Ma tahan, et te kõik loeksite
Studio Foglio koomikseid. Või õieti, graafilisi romaane, mis on ka veebistatud. Ma räägin materjalist, mis on ilusalt tehtud, andekalt joonistatud, huumoriga jutustatud ja täis nauditavaid detaile. Kui arvate, et 1 pilt on väärt 100 sõna ja oma silm on kuningas, võite kõigepealt ära käia nende kodulehel, kulutada nädalakese või kaks kogu veebis oleva tasuta kraami läbi sirvimiseks, ja siis siia artikli juurde tagasi tulla, et saadud muljeid võrrelda. Ma ei kavatse tutvustada kõiki Foglio töid, kuna ma pole kõiki näinud, vaid keskendun sellele, mida iga inglise keele oskaja veebist tasuta vaadata saab. (Ja siis muretseda endale PDF faili või paberraamatuna). Näiteks avaldas Foglio lühikest aega ka koomilis-erootilist sarja
XXXenophile, mis kirjelduste kohaselt tundub väga mõnus ja loetav, aga mida veebist ei leia ning osta saab vaid kosmilise hinna eest eBayst.
Sudio Foglio taga seisavad peamiselt kaks inimest – abielupaar
Phil ja
Kaja Foglio. Phil Foglio töötas koomiksite valdkonnas juba kaua enne seda, kui ta 1990ndatel Kajaga kohtus. Nende kahe suurim ühine töö on praegu kolm korda nädalas ilmuv
Girl Genius, kuid mõlemal on olnud nii enne kui peale koostöö kallale asumist muid, oma projekte.
Phil Fogliot teatakse peamiselt ta humoorikate teaduslik-fantastiliste koomiksite kaudu ning kui ulmekirjanduse illustraatorit. Ta on mitmel korral jõudnud nominatsiooninimekirja ning ka võitnud erinevaid auhindu illustraatori ning koomiksikunstnikuna. 1977 ja 1978 võitis Phil Foglio Hugo auhinna amatöörkunstniku (Fan Artist) kategooras. 2008. a. nomineeriti ta Hugole parimale professionaalse kunstniku kategoorias. 2009, 2010 ja 2011 ehk kolm esimest korda, kui auhind välja anti, võitis
Girl Genius graafilise romaani kategooria Hugo. Kaja, Phil ja koomiksi värvija Cheyenne Wright loobusid 2012. a. kandideerimast, et näidata, et auhinnakategoorial on ikka mõtet ja on teisi häid ka.
1980ndatel hakkas Phil Foglio
Dragon Magazine jaoks joonistama rollimängusid parodeerivat sarja
What’s New with Phil and Dixie. Sisu poolest nauditav eelkõige paadunud rollimängijatele. Kunstiliselt on ta huvitav aga selle poolest, kuidas Foglio noorena joonistas. Kui vaadata läbi kõik, mis tal veebis on, siis muutub ta stiil oluliselt ümaramaks ja ladusamaks (umbes nagu varane Garfield versus tänapäevane Garfield).
Buck Godot on omanimelise koomilise ulmekoomiksi peategelane. Buck on eradetektiiv, kelle motoks on “Alati saadaval, ei iialgi tasuta”. Elab ta planeedil New Hong Kong, mille ainsaks seaduseks on see, et seadusi ei ole. Bucki juures võlus mind Fogliole omane naljaviskamine ning taustaelementidesse vihjete peitmine ning elule värvi andmine. Gallimaufry juures juba ka see, kuidas tegelased välja nägid ja milline on olustik – inspireeriv, läbimõeldud, sensuaalne, vaimukas.
Algul koomiksivihikutena ilmunud lood on välja antud kahes kogumikus (
Buck Godot: Zap Gun for Hire ja
Buck Godot: PSmIth) ning lisaks kaheksa-osalises
Gallimaufry kogumikus, mille tegevus toimub samas maailmas. Buck Godot sarjal ei läinud nii edukalt, kui nad oleks oodanud, ning ma isegi ootaks, et vähemalt
Gallimaufry oleks populaarsemana pidevalt trükiversioonina kättesaadav – ei ole, aga teised kaks kogumikku on. Kui hakata Bucki lugema tagantpoolt (näiteks mina alustasin lugemist keset
Gallimaufry sarja), näeb Fogliot palju algelisema kunstnikuna. Ka Gallimaufry võitis oluliselt sellest, et veebistamise käigus koomiks sai värviliseks – algselt oli see vaid mustvalge.
Veebis ilmus koomiks kolm korda nädalas 2007-2009. (Muide, trükitud kogumikus on üks lugu, mida pole veebi pandud, ilmselt kuna seal välguvad paljad kehaosad.)
Järgmine suurem asi oli Robert Asprini
Müüdi-sarja põhjal tehtud (hea!) koomiks.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, kuidas üks tiba käpardlik õpipoiss jääb ilma oma maagia-õpetajast, kui sel deemon Aahziga sõbralik teineteise-tögamine lõpeb sellega, et Aahz on temaga samas maailmas ja Aahz on jäänud ilma maagivõimetest. Noh, ja neid ajavad taga palgasõdurid, üks deemonikütt tahaks neid õnneks võtta, ja edasi läheb veel mõni asi mitte nii, nagu plaanitud.
Kui Phil Foglio adapteering Robert Asprini tuntud Müüdi-sarja esimesest osast on väidetavalt Foglio poolt kõvasti ümber kirjutatud, on see koomiksina sellest küll ainult võitnud. Asprini lood on ka eesti keeles ilmunud, niiet on täiesti võimalik panna kõrvuti raamat ja koomiks. Kellele raamat meeldis, sellele meeldib koomiks kohe kindlasti, sest Foglio ja Asprini huumorisooned klapivad hästi.
Koomiks on joonistatud ja kirjutatud 1980ndatel ning veebistatud värvilisena 2010. aastal.
Girl Genius motoks on "Seiklus, Romantika, HULLUNUD TEADUS!". Peategelane on alternatiivajaloolises viktoriaanlikus stiilis aurupungi taolises maailmas elav Agatha, kellele pealkiri viitabki. Lugu algab keskelt – tihti viidatakse minevikus toimunule, olevikus algab aga jutt hetkel, kui Agathat tuleks pigem käpardist tudengiks kui geeniuseks pidada. Üsna pea tuuakse lavale kogu Euroopat tsepeliinilt valitsev parun Wulfenbach ning tema poeg Gil (jah, sealt romantika) ning minu jaoks lausa vastupandamatud Jägermonsterid. Maagiat ei ole, aga piisavalt arenenud aurupunk-tehnika ei ole maagiast sisuliselt eristatav. Praegu ei ole veel jõutud sündmusteni, millele üsna alguses vihjatakse, mis tähendab, et sisutihedat lugemisrõõmu on veel kauaks.
Girl Genius koomiks ei ole lõpuni valmis kirjutatud ja autorite endi sõnutsi on neil küll üldplaanid, kuid neis tekib vahel ettearvamatuid muutusi (Agatha ja Gili vahel oli alguses ette nähtud vihavaen). Koomiks on saanud viis WCCA auhinda, sh 2008 Silmapaistev Koomiks ja kolm korda võitnud Hugo parima graafilise romaani kategoorias.
Minu jaoks algas tutvus Fogliote loominguga hilisest keskmisest – nimelt
Girl Genius sarja keskelt, sel ajal, kui sarja algusosa oli veebis (ja trükis) veel mustvalgena, aga koomiks oli juba muutunud kolm korda nädalas ilmuvaks veebikoomiksiks, millest tagantjärgi, kui piisav arv lehti kokku on saanud, ilmub ka trükivariant. Oma sõnutsi neljakordistasid nad selle lükkega oma lugejaskonda ja kolmekordistasid läbimüüki.
Selleks ajaks on Fogliol välja kujunenud oma stiil, mis silma paitab, ja tegevus toimub täiesti omaette maailmas. Seda võiks liigitada aurupungiks, sest seal on palju gootilikke ja viktoriaanlikke elemente, kuid kuna tehnika on seal segunenud bioloogilisega, eelistavad autorid ise kasutada nimetust
gaslamp fantasy - gaasilaterna-ulme.
Girl Genius sarjast on Fogliod kirjutanud koomiksi alusel ka romaani – vähemasti kaks esimest osa on ilmunud.
Agatha H. and the Airship City ja
Agatha H. and the Clockwork Princess. Isiklikult mulle olid raamatud pettumus, kuna neist ei saa üldse seda maailmatunnetust ja nüansirohkust, mida koomiksis nii palju on. Mõelge, kuidas te Tom ja Jerry multikat umber jutustaksite – päris keeruline, eks? Kirjutada ja joonistada ei ole üks ja seesama.
Sarjaga on seotud ka üks Twitterikonto, millel Othar Tryggvassen (
Gentleman Adventurer and Professional Hero. My sworn mission is the destruction of all of the World's Sparks--including, eventually, myself) oma seiklustest räägib.
Othari Twitteril on sarjaga kohati nõrgem, kohati tugevam seos – seda pole kaks aastat uuendatud, kuid sel on potentsiaali, arvestades et twitter jõuab koomiksile järgi ning koomiksis hetkel teda tegutsemas pole. Võimalik on ka see, et Twitteri konto oli lõbus ajaviide ja on oma uudsuse kaotanud, mistõttu ongi soiku jäänud.
Tore väike
Girl Geniuse lehe lisa on lühijutud ehk peamise tegevusliiniga üldse mitte või väga lõdvalt seotud
lühikoomiksid. Mõned neist ilmusid põhikoomiksi vahel, lihtsalt oma lõbuks, nalja pärast, ning tagantjärgi tõsteti jutu keskelt ära. Need on täiesti omaette loetavad.
Igatahes, olenevalt sellest, millist žanri eelistate, kui palju on teil vaba aega ja kui harjunud olete hiirega klõpsima, on teil võimalik veeta vähemalt järgmine kuu aega Studio Foglio loomingut naitudes. Seejärel tuleb aga jääda E-K-R režiimile, et nautida
Girl Genius sarja edenemist.