Jaanuari lõpp oli tegelikule, päris raamatusõbrale raske aeg, närvesööv ja ärritav aeg. Kogu sodimeedia on tegelikult aasta algusest saadik täis olnud eesti kirjanduse aastast ja raamatuaastast rääkivaid inimesi, kõikjal on rahvuspatriootilised fotod raamatuist ja riiulimeetreist, riigi ringhäälingu kultuurimeedia portaalid ning tele- ja raadiosaated on täis paatose ja häälevärinaga raamatuist rääkivaid tegelasi, nagu läheks raamatud neile inimestele päriselt, tegelikult ka korda (või nagu nad usuks, et kellelegi teisele väljaspool nende sekti läheb). Seda silmakirjalikkuse paraadi on valus ja raske vaadata.

Peamiselt on raamatuaastat (või muud taolist ametkondlikult heaks kiidetud kultuuriaktsiooni) vedavate inimeste elustiiliks lihtsalt ühelt avamiselt teisele tormamine ja omaenda edevuse rahuldamine, kultuurimeistreile välklampide valgel naeratuste saatel jagatavate diplomite peal olevad tekstid muutuvad, kätteandjad ja nende soe käepigistus jäävad samaks. Raha kultuuri tegemine Eestis muidugi juurde saama ei hakka, pigem sulab seda vähemaks, kuna mujale kulub ju hädalisemalt ära.

Eks selline järjekordne kultuuribürokraatide ellu kutsutud ersats-aasta Eesti elus oli ette näha ja teada ja kuidagi tuleb end sellest kõigest läbi vedada, nii et vaimne tasakaal säiliks. Üheks näiteks, kuidas selline ersats-maailm on sisse murdnud ka ulmemaailma, sobib suurepäraselt 15. jaanuaril oma 90. sünnipäeva tähistanud ulmeklassik Robert Silverbergi unustamine. Me võiksime ajal, kui sellised peene joonega, tundlikku ja meisterlikku kirjandust loonud superautorid on veel meiega, neid väärtustada, kiita ja neist rääkida, nende teoseid üha ja üha lugeda, kuid selle asemel oleme me valinud nende teadliku unustamise («kuna pole enam moes!») ja platrame igasugu tühjast-tähjast.

Võin võtta mingit lahjemat mürki, kuidas pärast Silverbergi surma puhkeb ingliskeelses kultuurimeedias mantra stiilis: «lahkunud on suurmeister, keda me tema eluajal ei osanud väärtustada» või et «ta oleks juba oma eluajal väärinud tähelepanu ja tunnustust, mida alles nüüd peavoolu kultuurimeedia talle on osutama hakanud» etc. Miks siis, kuradi debiilikud, ei saa juba praegu väärtustada ja osutada seda tähelepanu?! Miks ei saa seda kõike juba eluajal teha?! Aga miskipärast ei saa, kuna vaja on sedasama tähelepanu ja väärtust anda Silverbergiga võrreldes suhteliselt tühistele (kuid moodsaile, aktuaalseile!) ühepäevaliblikaile.

Olen siin juba mõne kuu eest kirjutanud, kuidas ameerika väärtkirjanduse kaanonisse on läbi nende olulisemate teoste avaldamise Library of America luksköites sarjas Silverbergi eakaaslastest arvatud näiteks Kurt Vonnegut ja Ursula K. Le Guin, aga mitte teda. Ning üldiselt ei oota see seeria tänapäeval enam elava klassiku muutumist lihtsalt klassikuks. Silverberg ei ole millegipärast sobinud sellesse sarja. Ka mitte vähem kuulsas Penguin Classics sarjas pole teda kunagi avaldatud (kuhu on eluajal jõudnud näiteks Brian Aldiss ja Harry Harrison). Ja see on ju tõsi, et Silverbergil pole ulmegetost väljamurdmine tegelikult kunagi õnnestunud. Peavoolu kirjandusringkonnad pole teda kunagi tunnustanud, kuigi kirjandusliku taseme poolest, mis pole tema puhul ju mingisugune asiimov või klark, kindlasti peaks. Erinevalt näiteks ta põlvkonnakaaslasest Samuel R. Delany'st, keda vähemasti akadeemia armastab ja uurib.

Jah, Silverbergi ning tema loomingut ei ole täielikult unustatud, nagu vist langesid aastakümnel enne oma surma totaalsesse unustusse Theodore Sturgeon ja Alfred Bester. Ta ise avaldab aegajalt mõne ajarännuteemalise antoloogia, kust leiab ka mõne ta enda pala, või mõne suurema koondkogu oma temaatiliselt kokkusobivaist romaanidest ja juttudest. Hulk tema varasemaid, noortele suunatud raamatuid on saadaval mingeis amatöörlikult kujundatud nurgataguste pisikirjastuste lohakalt toimetatud ja kohutavate kaanekujundustega väljaannetes. Ning muidugi e-raamatud, aga neist ei ole tegelikult mõtet rääkida, sest kirjandusliku mälu alleshoidmise ja kirjandusvälja laienemise protsessis need hoolimata neile omal ajal just neil teemadel pandud ootustest miskipärast absoluutselt ei osale.

Jah, Silverbergi pole unustatud, võiks väita, kuna näiteks kirjastuse Gollancz/Orion väärikasse sarja SF Masterworks on tema teoseid ju valitud. Kuid Silverbergi klassiga autori kohta on neli romaani tema tipp-perioodist 1970ndate algul ja siis Majipoori saaga avaromaan ning üks retrospektiivne jutukogu ikka karjuvalt vähe. Sealtsamast tema romaanimeistri kõrgperioodist vääriks avaldamist veel vähemalt samapalju romaane (näiteks «Tower of Glass», «Nightwings», «Son of Man», «The World Inside» jne).

Retrospektiivne jutukogu «Needle in a Timestack» on aga nii ebaõnnestunud valikuga, et selle pidi vist küll kirjanik ise kokku panema. Ta on nimelt kümneid kordi – nii erakirjades kui avalikes sõnavõttudes ja intervjuudes – ironiseerinud, kui kehv oma loomingu hindaja ja sealt paremiku väljasõeluja on autor ise. Kirjaniku tõelisi tippnovelle ja lühiromaane on seal vaid 2–3, ometi on sinna jõudnud ka paar tõelist loomingulist käkki, enamik tekste raamatus on aga selline meistri argipäev, hindele 4 tehtud sooritused, milles tõelist sära ja emotsionaalset sügavust napib. Ei ole mõtet salata, et mõistagi olen ma ise faili kokku kirjutanud sellise 30–35 lühijutust ja lühiromaanist koosneva tuhandeleheküljelise Silverbergi absoluutse «best of» valiku. Aga see selleks, tõdegem vaid, et tõeliselt õnnestunud «best of» kogumikega pole Silverbergi kunagi õnnistatud, nii 1970ndate kui ka selle sajandi sellelaadsed katsed on kõik üsna ebaõnnestunud. Osalt kindlasti selle pärast, kui hoomamatult suur ja lai on aines.

Igatahes võiks SF Masterworksi sarjas kindlasti olemas olla ju tema hilisromaaniloomingu esindajaid (näiteks «The Face of the Waters», «The Alien Years»), aga kindlasti ka alternatiivajalugusid («Roma Eterna»). Ja muidugi korralik valik kirjaniku lühiromaanidest (8–10 tk), sellest tema enda lemmikpikkusega žanrist. Võiks... peaks...

MIKS UNUSTATUD JA IGNOREERITUD?

Aga miks ikkagi on siis Silverbergi looming suuresti unustuse hõlma vajunud? Noh, mitte isegi unustatud, vaid alateadlikult ignoreeritud. Ma arvan, et sellele on olemas üsna ratsionaalne vastus. Vastus, mille juba aastakümneid tagasi tema loomingut iseloomustades andis Isaac Asimov. Lause, mida on lugematu arv kordi kasutatud reklaamhõigatusena Silverbergi raamatute kaantel:

«Where Silverberg goes today, science fiction will follow tomorrow.»

Ja täpselt nii ongi. Mulle tundub, et Silverberg oli omal ajal liiga novaatorlik, liiga oma ajast eest. Ta käsitles juba 1960ndail süstemaatiliselt ja vägagi meisterlikult teemasid, mida moodne ulmekirjandus tänapäeval Ameerikas peab nende leiutatuks ja esmakordselt kirjandusse tooduks. Ja ühelegi noorele ei meeldi, kui keegi tuleb talle ütlema, et need asjad, mis see noor on enda meelest maailmas avastanud, et need asjad avastati juba pool sajandit tagasi, nende peale mõeldi juba siis ning tehti seda tehniliselt professionaalsemalt ja stilistiliselt meisterlikumalt. Olgu neiks siis kliimakatastroof, Maa ülerahvastatus, loodusressursside röövellik ekspluatatsioon, ökosüsteemi tasakaalu radikaalne rikkumine, inimese sisekosmose pimedad nurgatagused, tuleviku teistsugused seksuaalsused või kümned ja kümned muud teemapunktid, mida kõike Silverberg oma tipploomeperioodil 1962–1975 põhjalikult lahkas.

Ilmselt just sellest saab kunagi tulevikus pärast kirjaniku surma üks halajate ja takkakiitjate leitmotiive – kuidas ta juba 60–70 aastat tagasi kirjutas täpselt neilsamadel teemadel, mis on tänagi moes. Ja kuidas just sellepärast oleks tulnud teda juba varem tunnustada ja hinnata. Ha-haa-haa, ütlen ma Jaan Zorro häälega.

Põhjus, miks Silverberg pole praegu trendikas (ja ei jõudnud ka omal ajal peavoolu tähelepanuorbiiti) on ilmselt tema karakteerne igavus ja konservatiivsus. Kuigi Ameerika mõistes on Silverberg ju mõõdukas liberaal ja sotsialist, nagu kõik 1970ndail Californiasse kolinud inimesed (1960ndate kontrakultuuri hümn «We are going to San Francisco...»), siis hoolimata sellest pole ta kunagi olnud radikaal ega revolutsionäär, ta on toetanud kliimaprobleemide lahendamist, vähemuste hääle kuuldavaks tegemist jmt asju pigem rahaliselt ja mitte sel teemal käratsedes, mitte kuskil raekojahoone ees või linnaväljakul röökides ega end puu külge sidudes.

Kirjanik Silverbergi probleem on olnud kodanik Silverbergi suhteline jõukus ja see pole isegi ta raamatute müügist akumuleerunud rikkus, vaid pigem noores eas tehtud tarkade investeerimisotsuste tulemus, mis on talle võimaldanud elustandardi, mis on lubanud elu aeg igapäevaselt restoranis õhtust söömas käia ja mitu korda aastas eksootilisi turismireise ette võtta. Selline isik ei saa isegi parima tahtmise korral kujuneda noorte kontrakultuuri lipukandjaks. Vaat oleks ta mustanahaline või gei või kannataks luulude all või tarbiks kõikvõimalikke narkootikume ja näeks värvikaid ning šokeerivaid hallutsinatsioone ja arvaks, et valitsus jälgib teda... Aga ei. Just selle pärast polegi temast saanud sellist mässuliste noorte iidolit nagu Philip K. Dickist või Samuel R. Delany'st või Harlan Ellisonist.

Väiksem probleem on ehk ka Silverbergi loomingu tüüp. Tal ei ole sellist ühte suurt kontseptsiooni või teost, mille ümber kogu muu looming tiirleks («Düün», «Asum»), tal on väga heade teoste ja eri kontseptsioonide paljusus. Lisaks sellele ei ole Silverberg ideede ulmekirjanik, ta ei paku välja mingeid uudselt võimsaid vaid talle omaseid ideid, vaid ta on töötleja. Ta on interpreet, nagu ütles Andri Riid Postimehes mõned aastad tagasi (LINK: https://kultuur.postimees.ee/6460557/ulmekirjanduse-ajalugu-labi-robert-silverbergi-prisma). Silverberg ei ole Mozart, temaga ei seostu vaid talle omased hittmeloodiad, vaid Paganini, ta on ehk ulmeajaloo parim ja virtuoosseim interpreet, ta esitab levinumaid ulmeideid oma töötluses.

Ja lõppeks, kuid ka vast mitte vähetähtsana: Silverberg ei hinda eriti muutusi ulmekirjanduse stiilis ja arenguis täna. Hiljutises intervjuus ajakirjale Galaxy (august 2024) ütles ta vastuseks küsimusele, mida ta tänapäevasest ulmest loeb ja mida soovitada tahab, lihtsalt: «My impression is that today’s science fiction is trying too hard to address current issues (racism, sexism, etc.) and that is likely to drive away readers who are looking for more visionary material. But of course I’m not keeping up with the new stuff, so all I can go by is the list of award winners.»

Meie Fantaasias Silverbergi muidugi ei ignoreeri ega unusta. Loodetavasti veel sel aastal jõuame välja anda kirjaniku valitud lühiproosa sarja viimase, viienda köite. Ning kui kõik sujub plaanipäraselt, siis tuleb pärast seda ehk veel üks üllatuslik projekt. Eks näis ja loodame parimat.

Ja lõpetuseks veel üks mõte samast intervjuust, kus väga ülespuhutud ja kõrgelennulisele küsimusele järgneb äärmiselt jalad-maas realistlik vastus.