikvõimsaks said, tundus tavareaalsus üsnagi igav ja poolik – mistõttu nad eelistasid luua endile paremaid ja põnevamaid.

Iseenesest avaldaski romaan enim muljet oma julgusega neid ideid välja käia, jätmata neid vaid meelierutavaks potentsiaaliks. Enamik lugudest/peatükkidest lõppeb põneva emotsiooniga, et sellele järgnev on oma võimalusteavarusega üsna hoomamatu – ja on raske ette kujutada, kui suur kiusatus võis Strossil olla säilitada seda elevile ajavat müstikat. Nii, nagu lukustatud kast on maailma põnevaim ese kuni selle täiesti igava ja argise avamiseni, loob ka iga „Accelerando“ peatükk sellise potentsiaalikülluse, et justkui ei tahakski edasi lugeda. Tahaks nagu rahulduda särava lõpuga. Ometigi ta jätkab – ja jätkab sedavõrd oivaliselt, et iga uue loo lõpus see võimalusteküllus kuhjub, eksimisrisk kasvab ja sealjuures suureneb juba veendumus, et ilmselt veaks Stross välja selle jätkamise ja lausa sel tasemel, et ei olekski kahju müstika kaotamisest. Ja veabki.

Lõpus aga, justkui selle mulje ümberlükkamiseks, et tegemist on vaid põnevate ideede võidutsemisega ja muude kirjandusvõimaluste kõrvalejätmisega, oli üks väike asjake. Ütleme, sentimentaalne maiuspalake. Ilmselt emotsionaalsete lugejate hellitamiseks. Miski, mis haagiks kuidagi lugejat raamatu külge ka emotsionaalse poole pealt ja mis tekitaks tunde, et selles väljendus inimlikkus ka milleski muus kui vaid autori vaimustuses ideede vastu.

Mis puutub aga lugeja vaimustusse romaani ideede vastu, siis tegemist on tundega, mis väljendub kõige ehedamalt alles siis, kui tagantjärele juurelda selle raamatu kallal. „Accelerandot“ on lugedes üsna keeruline jälgida ja kui ma kellelegi peaks seda soovitama (mida võib ikka teha), ei hakkaks ma valetama, väites, et tegemist on nauditava kirjanduselamusega.

Mitte et mul tulnuks õieti tunnet, et selle paneks nüüd küll käest ära. Lõpetamise mõtet ega sundi ei tekkinud. Ka polnud soovi hakata kiruma neid kaht sõpra, kes teost soovitasid, seda kaugeltki mitte. Aga ei olnud ka otsest tungi seda lugeda. Mingilt maalt läks tasapisi mõnusamaks, aga igakordne lugemaasumine polnud selline nauding, mille järele sõrmed-silmad juba sügeleks, vaid pigemini teadlik mõte, et nüüd võiks jätkata, ja otsus seda teha. Kuid sellise ideede värskuse juures... Mulle meeldis maailm, meeldisid ideed, mingile osale minust isegi sobis raskesti loetav kirjutusstiil – autentne ju –, aga autori jutustamislaadil oli mingi omadus, mis mõjus takistavalt.

Arvan, et raamatu nautimise mõttes kuluks marjaks mingi eelinformatsioon või üleüldine tutvumine kas žanri eripäradega, vastava sõnavara või mõnega neist ideedest. Näiteks tuleb mul tunnistada, et minu jaoks aitas digimaailmade ümberkujundamise kirjeldusi mingisse konteksti panna animesari „The Melancholy of Haruhi Suzumiya“, eelkõige selle tegelane Yuki Nagato. Olles olend, kelle kogu olemus põhineb informatsioonil, ning tajudes samamoodi infopõhisena ka maailma, milles ta elab ja mida ta suudab seetõttu painutada oma tahte järgi, võinuks ta sama hästi ka selle raamatu lõpus üles astuda. Õnneks või kahjuks ei kisu see raamat nii intertekstuaalseks. Yuki Nagato oli samas ainult minule teatavaks võtmeks selle teose mingeid ideid elama panna, kuid nii võtmed ise kui ka vajadus millegi sarnase järele on iga lugeja jaoks erinev.

Kas sellest raamatust võiks saada hea sissejuhatus küberpunki mittetundvale inimesele – tõenäoliselt mitte. Selleks on raamat veidi liiga raskepärane, et mitte lausa öelda lugejavaenulik. Ja ometi on „Accelerando“ oma omadustelt miski, mis võiks pälvida väärika koha küberpungi-klassikute seas. Mingil määral isegi just nimelt seepärast, et on küllaltki lugejavaenulik. Selle kirjutamisstiil justkui sisaldaks endas autori poolt seatavaid takistusi tema säravate ideede juurde. Arvestades ent sellega, et inimolendil on sageli masohhistlik komme sel määral vaimustada asjadest, kui palju tuleb tal nende kallal vaeva näha, meelitab see takistusi ületama sundiv lugemine kindlasti omajagu austajaid. Ja selle raamatu ideed on takistuste ületamist igatahes väärt.

Strossi kass koos stalkeriga.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1397)