Oktoobri parima arvustuse määramine oli selles mõttes lihtne, et ega neid palju ei olnudki. Kokku 51 arvustust, arvustuseks ei olnud loetud paljast hindamist – pidi olema natukenegi teksti.
Varasematel kuudel on tahapoole liikudes olnud:
september – 88 arvustust
august – 64
juuli – 126
juuni – 89
mai – 86
aprill – 155
märts – 127
veebruar – 98
jaanuar – 42

Tahapoole liikudes ja jaanuarini jõudes kadus tunne, et see 51 võiks mingi allakäigu märk olla – lihtsalt kõikumine ongi nii suur. Millest see küll sõltuma peaks (?), ei ole siin oluline. Oktoobri 51st oli nädalavahetusel üles riputatud kõigest kuus arvustust ja tavapärase töönädala sees salvestatutest oli 26 e salvestusaeg kella 8 ja 18 vahel. Umbes pooled.
Pikkuse järgi jaotusid arvustused:
Kuni 200 tähemärki – 5 tükki,
201 kuni 1000 – 24,
1001 kuni 2000 – 11,
2001 kuni 3000 – 5,
Üle 3000 – 6 tükki

51 arvustust jaguneb 20 arvustaja vahel, kus Silver Sära ja Kristjan Sander on kirjutanud seitse arvustust, Lauri Lukas ja Johannes Koit viis arvustust, ülejäänutel on alla nelja. Ühe arvustusega on kaheksa kommentaatorit.
Enimarvustanud nelja arvustaja kohta vaatasin ka nende keskmisi hindeid – statistiliselt olulist erinevust oktoobri hinnete keskmiste vahel ei olnud (2,8 kuni 3,3) – ei ole võimalik öelda, et mõni neist hindab ülejäänutest madalamalt või kõrgemalt. Küll aga torkas silma Kristjan Sanderi hinnete suurem hajuvus – ta oli ainuke neljast, ülejäänud ei kasutanud hindeid üks ja viis – mis muudab Kristjan Sanderi hinded minu jaoks usaldusväärsemateks.

Arvustamise osas esitab Indrek Rüütel oma Tiit Tarlapi „Lõhestusjoone“ kohta kirjutatus olulise küsimuse: „Kas peaks arvustama raamatut, mida ei suuda lõpuni lugeda? Või: kuidas sellist kommenteerida?“ Oma peas olen lisanud siia veel ühe küsimuse: „Kuidas peaks taolist raamatut hindama?“
Indrek Rüütel on pidanud taolise raamatu arvustamist vajalikuks ja võimalikuks – millega ma olen täieti nõus. Küll aga ei ole ma nõus tema ootamatu leebusega taolise teksti hindamisel – ta on pannud kahe (mitte ühe) ja arvustuses ei ole välja toonud mitte midagi positiivset või meeldivat. Tekkis tunne, et järsku tema sisemises hindamiseskaalas puudubki hinne „üks“. Kontrollisin – selgub, et olin eksinud – kellegi mulle tundmatu „Must kaardivägi“ on kuu varem pälvinud talt ühe ja selle jutu kohta oli tal arvustuses nii mõndagi positiivset öelda.

Minu seisukoht: üldiselt kuulub (igavuse, viletsuse tõttu) lõpuni lugemata raamat (jutt) hindamisele ja arvustamisele küll, selleks peab olema läbi loetud vähemalt umbes 50 lehekülge või kolmandik ja reeglina peaks taoline oopus saama hinde „üks“, selle tõstmine on võimalik, kuid nõuab veenvat põhjendamist.

Arvustusi vaadeldes tõin nende juures välja tunnuse „madalaim hindaja“. Selle määrasin juhul kui arvustava jutu kohta oli a) vähemalt neli arvustust ja madalaim hinne oli ainuke omataoline või b) üle nelja arvustuse ja madalaimat hinnet oli alla kolme.
Madalaimat hinnet (hindajat) oli taolise reegli abil võimalik välja tuua 16 - l oktoobris arvustatud jutul, neist seitsmel juhul oli madalaim hinne pandud oktoobris (44%). Kuigi ma ei toonud seda välja varasemate kuude juures, tundub see mulle näitavat trendi suurema kriitilisuse ja ranguse suunas.

Parima valimisel välistasin arvustused juttude kohta, mis potentsiaalselt mulle mitte midagi ei tähenda – erandi teinuks seesugusele vaid siis, kui see olnuks kirja pandud väga eriliselt ja väljapaistavalt kaunilt. Sellesse klassi kuulusid aastakümneid tagasi inglise või vene keeles avaldatud (arvustajate arvates) keskpärased lood autoritelt, kes praeguseks kirjutamise lõpetanud. Samuti kuulus siia suur hulk kodumaist ulmetoodangut, mõnda neis ma sirvisin raamatukogus kah, aga ei äratanud huvi. Luban, et edaspidi üritan neid kodumaiseid tiba rohkem lugeda. Erandina vajab võib olla eraldi välja toomist Silver Sära arvustus 19.-st oktoobrist, mis oli oktoobri kuu pikim (jutu hinne 2). Arvustatud oli raamatut, mis ilmselt ei kuulu ei kirjandusse ega ulmesse, vaid hoopis psühhiaatria valdkonda (jätan siin autori ja pealkirja nimetamata vältimaks selle guugeldamise võimalust, huvilised saavad selle kuupäeva järgi BAASist ise üles leida). Arvustus oli hea, kuigi tervelt neljandiku sellest moodustasid arvustatava jaburust näitavad tekstilõigud, aga ... see pauk oli ilmselt sääse pihta. Sirvisin minagi raamatukogus – lugesin kolm lehekülge, ei rohkem, ei kunagi.
Oli ka selge, miks erakordselt vilets jutt sai miinimumist kõrgema hinde – piltide pärast. Pealegi oli Silver Säral see viga, et ta oli mulle kuu parima tiitli andnud – ja mulle tundub ebaviisakas olevat palli tagasipõrgatamine (juhul kui tema arvustus ei ole peajagu kõikidest teistest üle – seda kohe kindlasti ei olnud).

Oktoobri parima arvustuse määramine oli selles mõttes raske, et viimase otsustamise hetkeni jäid konkureerima kaks enamvähem ühepikkust arvustust: Must Kass, Robin Hobb, Assassins Quest, 21. oktoobril ja Andri Riid, Sergei Lukjanenko, Notšnoi Dozor, 30. oktoobril. Neid kahte ühendab arvustavatele madalaima hinde panemine – tea, kas halvasti ütlemine on lihtsam või on tegemist arvustuste hindaja oma kiiksuga... Mõlemates on tooniandvad ka arvamuse subjektiivsust näitavad suulisele kõnele iseloomulikud elemendid.
Keeleliselt oli Musta Kassi tekst kahtlemata oktoobrikuu kauneim – tema lugemisest tekkis selge empaatiline lugemiselamuse kujunemise pilt. Aga, kaunist muljet rikkusid minu jaoks kaks küsimust:
1) Mis sundis teda kätte võtma triloogia kolmandat osa, kaks esimest olid ju tema poolt tunnistatud lootusetult lollideks (esimese osa puhul kaks ja „tädilik soga“, teise puhul üks ja „juba ammu pole nii ilget jama lugenud“)?
2) Veider kujutlus, justkui oleks kirjanduse headus kuidagi seotud (autori) munade olemasoluga? Tundus, justkui oleks kolmas osa kätte ja arvustamisele võetud naiskirjanike vaenamise harjumusest... ja see kaks, tekstist tuleneva selge ühe asemel, oli ka põhjendamata.
Muide, kuigi kolmas osa on mul lugemata, siis kaks esimest jäid minulgi pooleli – peategelane oli liiga loll, oli selge, et lõpetab halvasti ja selle halvastilõpetamise üksikasjad polnud üldse huvitavad.

Andri Riidi arvustusega kaasnes mul oluline ahaa-elamus. Olin juba hulk aega hoogu võtnud, et seda va paljukiidetud Lukjanenkot lugeda, aga kord polnud seda raamatukogus sees, kord unustasin mina.
Andri Riid tekitas oma arvustusega minus selge arusaama – tegelikult olen ma seda ju lugenud! Olen seda lugenud, õlgu kehitanud ja unustanud.
Unustanud.
BAASis on eelnevad arvustajad jutustanud lahti sisu ja seletanud jutu imelisuse erinevaid külgi, kuid minus ei liigutanud miskit.
Nüüd kirjutas Andri „Tüütu, raisk“ ja seletas kolmest küljest lahti tüütuse kulgemise tee ja ma teadsin, et olen seda lugenud! Ja teadsin, et Lukjanekot ma enam lugeda ei taha.
Käisin raamatukogus kontrollimas – jah, jumala eest! See ta oli.

Kaalusin mitu päeva, kas minu ahaa-elamus kaalub üles arvustamisteksti kauniduse või vastupidi. Kas sisu kaalub üles vormi või vastupidi.
Ahaa jäi peale!

Otsustamisel võis olla oluline ka tõdemus, et Must Kass on parimaks valitud kordades enam kui Andri Riid

Palju õnne Andrile ja
palun ka edaspidi samalaadseid ahhaa-elamusi!

Aasa Tamm
06.11.2012
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1191)