Üks noormees satub kokku rühma inimestega, kes näitavad ja tõestavad talle, et maailm sellisena nagu ta meie ümber on, on illusioon ja tegelikult on käimas ränk võitlus, sest mingid kurjad, üleloomulikud ja ülivõimsad jõud tahavad inimesi ära kasutada ja orjastada. Võitlus on raske, vaenlasel on üleloomulike jõududega abilisi igal pool, kuid ka revolutsionäärid pole papist poisid.

Tasapisi selgub, et naiivne noormees on tegelikult sündmuste katalüsaator ja jõu poolest veel kõige võimsaim ning varem või hiljem tuleb just temal astuda võitlusse maailma vabaduse eest.
Kõlab tuttavalt? See on ju laineid löönud ja omal ajal suunanäitajana kiirelt kultusfilmi staatuse saanud „The Matrixi“ lihtsustatud ja lahjendatud ümberjutustus, ütlete? Ega ei ole küll, see on hoopis ohtralt kiidusõnu ja auhindu pälvinud ja mitte väiksemat kultusmainet omava „The Invisibles“ (Nähtamatud) nimelise seitsmeosalise koomiksi esimese osa ümberjutustus. „The Invisibles’i“ esimene osa ilmus septembris 1994, „The Matrix“ vallutas kinolinad aga 1999. aastal. „Nähtamatute“ autor Grant Morrison (ja paljud fännid koos temaga) usuvad üsna kindlalt, et The Matrix on plagiaat ja et vennad Wachowskid oleks pidanud õige kopsaka osa tuludest autoritasuna ära andma. Üldiselt on nüüdseks paljud viited, mis Matrixit häbituks mahaviksimiseks nimetavad küll eemaldatud, kuid raske on vastu vaielda, kui rääkimata süžee põhielementide hoolikast kopeerimisest on ka mitmed stseenid üsna üks ühele samad. Toogem siinkohal näiteks koha kus Tom O’Bedlam Dane McGowanile/Jack Frostile - tulevasele Buddhale - maailma illusiooni näitab, käskides tal pilvelõhkuja katuselt alla hüpata. King Mob võitleb vaenlase agendiga ja keset võitlust võib näha joonistatud „bullett time“ visuaali, kui käsi justkui liiguks kiiremini kui silm jälgida jõuab. King Mob ja Morpheus on välimuselt küllaltki sarnased, kuigi King Mob ei ole neeger jne jne. Muidugi peab ütlema, et kui panna kõrvuti „The Invisibles“ ja „The Matrix“ ja võrrelda sügavust, mitmekihilisust, viiteid ja tsitaate popkultuurist, vandenõuteooriatest ja okultismi klassikute töödest ja muud taolist, siis samahästi võib võrrelda kaelkirjakut ja teerulli alt läbi käinud lestakala.



Niisiis võitlevad Nähtamatud inimesi lõplikult orjastada püüdvate, kuskilt teisest dimensioonist saabuvate-tegutsevate jumalate moodi kõikvõimsate Archonite vastu. Archonitel on meie hulgas palju agente ja käsilasi. Nähtamatute organisatsioon koosneb rakukestest, milles igaühes on 5 liiget ja koomiks jälgib ühe sellise raku tegutsemist. Sinna kuuluvad: pealik ja juht King Mob – kiilas ja rõngastatud tantristliku seksi ja erinevate võitlus- ja tapmisviiside asjatundja, tema pruut Ragged Robin, salapärane oraakel, kes on saabunud tulevikust, endine New Yorgi politseinik, samuti erinevate võitlusviiside spetsialist Boy, Lord Fanny, brasiilia transvestiit, kes on samas ülivõimas šamaan ja last but not least, Dane McGowan alias Jack Frost, ehk tulevane Messias, Buddha ja Vabastaja ühes isikus. Dane on tavaline kergelt pätistunud tänavapoiss ja pole oma tulevasest rollist Messiana ei vaimustatud ega üldse huvitatud.

Mitmedimensionaalsed Archonid on kõikvõimsad, liiguvad ajas edasi-tagasi, juba nende juuresolek ja materialiseerumine meie tasandil mürgitab inimeste elukeskkonna suhteliselt kiiresti.



Peamiselt ajavad nad asju oma agentide läbi, kelle eesotsas on briti aristokraat Sir Miles Delacourt. Grant Morrison kasutab mõnuga kõiki hullumeelseid vandenõuteooriaid, nii on koomiksis iseendastki selge, et briti monarhia on loomulikult proovinud tulnukrassiga geene ristata, tulemuslik koletislik Moonchild (Kuulaps), kellele tuuakse söögiks loomulikult tänavalt kinni püütud hulkureid. Mis aga briti aristokraatiasse puutub, siis sama loomulikult peavad nad „rebasejahte“, rebasteks noodsamad hulkurid. Ja nii edasi, kui ühe täiesti jabura looga jõuad juba ära harjuda, käiakse kohe välja teine, veel oluliselt jaburam. Nähtamatutes on ainult selline pisiasi et absoluutselt kõik vandenõuteoreetikute jampsimised on täiesti õiged. See kuidas üksteisele risti vastukäivad segased uskumused, linnalegendid, väljamõeldised ja teooriad on andekalt ühte maailma mahutatud, on muidugi omaette lugu väärt.

The Invisibles jaguneb kolme ossa. Esimene osa – Volume I – hõlmab trade paperbacke 1, 2 ja 3. Esimese osa sisu on enamjaolt Dane McGowani vastuvõtmine Nähtamatute hulka, tema esialgne keeldumine ja hilisem leppimine ning samas esimene tõsine kokkupõrge Archonitega, mille käigus King Mob saab peaaegu surma.
Volume II hõlmab köiteid 4, 5 ja 6 ning keskendub Nähtamatute võitlusele Mr. Quimperi nimelise veidra kääbusega, kes ilmselgelt on Archonite ehk Kadunute ehk Väliskiriku agent. Palju on tegemist ka ajamasinaga ja erinevate artefaktidega ning aeg ajalt vilksatavad äärmiselt müstilised ja ülisalapärased tegelased nagu Arlekinaad või Pime Malemängija.



Volume III koosneb ainult köitest nr. 7, mis lõpetab nii selle osa kui kogu sarja. Suur Finaal toimub – mitte just erilise üllatusena – 22. 12. 2012, inimkonna päästja Jack Frost võidab Rex Mundi ja viib inimkonna läbi maailmalõpu kuhugi, arvatavasti Singulaarsusesse.

Tähelepanuväärne on sarja ülihea läbimõeldus. Erinevaid vihjekillukesi jagatakse läbi sarja ja tegelased ütlevad krüptilisi lauseid, mis selguvad alles peale teist või kolmandat korda kogu sarja ülelugemist või nõuavad isegi interneti abi. Näiteks kohe esimeses köites, kui Nähtamatud projitseerivad ennast markii de Sade manu, siis Ragged Robinit pole koos teistega. Tema vestleb sundimatult hoopis ühe teatava malemängijaga, kes jagab viiteid, millest lõplikult arusaamiseks on vaja sarja uuesti lugeda. Tegelikult on selliseid tegelasi üsna palju, kes justkui ei oleks kummagi osapoole poolt ja abistavad kord üht, kord teist. Nähtamatute koomiks on mitmetahuline nagu David Lynchi film. Ma olen veendunud et õigesti avanebki ta alles teisel või kolmandal lugemiskorral.



Kui seesama The Matrix välja jätta – sest The Matrix kasutas Nähtamatutest ainult ühte, kõige labasemat ja kergestiseeditavamat külge ja öelda et The Invisibles = The Matrix on sama kui öelda et ulme = Heinlein või heavy metal = Black Sabbath – siis loomulikult pole Nähtamatutest filmi tehtud. Materjal on primitiviseerimiseks ja mis peamine, potentsiaalseks kassapurustajaks, liiga raske, liiga mitmekülgne ja taustateadmisi nõudev, ja tänapäeva maailmas, miks mitte ka liiga tuleohtlik. Kuigi elu on näidanud, et filmi saab teha ükspuha millisest filmitamatuks peetavast materjalist ja kui vaja tehtaks ka Nähtamatutest. Siiski ei ole siin ilmselt trikoodes supervõimeid omavate mutanteerunud tegelaste teismeliste ja nende vanemate raha taskutest automaatselt kinokassadesse imevat sarmi. Otse vastupidi, kui The Invisibles ilmuma hakkas, siis juba Volume I näitas järjest kahaneva huvi märke ja kerkis esile tõsine oht, et sari lõpetatakse enne kui ta õiesti hoo sisse saabki.



Autor Grant Morrison igatahes tuli välja enneolematu geniaalsusepuhanguga. Ta palus kõikidel hoolivatel fännidel teatud kellaajal üheaegselt läbi viia nn. wankathon, ehk siis sünkroonne onaneerimine. Onaneerimist oli vaja vallanduvaks võimsaks seksuaalmaagiaks, mis aitaks sarjal jätkata. Ei tea öelda, kas sadade (tuhandete? sadade tuhandete?) fännide üheaegne pihkulöömine aitas või mitte, kuid sari ilmus hoogsalt edasi kuni lõpuni. Nähtamatute ülikummalise, varjatud ja salajase maailma ja meie illusioonimulli purunemistega harjunud huvilisele ei ole siin muidugi midagi kahelda – loomulikult aitas!