Ulmeajakiri Reaktor jätkab Võru Linnaraamatukogu poolt korraldatud ulmejutuvõistluse tööde avaldamist.
Antud jutt jagas vanemas vanusegrupis esimest kohta Maarja-Liis Jänese looga "Marama".


Avan silmad - ikka seesama beež sein vaatab vastu. Juba 18 aastat sama värvi. Olen isa "töödelnud", et ta käiks teises linnas, selles, mis on meist kolme kupli kaugusel, ja tooks sealt remondiks vajalikke asju. Ühe kupli all asub üks linn, kus toodetakse keemiliselt toidutablette, samuti on igas linnas tehisjärv. Kaupade: riiete, ehitusmaterjalide, tehnika ja muu tootmine on linnade vahel jaotatud. Meie varustame linnu virtuaalsete sidevahenditega. Minu isa on ühe labori tehnoloog-spetsialist. Seetõttu on mul hea võimalus oma teistest linnadest pärit sõpradega leiutised järele proovida. Väljaspool kupleid laiub tühjus, kõrb. Umbes 2000 aastat tagasi, aastal 6030, plahvatas ootamatult supernoova, mis hakkas hävitama Maa atmosfääri. Teadlased üritasid olukorda lahendada, kuid aega jäi väheks - elusloodus hakkas katastroofilise kiirusega hävinema, veekogud aurasid ära ja maa kõrbestus. Lõpuks õnnestus luua kaitsekuppel, mida oli kerge kokku seada. Pärast aastakümneid kestnud katseid loodi vastupidav, eriliselt töödeldud klaaskuppel, millega kaitsti nii paljusid, kui suudeti. Nüüd on ligikaudu tuhat maja iga sellise kupli all, mida omavahel ühendab kaks tunnelit - üks maa peal, teine all. Liikumine käib hõljukitega erinevaid tunneleid pidi kindlas suunas. Ümber kuplite on ka tehisvalvurid, kes hoiavad eemale hiidprussakaid ja 6-meetriseid ohtlikke pika jõulise saba, nõelteravate ogade ja küüniseliste jalgadega kõrbeelajaid, kelle keha eritab mürgist lima, mis kaitseb neid ohtliku kiirguse eest. Just hapniku puudumise ja nende elukate pärast on väljaspool kupleid väga ohtlik käia. Ainult skafandri ja relvadega varustatud teadlased käivad proove võtmas ning katseid tegemas. Ka inimvalvurid teevad kaks korda ööpäevas kontrollkäigu väljapoole. Nad kontrollivad nii turvalisust kui hooldavad tunneleid.

Kõnnin kooli poole, pea täis sisustusideid. Seinad värvin kindlasti heleroheliseks, uusi kardinaid oleks vaja. Minu parim sõbranna Etra rääkis, et tema tuttav kolm kuplit eemal asuvas mööblit tootvas linnas disainis uue tugitooli.

"Lüxbeck! Tervitus, millest selline mõtlik ilme?"

"Tšau, Etra. Mõtlesin just sinu tuttava disainitud tugitooli peale. Võiksime selle üle vaadata."

"Jah, see on mega ilus. Lähme täna pärast kooli sinna. Muide, Lyyra tahtis ka endale uut lauda, lubas Serki ka kaasa vedada."

Serk ja Lyyra on kaksikõde ja -vend, elavad kaitserelvi tootvas linnas. Tunneme üksteist juba viis aastat. Tutvusime ühel linnadevahelisel konkursil, mida korraldatakse Teaduskuplis.

"Hästi, kas sellel sinu tuttaval oleks vaja XXX-Turbo laserit materjalide lõikamiseks?"

"Ma usun, et ta on sellest alati unistanud."

Oleme vahepeal kooli jõudnud. Poisid kihutavad hõljuvate toolidega mööda klassi ringi. Morgan salvestab kontrolltöö vastuseid masinasse, mis kinnitatakse kõrva külge, kui neid kasutatakse õppetükkide jaoks. Praegu peidab ta selle ilmselt pluusivoodri vahele.

Õpetajat ei tule ega tule. Tagaruumis heliseb sõnumiandur. Tuli teade, et valvurid leidsid meie kõrvallinna tunnelis mingi läbipääsu. See tähendab, et kõik tunnelid kontrollitakse üle. Taganurgas seisab andur, mille ühendust ei ole me varem näinud. See pidas sidet Energiakupliga. Saabub õpetaja, kes meid koju saadab. Küsin, misjaoks on siin Energiakuppel. Murelik õpetaja vastab pärast pausi, et sealt juhitakse kuplite süsteemi. Kui see kahjustada saab, on elu ohus. Läheme Etraga minu poole. Hoiame nii Lyyra kui ühe valvuriga sidet.

"Õnneks pole elukas kuplitesse tunginud - ilmselt pole hapnikuga harjunud," teatab mõne aja pärast valvur, "kuid viimastel uuringutel saadud tulemuste põhjal on neil suhteliselt kiiresti arenev aju, mistõttu võivad mingi mooduse leida. Hetkel on kõik ohutu."

See nüüd küll eriti lohutav polnud. Etra teatab oma tuttavale, et me tuleme.

"See tool on ilusam, kui ma arvasin," imetlen uut disaini. See on ülimugav, stiilne ja mis peamine - sobib ideaalselt minu tuppa. Ka Lyyra ja Serk on tooli heaks kiitnud.

"Hei, mulle tuli kiirteade," oli disainer närviline - kiirteade tähendas hädaolukorda.

"Elukad said linna. Ilmselt on nad teinud augu, kustkaudu hapnik välja pääseb."

Nüüd oli küll jama: me ei saanud koju minna ega ka kuidagi aidata.

Serkil tekkis hullumeelne idee: "Meie linn asub lähedal, jookseme sinna."

Serk kihutas majast välja enne, kui me midagi öelda jõudsime. Ta võttis õhulaevade sissepääsu juurest skafandrid ja selgitas meile: "Mul on superlaserkiired, mis aitavad neid eemale tõrjuda. See ei kahjusta neid, kuid ajab elukad hetkeks segadusse."

Tormasime mööda liiva, kartes, et iga hetk võivad elukad rünnata. Õnneks ei juhtunud meiega midagi hullemat peale mõne kriimu. Linnast sai Serk tõhusad relvad ning Energiakuplisse jõudmine oli mõnevõrra ohutum.

Elukad olid tapnud meie tähtsaimad valvurid ning Energiakuppel oli kaitseta. Me ei tea, kuidas siinseid masinaid kasutada. Saadan isale kiirsõnumi, teatan, et meiega on kõik korras ning palun tal meid juhendada. Arvasingi, et isa on selle ehituse juures viibinud. Ekraanile peame sisestama keerulisi märgikombinatsioone, et linnade läbipääsud sulguksid. Peame olema hoolikad, et hapnik kuplitest välja ei pääseks.

Oleme kõik külma higiga kaetud ning väga närvis, kui ühe koodi valesti valime. Tundub, et koodidetoksimist kestis tunde, kuid lõpuks on kõik läbipääsud suletud ja valvuritel kerge hapniku käes piinlevad elukad kinni püüda ja surmata. Naasime linnadesse otsekui filmikangelased. Maalimapäästjad!
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1061)