Vapra ja nägusa kapten Benjamin Cartigani
peadpööritavad seiklused ohtlikul Komeedimerel
>> EURO-HIINA ALLIANSS /// AMETLIK DOKUMENT <<
>> SALASTATUD
> Lahingukäsk nr: 002680
> Kood: 204.3351.2217 // operatsioon ASTEL
> Saaja: Kpt Benjamin CARTIGAN // tsiviilkorvett ERAKVÄHK
> Ülesanne: Tiibav toetusrünnak EHA 8. laevastikule // aeg 25.04.2217 // koordinaadid 6320.B.500::3992.G.002.
> Üksikasjad: Vastase laevastik ootab EHA 8. laevastiku rünnakut suunalt 6322.B.482::3992.G.143. Korveti ERAKVÄHK eesmärgiks on hävitada ootamatu rünnakuga vastase kaugtule-toetuslaevad. Ülesande ajal viibib EHA vaatlejana pardal ltn Miguel Rodriguez, kes esindab EHA ülemjuhatust.
> Lisad: [manus] sektori kaart
>> DOKUMENDI LÕPP <<
Kapten Ben Cartiganil oli tavalisest huvitavam päev.
Tema tähelaeva navigatsiooniruumis plinkisid erinevatel monitoridel üksteise võidu ohuteated.
„Tundmatu objekt suunal kakskümmend neli kraadi, distants: kaks tuhat meetrit, kokkupõrke oht!“ teatas üks.
„Parempoolne manööverdusmootor number kaheksateist tõrgub, manööverdusvõime kaheksakümmend neli protsenti,“ virises teine.
„Vööri kaitsekilbid maksimaalse surve all,“ lausus kolmas, Cartigani lemmikmonitor, mille ta oli mõttes Taibuks ristinud. „Soovitan jõudlust ahtrikilpidelt ümber suunata,“ lisas Taibu asjalikul toonil.
Cartigan õnnistas vaikselt tundmatut programmeerijat, kes oli kunagi ammu Taibule keskmisest parema tehisintellekti installeerinud.
„Suuna ümber,“ käskis ta Pieterit, kes asus otsekohe virtuaalklahvistikul piiksutama.
„Kapten, me ei pea selle kivirahe all kaua vastu,“ pomises Ilona murelikult.
„Pole ka ime,“ ühmas Rodriguez, sihtides kaptenit süüdistava pilguga. „Kelle tark mõte oli ronida keset asteroidivälja?“
„Pea lõuad!“ käratas Cartigan. „Alternatiivid olid veel hullemad, usu mind.“ Sellelt mehelt ei olnud veel tulnud ühtegi konstruktiivset kommentaari, kuid mida muud võinukski oodata? Rodriguezi ametinimetus oli „Alliansi vaatleja“, aga Cartigani arvates oli see lihtsalt ilus sõna nuhi kohta. See hispaanlasest lurjus oli pardal vaid selleks, et tema iga sammu kritiseerida ja talle vajaduse korral kuul pähe kihutada.
„Me veel räägime sellest,“ ei andnud Rodriguez järele, aga tema ähvardav must püstol jäi oma kabuuri. Cartigan ohkas. Praegu oli vaja situatsioonist eluga välja tulla. Kui Rodriguez oma relva just kohe käiku ei lase, jõuab ta veel hiljem seletusi jagada.
„Kristallroos päästab meid hädast, küll sa näed,“ sosistas Li hispaanlasele. Cartigan saatis hiinlasest mehaanikule mürgise pilgu. Kristallroos oli tobe hüüdnimi, millega meeskond teda õnnistanud oli, tõenäoliselt tema ebaseaduslikult hea väljanägemise ja sama uskumatult nõrkade lihaste tõttu.
„Ilona, kuidas on lood vastasega?“ küsis Cartigan. Ta saatis kaunile radarioperaatorile oma kõige veetlevama naeratuse ja vaatas talle pisut sügavamalt silma kui põhimõtteliselt vajalik.
„Neid pole endiselt näha,“ raporteeris Ilona. „Kapten, keegi neist pole nii hull, et sellesse kivisuppi ronida.“ Üks kahest, kas olukord oli liiga pinev või oli Cartigani flirt liiga diskreetseks jäänud.
„Ja meil polegi neid vaja, et oma ülesandes läbi kukkuda,“ teatas Rodriguez vihaselt. „Mässuliste laevastiku tagalale oli vähemalt kolm paremat lähenemisteed.“
„Usalda mind, Rod, ükski neist poleks andnud paremaid tulemusi,“ raius Cartigan. Vaatleja järjepidevus ärritas teda. Mässajad olid oma positsiooni hästi valinud. Ta oleks tahtnud hispaania nuhile öelda, et ühel pool takistas juurdepääsu radioaktiivse gaasi pilv, mis hävitaks Erakvähi-suguse korveti kõigest poole tunniga, laevastiku teine külg aga oli kaetud helimiiniväljaga. Ent loomulikult ei saanud ta kuidagi seletada, kuidas ta neid asju teadis, ja Rodriguez oli sedasorti mees, kes ei jääks lihtsalt tema sõna uskuma.
„Elutegevuse märgid suunal miinus seitsekümmend kraadi,“ sekkus Taibu. „Loen umbes kahtsadat erinevat signaali.“
„Paistab, et mässajad jätsid meile siiski üllatuse,“ sõnas Pieter ekraanilt silmi pööramata. „Käsud, kapten?“
Tosin laeva kõrgemat ohvitseri vaatasid ootavalt oma kapteni poole.
Li kortsutas kulmu. „Kakssada? See on täismõõduline ristleja. Kuidas asteroidid teda puruks ei peksa?“
„Mõtleme edasi siis, kui oleme ise selle töö ära teinud,“ urises Cartigan. „Hamster, mehita tüürpoordi antiainepatarei. Anname neile valu.“
„Otsekohe,“ noogutas relvaspetsialist ja kadus sillalt. Kõik ootasid pingelises vaikuses, mida katkestasid ainult kapteni käsud paari läheneva asteroidi vältimiseks.
„Eluvormid lähenevad suunal miinus seitsekümmend kraadi,“ kriiskas üks monitor paaniliselt plinkides. „Vahemaa: nelisada kilomeetrit. Aega kokkupõrkeni: kuuskümmend sekundit.“
„Jeesus, nad on otse meie külje all!“ hüüatas Ilona.
„Hamster, raporteeri!“ haugatas Cartigan.
„...liiga palju!“ jõudis sillale relvuri katkendlik vastus, millele kõlas taustaks antiainerelvade tume kõmin. „Kuradi emanussijaist astraalpask! Kosmoseputukad, kapten! Terve parv! Ma ei tea, kas suudan neid...“ Hamstri hääl kadus äkitselt ja eetrist kostis vaid sahinat.
Pildi autoriks Daniel Bérard
www.danielberard.com kelle deviantarti profiili saab vaadata
siit.
„Mässajad jätsid vist siia bioloogilise pommi,“ taipas Pieter. Tema häälest kostis õudus, mida see mõistmine kaasa tõi. „Me peaksime...“
Ta ei jõudnud lauset lõpetada, sest laeva läbistas hirmus värin, mida saatis metalli kurjakuulutav vingumine. Kusagil tüürpoordis asusid neljanda klassi kosmosekahjurid isukalt Erakvähi keret närima. Korvett vabises ja oigas nagu haavatud loom. Silla seinu kattev tehnika ragises ja monitorid pritsisid sinakaid sädemeid. Ere dioodvalgustus vilkus hüsteeriliselt ja tuhmus siis.
Kõigest loetud sekunditega jõudsid kosmoseputukate miljonid väikesed hambad laeva stabilisaatoriteni. Võimas jõnksatus paiskas sillal viibivad ohvitserid jalult. Ka Cartigan kaotas tasakaalu ja kukkus, kuid jõudis siiski veel enne tekile prantsatamist piisavalt mõtteid koondada ja mõjutada.
„Mässajad jätsid vist siia bioloogilise pommi,“ taipas Pieter. „Me peaksime...“
„...liiga palju!“ möirgas Hamster läbi pardaraadio, taustaks antiainerelvade tume kõmin. „Kuradi emanussijaist astraalpask! Kosmoseputukad, kapten! Terve parv!“
„Eluvormid lähenevad suunal miinus seitsekümmend kraadi,“ kriiskas üks monitor paaniliselt plinkides. „Vahemaa: nelisada kilomeetrit. Aega kokkupõrkeni: kuuskümmend sekundit.“
Li kortsutas kulmu. „Kakssada? See on täismõõduline ristleja. Kuidas asteroidid teda puruks ei peksa?“
Tosin laeva kõrgemat ohvitseri vaatasid ootavalt oma kapteni poole.
„Elutegevuse märgid suunal miinus seitsekümmend kraadi,“ teatas Taibu. „Loen umbes kahtsadat erinevat signaali.“
Cartigan hõõrus otsmikku ja krimpsutas mõjutamisest tärganud valu peale nägu.
„Kosmosekahjurid,“ ütles ta teistele. „Hamster, aktiveeri putukamürgitorpeedo.“
„Kas sa oled hulluks läinud?“ ei suutnud Rodriguez oma kõrvu uskuda. „Kust sa seda tead? Võib-olla istub seal mõni mässajate ristleja ja sina tahad neid aerosooliga pritsida.“
„Usalda mind, Rod,“ vastas Cartigan väsinult.
„Ära muutu familiaarseks!“ käratas Rodriguez talle lähemale astudes. Hispaanlane lausa vahutas vihast ja tema sülg pritsis Cartiganile näkku. „Relvur, käsin sul kapteni käsku ignoreerida. Seadke antiainepatareid valmis!“
Pikemalt mõtlemata tõstis Cartigan rusika ja virutas vaatlejale korraliku paremsirge. See tegi haiget, sest ta polnud eriti hea kakleja. Aga kui ta oma kätt raputades Rodriguezi šokeeritud ilmet ja kiiresti üles paistetavat silma imetles, pidi ta tunnistama, et asi oli seda väärt.
Hispaanlane ahhetas, haaras käega lõuast ja tuikus tahapoole.
„Nüüd on su lips läbi!“ karjus ta siis võidurõõmsalt. „Ründasid Alliansi sõjaväelast! Võid oma eluga hüvasti jätta.“
Tavaliselt oleks tal muidugi õigus olnud, aga Cartiganil oli veel üks trump varrukas. Tema ohvitserid vaatasid teda pooleldi ehmunud, pooleldi lõbustatud nägudega. Ilona varjas oma lahti vajunud suud käega. Cartigan saatis talle naeratuse ja seekord naeratas naine vastu.
Siis oli aeg mõjutada.
„Kas sa oled hulluks läinud?“ ei suutnud Rodriguez oma kõrvu uskuda. „Kust sa seda tead? Võib-olla istub seal mõni mässajate ristleja ja sina tahad neid aerosooliga pritsida.“
Cartigan ohkas ja üritas seletada. „Ükski ristleja ei mahuks asteroidide vahele ära. See on biorelv.“
„Kristallroos teab, mida teeb,“ muigas Pieter julgustavalt. Ta oli Erakvähil piisavalt kaua seilanud ja teadis, et kapteni kummalisi käske ei tasunud kunagi vaidlustada.
Rodriguez kiristas hambaid ja asetas käe püstolipärale, aga ei vaielnud rohkem.
„Putukamürk aktiveeritud,“ teatas Hamster.
„Eluvormid eemalduvad. Arv vähenenud kahekümnele,“ pinises üks monitoridest.
„Mässajate lõks,“ konstanteeris Li. „Just nagu kapten arvas.“ Ta saatis vaatlejale särava naeratuse.
„Järelikult nad aimasid, et võime neile läbi asteroidivälja selja taha hiilida,“ vangutas Ilona pead.
„Tuleb tunnistada, et nad on kavalamad, kui me arvasime,“ pomises Rodriguez.
Võib-olla kavalamad, kui sina arvasid, mõtles Cartigan. Vaatleja paistis silma pigem vihast punetava näo kui ülevoolava geniaalsusega. Cartiganile endale kui igati mõistlikule ja intelligentsele härrasmehele paistis see ülesanne üha enam ja enam võimatuna. Talle ei meeldinud võimatud ülesanded.
Ta vaatas Ilonat, kelle ilusatest silmadest peegeldus monitoril kiiresti mööda libisev andmevoog. Ekraani sinakas kuma andis naise näole pisut ebamaise kuma. Cartigan naeratas. See radarioperaator oli olnud tõeliselt geniaalne leid. Ilona oli üks väheseid häid asju tänases päevas, aga sellest peaaegu piisas, et ohtlikku olukorda ja Rodriguezi väljakannatamatut kohalolu tasa teha.
„See läks napilt, mis?“ sõnas naine tema pilku tajudes.
Cartigan astus lähemale ja nõjatus nagu muuseas Ilona radarikonsoolile. Tema peegelpilt silla vaateaknal ütles talle, et tema hoolikalt sätitud soeng polnud kogu selle segadusega eriti kannatanud. Mõned juuksesalgud olid küll lahti pääsenud ja langesid hetkel üsna suvalisel moel tema laubale, aga Cartigani arvates jättis see temast hooletult elegantse seikleja mulje.
„Niisugused hetked panevad mõtlema sellele, mis on elus tegemata jäänud,“ lausus ta. „Näiteks tuli mulle meelde, et sa pole mulle ikka veel öelnud, kas tuled minuga kohvi jooma.“
„Kas tõesti?“ Rodriguez ei üritanudki oma pahameelt varjata. „Kas praegu on selleks õige aeg, Cartigan?“
„Sellepärast, et ma pole veel otsustanud,“ vastas Ilona hispaanlasest välja tegemata.
„Mis siin ikka nii pikalt mõelda? See on kõigest tass kohvi.“
„Kohv kapteniga ei ole sama, mis kohv kellegi teisega. Sellega võivad kaasneda... Komplikatsioonid.“ Ilona pilk vilksas viivuks radariekraanile, ent siis vaatas ta uuesti Cartiganile otsa. „Ma ei tea, kas sa ikka oled selline mees, kelle pärast tasuks komplikatsioonidega riskida.“
Cartigan tundis rinnus meeldivat värinat. Ilona polnud mitte üksnes kaunis, vaid ka teravmeelne. Kui haruldane kombinatsioon!
„Enamus noori naisi ilmselt arvaksid, et ma olen seda väärt. Mind ei kutsuta ilmaasjata Kristallroosiks.“
„Mina ei ole enamus noori naisi, kapten.“ Ilona seadis oma sihvakad käsivarred rinnal risti ja kortsutas kulmu. „Ma eelistan sõnadele tegusid. Võib-olla pole Kristallroosi nimi tegelikult nii suur kompliment, kui sa arvad.“
Oot-oot, mõtles Cartigan. Stopp! Täiskäik tagasi. See oli vale lähenemine. Pole viga, proovime uuesti. Viimaste sõnade tagasi võtmiseks piisas vaid väikesest mõjutusest.
„Ma ei tea, kas sa ikka oled selline mees, kelle pärast tasuks komplikatsioonidega riskida,“ lausus Ilona, samal ajal kui Rodriguez neid mõlemat altkulmu põrnitses.
Cartigan noogutas arusaajalt. „Ma võin oodata, kuni sa oled otsustanud,“ ütles ta. „Pealegi võib juhtuda, et kui me tänase päeva üle elame, vajame mõlemad hoopis midagi kohvist kangemat.“
Kui Ilona naeratades radari juurde tagasi pöördus, mõtles Cartigan, et selle ülesande juures oli siiski ka midagi head. Ta uskus, et tal avaneb selle käigus veel mitu võimalust Ilonale muljet avaldada.
Õnneks või kahjuks ei tulnud tal aga järgmist võimalust kaua oodata.
„Neli objekti suunal null koma viis kraadi,“ hüüatas korraga Taibu. „Vahemaa: kolmsada kilomeetrit. Kokkupõrke hinnanguline jõud ületab eesmiste kilpide võimekuse.“
Asteroidid, mõistis Cartigan. Tal oli Ilonaga nii palju tegemist olnud, et ta oli unustanud kosmoseprügil silma peal hoida.
„Valmistuda kokkupõrkeks!“ röökis ta ja haaras kahe käega sillareelingust. Loomulikult sellest ei piisanud. Erakvähk rammis nelja kivijurakat lennuka hooga, mis paiskas tema kapteni vastu paksust turvaklaasist vaateakent. Ühestainsast pilgust monitoridele piisas, et teada – eesmised kilbid olid rivist väljas. Ta üritas lõhkuvat peavalu unustada ja mõjutas.
Kohe tõusis ta uuesti õhku ja lendas aknast eemale, kuni jälle jalule maandus. Maailm tema ümber liikus viivuks tagurpidi ja võttis siis taas tavapärase kursi.
„Neli objekti suunal null koma viis kraadi,“ hüüdis Taibu. „Vahemaa: kolmsada kilomeetrit.
Kokkupõrke hinnanguline jõud ületab eesmiste kilpide võimekuse.“
„Eluvormid eemalduvad. Arv vähenenud kahekümnele,“ pinises üks monitoridest.
„Mässajate lõks,“ konstanteeris Li.
„Järelikult nad aimasid, et võime neile läbi asteroidivälja selja taha hiilida,“ vangutas Ilona pead.
„Neli asteroidi ees!“ kamandas Cartigan, teades, et seegi kord on tal aega vaid loetud sekundid. Kui ta oleks rohkem tagasi läinud, oleks ta jõudnud eelmise mõjutamise perioodi sisse ja sellel oleksid võinud olla ettearvamatud tagajärjed. Paradoks oli küll viimane, mida ta praegu vajas – olukord oli niigi neetult keeruline. „Li, mine ja pane eesmistele kilpidele vunki juurde. Võid kasvõi üle kellata, kui vaja!“
Aga loomulikult oli aega liiga vähe ja hiinlasest mehaanik hukkus plahvatuses. Esimesel korral sai ta surma koridoris enne kilbiruumi jõudmist, kui asteroidid laevakere purustasid. Teisel korral käskis Cartigan tal eluga teha, nagu oleks kõik maailma deemonid tal kannul, ja Li jõudis kilbiruumi välja, ent seadistusteks tal enam aega ei jätkunud. Kapten proovis üha uuesti ja uuesti aega tagasi keerata, kuid tulemus oli iga kord sama. Viimaks jõudis ta järeldusele, et tuleb kokkupõrkega leppida ja kahjustusi parandama asuda.
Ta paisati taas kord jalust ja seekord tervitas ta turvaklaasi nagu vana sõpra.
„Suurepärane töö, kapten!“ karjus Rodriguez. Tema nõretav sarkasm jõudis Kristallroosini isegi üle hulluvate monitoride kisa. Kuidagi suutis hispaanlane iga kord erineva tüütu mõtteavaldusega välja tulla. Tundus, et selle mehe nõmeduste varamu ei lõpe veel niipea otsa.
„Parandusmeeskond välja!“ käskis Cartigan niipea, kui oli end jalule ajanud. „Pöörake laev ümber. Tagumised kilbid kaitsevad meid asteroidide eest, kuni mehaanikud töötavad.“
Li võttis kaasa oma parimad mehed ja peagi olid nad skafandrid selga ajanud.
„Oleme kohal, kapten,“ kostis silla kuularitest tema sahisev hääl. „Augud on päris pirakad, aga me vaatame, mis teha annab. Ulrich, võta vaakumkeeviti ja...“
Eetrisse tungis kellegi summutatud karje.
„Jin?“ küsis keegi.
„Mis kurat see oli?“ paanitses keegi teine.
„Kapten, me kaotasime Jini,“ teatas Li. „Ma ei mõista, mis...“
Järjekordne karje, siis veel teine ja kolmaski. Nüüd surid Li mehed üksteise järel.
Cartigan masseeris valutavat otsaesist ja asus raskelt ohates uuesti mõjutama. Kuid paistis, et õnn oli ta maha jätnud. Iga kord, kui remondimehaanikud üritasid Erakvähi pardasse tekkinud auke kinni lappida, said nad üksteise järel hukka. Surma põhjust polnud kusagil märgata. Pagan võtaks, mõtles Cartigan. Niimoodi pimesi ei saa ju korralikult mõjutada. Ta pidi olukord oma silmaga nägema – aga see olnuks ohtlik. Salapärane hädaoht võis teda tabada nii äkitselt, et mõjutamiseks ei pruukinudki aega jääda. Ta kaalus hetkeks, kas tasub üldse asjast loobuda, kuid võimalus end Ilonale tõestada oli liiga ahvatlev.
„Ma lähen ise välja,“ ütles ta, kui kokkupõrke kõmin oli tema jaoks juba neljateistkümnendat korda vaibunud ja ta oma vastu klaasi paiskumisest valusad lõualuud jälle töökorda sai. „Ma tahan näha, mis seal toimub.“
Li kergitas üllatunult kulmu ja Ilona pilk pani Cartigani seesmiselt naeratama. Keegi peale Rodrigueze ei hakanud talle vastu vaidlema.
„Kapten läheb ise avakosmosesse?“ vihastas hispaanlane. „Vastutustundetum sa olla ei saakski. Mis siis, kui sa surma saad?“
„Kristallroos on liiga ilus, et surra,“ irvitas Pieter.
Cartigan ignoreeris neid mõlemat ja kiirustas läbi Erakvähi koridoride, et skafander selga ajada.
Automaatsüsteemid olid sulgenud kõik kahjustada saanud laevaossa viivad õhulüüsid, kuid tema käskude peale need avanesid ja teda tervitas väljaimetava õhu vihin.
„Õnn kaasa, kapten!“ kõlas skafandri kuularitest Ilona pisut kahisev hääl.
Lüüsi metalsed lõuad sulgusid tema taga otsustava kõmatusega, millele järgnes kosmose kõikehõlmav vaikus. Ta kuulis ainult oma rasket hingamist.
Eesmisest kaubaruumist oli järele jäänud vaid metallkonstruktsiooni murdunud ja kõverdunud jäänused, mille tontliku kaare all hõljus hulganisti kiviprügi ja valla pääsenud konteinerid. Cartigan tänas õnne, et siia polnud paigutatud laskemoona – muidu olnuks plahvatus palju suurem.
Kaugemal tagapool märkas ta kosmosehämaruses mitut asteroidi, millest Erakvähk oma nimele nii sobivalt tagurpidi liikudes kiiresti eemaldus, ja mõlemal pool laeva külgedel vihisesid mööda lugematud väiksemad kivitükid.
„Ilona, kas sa kuuled mind?“ küsis Cartigan kosmose haudvaikuses. Kiivri kuularitest kostus ainult ühetaolist raginat. Võib-olla peitus mõne neid tabanud asteroidi sees mingi aine, mis raadiolainetele kehvasti mõjus.
Cartigan mõistis kohe, et temast üksi kahjustuste parandamiseks ei piisa. Kuid ta oligi siin vaid selleks, et välja selgitada, kes tema remondimehi tapab. Ta liikus skafandri tõukemootorite jõul aeglaselt edasi ja üritas mustavas ruumis midagi kahtlast märgata. Ent kiiver piiras ta vaatevälja ja tema esimeseks hoiatuseks oli vaikne plõksatus paremal pool, millele järgnes terav valu küljes. Keegi raibe oli teda tulistanud, aga õnneks ainult harpuunipüstoliga. Ta surus hambad kokku ja mõjutas.
Valu kadus. Ta kuulis vaikset plõksatust endast paremal. Siis ümbritses teda taas vaikus.
Seekord pöördus ta kohe paremale ja andis skafandri vaakumrelvast tuld. Tema magnetiseeritud kuul tabas kokkupõrkerisu taga varitsenud mustas skafandris tegelast, kes nähtavasti oli asteroidide varjus lähenenud. Magnetlaeng lõi vastase tõukemootorid rivist välja ja kuulitabamusest saadud hoog tõukas abitu vennikese avakosmosesse, kallihinnaline hapnik skafandriaugust välja visisemas.
Mässajate luuraja, taipas Cartigan. Ja kus on luuraja, sealt pole ka ülejäänud laevastik kaugel.
„Kapten, kas sa kuuled mind?“ kostis kiivri kõlaritest Ilona murelik hääl. Cartigan mõistis, et ilmselt oli mässajal olnud mingi segamistehnoloogia, mistõttu ka Erakvähi sensorid polnud teda märganud.
„Kuulen küll, Ilona.“
„Seda et... Meil on väike probleem.“ See oli Rodriguez. Alliansi vaatleja hääl oli tõsine, selles polnud enam grammigi irooniat. Cartigan muutus rahutuks.
„Mis on?“
„Vaata ise. Laeva taga.“
Cartigan vajutas nuppu ja mootorite puhinal pöördus skafander ümber. Teisel pool Erakvähi asteroididest räsitud keret kiiskasid mustas tühjuses mässuliste hävituseskadroni sinakad tuled.
Ta vandus mahlakalt. Tundus, et see missioon oli läbikukkumisele määratud. Vaatamata lugematutele katsetele lisandus alati vaid üks häda teise otsa. Ta ei viitsinud mõeldagi, kui palju paradokse ja juhuslikke veidrusi teda järgmisel korral ees ootaksid, kuid kui ta just ei tahtnud koos kogu ülejäänud laevaga kosmoseputukatoiduks saada, polnud tal erilist valikut.
Ta võttis end kokku ja mõjutas juba ei tea mitmendat korda.
Vaenlase eskadroni tuled kadusid. Mustas skafandris mässaja paiskus tagasi tema poole. Kuul väljus tema kehast ja reisis tagasi vaakumrelva torusse. Cartigan hõljus aeglaselt tagasi õhulüüsi juurde, sisenes, võttis skafandri seljast, liikus tagasi sillale...
Tüdinult andis Cartigan ajavoole hoogu juurde, kuni nad jälle navigatsiooniruumis asteroidivälja kaarti silmitsesid. Jälle üks uus algus. Uus võimalus ülesannet sooritada. Ent seekord oli Cartigan veendunud, et talle oli jäänud vaid üks lahendus.
„See on sulaselge hullumeelsus,“ vahutas Rodriguez parajasti mõne ohvitseri välja käidud idee peale.
„Sul on õigus,“ lausus Cartigan rahulikult. „See, mida Allianss minult nõuab, on enesetapumissioon. Ja kas tead, mille poolest ma tuntud olen?“
Vaatleja põrnitses teda mõistmatul pilgul.
„Kristallroos jääb alati ellu,“ lausus Pieter naeratades. Ka ülejäänud ohvitserid muigasid, teades, mis tulemas on.
„Ma olen näinud piisavalt paljusid tulevikke,“ sõnas Cartigan. „Tundub, et ainus viis sellest jamast ühes tükis välja tulla on sellesse üldse mitte sekkuda.“
„Aga... See oleks reetmine,“ vihastas Rodriguez. „Ma kannan kõik ette! Ma ei lase sul sellega pääseda, sa neetud tsivilistist argpüks!“
„Täpselt nii ma arvasingi.“ Cartigan kinkis hispaanlasele oma kõige võluvama naeratuse ja tõstis püstoli.