Sandra sulges ohkega raamatu. Nii hea raamat ja nii ruttu sai läbi. Hajameelselt lasi ta veel viimast korda raamatulehtedel sõrmede alt läbi libiseda, enne kui ta Bulgakovi „Meister ja Margarita” tagasi viib. Ja ta oli selle leidnud täiesti juhuslikult, valides silmad kõvasti kinni tagumise riiuli alumise rivi keskelt. Tagakaane vahelt pudenes välja ümbrik, mis langes keereldes põrandale. Enne polnud ta seda raamatu vahel märganud. Sandra kummardus seda üles võtma. Ta keerutas seda näppude vahel. Tegu oli tavalise valge ümbrikuga, ei mingit vihjet saajale või saatjale, ainult esikülje all paremasse nurka oli joonistatud kaks kaheksat – üks pikali, teine püsti. Lõpmatu kaheksa. Sandra kõhkles. Panna ümbrik tagasi raamatu vahele ja teha nägu, nagu polekski ta seda näinud? Või hoopis avada ümbrik ja saada teada, mida ümbrik endas peidab? Sandra tundis uudishimu, lõpmatu kaheksa, vaata püsti või pikali, ikka on lõpmatus. Samas kodune kasvatus keelas tal võõraid kirju avada. Sandra pani ümbriku käest ära lauanurgale, samas aga haaras selle jälle kätte. Lõpuks võttis ta ümbriku sõrmede vahele, suunas pilgu kaugusesse ning peletades kahtlused eemale, rebis otsustava liigutusega ümbriku lahti. Ümbrikust paiskus välja tolmupilveke, mis kõditas ninasõõrmeid ja hajus siis sootuks. Alles jäid mõned õhukesed pooleks murtud paberilehed, mis moodustasidki ümbriku sisu. Paberid olid nii õhukesed, et paistsid peaaegu läbi. Tundus, et tegu on kirjaga, millele paistis olevat lisatud ka skeeme või jooniseid. Sandra hakkas kõheldes lugema.

„Kallis!

Kirjutan sulle lootuses, et sinu jaoks pole veel liiga hilja, et midagi jõuab veel päästa. Tea, meie südames on lõpmatus, lõputu armastus kaheksate vastu. Mida muud ju lõpmatus ongi, kui külilikukkunud kaheksa. Minul pole enam pääsemist, see tramm on juba läinud, kuid sina, kes sa oled nii süütu oma nooruses ja teadmatuses, ehk on sinul veel lootust.

Kaheksa aastat tagasi algas kõik see, millest nüüd sulle jutustan. Siis leidsin ma ühe raamatu vahelt kirja. Kirjas öeldi, et kui ma täiskuu ajal nelja tee ristile lähen, ootab mind seal ees igavene õnn, raha ja armastus. Aga tänapäeval meil ju muud polegi, kui üks rist teise otsas. Siiski, ma leidsin õige risti, sest seal ma kohtusingi Temaga. Ei, mitte kuradiga, kui sa seda peaksid arvama. Minagi arvasin nii, enne kui sinna läksin. Ei, mina kohtusin suure musta kassiga, kes oskas inimkeeli kõnelda. See kõutsist kiisuke rääkiski mulle, et odava hinna eest muutub mu elu. Odav hind – see oli kolm tilka verd. Kuna mul polnud kaotada midagi, võita aga terve maailm, siis sõlmisingi tehingu, mis pidi mulle kasu tooma. Kas see ka kassile kasu tõi, pole aimugi, see ei huvitanud mind ei siis ega ka praegu. Kass kas teadis või polnud see tema jaoks oluline, et minu veri oli tugevalt aneemiline. Arstid lubasid mulle kõige rohkem veel 8 kuud elu, seejärel veel natuke hääbumist ja olekski kõik. Selline seisund paneb ju tegema meeleheitlikke tegusid?

Nohjah, alustuseks ei muutunud midagi. 8 kuud elasin ma täiel rinnal, pidudel polnud algust ega lõppu, otsa ega äärt. Vahel käisin arstide südamerahustuseks neid vaatamas, nad mõõtsid ja torkisid mind ja iga kord vaatasid mind haletsusseguse kaastundega. Ilmselt läksid mu proovide tulemused ainult hullemaks. Viimati, kui käisin, küsis mu raviarst mult, kuidas on võimalik, et ma selliste näitajate juures veel jalul püsin. Kust mina tean, ega mina tohter pole! Rohkem pole ma arstide juurde läinud. Kui ma ka olen meditsiiniline ime, siis eelistan ma olla seda nende jaoks kadununa.

Siis aga hakkasid asjad imelikuks minema. Mu kallid vanemad, kes on mind alati tingimusteta ja sõgeduseni armastanud, paistsid mind üha vähem mäletavat. Oli imeilus pühapäevane suvehommik, kui ma läksin taas neile külla ja nad vaatasid must otsekui läbi, nad ei märganudki mind. Olin nende jaoks kui tühi koht. Ma hõikasin neid ja tegin end lausa narriks, kuid ei midagi. Mind ei olnud nende jaoks olemas.

Asi läks üha hullemaks, ka inimesed tänavatel ja poodides ei märganud mind enam. Ühel õhtul jalutamast tulles avastasin, et mu korterivõti ei keera ja mu elupaigas elab üks võõras perekond kahe lapsega. Läksin tagasi tänavatele hulkuma, kodutu nagu ma nüüd olin. Mu sõbrad – peaksin vist küll ütlema, et endised sõbrad – ei tulnud mu uksekella helistamise peale enam ust avama. Tänaval kõndisid nad must mööda kui tühjast kohast.

Ühel päeval juhtusin vaateaknal nägema iseenda peegeldust – peaaegu läbipaistev mees peaaegu läbipaistvas kulunud tolmumantlis, siis aga hajus seegi. Võtsin taskust oma dokumendid ja nägin, kuidas mu värviline portreepilt tuhmus, koltus ja tuules tolmuks pudenes. Kes ma siis nüüd olen – olen tuul...”

Tolm kõditas ninas ja ajas aevastama. Sandra püüdis seda küll tagasi hoida, kuid see oli võimatu. Aevastusest tekkinud tuulehoost võtsid kirja lehed tuule alla ja vallatult keereldes lendlesid need avatud aknast välja otse trammiteele. Sandra haaras võtmed ja kihutas õue kirjalehti kinni püüdma. Ta vaatas hoolega ringi, et näha kadunud lehti, aga mida polnud, seda polnud. Isegi autosid mitte, millede sõidutuul oleks võinud paberilehti eemale kanda. Sandra kõndis piki trammiteed edasi. Ootamatult astus ta õliloiku, libastus ja kukkus. Miski kriiksatas metalselt lähedal. Tema selja tagant tuli kolina ja mürinaga suur sinine tramm, juhiistmel istumas paks must kõuts, kahjurõõmus irve ta karvasel näol.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0665)