1. Kas, millal, kuidas ja mis kujul võib oodata järge või vähemalt lugusid samast maailmast?

J.M: Siis, kui ilmub järgmine kogumik. Vast kunagi järgmisel aastal. Üks algselt "Saladuslikku tsaari" minema pidanud pikem lugu on juba olemas.

M.T: Loodetavasti järgmisel aastal samal ajal on meil taas jutukogu jagu lugusid koos. Paar mustandit on juba valminud. Mõnda neist saab kindlasti juba varem ka Reaktorist lugeda, mõnda ehk ka jutulaborist, kui teema inspireerib. See, kas ja kuna uus kogu ka paberile jõuab sõltub juba kirjastajast.

MV: Plaan oli juba käesolevat jutukogu koostades, et kindlasti tuleb ka sellele järg mistõttu on seljal isegi NR1 peal. Küllap tilgub osa kogumike jutte juba varemgi Reaktori veergudele. Maailm on põnev, ideid on vähemalt minul veel peas omajagu ning kogu Ippoliti lugu jäi ka tehniliselt pooleli. Õnnepäev alles alustab enda ristikäiku ning vaja ka paljastada, et mis tegelikult on Tooni, mis sai minema rännanud inimestest jne.

2. Kui palju tegite kirjutades eel- ja uurimistööd? Milliseid allikaid tavaliselt selleks kasutate?

J.M: Heh, mis uurimistööd selle kuueleheküljelise laastu jaoks ikka vaja oli. Ülalmainitud pikema jutu jaoks pidin paar korda Wikipediast geograafia-alast nõu küsima.

M.T: Osade lugude puhul seisnes uurimistöö peamiselt omavahelises arutamises. Sellistes rohkem teadusulme poole kalduvates lugudes sai tegelikult juba varem, kui Siim Veskimehe Kuu Ordu saagale pastišše kirjutasime, suurem uurimistöö tehtud. Tegelikult selle tuules üks „Saladusliku tsaari“ lugudest - „Vanemate nimel“ sündiski. Mul jäi veel kosmos kuklasse kummitama ja ideid oli rohkem kui „Ordu ja asumi“ juttu mahtus.

Maniakkide Tänav, pildistanud Heli Illipe-Sootak

Kas seda võib lause eeltööks nimetada, aga „Stardiloenduse“ kirjutasin, olles täielikult Arkadi Babtšenko autobiograafilise raamatu „Sõda Tšetšeenias“ mõju all. Üldiselt kui mingi lugu mind ennast rohkem haarab, siis alati loen läbi mingi hulga enam-vähem samal teemal tõestisündinud sündmusi kirjeldavaid memuaare. Parimat eeskuju pea ükskõik mille kirjutamiseks saab alati päriselust.

MV: Mina kasutasin enda lugude kirjutamisel abimaterjaliks peamiselt kaht teost. Sergei Aleksejev „Lood Suvorovist ja vene sõduritest“ ning „Ühe linna lugu“. Peamiselt üritasin neid lugedes saada aimu tsaariaegsest venemaa elu-olust ning üritasin ka meelde jätta ning jäljendada edaspidi seal kasutatud stiili. Igasuguseid teatmeteoseid, sõnastikke jms entsüklopeediaid puudutasin kirjutamise aeg üsnagi vähe. Eks tegemist polegi ju mingi ajaloolise maailmaga vaid postapokalüptilise uue maaga, kus segunenud vana ning uus, teadus ja ebausk.

3.Kui tähtsaks peate ulmekirjanduse juures faktuaalset ja teaduslikku täpsust?

J.M: Kui küsimus käib füüsika kohta, siis mitte eriti, kuna ma ei näe end lähitulevikus hard-SFi kirjutamas. Samas põhikoolifüüsika vastu ikka eksida ei tohiks, see solvaks juba lugejate intellekti.

M.T: Faktitäpsus on hea, kuid see ei tohi tappa huvitavat lugu. Kui ma võtan juturaamatu, siis ma tahan lugeda ikkagi kirjanduslikku lugu. See kuidas lugu ja teadus omavahel mõistlikult klappima panna, on juba iseküsimus. Eks peab õppima ja püüdlema selle poole.

MV: Ma olen sada protsenti nõus Kilgore Troutiga, kes ütles, et mida vähem ulmekirjanik teab teadusest ja tehnoloogiast seda parem. Kui Philip Reeve oleks oma sarjas „Näljaste linnade kroonikad“ hakanud mõtlema, et kuidas tema liikuvad linnad ikkagi liiguvad, mis kütust nad kasutavad, kuidas munitsipaaldarwinism tegelikult toimiks jne oleks terve rodu suurepäraseid lasteraamatuid kirjutamata jätnud. Ma muidugi respekteerin hard-sf žanrit ja loen seda heameelega, aga igas ulmejutus selle faktuaalse ning teadusliku täpsuse tagaajamine tapaks lõpuks hunniku suurepäraseid ideid.


Jaagup Mahkra ja J.J Metsavana Estconil. Pildistanud Jaan Hansen.

4. Milline on teie oma lemmiklugu sellest kogumikust?

J.M: "Stardiloendus".

M.T: Enda omadest «Stardiloendus», teistest J.J. «Laenatud elu».

MV: Tõenäoliselt on selleks „Stardiloendus“, kohati on nimetatud jutu juures tunda küll kiirustamist, aga samas on kirjeldused fantastiliselt sünged ning verised ja lugu ise haaravalt kirja pandud ning hää tempokas.

5. Kas teil on olemas ka mingi täpsem ajatelg, mis kataks tervet kogumikku? Oleks huvitav teada saada, kui kaugel tulevikus need tsaari-Venemaad ja muistset Eestit meenutavad jutud toimuvad.

M.T: Päris tükk aega hiljem. No ütleme 500-1000 aastat peale Tooni saabumist, aga vaid Ippolit oskab täpsemalt öelda.

MV: Leppisime Maniakkide Tänavaga kokku, et kui võimalik siis numbreid ei maini ning jätame asja võimalikult häguseks. Nii on 10 aastat hiljem ka hea uutel ulmesõpradel neid jutte lugeda. Tsaari lood toimuvad kuskil tuhat aastat peale katastroofi. Tooni allalangemine toimub kuskil lähitulevikus, paarkümmend aastat praegusest hetkest ajas edasi.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0783)