Maniakkide Tänav
J.J. Metsavana
Jaagup Mahkra


Et pealkiri kedagi ei eksitaks, olgu kohe öeldud, et tegu pole Jules Verne'i klassikalise seiklusjutuga. On hoopis kolme Eesti ulmekirjaniku jutukogu, mille lehekülgedel pajatatakse lugusid Maa tulevasest saatusest. Millalgi lähitulevikus tabab maad suur asteroid ja enamik inimkonnast põgeneb selle eest tähtedele. Kuid mõned jäävad maha ja nende jaoks jäetakse orbiidile hambuni relvastatud satelliitjaam Ippolit, kelle ülesandeks saab maailmarahu hoidmine ja tülikate riiukukkede karistamine (mõistagi orbitaalkahurite kogupaukudega).

„Saladusliku tsaari“ peamine tugevus on kirev ja originaalne olustik. Kogumiku kolmeteistkümne jutu seas leidub neid, mis kirjeldavad lähitulevikku täis kõrgtehnoloogilisi roboteid ja arvutisüsteeme, aga ka neid, mis leiavad aset aastasadu hiljem, kui sedasama tehnoloogiat nähakse müütiliste koletiste või jumalatena. Eraldi võttes jäävad paljud novellid tegelikult üsna nõrgaks, kuna võivad näida seosetud ja sageli puudub ka korralik kulminatsioon, kuid need jutud polegi ilmselt mõeldud kontekstivabalt ja eraldi lugemiseks. Tänu omavahelisele kontrastile ja Ippoliti maailma järkjärgulisele lahti seletamisele moodustab jutukogu mõnusa terviku. Ka stilistiliselt on kogumik väga ühtne – trükisõnas vähem tuntud, ehkki Reaktori lugejaile tuttavad J.J. Metsavana ja Jaagup Mahkra on reaktoriväliselt rohkem tuntud Maniakkide Tänavale väärilised seltsilised. Parimate paladena jäid sellest ulmepopurriist silma lood „Stardiloendus“, „Vanemate nimel“ ja Õnnepäeva seiklustest pajatav jutukolmik.

Kogu kõige pikem lugu „Stardiloendus“ leiab aset vahetult enne asteroid Tooni maandumist ja kirjeldab Eesti kaitselahinguid futuristlikus sõjas, kus kübersõdurid juhivad oma koduseinte vahelt lahinguväljal surma külvavaid roboteid. Siin on gore-kontsentratsioon vast terve kogumiku suurim, kuid seguneb samas psühholoogilise ja filosoofilise tasandiga. Maniakkide Tänav kujutab sõda elukauge nooruki silme läbi väga usutavalt ja näitab, et Remarque'i ja Hemingway väärilise sõjatrauma saamiseks ei pea sugugi ise mürskude keskel roomama.

„Vanemate nimel“ on teistest mõtlikum ja aeglasema jutt, mille ma õhustiku tõttu kosmoseodüsseiade alažanri liigitaksin. See lugu seisab teistest juttudest pisut rohkem eraldi, kuna räägib neist, kes asteroidi tuleku eel Maalt suurtes kosmoselaevades lahkusid. Võimalik, et osalt tänu sellele süžeelisele erinevusele on tegemist ühe eraldiseisvalt kõige paremini loetava novelliga, mis on ka juba enne „Saladusliku tsaari“ trükki andmist siinsamas Reaktoris ilmunud ning ilmselt seetõttu rohkem kommentaare ei vaja.
Kogumiku viimases kolmes jutus seikleb kalevipoeglik Eesti vägimees Õnnepäev, kes kohtub oma sündmusterohke elu jooksul nii Ippoliti kui ka tema vaenlastega. Kalevipoja motiive oli nendest lugudest tegelikult päris lõbus otsida. Sellist sapkowskilikku žanrite põimimist võiks Eesti ulmemaastikul rohkemgi olla. Eriti meeldejääv oli siinjuures aga viis, kuidas „muistse“ Eesti jutustusse (tegelikult muidugi igikaugesse tulevikumaailma, mis teeb lõppkokkuvõttes sama välja) oli sobitatud ulmelisemaid elemente, näiteks tehnoloogiat. Jutukogu paljude lehekülgede jooksul vanaks tuttavaks saanud Ippoliti oli huvitav näha sootuks teisest perspektiivist ja teistsuguses kontekstis.

Nagu juba öeldud, tuleks „Saladuslikku tsaari“ lugeda pigem 13-osalise romaanina. Kogumik moodustab ühtse terviku ja novelle üksikult lugedes jääks suur osa selle väärtusest kogemata. Kahtlemata on tegemist ühe Eesti ulmemaastiku viimase aja originaalseima ja värskeima üllitisega. Lisaks on autorid vihjamisi maininud, et kunagi võib Ippoliti lugudele veel lisa tulla, millele viitab ka viimase novelli mõnevõrra cliffhangerlik lõpp. Mis siis muud, kui jääme ootama aega, mil pirrud kahel otsal lõkendama löövad ja Õnnepäev oma rahva põlve uueks looma tuleb.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0936)