Esimesel juulil toimus Tartus Lovecraftilike sugemetega WV larpide kolmas osa „Warjupaiga vangid“. Sarja teisest osast rääkisime Reaktori detsembrinumbris. Lubatagu veidi minevikku meenutada ning tõmmata paralleele Hollywoody masinavärgis uuesti aktuaalseks puhutud Tulnuka-saaga ning WV õuduslarpide vahel. Kui esimese osa „Wabariigi varjus“ puhul oli tegu Alieni sarnase puhta survival horroriga tsivilisatsiooni ja terve mõistuse poolt hüljatud kauges kolkas, siis larbiseeria teine osa „Wasara valgus“ oli suurepärase butafooriaga meisterüritus. Julgen väita, et "Valgus" oli ühe õõvastavaima olustikuga rollimäng Eesti larbiajaloos, mis lõppes vana nahavabriku treppidel märulifilmi väärilise verevalamise ning massisuremisega. WV-seeria 3.osa - „Warjupaiga vangide“ - tegevus toimus nagu Alien3 filmiski vabatahtlik-sunniviisilises kinnipidamisasutuses. Larbis oli selleks Torsåkeri eksperimentaalsanatoorium Rootsis. Ja nagu ühele õigele sanatooriumile kohane – esindatud oli terve plejaad vaevatud hingi.


Sanatooriumi personal


Hullunud detektiiv

Eks-eradetektiiv Sabina Vargas puhkas eksperimentaalsanatooriumis närve ja taastas mälu. Üks aastatetagune juhtum mahajäetud maja keldris viis talt mõistuse – pr. Vargas leiti nädal aega hiljem rängas amneesiahoos metsast uitamas. Raviasutuse rahulik keskkond mõjus soodsana ning ta suutis kildhaaval hakata oma eelmist elu taastama. Kuidas võiski teisiti minna, kui sanatooriumil oli niivõrd idülliline aed – turvalisuse oaas lageda taeva all. Endiselt pelgas Sabina kinniseid ruume, keeldus laskumast keldritesse ning valgusallikata magama jäämat. Kui hooldajad vaid lubaks, magaks ta parima meelega üldse väljas tähtede all.


eradetektiiv Sabina Vargas

Uued näod...

1927. aasta 01. juulil lisandus raviasutusse uusi nägusid. Vähemalt kolm neist olid pärit noorest Eesti Wabariigist. Kas oli tegu Rootsi kuningriigi lahke sotsiaalabiga närvihaigete vastuvõtmise näol või pelgalt juhusega, jäi kunagisele eradetektiivile selgusetuks, kuid ega see oldnudki oluline – selles idüllilises maapaigas on vaimse tervise taastanud nii mõnedki vaevatud hinged. Ei saa see ka eestlaste puhul teistmoodi minna. Üks härrasmees, kes tutvustas end Julius Purtfuliusena, väitis end olevat niinimetatud ulmet kirjutav Eesti kirjanik. Küllap ta sellepärast meie juurde jalust ära saadetigi, dedutseeris pr. Vargas ning tundis head meelt oma taastuvate dedektiivivõimete üle. Õhtul pidi Torsåkerit külastama ka filantroobist sanatooriumi põhirahastaja Olaf Stjörsson isiklikult. Sanatooriumi aednik oli pahur ja manitses nii uusi kui vanu patsiente aiaradadelt mitte kõrvale astuma. Kõik märgid lubasid oletada suurepärast päeva värskes õhus.


Äsja on sanatooriumisse saabunud eesti ulmekirjanik Juljus Purfulius

Kirev ravialuste pere...

Aias pakkusid Sabina Vargasele seltsi vanahärrast ohvitser Hans Ingvar Thorvald Gabrielsson. Nagu ta pikkadest heietustest selgus, ootas ta peagi Torsåkerisse saabuvat paraadi. Tema lapselapsed olevat teda siia selleks toonud. Täiesti segane, aga hästi säilinud vanaätt, nii et paraadi ootab ta meil veel kaua, mõtles Sabina Vargas endamisi. Aias jalutasid veel krüptoarheoloog hr. Palme, kel oma tööst rääkides lõi välja sügav hingetrauma, nii et närvide rahustuseks mängis ta iga vastutulijaga malet ning muusikust hr. Lund, kes jutustas nasaalsel häälel oma ettekujutustest õõvastavast maailmalõpust ja hävigu lävepakul seisvast inimkonnast. Patsientide kitsas ringis levisid muuhulgas ka rassipuhtuse teooriad ning noor aadlipreili Annmarie Stockebroe koos oma nähtamatu sõbraga juurutasid armastust kõrgkirjanduse, eriti just Puškini igihalja Jevgeni Onegini vastu. Üks noor hoolealune - preili Alsvik - vaikis nagu vande all ning ladus kive keerulistesse geomeetrilistesse kujunditesse ja preili Stromberg maalis nagu alati.


Kirev ravialuste pere

Kummaline karje!

Õhtul saabus hr. Stjörsson, kes kõndis majesteetilikul sammul aias, pärides hoolealuste tervise kohta. Oli pea ideaalilähedane soe suveõhtu, mil kõik oli kõige paremas korras. Pr.Vargas oli parajasti rahustamas hiljuti hooldekodusse saabunud ja värske mälukaotuse all kannatavat noort Thomas Bergsenit, kui sanatooriumi aia kõrgendikult kostis kohutav kisa. Pingilistujad jälgisid, kuidas valgetes riietes töötajad tormasid rahustama lõugajat, kes neile kohutavaid ähvardusi näkku röökis. Rahurikkuja vaigistati peagi, kuid hooldekodu korduvate rahuõhtute helge loor oli õmblustest hargnema hakanud. Personal rahustas ärevusse aetud hoolealuseid, rääkides ühe patsiendi ootamatust segadusehoost. Kas oli äkki tegu uue eksperimentaalse ravimeetodiga? Selgitus jäi patsientidel saamata.


Patsiendid arutavad jahmunult toimunut

Ilmuvad sünged varjud…

Mõne aja pärast mängis üks väiksem seltskond hr. Palme juhtimisel laua taga kaarte ja püüdis leida äsjajuhtunule selgitust. Patsientide seas levisid kuuldused Stjörssoni seotusest inimröövidega ja eelmisel aastal toimunud kohutava ohvriterohke põlenguga Londonis. Räägiti, et sanatooriumisse tunginud karjuja oli ennustanud samaks õhtuks patsientide massimõrva. Kurja aimdus oli tungimas Torsåkeri Eedeni aeda ning tema asukate hinge. Nii mõnigi püüdis tõrjuda kuulujutte, suutmata uskuda heategija valgustkartvat tausta. Prooviti rääkida hr. Stjörssoniga isiklikult, kes muidugi eitas kõike. Kui jumalad oleks vaid veel aega andnud, oleks väikeses kaardimängu konspiratiivseltskonnas küpsenud ehk mõni põgenemis- või päästeplaan, kuid Saatus tahtis teisiti.


Härra Stjörsson ei saa ju olla nii paha mees!

Pimedus ründab!

Taas rebestas õhtut kõrgendikult kostev mürgel ja kisa. Osa kaardiseltskonnast tormas mäenõlvast üles, lootes lahendada lõplikult nende rahulikku elu rikkunud pinged. Neid ootasid mustades hõlstides kujud. Esimene, mida kunagine eradetektiiv Sabina Vargas mäest üles jõudes nägi, olid raskelt maha prantsatavad hr. Palme ja Eestist pärit äsjasaabunud kirjanik. Seejärel tabas teda löök kuklasse.


Mõnel teravama vaistuga patsientil õnnestus pakku saada

Võigas riitus!

Ärgates leidis ta end maast kinniseotud kätega. Kõrval ägisesid krüptoarheoloog Palme ja Eesti kirjanik Purtfulius. Eemal olid hõlstides kujud moodustanud küünaldest ringi, mille keskel lamas vereloigus liikumatu inimkeha. Keset ringi seisis olevus timukamaskis. Varjudest ilmus välja Stjörsson, kes oli aastate eest sõlminud pimeduse elukatega teiseltpoolt aegruumi elupikendava lepingu, lubades vastutasuks regulaarselt ohverdada süütuid hingi. Ah siis selleks oli ta loonud ja rahastanud tasuta sanatooriumit! Võidukas irve näol, nägi ta välja kui inimene, kelle kõik plaanid õnnestuvad suurepäraselt. Keegi rabeles ja püüdis küünlaid ümber ajada, kuid mustad kujud tirisid ta keset ringi ning tõmbasid noaga üle kõri. Palme suutis end püsti ajada ja pistis jooksu, üks pikk hõlstis kuju kannul. Nähes tekkinud segaduses võimalust põgenemiseks, tormas pr. Vargas vastupidises suunas, kuid ta saadi treppidel kätte ning tiriti ringi, kus keset oma soolikaid ja verd vedeles viimaseid korinaid huulte vahelt välja suruv Eesti kirjanik.


Kolm riituseks kinni seotud ohvrit

Saatuslik viga!

Nuga oli juba naise kõril, kui äkki tekkis tüli ja segadus Stjörssoni sektantide seas. Kostsid lasud, millele järgnes pimeduse timuka röögatus ning too tormas taganeva Stjörssoni suunas, mattes oma kirve viimase pealuu sisse. Rootslane oli vihastanud ühe oma arulageda alluva peale ja valanud isiklikult verd nõiaringist väljas, rikkudes sellega lepingut pimedusega. Nuga langes Sabina kõrilt ning Torsåkeri sanatooriumis võttis maad kummaline vaikus.


Härra Stjörsson

Sabina Vargas ei rääkinud enam eales ühegi elava hingega, tundes, et ainus turvaline paik maailmas on tema sisemine valguse ja vaikuse aed. Torsåkeri hooldekodu jäi veel aastateks avatuks.

Mängujuhtid selgitasid, et Stjörssoni pahelised plaanid said seeria kolmandas osas ootamatu läbikukkumise osaliseks ning siinpool pimeduse müüri ta enam ausaid inimesi tülitada ei saa. Taaskord parallel Alien3-ga, sealgi said võõrkoletised lõppmängus ootamatul viisil lüüa ja seda vaatamata nende eelnevale edule.

Lõpetuseks tasub mainida, et sanatooriumi aia rolliga sai suurepäraselt hakkama Tartu botaanikaaed. Tulevastele mängujuhtidele võib seda kohta julgelt soovitada mõne vähese võitlusega väiksemat sorti intriigimängu tarbeks. “Warjupaiga vangid” kestis umbes 3 tundi, mis taolise kiire lõpplahendiga larbi tarbeks oli täiesti piisav. Mäng ei veninud ega muutunud tüütuks. Sarnaselt eelnevatele WV mängudele polnud siingi mõtet rabeleda ning loota probleeme loogika ja järelduste abil lahendada, sest lõpuõudus saabub vältimatult nagu päevale järgneb pime öö. WV maailmas päästis peamiselt pime juhus ja mõnede mängijate oskus end alati kuskile ära barrikadeerida. Ainuke, mida allakirjutanu 3. osast ei leidnud, oli Kommunismuse tume vari.
Kuuldavasti jäi see WV-seeria viimaseks mänguks. Mis võibolla ongi hea, kuna ka kõik Tulnuka-triloogia nn järjed ja eellood maitsesid esialgsete filmidega võrreldes nagu ülessoojendatud nädalavanune supilurr.


Üks larpi korraldajaist: Marten
Fotod: larpi teine korraldaja Ülo Leppik
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1112)