Inimene ei mäleta kõike, igapäevane infovoog, infoküllus matab tahes-tahtmata nii mõnegi olulise mälestuse, millest võib teinekord sõltuda paljugi.

Oli täiesti tavaline lõbus õhtu, Mina, K, Kutt ja I. Istusime lauas, nautisime nii roogasid kui õhus helisevaid sõnu, mõtteid. I ja K olid mu ammused tuttavad, Kutti nägin esimest korda elus.
Kutt särises K poole, noh, mul oli seda kerge tajuda, õrn teema.
Hakkasid mingi hetk haigutused suule tulema, I, kes oli korteri peremees, kuigi ise elas ta kõrvalkorteris, jaotas magamiskohad, Mina ja Kutt saime ühte tuppa, K tegi aseme kõrvaltuppa, I kobis oma koju üle koridori. Kui asemed olid jaotatud ja olime linade vahele kobinud, tajusin Kutis mingit pinget, ju ta oli K pärast pisut liimist lahti, mõtlesin. K oli sõbralik ja särav nagu alati, aga ei midagi enamat. Jube kerge lummusesse langeda.
Uinusin.

Kuni miski eksitas mind. Avasin silmad ja nägin, kuidas Kutt end püsti ajab, astub ukse juurde, see avaneb ja tema vastas seisab K.
Kuram, kas tõesti? liiguvad unised mõtted esimesel hetkel. Aga inimesed ukseavas ei liiguta, ei lähe kõrvaltuppa, lihtsalt seisavad, või ei, ei seisa lihtsalt. Nüüd näen kuuvalgel, et Kutt on higine, läigib suisa ja riietel on higilaigud. Mida kuradit? Pole ju palav? Ja käed, mida teevad käed??? Värisevad!!

Kas on see kuuvalgusest? Ei, K on näost lubivalge. Ta võiks olla vägagi veetlev, poolläbipaistva öösärgi väel ukseavas seistes, juuksed pisut sassis, aga see mõte tuleb mulle pähe tunde hiljem, praegu näen inimest, kes oleks justkui kohtunud oma surmaga. Või ei, pigem kõikide hirmsate ebaloomulike surmade summaga...
Ajan ennast voodist püsti, siis ütleb Kutt midagi, kokutades, sõnu suust välja kangutades, otse tüdruku suurtesse ehmunud silmadesse:
„ Pi..pikk....pikk me me...me...mees ..t tu..tulb..tuleb...ja..ja...ja...t..t...ta...t.t..te teab....tea..teab...tea..b..e...e....et..t...s..s....sina...sa....sina....o...ole..oled....k....ka...s..sina...ol...oled....k...ka....s..si..sina...oled...ka...siin...“
Mida? Mida see vend sokib???
Välisukse link vajub alla, seda ei ole näha, hämar, aga see on tunda, see on iga keharakuga tunda.
See on nii tunda, et olen murdsekundiga püsti ja kaetud külma hirmuhigiga. Kolm jäätunud, krampunud, liikumatut inimest võõras korteris.
Olen nii süvenenud oma hirmu ja tardumusse, et põlema süttiv laelamp ja K selja taga ukseavasse ilmuv I ei suuda mitme sekundi jooksul seda seisundit lõhkuda...
Pool tunnikest hiljem, istume taas laua taga, K on teinud rahustavat teed. I-l on midagi rääkida.

„Seda et, tundsite?“ ja ta jätkab „ siin pisut justkui võib kummitada või nii, see korter oli tudengitele välja üüritud, üks neist ei saanud oma eluga justkui hakkama, noh... tegelikult ... tema vaim... justkui rahutu... ja hulgub siin aegajalt ringi, kas pooleli jäänud õnnetu armulugu või ei anna talle rahu pooleli jäänud õpingud ja saavutamata jäänud saavutused... no igastahes aegajalt ta ilmub, algul olin päris ehmunud, aga siis... noh... justkui läheme tema kodukõrtsi, ma teen mõned õlled ja tema istub niisama, ja siis on mõnda aega rahu majas jälle.“ I näitab puutumata voodit K toas, millele on kuhjatud pisut kraami.
„See oli tema voodi ja seal on mõned tema asjad, milledele pole keegi järgi tulnud, ei teagi, mis nendega pihta hakata...“
Kuulan I-d ja tean, tean, et peaksin teadma, aga mida, ei mäleta. Noh, igastahes ei ole see purjutada armastava tudengi vaim, mis Kuti kokutades lausutud sõnade tagant peegeldus... ei ole... päris päris kindlasti ei ole... ma peaksin teadma, peaksin, aga mida?
Vaatan Kutti ja K-ad ja tean, et ka nemad tunnevad sama. Ometi laelambi valguses ja rahustava tee mõjudes ei tundu see teadmine enam nii oluline.
I läheb uuesti magama, loodetavasti liitub temaga läbipõlenud tudengi vaim. K kõnnib nagu muuseas välisukse juurde ja keerab kinni mõlemad lukud.
Kaks korda.

Triks Triks ülemine ja Traks Traks alumine.
Millal on ukselukk aidanud vaime eemale hoida??? Ometi saab tema tegevus meie mõlemi meessoo esindaja vaikiva nõusoleku osaliseks. Lähme meeste tuppa, Kutt vaatab küsivalt lambilüliti poole. Nähes naabertoa uksealuse valgusviiru kustumist liigub ka Kuti pikk käsi lüliti poole ja õuest kumav kuuvalgus on jälle ainuke helendus toas.
Mida ma mäletama pean??? Mida?
Kutt võiks ise olla Pikk Mees, mõtlen, minust peajagu pikem. Tõusen voodist ja astun vaheukse poole.
„Kuhu?“ küsib Kutt.

Ma ei pea teda vastuse vääriliseks, avan ja sulgen ukse ja olen K juures.
K ei maga veel, ajab end voodis istukile. Seisan voodi otsa juurde, meie näod lähenevad, esialgne küsimus tema pilgus muutub tervituseks. Nüüd julgen korraks puudutada tema huuli, see pole suudlus, pigem lihtsalt lühike huulte puudutus, kokkupuude, ometi mahub sellesse viivu kogu meie koos elamata elu koos kõigi vajalike rõõmude ja muredega.
Me ei puuduta teineteist rohkem, pole vaja, kõik on tehtud, kõnnin tagasi meeste tuppa ja loodan, et Kutt väga armukadedaks ei muutu.
Sest mulle meenus, meenus Pikk Mees. Meenus, et ka minu juurde tuli kunagi Pikk Mees, tuli, kui ma magasin, iga öö tuli ta lähemale, ja ta oli ohtlik, ta on ohtlik. Kõige hullem, ta teab, kellest sa hoolid, ja ta tuleb ka Tema juurde. Kõigepealt tulebki ta Tema juurde ja alles siis sinu juurde.
Ometi ei tea ma, ei mäleta. Ma olen ju elus, olen alles. Kuidas?


Mõned kuud hiljem , täiesti lambist ja mingi rutiinse igaõhtuse toimingu käigus, kui tolleõhtune hirm on argiaskeldustega maha pestud, töömõtete alla sügavale maetud, purskab üks mälestus justkui geiser läbi muda mu meeltesse. Pikk Mees, kuidas ma temast pääsesin? Polnud midagi keerulist, lihtsalt ma läksin talle vastu, hoolimata oma hirmust ja tegin midagi väga argipäevast mõne külakõrtsikakleja jaoks, ma sõitsin talle lihtsalt lõuksi...helistaks õige Pikale? Ahjaa, mul ole ta numbrit, võibolla siis K-le? Polegi neid peale seda õhtut näinud...
Maks Hull 2016-2017
Kusagil Skandinaavias
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1267)