Üleval mägedes ei teata tasandiku sõdadest sageli midagi.
Üleval mägedes ei ole ka midagi peale lume, hallasambla, kivide. Noh, ja mägirahva, männipuu ja kitsede samuti. Räägitakse muidugi, et mägede südames leidub kullasooni, aga kuni keegi teadaolevas maailmas pole leidnud kulda kusagilt mujalt kui Kullajõest ja kuumalt Oileáni saarelt, seni võid uskuda või mitte, aga mägedes lihtsalt ei ole suurt midagi, mille nimel sõda pidada.

“Me peame su sooja saama, isand,” pomises Joonet ja lükkas nahkkindas käega kõrvale heledad kahlud lamava noormehe silmadelt. “Külm ei lase verd liikmetes kiiresti ringi käia, liha haava ümber sureb ära ja muutub mustaks. Mees sureb. Mu isa oli mägedest pärit, ma tean.”
Jäärulinna Valdar ei vastanud midagi. Ta värises ning tema teadvus uitas ärkveloleku ja teadvusetuse pimeduse vahel, sest haavapalavik püsis kõrgel – kui kaua juba? Sestsaati, kui nad olid Kitsenõlvast roninud üles, võinuks Joonet hetkekski järele mõtlemata öelda, aga Valdar ei küsinud.
Selle asemel ta värises. Mõõgahaav küljes, mille ta kaljuseina mööda üles ronides uuesti lahti oli rebinud, ei olnud teist korda õmmelduna enam puhtalt paranenud. Haava ümbrus oli paistes ja punane ning tulitas, piinas, painas. Valdar värises, hoolimata vöömehe kasukast, mis tal seljas oli, nägu külmast ja palavikust õhetav, mõte uitamas kes-teab-kus. Joonet tõmbas punakaspruuni kinda käest ning katsus pihuga isanda laupa.
Mõistagi, neil oli õnne, et nad üldse elusalt üles välja jõudsid. Nõlvak kujutas endast teed, aga ainult neile, kes seda tundsid. See oli mägilaste tee.
Vöömees Joonet oli sealt ainult mõned korrad käinud, paarikümne aasta eest. Tema ise ei olnud kunagi mägedes elanud, aga tema isa – toosama, kellelt ta oli saanud oma karedad mustad juuksed ja samasugused karedad mustad silmad – oli ta oma vanemate kogukonda kaasa toonud. Iga kord, kui mägedes toimusid Suured Peied, palus Jooneti isa end oma lauskmaaisanda käest vabaks ning viis pojad kodukülla.
Kord olid nad Vàihrasse lausa kuuks ajaks jäänud. Toona õpetas isa Joonetile, kes muidu ju lauskmaanaise poeg ja seega lauskmaarahva mees oli, ka mägede kunste ja mägiteid.
See sai neile kahele siin suureks õnneks, et vöömehe isa teda omal ajal õpetada võttis.

Tol esimesel korral läks Joonet oma isaga muidugi ülevalt alla, mitte alt üles. Ja tookord ei olnud ühelgi ronijal kämblalaiust raiumishaava vasakus küljes ega ka noolehaava käsivarres. Keegi ei kandud laubal sidet mälestusena riivavast terast, mis silmad verest pimedaks oli teinud.
Jah, Valdaril ja Joonetil oli kõvasti õnne olnud, et nad üldse elusalt üles välja jõudsid.

Mõistagi, neil oli juba siis õnne olnud, kui nad Aluselt tulema said.
Kuidas leegid kaugusest vaadates torni kivistest laskevadest välja olid löönud..!
Valdar, Jäärulinna linnaparuni poeg, oleks Täheliste jaoks võinud ju pantvangiks sobida, aga nii väärtuslik polnud ta ometi, et sellisel juhul oma elu säästmises kindel olla.
Suur Täheliste pere oleks võinud Valdar Hõbehüübi ka pea jagu lühemaks teha, hoiatuseks kõigile oma valla linnaparunitele, kes arvasid, et ka Väike Perekond nagu Hüübid võib julgelt tegutsedes suureks saada.
Oh, mõistagi, neil oli väga palju õnne olnud.
Joonet hoidis kätt oma isanda kuklal ning jootis talle ettevaatlikult vett, mis vöömehe jaki all rinnal rippuvas lähkris kenasti vedelas olekus püsinud oli. Valdar jõi kohmakalt ja tõstis siis hallid silmad, udused, aga siiski käskivad. “Sina ka! Muidu sa ei jaksa mind edasi lohistada. Joo!”
Joonet noogutas ja hoidis pudelit oma huultel, paar korda kuivalt neelatades. Keel sai niisutatud, aga tal polnud veel nii suur janu, et poleks võinud joomisega järgmise puhkuseni oodata.
Isand Valdar oli liiga haige, et pettust märgata. Kollakad habemetüükad tema näol tundusid tumedad, nii kahvatu oli noore mehe nägu sealt, kus külm polnud seda punaseks näpistanud. Ja ringid tema silmade ümber olid sügavlillad, nagu oleks teda sinna löödud.
Joonet surus pudeli külili lumme ning lükkas sinna pihuga lund. See võttis pisut aega, sest hanged olid väga värsked ning kohevad, aga ta oli lumekorjamises juba kogenud. Isand Valdar vajas vett peaaegu sama hädasti kui soojust.
Pudeli libistas vöömees rinnale, kuue alla, särgi peale. Sulges jakipöörad – oma kasuka oli ta andnud oma isandale, kes seda ilmselgelt rohkem vajas – märgates alla vaadates hajusalt, kuidas härmatis tema enda hõreda habeme hõbedaseks oli värvinud.
“Nagu tarkmees,” mõtles ta endamisi ning muigas pruunide lõhenenud huultega pruunis näos. Tuleval aastal oleks ta mägirahva arvestuse järgi täismees, 44 talve täis. Aga lauskmaal käisid asjade teistmoodi: seal oli ta mees olnud üle kahe tosina aasta, nii et küllap ei või ta niisiis kaevata, kui seesinane talv peakski tema viimaskes jääma.
Ta mõtles, kas Ellerhein kaebab, kui ta tagasi ei tule. Vaevalt küll. Naine saab hakkama, see on naiste loomuses. Ja nende tütred, nemad õpivad samuti mitte kaebama.
Aga kui ta ka surema peaks, enne tuleb tal isand Valdar kuhugi sellisesse paika viia, kus too võiks oma haavast paraneda. Ning siis peab ta Jäärakusse sõna saatma. Perekonna lastekandjatel ja paruniemandal endal (rahu hukkunud isandaga!) on õigus teada, kus ja mis seisundis nende verd hinged on.
Jakk, villane kuub ja särk - ning muud naha ja külma vahel ei olnudki. Aga kuigi Joonet, Valdari vöömees, nende lühikese paigalpüsimise vältel külmast lausa vappuma hakkas, ajab noorparuni edasiaitamine ta küllap varsti jälle higiseks.
See võib väga hästi olla tema surm, aga enne, enne viib ta oma isanda varju alla.

Väga tõenäoliselt olid nad kõik võimalikud jälitajad kannult kaotanud.
Valdar oli jälgi katnud. Iseennast ja teda pagedes armutult takka sundinud.
Oh, parunipoeg Valdar oli tasandikusõdalaseks kasvatatud, kuid mägiküti hingega. Suutis ronida kui kaljukits. Ei kohkunud kunagi vaeva ega väljakutse ees tagasi, polnud kohkunud sest ajast saati, kui vanuselt 7 suve täis sai. Kui ta nüüd haavapalavikku sureb, on see selge raiskamine.
Nad hüüdsid teda Hõbehüübiks ta heledate juuste järgi.
Nüüd oli mütsi alt paistvad juuksed tõesti hõbedased. Härmatisest. Samuti kui pügamata vurrukarvad nina all.
Neil oli vaja soojust. Kuigi Joonet oli Kellamägede verd, ei tundud ta seda kohta palju rohkem kui tema noor isand. Ta aimas uduselt, kuhu kanti jääb Vàihra küla, lootis, et mägirahvas ei sega ennast tasandiku sõdadesse ega müü Jäärulinna parunipoega Täheliste Suurele Perekonnale maha.
Ning kui ta selle võimalusega, nii ebatõenäoline kui see tundubki, riskida ei söandaks (kas tohib ta oma kohustuste järgi sellega riskida?), peab siin ju ometi olema jahionne. Mägiküttide varjualuseid pikkade retkede tarvis.
Jahionnist neile piisaks.
Tal ei olnud kavas lasta Jääraku noorparunil siia lumme ära surra, eriti mitte nüüd, kus nad juba nii kaugele jõudnud olid.
“Selleks vöömehed ongi,” mõtles Joonet vaid piisa kibedusega vürtsitatult omaette, “nagu nuga ja kukkur ja kott su vööl, olemas ajaks, kui neid vaja läheb.”
Ja pealegi, poiss meeldis talle. Valdar oli inimeste vastu lahke, ei lobisenud liialt ja isegi kui ta oli veidi ülemäära julge, oskas ta ka külma pead hoida.
Kuuevalla hinnatuim sõdalasvoorus. Külm pea.
Nüüd oli tema laup tuline ning nahk tundus külma ja kuuma vahel lausa põlevat.
“Leebe lehm, raisk, ja tema sõnnik!” pomises Valdar madalalt, kui vöömees ta taas jalule vedas, pressis hambad kokku ja hingas kiiremini.
“Ära teota jumalaid, isand,” vastas Joonet, ning lisas, kui noorparun teravalt sisse hingas,“ja ära naera!”
Valdar oigas. Hoiatus naermise kohta tuli liiga hilja. Tema külg ning kõht ning kogu sisemus otse põletasid. Aga ta tõstis oma abilise vasaku õla küljes rippudes siiski jalgu, ikka uuesti ja uuesti ja uuesti.
Ülemäära julge, jah, mõtles vöömees. Aga visa.

***

Sliaben vaatas lõkse üle. Ta ei olnud väga hea kütt. Väga halb ka mitte. Aga ta oli järjekindel ning laia haardega, sest tal oli plaanis kevadel naisele minna ning ta tahtis pruudiperre ka midagi kaasa viia.
Oda ning vibu olid tal kaasas pigem selleks, et head õnne mitte kaotsi lasta, aga paelad olid tema relv ja sinna jäävad linnud-küülikud - need, keda ta tõemeeli koju viia lootis.
Noor mees sumpas oma karvaste lumesaabastega järgmiste püüniste juurde Vanameheseedrist veidi ida poole ja tõesti, seal oligi lumikana lingu läinud. Veel elus, veel rabeledagi jaksav, kui nooruk ta õhust kinni püüdis ning kiiresti vaguraks tegi.
Siis painutas tüve uuesti alla ja puistas laiali uue pihutäie sööta.
Linnud olid vahel väga rumalad. Sama lõksupuud võis mureta paar korda järjestki kasutada.
Sliabeni käed, mis sooja sulise kaela kahekorra käänasid, olid pruunid ning lühikeste kandiliste küüneplaatidega. Tema paljudesse peenikestesse patsidesse palmitud juuksed olid mustad nagu tema rahval ikka ning nina lame. Ta ei olnud väga hea kütt, aga kuna ta oli ka vaid 17 talve näinud ning ei tema isa ega ema ei kuulnud Jahiliste hulka, polnud muud lootagi.
Ta oli – piisavalt hea.
Méabhi, oma neiu jaoks oli ta samuti küllalt hea ja kui nad paari lähevad, kui tüdruk peaks varsti ka käima peale saama, on ta piisavalt kütt, et perele vahepeal naise abitagi liha lauale tuua.
Võib-olla on Sliabenil selleks ajaks isegi esimene habemeude ümaral näol juba nähtaval.

Sel moel omaette uneledes lasi nooruk mõtte uitama. Tema tumedal nägusal näol oli leebe ilme ning tema kõrvad olid küll teravad, aga mõistus nende vahel tegeles vaid Méabhi ja ei millegi muuga. (Ah, tal on suu nagu kullitiivad, kaks lennukat kaart, aga maitseb paremini kui mesikajook. Ja tema reied on nii kuumad ja pehmed tugevad...) Nii et kui heli viimaks tema teadvusse jõudis, adus poiss korraga, et on seda juba kuulnud. Päris mitu korda kuulnud. See kostab lähedalt ja kui too hääl üldse midagi meenutab, siis sinipantri kähedat näugumist.
Sliaben surus oda pihku ning kontrollis, kas saagikimp ta seljal nööri küljes on kindlalt kinni. Sinipanter on kohutav vastane ja tavaliselt väga vargne.
Ning samuti on sinipantri pehme tähniline nahk peiukink, mida kadestaksid kõik tüdrukud külas ja Méabh ei suudaks varjata ei oma naeratust ega ka uhkust.
Ta kuulatas veel. Sinipanter noigab niimoodi valjusti ainult võideldes või siis, kui ta on rängalt vigastatud. Valjud kähedad näugatused, vahele urinat ja ulgumist...
Kütt liikus hääle poole nii sujuvalt, kui vähegi suutis, teades, et jänest ta kõrvupidi kinni võtta ei suuda, aga kui üks loom juba sellist häält teeb, on tema tähelepanu juba millegagi väga hõivatud. Jahimehel oli võimalus.
Nooruk nägi liikumist okste vahel, torkas oda lumme ja, keharaskust päkkadel hoides, libistas siidja sujuvusega vibu pihku.
Siis märkas ta välgatavat punast.
Mitte vere loomulikku ehmatavat erepunast värvi vaid midagi punakaspruuni nagu suvise hirve karv. Ning samal hetkel ta taipas, et see liikumine seal lumes ei saa olla pantri liikumine, suur kass võiks vast ainult surmaagoonias nii nurgeliselt tõmmelda, ja veel ühe silmapilgu järel teadis ta, mida kuuleb: inimest.
Nooruk libistas vibu tagasi seljale. Võttis oda pihku. Ning astus edasi, varjudes lumest raskete seedermänniokste taha, kust liikujaid selgelt näha võis.
Üks inimene oli põlvili teise puusadel, hoidis tema käsi reitega kinni ning sobras lamaja riietes. Kohutavad, lämbunud näugatused, mis raevunud pantrit meenutasid, kostsid maaslebaja suust, kusjuures ta rabeles nõrgalt ning püüdis ründajat eemale tõrjuda sellise jõuetu liigutusega, nagu poleks tal enam üldse jaksu alles.
Mägilane ei hüüdnud ega tõmmanud ka muidu endale asjatut tähelepanu. Ta ei olnud väga hea kütt, aga see polnud jänes, kellele ligi hiilida. Need kaks seal üksteise kallal olid lauskmaamehed (ta nägi ülemise habet ja naine teeks kõrgemat häält kui lamaja suust kostuv), kes ei kuulnud ega näinud midagi enda ümber.
Sliaben peatus hetkeks noaga mehe taga – tol olid mustad juuksed nagu temal endalgi, aga lõuani maha pügatud ja palmimata. Pea ümber oli mähitud villane riidetükk, seljas oli turviseneetidega nahkjakk (ilmselt mingi sõdur), ning ta paistis oma noatöö juures kuidagi kõhklevat. Lamav mees lõi sihitult jalaga, nii et lumi tuiskas (neil olid sellised kummalised saapad, märkas mägilane seosetult, ta polnud kunagi inimest tapnud, polnud sellele mõelnudki...)
Järgmine oie, mille lamav mees kuuldavale tõi, oli vaiksem. Aga ta oli veel elus.
“Ole paigal,” ütles pealmine mees õela teravusega läbi hammaste. “Ole nüüd ometi paigal, pulli ja tema munade nimel!” ning langetas noa – aeglaselt – teise ihusse.
Aumine mees ulgus, ulgus nagu tiritaks tal nahka seljast ning Sliaben, südamerütm kihutav nagu põgeneva kaljukitse sõrad, ei võinud seda enam kuulata. Ta kargas kolme kiire hüppega võõrastele ligi, ning lõi jahioda selja tagant mustajuukselise mehe kaela, nii puhtalt ja tugevalt, et õhuke lame tera pärast selgroo läbilõikamist mehe kõrist välja tuli.
Röövel tõi kuuldavale midagi kõõksatuse ja ohke vahepealset ja vajus löögihoost ettepoole, teisele peale. Too sai oma käed vabaks ning tõukas keha omakorda endast eemale, pomisedes midagi arusaamatut. Seal olid tuttavad sõnad, aga Sliaben ei saanud nendest aru, sest ta lasi odavarre lahti ja lihtsalt vaatas oma saaki – vaatas oma ohvrit. Silmitses meest, kelle ta just tapnud oli ja – tundus kuidagi õiglane vaadata mehele ka otsa, kui too sureb.
Mingil moel oli nooruk isegi märkamata, kuidas just, juba meeste peade kõrvale jõudnud. Ta põlvitas lumme, et vaadata kõhulivajunu silmadesse. Need olid tühjad ja mustad, liikumatud. Surnumad kui ühegi vasttapetud kitse omad. Kõrihaavast, kust tera naha läbi oli lõiganud, nirises aeglaselt veidi verd. Ta jäi hiljaks.
Aga ehk mitte tolle teise jaoks.
Teine mees elas. Vähemalt veel.
Noor kütt toetas käed surnu õlgade alla ning hakkas teda alumise pealt ära hiivama. Lamaja karjus taas. Sisutu valuhüüd, kähe, pikk ja piinatud. “Sõber, sinuga on kõik korras,” sõnas mägimees pisut hingetult, lootes, et tema sõnad endas tõtt kannavad. “Sinuga on kõik hästi.”
Aga ei olnud.

Laiba kõrvale lohistanud, kummardus Sliaben elusa keha kohale. See oli noor mees pikkade, aga palmikutesse sugemata kahvatute juuste ja lühikese habemega. Tema nahk oli soe ning hallid silmad segased.
Palavik?
Ja imelik lõhn, mingi imelik lõhn oli tal küljes.
Kui Sliaben oli avastanud haavalt eemaldatud ligeda sideme, mida teine mees oligi sealt lahtiste kasukahõlmade alt kobanud, kui ta oli sinna kollase villase tuunika alla näinud ning põletikus, mädaneva lihaga ääristatud haava ettevaatlikult sõrmedega kompides haavatu oigamist kuulanud, jäi tal hing kinni.
Jäi päriselt kinni. Nooruk püüdis asjatult uusi hingetõmbeid võtta, aga õhk justkui ei suutnud kõrist alla minna, ning tema rõivad tundusid korraga teda lämmatavat.
Sest see ei olnud värske haav, kohe kindlasti mitte, ning sellises olukorras poleks mees mingil juhul ilma abita siia jõudnud, tulnuks ta siis kust tahes. Keegi oli teda aidanud. Keegi oli parasjagu püüdnud tema haava surnud lihast puhastada.
Keegi oli teda kandnud või lohistanud, soojas hoidnud, jootnud...
Poiss ahmis õhu järele, mis ei tahtnud kuidagi talle kopsudesse jõuda. Põlvili lumes soniva võõra kohale kummardunud, rabeles tema teadvuses ainult kaks üksteisesse põimunud selget mõtet: ma ei või siia surra, sest ma pean selle mehe külla tervistajate juurde viima. Ei tohi. Surra. Peab. Mehe külla viima. Peab!

Veel mõned pinnapealsed, peaaegu kasutud hingetõmbed. Süda kloppis. Lämbumise piin ihus üha tugevnes – ja siis hakkas noore küti kopsudesse taas natukehaaval õhku jõudma.
Sellele võõrale on tervistajaid on vaja. Jah.
Aga laip, mida sellega teha?
Sliaben oli mägirahva seast ning nemad laotavad oma surnud, mitte ei mata ega põleta neid. Ometi ei tahtnud nooruk oma saaki – oma ohvrit – nõnda, ilma tseremooniata metsa loomadele jätta. Hüljata seda meest, kelle ta tappis ilma mingi põhjuseta peale omaenda rumaluse ja arguse.
Kuid ta teadis ka, et ei jaksa korraga vedada surnut ja seda teist tolle lehkava haava ja segaste silmadega. Seda teist tolle palavikuga, mis on piisavalt kõrge, et panna võõras sonima ja katta tema teadvus nagu raske lumevaibaga.
Mägilane surus käekannad silmile ning vaatas lainetavat pimedust laugude all.
Mitte kaua. Ta pidi tegutsema.
Kui Sliaben taas pilgu tõstis, märkas ta, et elus mees vaatab otse tema poole. Võõra näos oli justkui pisut arusaamist. Mägilane lükkas oma patsid teisele poole kaela ja vastas pilgule nii otse kui suutis:
“Ma viin su varjule ja toon tervistaja sinu juurde, sõber. Ma luban.”
Harjumatult heledad silmad vaatasid teda hetke ning silmapilgu jagu hiljem mees noogutas. “Joonet?” küsis ta käheda häälega.
“Mis?” küsis Sliaben rumalalt vastu, on see mingi võõras keel? Ja taipas siis, et see on nimi.
Sellele küsimusele ei olnud tal muud vastust anda kui teisele poole haiget jäänud surnule nihkuv pilk. Aga haavatu ei jälginud tema vaatesuunda vaid sulges väsinult silmad. Tema huuled oli sinakad.
“Kui ta ei sure palavikku, sureb ta varsti külma kätte,” mõtles mägimees, isegi tema nägi seda. Ja ta tegi oma otsuse.
Ta küll ei tahtnud jätta siia metsa seda meest, kelle oli tapnud ilma mingi põhjuseta peale omaenda rumaluse ja arguse, aga lõpuks polnud ju vahet, kas oma võtavad kotkad või hundid või sinipanter.
Uue elu saab surnu ikkagi.
Nooruk kummardus laiba kohale ning vaatas tolle nägu – palju tuttavamate joontega kui teisel mehel, temas pidi olema mägirahva, võimalik, et isegi Kellamägede verd. Suguvend, võib-olla. Kuidas too nimi oligi – Joomet?
Nooruk sulges pruuni kandilise sõrmega need mustad silmad (ka seda polnud ta iial varem teinud, sulgenud surnu silmi, need liikusid veidra kuulekusega) ja sõnas karuselt, kurk kähe: “Ma tulen tagasi ja laulan sulle. Sa ei kao mäletamata.”
Sõnad olid nõrgad. Neist ei piisanud.
Surnu küsis rohkemat.
“Ja ma püüan teha ära selle, mis sinul jäi tegemata. Sinu poolikud tööd. Need jäävad minu õlgadele.”
Vaikus, mis neile sõnadele järgnes, oli sügav. Tuult polnud. Lumevaikus ainsagi helita peale noore mägilase enda hingamise. Hingeõhk jättis ta suu ette valkja, aeglaselt hajuva pilve.
Teine võõras oli samuti tasa, pilk udune ja laud poolkinni.
Noor kütt võttis vaikust nõusolekuna.
Nii uuris ta kiiresti läbi surnukeha rõivad ning kaasasolevad asjad. Koti kõigega, mis seal iganes ka oli, otsustas ta kaasa võtta, aga mehe keha küljest eemaldas vaid lähkri. Kaunistatud pika noa jättis noor kütt surnu vööle ning tõmbas ka lumele lebama jäänud punakaspruuni kinda mehele kätte. Oma oda lõi ta mehe pea kõrvale sügavale lumme. Kui peaks hakkama sadama või panter keha minema lohistab, aitab see tal tagasi tulles õiget kohta leida.
Kui hundid võtavad oma, võib ta ülejäänu (noa, võib-olla ka saapad?) viia teisele võõrale. Kui too ellu jääb.
Tahtmata vaikuses minema pöörduda, andis ta surnule viimase, mis tal anda oli:
“Ma palun sinu andestust.”

Siis pöördus ta elusa tasandikumehe poole ning hiivas tolle endale õlale. Mees oli temast tublisti pikem, aga kuigi Sliaben oli veel noor ja mitte väga hea kütt, oli ta mägirahva tõugu ja nemad on harjunud raskematki saaki läbi lume külla lohistama.
Tema saab koormaga hakkama. Kui ainult võõras vastu peaks!

***

Valdar püüdis kellanööri järele kobamiseks külili keerata, aga see ponnistus pani kogu keha teravas valuhoos krampuma. “Hoi, Joonet!” pomises ta kuiva kurguga, kuid vaikis siis ning avas valvsalt silmad.
Midagi oli olnud teistmoodi. Kas hääle kaja ruumis või lõhn, aga... ta polnud korraga enam sugugi kindel, kus ta on.
Hetk hiljem oli mees täiesti kindel selles, et ta ei olnud oma toas.
Oli täiesti pime, aga käsi külgsuunas sirutades (oh pullimunad, milline valu!) ulatusid need kahelt poolt üle voodiservade, ning tema ase Jäärulinnas oli laiem ning madalama äärega. Nüüd puutusid käed enne vastu voodi küljelaudu kui õlekotti, ta lõi parema küünarnuki üsna kõvasti ära. Kolks. Valdar tõmbas sunnitud aeglusega hinge ega vandunud.
Ta ei teadnud, kus ta on. Ja see võis tähendada ohtu.
Kui Jäärulinna Valdar üldse midagi hästi oskas, oli see igas olukorras mõistlikult käituda.
Nii et ta hingas vaikselt ning kuulatas. Nuusutas (polnud just meeldiv lõhn, aga enesetunde järgi võis oletada, et leha allikaks on ta ise). Libistas parema käega, narrilt jõuetu parema käega üle voodiriiete (mingi paks tihke kiud, mitte linane). Üle valutava külje (nii särk kui side selle all olid linased). Üle näo.

Habe. Päris pikk.
Siis meenus talle mingi lameda ninaga väike tõmmu nägu hallikas valguses ja murelik hääl midagi rääkimas.
Mida rääkimas..? Ta ei suutnud meenutada. Ruum tundus õõtsuvat ning Valdar võitles iivelduse ja kiustatusega aseme küljelaudadest kinni haarata, et end paigal hoida. See on lihtsalt uimase pea tekitatud iiveldus, meenutas ta endale.
Uimane pea käib ringi.
Peamine uim k... äib ringi. Ringi. Peamine uim, pea käib peal.
Lollus. Ta ei tohi magama jääda. Tuleb keskenduda, end kasvõi valuga ärkvel hoida.
Valdar Hõbehüüp on Jäärulinna parunipoeg ja suudab täita oma kohust. Hoida end liigutades ning meelega valu tekitades ärkvel. Hoida silmad avali, isegi kui need midagi ei näinud.
Ruum oli pime ning vaikne ning keegi teine ei tundnud seal hingavat.
Valdar jäi avali silmadega uuesti magama.
Läks öö ja läks päev ja veel neli.

Ruumil oli tumepruun, suitsust määrdunud lagi ning heledamast puust seinad. Lameda ninaga pruuninahaline nooruk (peaaegu poiss, aga kuidagi teadjalt enesekindla hoiakuga, õlad vastutusekoorma all kumerad), kes ei olnud Valdari korduvale nimeküsimisele midagi vastanud, pöördus ning küsis: “Soovid sa enne kusta või juua, sõber?”
Kõnetatu naeratas, veidi viltuselt. Üks suunurk tõusis kõrgemale kui teine.
Naerda ei tasunud ikka veel. Kuigi tal oli parem, palju parem, polnud lihased vasakus küljes end veel tihedateks pikkadeks kiududeks kokku kasvatanud. Seda meenutas iga teine hingetõmmegi.
Ta jaksas (poisi abiga mõnevõrra edukamalt) tõusta, et oma vajadusi rahuldada. Vajus pärast seda küll asemele nagu palk. Jaksas veidi aega istuda. Rääkida. kruusi hoida.
Aga naermine, see oli ikka veel liig.
Ometi, tal oli palju parem. Valdar sõi vahel isegi veidi tahket toitu, kuigi enamasti leppis puljongi ja kördiga. Ta oli ennegi kõhnapoolne olnud. Vilajas, nad ütlesid. Sitke.
Nüüd oli ta kondine. Nahk hallikasvalge, käsivarreluud läbi naha nähtavad ka kämblajagu randmest ülalpool.
Ta polnud oma teadvuse tagasitulekust saati näinud kedagi teist peale patsidega poisi. Kunagi pidi olema käinud mingi ravija, teda abistav nooruk oli mitu korda tolle käskudele viidanud. Valdar ise ei mäletanud mingit ravijat.
See ei tähendanud muidugi midagi. Ta ei mäletanud ka, millal ta oli sellise pullipreesterliku habeme kasvatanud ega seda, kuhu Joonet jäänud oli.
Poiss ei olnud tema küsimustele vastanud. Tema suu vajus kriipsuks ning õlad veel kumeramaks, ta ei tahtnud Valdari vöömeest jutuks võtta mingil põhjusel, mis meeldivast väga kaugele jäi – aga ikkagi tundus Hüübile, et noormees ei kavatse tema suhtes kurja. Ta tundus üldse pigem leebe ning lootuserikka loomuga olevat: polnud kordagi ust lukustanud ega krampi pannud, talle midagi keelanud – ja Valdari hüübipeaga perenuga oli tema käeulatusse männipakule seatud. (Mõõga oli ta kaotanud vist juba tükk aega tagasi.)
Kui poiss tahtnuks teda lõunasse vangina maha müüa või Hüüpidelt tema eest lunaraha välja kaubelda, poleks ta nuga talle jätnud – kui mägilane muidugi üldse teadis piisavalt palju, et noapea põhjal otsustada, millisest Perekonnast Valdar on. Noorparun ise polnud oma põetajale öelnud enamat kui eesnime.
Poiss polnud talle niigi palju vastu pakkunud. Kuid Valdar usaldas teda. Magas tema minekutest ja tulekutest hoolimata nii palju, kui tahtis. Uni toob tervise, nii ütles juba tema ema. Ning sellisena nagu ta oli, nõrgana kui parditibu, poleks ta suutnud nagunii eriti kellegi vastu võidelda, kui ta ka ärkvel ja valvel suutnuks püsida.
Siiski, Valdar surus oma õhukesed huuled kokku, oleks mu süda palju kergem, kui Joonet oleks siin valvet pidamas, kuni mina magan.
Vöömees teab oma isandast tihti rohkem kui teaks ema, vend või abikaasagi. Sageli ka vastupidi – olnuks raske oma teenrit mitte tunda ja mõista, kui nii kaua nii tihedalt koos elati. Kui isanda ja tema vöömehe iseloomud sobima ei juhtunud, vahetati viimane varakult välja, aga kui nad sobisid hästi, tekkis – side. Mõnigi kord väga tihe.
Ma peaksin poisilt uuesti tema kohta küsima. Veenvamalt, pealekäivamalt. Ta on ainult noor mägilane – ja mina ju tean, kuidas küsida nii, et vastatakse!
Aga Valdar ei küsinud. Sest ta uskus, et Joonet on surnud. Vöömees poleks teda muidu jätnud, eriti mitte nii haige ning nõrgana, omalt poolt kirja või teadetki varrukasse pistmata.
Valdar ei küsinud, sest ta ei tahtnud teada. Veel mitte. Kui ta teab, peab ta tegutsema hakkama, aga praegu tuleb tal magada. Uni toob tervise. Tervis tähendab jõudu.
Ja raskete otsuste tegemiseks peab mees olema tugev.

Valdar jõi, kusi, sõi ning magas.

Ta tundis oma vajadusi ja kohustusi. Nad hüüdsid teda Hõbehüübiks mitte ainult ta heleda juukselaka pärast vaid ka seepärast, et ta luges oma hõbedat sama täpselt, kui seda sepikojas vormis. Miski ei läinud raisku. Miski polnud kunagi ülearu, kõik sai ära kasutatud parimal võimalikul viisil. Nüüd olid tema tooraineteks aeg, voodi ja haige kere.
Nii et ta magas.

Patsipoisi maja oli üsna omaette. Nägemiskauguses ei paistnud ühtegi teist hütti. Küsimuse peale selgitas Valdari võõrustaja (ohtralt sõna “sõber” kasutades), et nõnda on mägirahva juures tavaline. Elatakse vast ehk kuuldekauguses, aga mitte üksteise nägemisulatuses.
Noorparun Hüüp ei kurtnud eraldatuse üle. Tal polnud midagi selle vastu, et uuesti käima ja muidu liikuma õppimise aegu ei ümbritse teda terve parv võhivõõraid jõllitavaid põngerjaid, vanamehi ja –naisi.

“Meil on sinuga vaja üks jutuajamine maha pidada,” ütles ta patsipoisile tuulisel õhtul, kui too naases oma käigult külla või jahile või kus iganes ta ka käis.
Seekord ei tõmbunud poiss tema pilgu ees kühmu.
“Varsti,” vastas ta hoopis tõsisel moel. “Kui kuu on jälle noor.”
Ja Jäärulinna Valdar ei käinud rohkem peale.
Uudised lauskmaa sõdadest ning poliitikast ei jõua mägedesse kergesti. Polnud mingit võimalust öelda, kes Hõbehüüp tasandikule tagasi jõudes on – oma koja noorparun, kes võib eelduste poolest abielluda ka mõnda Suurtest Perekondadest või tagaaetav lindprii.
Ei olnud aga mingit mõtet saabuva tuleviku üle enneaegu muretsema asuda.
Järgmisel päeval ajas Valdar habeme maha ning hakkas järjekindlalt tasaseks tampima maja ümbritsevat lund. Tugevdab jalgu ning keha. Ning on siledam käia.
Aga tampides silmitses ta ümbrust ning mõtles. Kas ei olnud tegelikult kummaline, et see patsipoiss elas siin kuuskseedrite vahel päris üksi? Kas mägilased ei elanud mitte oma emade või vanaemade (või naiste) kodades nagu lauskmaalgi kombeks? Talle kuuringi jagu koduks olnud onnil polnud isegi ahju. Ainult kolle ning seega oli kogu aeg külm. Kütet kulus sooja hoidmiseks väga palju. Milline arukas naine Kellamägedes laseks endale sellise koja ehitada?
Vast elab ta hoopis suvises jahimajas, mitte patsipoisi õigusepärases kodus? Ning kui see on nii, siis mispärast?
Või on see mingi mägede poissmehease?
Mispärast pole ta näinud mitte ainsatki hinge peale oma põetaja ning tolle ravitseja, keda ta isegi ei mäletanud?

Noorkuu esimene serv kumas uduselt läbi pilveserva.
Oli külm, väga külm, peaaegu niisama külm, kui päris selgetel, pilvedeta ning kirgastähistel öödel. Lumevalgusest piisas, et näha, kuhu lähed, kuigi puude vahel oli seda pisut vähem.
Rada oli hästi sisse tallatud.
Valdar Hõbehüüp teadis väga hästi, et kui neil veel pikalt kõndida tuleb, hakkab ta selle tallatud raja eest väga tänulik olema. Ta ei olnud sugugi nii tugev, kui talle meeldinud oleks.
Alguses arvas Hüüp, et nad lähevad viimaks päriskülla. Kuhu mujale võiks viia see paljukäidud tee? Tõesti, ning kas mägirahvas mitte ei pidanud oma tarkade nõukogusid alati noorkuu ajal, sest see andvat otsusele kindlust? Aga mida edasi nad jõudsid, seda enam ta kahtles. Nad polnud näinud ühtegi kauguses vilkuvat tulukest, onnist, hütist või korralikust majast rääkimata. Rada kulges esialgse keerutamise järel üsna sirgelt, paratamatud mägikurvid välja arvatud ning Valdar kohendas noavöö paremini puusadele.
Kui see patsipoiss peaks üritama mind kuristikku tõugata... Talvisel ajal söövad mäed liha ja joovad verd, räägitakse Jäärulinnas – ja küllap mujalgi tasandikul. Mägilased toovad mägedele lepitusohvreid, kõik teavad seda. Kas ta selleks mu jalule ravis?
Valdar polnud veel sama mees, kes varem. Aga ta paranes ning ühe lühikese mägipoisiga võiks hädavajadusel ehk hakkama saada?
Kuigi, vaeval küll, et nad oma ohverdamisi niiviisi peavad. Ainult üks verinoor mees neid täide viimas. Kui seal just teisi ees ootamas pole... Aga kui ei, siis kuhu, kuhu me siis läheme?
“Peaaegu kohal, sõber Valdar,” sõnas poiss.
Oli vaikne ja külm, kuuskseedrite oksad raske lumekoorma all kaardus. Jäine õhk pressis ninna ning tundus sõõrmeid jõuga laiemaks suruvat. Külm oli sissehingatud õhk ka siis veel, kui ta kurgus voolas, seal kõrvetades ning kipitades. Varjulise joonena lumes kulgenud rada paistis lõppevat. Ning raja lõpus oli miski lumme torgatud.
Minu mõõk? mõtles Hüüp hetkeks vastupidi igasugusele mõistlikkusele ja loogikale, sest ta oli mõõgast puudust tundnud – aga muidugi oli see miski pikem kui tema mõõk, muidu poleks ta lumes püsti püsinud. Sirge ning sale nagu oda, küllap sügavale torgatud, aga miski pidemetaoline asi ülemises otsas. Miski, mis ei läikinud.

Nad jõudsid lähemale, ning Valdar nägi, et varre otsa oli torgatud nahast kinnas. Veel mõned sammud ja patsipoiss peatus ning hakkas madalal, külmast karedal häälel kõnelema.
“See juhtus just selles kohas. Oda jätsin märgiks maha, aga sellega ma teda ka lõin, nii et see sobib meenutuseks hästi. Ta istus su puusadel, see, keda sa Joonetiks kutsud. Sinu käed olid tema reite vahel vangis ja ta soris su riietes, nuga käes. Ma nägin kõigepealt sedasama punast kinnast. Sellest ma üldse teadsin, et inimesed on, mitte jahiloom. Kartsin ja kõhklesin tükk aega, aga ei hüüdnud. Ei julgenud hüüda ega küsida. Arvasin teda röövliks ja tapjaks ega tahtnud end ära anda.
Tema veri oli mu odavarrel juba külmumas, kui ma aru sain, et ta pidi olema olnud sinu kaaslane mitte su vaenlane. Ma püüdsin sind aidata, aga rumala abi teeb sageli rohkem kurja kui targa sihilik õelus.”
Valdar vaatas poissi. Tema mõtetes oli segadus, ent ta klaaris selle kiiresti, kuuldud sõnadest endale usutavat pilti joonistades. Tapja seisis tema ees oma kandilises kasukas. Liikumatult, pea langetatud ning nägu varjudest must. Kui Valdar ikka veel midagi ei ütelnud, laskus mägilane kohmakalt lumme tallatud rajale põlvili:
“Ma olen valmis andma ära oma elu selle eest, mille võtsin. Mis iganes kohuseid ja väärtusi sinu sõber kandis, mina võtan need enda kanda. Ma unustan oma nime ning kannan tema oma, kui mind selle jaoks vääriliseks peetakse. Mul ei ole tema vereluna õigust pakkuda kellelegi teisele peale sinu, sest ma ei tundnud teda. Oli ta sulle piisavalt oma, et tema eest vastata?”
Valdar vaikis. Tuli kerge tuuleiil ning puistas veidi napis kuuvalguses sädelevat lumetuhka mändidelt alla. Kahe mehe hingeõhk auras.
“Kas teie mail on kombeks vereluna niiviisi maksta?” küsis Jäärulinna Hõbehüüp viimaks.
Poiss jäi kõhklema, tõstis näo üles vaatama ning tema silmavalged välgatasid tähtede kauges külmas valguses. Ta neelatas.
“Ma... pakkusin seda, mida tarkmehed ja -naised külas mult nõudnuksid, kui mu kätele jäänuks Vàihra mehe või naise surm. Palun andeks, kui vääral moel käitusin. Või... kui ma solvasin sinu ja su kaaslase tõekspidamisi.“ Ta nohistas korraks ninaga. Jätkas, sõnadega komistades: „Ometi, sinul on õigus mu pakkutu vastu võtta või keelduda – või nõuda luna omaenda kommete kohaselt.“
Hõbehüüp seisis väga sirgelt ja vaatas noorukit. Tolle pea oli ikka veel tõstetud, nii et isand Valdar võis talle otse näkku vaadata.
„Lausiku Perekondade seas ja sealsetes vana meelt külades pestakse veri maha verega. Surma hinnaks on meie maadel surm.“
Sellele ei vastanud teine midagi. Vaikus venis.
Kusagilt saabus järgmine, tugevam tuuleiil, sasis meeste pakse karvaseid kraesid ja nendel laiali lebavaid juukseid. Haaras puudelt kibekülma tuhklund ja puistas selle kaeladele, kasukakraede vahele.
„Linnarahval,“ jätkas jäärulinlane pealtkuulda rahulikult, „on mõnel pool juba uued kombed, teistsugused kombed. Aga mina olen Väikesest Perekonnast, vana verd. Meie hoiame oma tavadest kinni. Kas sa mõistad, mida sa pakud, lastes mul küsida vereluna minu enda kommete kohaselt?“
Poiss liigutas nüüd taas. Ta ei lasknud pead otse norgu, aga pööras seda pisut, vast ainult mehe pöidla jagu. Liigutus jättis tema näo varju, nii et noorparun ei võinud näha, mis mõtted teise peas liikusid ja näol peegeldusid. Ta ei teadnud ka, mida poiss tema enda näol näha võis.
Ta oli ammu aimanud, et Joonet ei ela enam. Aga ometi...
Veidi eemal raksatas puu külma käes raskelt (oli tõesti väga külm), aga kumbki mees ei vaadanud sinnapoole.
Siis mägilane tõusis ning pööras pilgu taas Valdarile otsa vaatama. Noogutas.
“Olgu siis. On rumal raisata veel ühte elu, mis teist tagasi ei too. Aga ma ei hakka sinu eest jooksma. Minu laskumisköied senisest elust on sõlmitud, nii et kui see on teie seadus ja sa arvad, et see annab hukkunud hingele rahu...” Ta kehitas oma kasuka sees laiadena tunduvaid õlgu.
Korraga näis mägilane Jäärulinna parunipojale vana, vana ja üleolev. Ja tema hääl oli jahe, sama jahe, kui tema ümar tume nägu.
“Kui sa arvad, et nõnda on kohane, siis sul on su nuga. Ma ei jookse ega rabele.”
Ning ta pööras Valdarile selja, näoga lummetorgatud oda poole jäädes.
Tema õlad kumerdusid nüüd ainult üsna pisut ettepoole, märkas Hüüp noorukile (poiss oli oma olekust hoolimata ikkagi ju nii noor!) lähemale astudes. Tolle pea püsis otse, karvamüts ei liikunud, mägilane võis teda küll liginemas kuulda, aga igatahes ei püüdnud ta teda näha.
Valdar märkas esimest korda, et poiss ulatus talle, kes ta tasandikul just väga pikk mees polnud, ainult lõuani.
Persse mõlemad pullimunad! mõtles Hüüp vihaselt, ning libistas parema käe kindast välja, et nuga tihedamalt peos hoida. Mida iganes ta ka oma võitlusvormist ei arvanud, tegelikult ei liikunud ta isegi puhanuna veel sujuvalt, rääkimata vankuvast kõnnakust, mis oli parim, millega ta pärast seesugust pikka lumematka toime tuli.
Valdar Jäärulinnast oli väga väsinud.
Kui ta võitleb, olen ma omadega läbi.
Aga ta oli paruniverd ja kasvatatud oma kohust täitma ning nüüd ja siin, sügavas Kellamägede lumes, oli tal kohustus täita.
Ta haaras mägilase patsidest, tõmbas tolle pea tagasi, ta ei võitle, olgu Pull tänatud, lase tal oma tasumises rahu leida! ning lõikas, pannes tera taha kogu jõu, mis ta vigasest kehast parasjagu võtta oli.
Poiss tegi vaikset, ohke ja oige vahepealset häält, ning pöördus vankudes.

Valdar ulatas pihutäie peenikesi äralõigatud patse tema poole.
“See on su eelnenud elu. Tänasest oled sa minu vöömees ja sinu nimi on Joonet.” Tumedas näos välgatasid teise silmavalged taas heledalt.
Jäärulinna noorparun naeratas vastumeelset vildakat naeratust ning vaatas kurnatult kõrvale. Kõrvus kohises veidi.
Aga tal oli kohustus täita. Nii et paari silmapilgu jagu hiljem ta jätkas.
“Kui ma olen lauskmaal ikka veel noorparun ja kui minu veri juhib edaspidigi Jäärulinna ja sealseid maid, tutvustan ma sulle Ellerheina. Tema vanim poeg on sinust arvata mõni suvi vanem ja ta oli Jooneti naine. Või siis ehk on ikka veel – Jooneti naine. Sinu naine. Tema pojad on Jooneti pojad – on sinu pojad – tema tütred on tema ja Jooneti tütred. Ma ei tea, kas ta linnanaisena sind vastu võtab, aga minu vöömees Joonet oli eluajal mägede verd. Ja sina oled samuti. Ning Ellerheina kojas kulub kindlasti ära palk, mille sa minu vöömehena teenid, nii et ta võib su vastu võtta.
Oled sa sellega päri?”
Mägilane võttis kinda käest ja puudutas oma lahtipääsenud juukseotsi.
Surnud mehel olid olnud samasugused, lõuaniulatuvad karedad mustad juuksed.
“Ma olen sinu vöömees. Mu nimi on Joonet.” Poiss sulges korraks silmad. Sest ta oli oma otsuse teinud, oli andnud teistele teada, et läheb ja ometi... Ja ometi.
Kuid tal ei olnud teist valikut. Tema käed olid verega määritud.
“Ma teen, mis ma võin, et olla see Joonet nii hästi kui see võimalik on. Kui mind ootab lausikul naine, kellele ma enda lubanud olen, teen ma kõik, et ta mu vastu võtaks.”
“Siis lähme kõigepealt tagasi,” noogutas Valdar, keskendudes kõige tähtsamale. Keskendudes tegevuskavale. “Üks päev puhkust ja pakkimist, ning meil tuleb tasandikule teele asuda. Mäed on sinu jaoks möödas; ja mina olen nüüd piisavalt tugev.”
Siis pöördus Hüüp ümber lumme torgatud oda suunas. Seisis veidi aega vaikuses, enne kui uuesti häält tõstis. Tema sõnad kõlasid mändivahelises külmas tasaselt, aga selgelt. “Hüvasti, Joonet! Sinu vere eest kantakse hoolt ja sinu kohus ei jää täitmata. Ma tänan sind. Ega unusta.”
Ta seisis veel veidi, varbad külmast valusad, ega suutnud selga pöörata.
“Puhka hästi, sõber,” sõnas ta viimaks veel, keeras ringi ja lahkus nii kiiresti kui jaksas.
Mustade juustega nooruk kõndis veidi maad tema järel, astus siis paremale poole lumme Valdari kõrvale ning pakkus oma õlga isandale toetuseks.
Nõnda nad läksid.