Uskumatu, aga ulmekokkutulekuid on nüüdseks peetud juba 20 aastat, sama kaua on välja antud ka ulmeauhinda Stalker. See on piisav põhjus, et ajas taas veidi tagasi vaadata. Naljakas on mõelda, et algusaastate kokkusaamised algasid kogunemisega lähima poe parklas, et sealt koos autorongis kokkutulekupaika sõita. Keegi ei tundnud veel kedagi ja kokkusaamised algasid tutvumisringiga. Estcon algas siis laupäeva õhtul ja lõppes pühapäeva pärastlõunal. Kolmepäevaseks suursündmuseks muutus Estcon alles aastal 2002 ehk viiendal toimumiskorral. Ja oli aeg, mil räägiti maagilisest 50 külastaja piirist, mille ületamise poole püüelda.
Artiklis on toodud mõningane statistika, mille vahel on paar pilti ja värvikaid mälestuskilde osalejatelt.
Esimene Estcon 1998. Pildile on mahtunud kõik 24 osalejat. Seisavad (vasakult) Avo Nappo, tema ees Reigo Lehtla, Juhan Habicht, Katariina Täht, Kati Metsalu, Veiko Kastanje, tema ees Olari Meriniit, Ants Miller, Urmas Lipso, Krista Kaer, Taimo Sõmer, Jüri Kallas, Taavi Tuvikene, Priit Ballot, Kaarel Jõgi ja Andres Järviste. Istuvad (vasakult) Kaido Haavandi, Janek Part, Kaia Kalberg, Erik Bartske, Veiko Belials, Andres Veer, Andri Riid ja Raul Sulbi. Foto: Taavi Tuvikene. Pildil olijatest neli on osalenud kõigil 20 korral: Erik Bartske, Veiko Belials, Olari Meriniit ja Jüri Kallas.
1998
Vaid kõige unetumad ulmehuvilised (Jüri Kallas, Veiko Belials, Andri Riid ning allakirjutanu) jätkasid valjuhäälselt erinevatel teemadel arutelu, segades märkmisväärselt unepuuduse käes mittevaevlevate ulmefännide öörahu. Vestlus, mida turgutas oluliselt kodumaine veinitoodang, käis peamiselt Ulmekirjanduse Baasi ning seitsme hammastereaga tiibadega siili ümber, keda tuleb lugeda kodumaise hirmukirjanduse vaieldamatult suurimaks fantaasiapuhanguks. Kella kuue ajal ammendusid aga needki teemad ning kurnatud fännid suundusid une rüppe.
Raul Sulbi
1999
Einestamise juures tuli silma peal hoida peremehe koeral ja tema kahel kutsikal, kes kilekottidest varastatud vorstidele veel lisa nõudsid.
Pildil on ka mainitud peremehe koer. Raul, kelle ülevaatest lõik on võetud, oli ajateenistusest puhkusel. Foto: Taavi Tuvikene.
Kõrtsitalu peremees avaldas lootust, et me järgmisel aastal tagasi tuleme. Kohalviibijate rahulolu arvestades ei olnud liiast talle seda lubada.
Raul Sulbi
2000
Nagu kokku lepitud, kogunesid estconilised laupäeva, 15. juuli keskpäevaks Aegviidu raudteejaama lähedal asuva toidupoe parklas. Aega tehti parajaks omavahel vesteldes ning kauplusest söögi- ja joogivarusid täiendades. Kella ühe paiku alanud vihmasadu andis ulmehuvilistele märku, et on aeg autodesse istuda ning Mustjõe poole teele asuda. Kuigi mõned ulmefännid püüdsid autorongi kangekaelselt üle-eelmise Estconi toimumispaika Tõrvaaugule suunata, suudeti pärast keskmise suurusega segadust kogu seltskond siiski Mustjõe suunale saada.
Estconide toimumiskohad
Veidi enne järgmise programmilise punkti algust tuli Estconi org. komiteel käia Lew R. Bergi poolt otsapidi kraavi juhitud autot tagasi teele tõstmas.
Lew R. Berg, kel pole võrguühendust, esines väikese avaliku märkusega Ulmekirjanduse Baasis tema jutule tehtud kriitika aadressil, selgitades, miks ta ikka kasutas värdsõna «paratrooper».
Esimest korda Estconide ajaloos anti välja ka üsna fännilik auhind -- nimelt autasustas ulmeühing parimate pseudonüümide eest kahte «kassi» -- «Algernoni» kirjaveerus vastastikku vaimukat sõnasõda pidanud Juhan Habichtit ja Mart Raudsaart, kes seda tehes olid varjunud vastavalt pseudonüümide Must Kass ja Gato Blanco taha. Enne auhindade, milleks olid veinid «Gato Negro» ja «Gato Blanco», kätteandmist rääkis Jüri Kallas veel anekdootliku episoodi Austraalia fändomi ajaloost, kus samuti kassid ulmega seoti. Mõlemad auhinnaga pärjatud «kassid» ja publik olid sedasorti auhinna ideest üsna lõbustatud, samuti kinnitasid laureaadid, et saavad tegelikult omavahel päris hästi läbi.
Enne lahkumist korraldati operatsioon Nuxi leidmiseks
Raul Sulbi ülevaatest)
2002
Rahvas tundis huvi mõlema tegevuse vastu ja kohati võis täheldada omnipresentsi ehk kohal viibimist mitmel pool samaaegselt.
Ettekannete arv Estconidel
Et asjale uut ja konkreetset suunda anda, siis paigutas Raul kirjanikud ühte ritta ja hakkas näpuga näidates aru pärima, et miks ja kuidas. Oma sõnul tahtis tekitada pinget ja provotseerida. Ning solvata. Eriti hästi tal see viimane välja ei tulnud.
Filmiprogrammis vaadati muu hulgas Shrek’i!
2005
Reede õhtul ei juhtunud suurt midagi peale selle, et pealik pidas kõnet ehk peaorganiseerija Jüri Kallas ütles avasõnad ning veel mõned laused, mille keskne teema jäi hämaraks. Igatahes ei juhtunud programmiliselt õhtul midagi peale selle, et Jyrka rääkis millestki. Keskset teemat ei suutnud ma tuvastada.
Ene
Parim kild – Jyrka vastus kellegi küsimusele „Aga milleks need paralleelmaailmad vajalikud on, kui neisse pääseb ainult ajamasinaga?” --- „Jah, see on nagu sama asi, miks Tartu linna seisukohalt teised linnad vajalikud on, kui neisse ainult mingi transpordivahendiga sõites pääseb...”
Sash
„Tolkien ja II maailmasõja järgne inglise fantaasiakirjandus” Parim kild tuli minu ettekande ajal Velbult. Tüüp marsib poole ettekande pealt sisse, kuulab kolm minutit ja küsib: „Aga mis see Tolkien üldse asjasse puutub?” :D Kolmas ettekanne tuli Meelis Freidenthalilt, kes rääkis utoopiast ja selle liikidest. Parim kild tuli Mart Kalvetilt, kes teatas, et parim näide ühe autori loomingust nii utoopia kui düstoopia kohta on Nossovi „Totu Päikeselinnas" ja „Totu Kuul”. :)
Sash
2008
Igal juhul sai seal tugeva hoobi minu senine ettekujutus Estconist. Millegipärast oli üle kümne aasta pikkuse ulmelisti sf2001 lugemisega jäänud mulje sellest kui mingist oma klikisisesest üritusest kuhu trügimine võrdub mõne massoonide või illuminaatide pühale rituaalile lärmitsema ilmumisega. Igaljuhul osutus see valeks ja rahvas oli igati sõbralik ning üritus muhe.
Metsavana
2008
Kohale jõudes selgus, et koha omanik oli majale lasknud teha kaks bronni. Viisakuse mõttes leidsime, et pereüritust minema ajada ei ole paslik. Lõpuks suudeti välja sebida 6 km kaugusel olev talu. Koht ei olnud nii vägev kui Valgemetsas, kuid suutsime kiirelt kohaneda. Telk, kus lõpuks peremehe nõudmisel hakati filme näitama (ta tahtis nimelt magada – imelik inimene).
Ove
Ma seda peremehe vigisemist mäletan hästi. Ütles, et ülejäänud külastajad ei saa filmiheli tõttu magada, aga kui kõik ülejäänud külastajad kobisid ka tubadest välja ja tahtsid õudusfilmi vaadata, siis kukkus jaurama, et see ei tähenda midagi ja tema sõna peab peale jääma. Mesimetsa füürer.
Trash
Elasin üle mitmeid bizarre hetkesid, näiteks Harglaga Trash'i otsingud (suutsime ta saunast laagriplatsile tulles kuidagi kuhugi ära kaotada).
Metsavana
2009
Metsavana seestus Tarlapist. Metsavana, kes oli koos viskiga pikalt kadunud olnud, jõudis lõkke juurde ning selgitas häälekalt, kuidas ta tunde Tarlapiga tina pani ning temaga vennastus. Jyrka kostis seepeale, et Tarlap olevat hoopis Sindis ning tõenäosus, et Metsavana temaga viskit rüüpas, on võrdlemisi ebatõenäoline.
Ove
2010
Parafraseerides ulmefänni ja muidu karvast isa Pjotrit – vähe muusikat, aga palju keskmiselt targemaid ja huvitavamaid inimesi. Isegi kui mõni neist ära väsib ja jääb võõrasse tuppa magama (sina jah, Lauri!), pole sest hullu, sest isegi ulmefänni norskamine tundub olevat arukam tegevus kui muiduinimese fanaatiline puhkamine.
Edasi kulges kõik vabakavaliselt, millest mõned eredad momendid: Metsavana juuksed ja Zurguti habe värviti roheliseks ning Metsavana pälvis hüüdnimed Säästutulnukas ja Säästuhaldjas
Ulmefänn Nux otsustas kella kuue ajal politsei välja kutsuda. Miks? Ilmselt oskab ta seda ise paremini selgitada, aga enne telefonikõnet ajas ta küll kõiki magama.
Tegelane, kes pool ööd lõugas, et tema tahab öörahu (mina näiteks selle kisa saatel uinusingi) ning siis kõige krooniks ka politsei kutsus.
Jyrka
Õhtul õnnestus mul ka veenduda, et läbi gaasimaski õlut juua on võimatu. Öö saabudes otsustasime alustada Cthulhu tseremooniatega ja kutsuda välja iidsed jumalused Cthulhu, Dagoni ja Nyggodeth-Tharlapi. Viimase väljakutsumiseks on teatavasti vaja teha müstilist ja kurjakuulutavat ööklooma häält. 2009. aasta Estconil tehtud katsed ta väljakutsumiseks nurjusid (nagu on mitmelgi pool dokumenteeritud). Ilmselt oli põhjuseks asjaolu, et Nyggodeth-Tharlapi näol on tegu järvekoletisega ja Taevaskojas polnud suurt järve, mistõttu eksortsism mingit mõju ei avaldanud.
Rätsep
Rätsepa poolsed Tharlapi ning Nuxi poolsed Politsei esilemanamised.
Ühe esimese inimesena kohtasin seal Belialsi, kes mulle kavala näoga viipas. See kohtumine ehmatas mult esialgu õlleisu ära, sest meenus seik eelmisest aastast, kus ma olla pealtnägijate kirjelduste järgi ülalnimetatuga pikalt ja agaralt vestelnud, kuid millest ma ise midagi ei mäleta ning ega pole julgenud täpsustavalt uurida ka.
Metsavana
Laupäevasest melust väärib märkimist koorilaul sauna juures Indrek Hargla juhatusel, millest minu mälu järgi võtsid kindlasti osa Margus, Metsavana ja Sirje. «Eriõudne laulujura, mis sauna poolt kostus ja koosnes hulgast unustatud sõnadest, laste- ja isamaaliste laulude katketest.» märgib
Sirje selle kohta oma blogis.
2011
Sirje üritas seejuures õhutada rahvast ka viimaks laule laulma (kavas väljakuulutatud öölaulupidu). Mingil hetkel, kui Makke ja Rätsep viimaks laulujoru üles võtsidki, oli see aga nii kohutav, et põgenesime kõik kähku majast välja. Tagasi julgesime alles siis minna, kui kõrvukriipiv möirgamine oli lõppenud. Sirje heitis kõik sõnadelehed kaminasse ja tunnistas, et laulupeo idee polnud just parim. Üritasin veel Jürkaga jutujoru üles võtta, aga mees oli kogu melust rampväsinud ning liikus ringi püstijalu magades, vahepeal siin-seal kergeid tukastamispeatusi tehes.
Metsavana
2016
Osa südamest jäi sinna. Mind valdas tunne, et olen õiges kohas õigel ajal.
Soome Finnconiga võrreldes oli Estconil meeleolu üsna teistsugune. Üritus ei toimunud rangetes ja külmades ülikooli ruumides. Ei olnud mingisugust kuradi akadeemilist peenutsemist. Ja Soome vigane alkoholipoliitika selgelt siia ei ulatu. Selle asemel pakutakse looduslähedast keskkonda, ägedaid ja omavahel võrdseid inimesi, sügavaid kultuurikeskustelusid, õlle joomist ja grillimist. Ühte asja panin eriti tähele – „Öörahu ei ole ega tule“. Eli että yörauhaa ei ole eikä tule.
Mulle meeldib selline meeleolu, mis valitses Estconil. Kui nüüd järgmisel aastal toimub Worldcon Helsingis, siis pakun välja, et teeme sellest sellise ürituse, nagu on Estcon. Organiseerime ürituse talgutöö korras metsa, või näiteks järve või mere äärde. Loodusesse. Kirjutame eeskirjadesse, et: „Öörahu ei ole ega tule“. Enda joogid ja söögid kaasa. Viime välismaalastest külalised sauna. Estcon rokib!
Juha Jyrkäs
Näib, et Estcon tõepoolest rokib, sest sel aastal õnnestus juubeli puhul lüüa osalejate rekord, mille me kaks aastat tagasi üle 100 nihutasime.
Nagu näha, on üldine trend väikeste tõusude-mõõnadega siiski kasvav olnud. Loodame, et see jätkub. Lootust on, sest sel aastal oli vist uusi osalejaid korraga rohkem kui kunagi varem ning aina suurenev kaasavõetud laste hulk Estconil lubab loota, et fändom täieneb ka tulevikus. Algusaastate väikesest kammerüritusest on saanud üsna ainulaadse (ja vastuolulisegi) formaadiga suvine sündmus, mille üks osaleja võttis tabavalt kokku sõnadega „ilma öörahuta pereüritus“.