20232200 865942063574649 4007815949344028717 o


Metsavana

Estconile tulin esimest korda aastal 2007. Ma olin ulmelisti lugenud küll juba 2000. aasta algusest, aga senini olid mul mingitlaadi eelarvamused. 2007 tegi Ove seal rollimängu ja ma olin talle transaks. Kohapeal tundus toimuv aga sedavõrd huvitav, et kuulasin päev otsa ettekandeid ja mängisin veel südaööni rollimängu (kus mu tegelasel lõigati tolleaegse ulmeühingu presidendi Lii poolt munad maha, et need munajumala altarile ohverdada). Mis mulle Estconil meeldib? Inimesed ja ettekanded muidugi, aga eriti inimesed. Ma olen saanud väga palju uusi sõpru ja tuttavaid ning ühtlasi on Estconid aidanud mu ulmehuvi üles peksta. Varem olin lihtsalt keskmine ulmelugeja, alles Estconid vormisid minust selle Metsavana, kes ma praegu olen: kirjaniku, aktivisti ja Reaktori toimetaja. Meeldejäävamaid hetki üles lugeda on väga raske, kuna neid on lihtsalt liiga palju. Üheteistkümne aasta kohta koguneb mälestusi tõesti kõvasti. Selle aasta parimateks hetkedeks saab kahtlemata nimetada üllatusstalkerit (ma tõesti ei lootnud väga suurt edu) ja seda, et meie võistkond „Guru ning Jünger“ pani viktoriini kinni. Tohutult põnevaid vestlusi sai lisaks sellele maha peetud nii sauna eesruumis kui igal pool grillide läheduses. Need on ka põhjused, miks ma ikka Estconile tagasi tulen. Minu arvates seisneb üks Estconi tugevusi just selles, et väga erinevad inimesed saavad siin väga hästi läbi. Ulmikute seas on ju esindatud ääretult lai spekter ilmavaateid, poliitilisi veendumusi ning ametialasid. Kohapeal saavad kõik väga kenasti läbi ja koos napsutatud-jutustatud ning õhtu edenedes isegi kusagil kitarri saatel lauldud. Estconil saab tõesti aimu sellest, et ulmikud on tõepoolest üks päris monoliitne seltskond. Miinuseks on Estconil alati tema tempo, mul pole olnud 'coni, mille lõpp poleks tulnud liiga kiirelt kätte ja alati sõidan ma ära nukralt ja isu täis saamata.

20229059 865871643581691 8019017242373535069 n


Ray D. Noper

Estcon, kirjelduse ja rahastuse poolest kirjandusüritus, olemuse ja alkoholikoguste poolest vanade sõprade joomaüritus, toimus järjekordselt Jõgevamaa uduste heinamaade ja metsade vahel otse Kuremaa järve kaldal. Sadakond ja veel veidi karvast, sulelist ja kiilakat olid aasta otsa valmistunud, lugedes ulmekirjandust ja vaadates -filmindust, et saavutada lühikeses Eestimaa suves võimalikult kiiresti endale sobiv joobeaste ja siis teiste omasugustega kogemusi vahetada. Täpselt seda ka tehti, hoo ja lustiga. Kui reede pärastlõunal esimeste järel kohale jõudsin, polnud nood veel erilist joovet saavutada jõudnud, aga nii nemad kui ka järgnevate tundide jooksul auto-autohaaval kohaletilkujad parandasid situatsiooni jooksvalt.

Kirjandusürituse imidžit aitas üleval hoida suur hulk erinevates vanustes ja erinevate põlvkondade ulme- ja lihtsalt kirjanikke, lisaks veel Kivisildnik, kes, tuleb kiita, sellel korral ei ajanud niivõrd segast ja jobu juttu kui tavapäraselt – tea, kas oli halb päev või lihtsalt hakkab vanaks jääma.

20229011 865842210251301 5384837765453091800 n


Nii mõnedki ettekanded olid isegi kirjandusliku loomuga. Nende hulgast võiks esile tuua Belialsi ja Sulbi vastavalt romaani- ja ulmejutuvõistluste tutvustust – kui Estcon tahaks olla puhtalt akadeemiline kirjandusüritus, piisaks sellest, et ettekandeid peaks ilmselgelt suurepäraste pedagoogiomadustega Belials, ehk mõne noorema jüngri toetusel. Ettekannete kontiinuumi teisest servast võiks ära märkida Veskimehe isegi tema kohta rekordiliselt sisutut (ja erinevatel põhjustel kehvasti ettevalmistet) loengut teemal „Teosed, mida Ats lugenud on ja mis talle ei meeldinud“, millega on sooja õhu tootmise latt seatud tavaliselt ainult poliitikas nähtud kõrgustesse.

Traditsiooniliseks osaks olnud alkoholihägune vahelehõikamine ei jäänud ka sel korral enamvähem ühegi ettekande puhul olemata, hõigete koherentsus ja teemaga seotus loomulikult tugevas negatiivses korrelatsioonis tarbitud alkoholikogustega ja ajas selgelt regresseeruv. Oli tore näha, et tavalised kahtlusalused ei olnud taset kaotanud, ehkki võibolla vanusest tingituna rõhuti seekord kvaliteedile kvantiteedi asemel. Püha Lukase puuduolekut oli siiski mõnevõrra tunda, sest seosetu räuskamise osa jäi peaaegu täielikult puudu – keskmine vahelehõige oli siiski enamvähem kontekstis.

Kui ametlikud kirjandusürituse päevakorrapunktid said läbitud, jätkusid sektsioonides vabas vormis muud kultuurilised tegevused. Lisaks paljudele ulme-teemalistele vestlustele võis õhtuhämarusest kuulda ka tervelt kahe koori esinemist. Kui Indrek-Hargla nimeline naiskoor suutis küllaltki hilisest õhtutunnist hoolimata esitada laule kohati väga mitmetes helistikes samaaegselt, siis (autorile teadmata, kas omal soovil) tundmatuks jäänud meesisendite koor ületas neid omakorda sellega, et suutis ühel hetkel laulda kahte eri laulu korraga. Nende soorituse muutis eriti raskeks asjaolu, et alustati sama lauluga, lihtsalt määramata hetkel toimus hargnemine ja välja jõuti eri kohtadesse.

Ulmehuviliste vanuselise hargnemise heaks tunnusmärgiks oli asjaolu, et nooremat põlvkonda oli esindatud tavapärasest suuremal hulgal – ja nagu järelkajadest on kuulda, ei olnud üritus neile sugugi vastukarva. See annab lootust, et Estcon uueneb naturaalselt ega jää ainult vanade peerude joominguks. Teisalt oli aga näha ka mõningat küpsemist – esimeseks hommikuks oli öö läbi valves suutnud püsida vist ainult neli vaprat tinasõdurit, kes laua ümber samaaegselt nelja erinevat pehmekeelset vaidlust pidasid. Teiseks hommikuks polnud enam neidki rivis.

Juubeli-Estconi sisuliselt viimaseks ettekandeks olnud meenutused – toimus üritus ju suisa 20. korda, seega jagus, mida meelde tuletada – informeerisid ka väiksema osaluste arvuga külastajaid, et asjad on kogu aeg olnud nagu nad on ja loodetavasti jäävad samasuguseks edaspidigi. Formaat on üldiselt rahuldustpakkuv ja organiseerimisele etteheiteid eriti ei kostnud, kui mõned tavapärased kahtlusalused-kurtjad välja arvata.

Ove

20157723 865444986957690 3945964999351709261 o


Mina sattusin esimest korda Estconile 2004. aastal. Oop mind sinna mängu tegema vedas – ei tea, kes selle üldse kavasse sai ning välja pakkus. Ulmet lugesin, kuid suuremas mahus ulmet hakkasin lugema, kui Metsavana seda ostma hakkas – jõle hea oli laenata. Ja ega mina jaksa seda nõnda tööstuslikes kogustes pruukida. Uuesti mängu tegema sattusin 2007. Enamus muljeid minu varasematest Estconidest leiavad huvilised minu kunagisest blogist (hillep.wordpress.com) – neid siin ümber jutustada ei ole mõtet.

Aga seeaastane Estcon oli SUUR. Tutvusin paljudega, unustasin veel rohkemad. Kohustuslikumas korras käin seal mängu tegemas ning inimestega suhtlemas. Võrdlemisi harva võib mind näha mõnd ettekannet kuulamas ning siiski võin ma enne lõppu tüdineda ning minna järjekordset õlut otsima :)

Tõnis Hallaste

20232163 866417603527095 5430360396169076534 o


Minu esimene Estcon oli 2013 ning see toimus Saarjärve ääres. Ma olin suht alles lisandunud ulmeskenesse, Reaktoris oli poole aasta vältel jutte toimetatud. Eelkõige oli ülesandeks nimede ja nägude kokkupanek – eriti huvitav oli see puhkudel, kus inimesed on internetis hoopis erinevad kui ilmsi. Provokatiivsena näivad inimesed on kokku saades maru rahulikud ja zen, nagu tajusin toona Veskimehe ja vist mõne teisegi puhul. Teine kord oli 2015, siis juba uues kohas Udu talus. Väga lahe koht. Ettekannete kuulamine on aina olnud üks mu eesmärke aga niisama joomisel on oma tõmbejõud. Mitte joomisel kui sellisel, vaid inimestega endi vabaks tegemisel, kellega muidu kunagi kokku ei saa. Estcon ja üldse Eesti ulmeskene on suurepärane kultuurifenomen, mis vaid entusiastide najal püsib, kuid kus entusiasm nii suur ja ülevoolav, et see ei käi maha ega väsi, vaid aina kasvab ja kogub hoogu. Asjaolu, et Estcon aina suureneb, on ühelt poolt vinge, aga teisalt on see suurenemine neid inimesi nähes ja seda rõõmu ning osavõtmise rahulolu tundes enesestmõistetav. Kunagi muutub mureks, et meie 'con laieneb ülemäära ja siis on see juba otsapidi meinstriimistuv festival, aga mul on tunne, et üleüldine suunitlus jääb ikkagi vingeks ja sundimatuks.
2017 oli mu kolmas kord ja alles nüüd märkan, et olen käinud üle aasta. Järgmine aasta püüan seda kommet murda. Ja püüan ka seda, mida varem ei ole suutnud – kuulda päeva esimest ettekannet.

(:)Kivisildnik

sildnik


Käisin estconil. Jõin ära kohvritäie aldarist – 8.40 eur (24x0,33). Ei olnud väga vigagi. Töötasin hr Jaanimäe novellikogu käsikirjaga, 400+ lk, sain 2 raamatut. Duubeldebüüt, raju. Galaktikatase, võiks isegi huvitada.
Kirjutasin pedofiilse sf loo põhja, kirjutasin kahe luuletuse põhjad, nikkumisest nagu ikka. Tutvustasin oma pedofiilste sf juttude peatselt ilmuvat kogumikku „Laste laulupidu – pedofiilide rõõm,“ ja uut kirjastust nimega „minge munni“. Nime vist unustasin mainida. Tuleb vähem juua.
Leotasin järves jalgu. Meeldis. Träshilt ostsin sitaks kassette ja Nikarevilt jutukogusid – pole üldse paha. E. Luts valmistas pettumuse, ei toonud mulle tuumahiid 3e, kus ilmus „Astrid Loomgreni toimik,“ st tõi aga müüs mingile ahvile. See ahv on siis pedofiilia peale maias, mul suva.
Kd Luts, võta th3 järgmisele estconile kaasa ja ära müü seda inimese ja ahvi ühisele eellasele, samuti mitte siilidele ega konnadele. Pole ju midagi niiväga keerulist. Sashi ettekanne mingist tibist meeldis, peamiselt meeldis Sash.
Sashi tellitud esseedest ilmub kohe kogumik „võõraviha sinu vannitoas“. Reaktor tellis pornonumbrisse eriti räige pedofiilse loo. Järeldused: pedofiilia müüb, olen õigel teel, ilm oli hea, st karmaga on ka korras.
Heil Tarlap.
Äärekosmos
29.07.2017

Heinrich Weinberg

20233113 865844433584412 1781691139717316749 o


Esimene kord sai Estconil käidud 2015. aastal. Oli veel niimoodi, et Metsavana küsis mingi nädal-kaks enne, kas tuled ja mina, et naah… ega vist ikka ei tule. Ei teagi – polnud viitsimist, polnud ettekujutust, et mis värk on jne. Vist mingi päev või paar enne sai otsustatud, et olgu siis pealegi – lähen laupäevaks kohale, vaatan, mis värk siis on ja kui ei meeldi, saab ju iga kell koju tagasi minna. Kokkuvõttes oli üks marulahe päev: kirjutamise töötuba, huvitavaid jutuajamisi, Mandi korraldatud rollimäng (kus viikingite kaks klanni vastastikku heitlesid mingite naiste pärast ja kus mind vähemalt kaks korda maha löödi, millest üks oli reeturlik kallaletung selja tagant), Stalkerite jagamine, ettekandeid jm. Kusjuures Stalkerite jagamisel oli üllatus ikka megasuur, kui selgus, et eesti autori lühiromaani kategoorias hääletati esikohale „Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?“ ja et „Vihma seitse nime“ oli suht-koht suure hulga punktidega kolmandal kohal. Järgmisele Estconile 2016. a otsustasin juba reedel kohale minna. Nüüd oli üritus juba tuttav, head tuttavad ees ootamas, palju põnevaid tegevusi kavas.

2017.a Estconi osas oli minu jaoks parim ettekannete osa. Muidugi üllatus-Stalker tegi tohutult rõõmu, samuti põgusad jutuajamised teiste kirjanike ja ulmefännidega. Paraku jäi üritus lühikeseks: sain osaleda taas ainult laupäeval. Igatahes oli see üks väärt laupäev. Minu jaoks on Estconi juures olulisteks väärtusteks inimesed, kellega kokku saada, mõtteid vahetada. Kindlasti on oluline, et oleks huvitavaid ettekandeid. Tore on näha ka seda, et kes kohale tulevad, need igaüks leiavad selle „oma asja“, mida Estconil teha. Ja kokku saavad ikka väga erinevad (ja erilised) inimesed. Negatiivse poole pealt… Kui vihma sajab on veidi nöök?

Mairi Laurik

20247677 866419326860256 286781215895256019 o


Esimest korda jõudsin Estconile kolm aastat tagasi, mõned kuud pärast eelmise ulmejutuvõistluse võitjate väljakuulutamist. Samal kevadel jõudsin esimest korda kirjutamistuppa ning ka Õlleministeeriumisse (kus oli mitmeid mu vanu tuttavaidki ees) ning tänu sellele empiirilisele kogemusele, et ulmeinimesed on toredad inimesed, kellega on koos lahe juttu ajada, sündiski otsus see pagana Estcon ka üle vaadata. Ulmet lugenud ja kirjutanud olen ma ju kogu oma teadliku elu, miks siis mitte veeta paar päevakest nende teistega, kes sama teevad? Sel aastal oli siis juba minu neljas Estcon ning suure tõenäosusega on sellest tänaseks juba saanud minu suve sedavõrd oluline osa, et selle järgi oma aastaplaane sättida.

Igaaastaselt algab kõik kava uurimisega ning põnevate või veel põnevamate loengute otsimisega. Üldiselt üritan ma ikka suuremat osa loengutest kuulamas käia ning siiani olen pea igalt poolt vähemalt mõne läbimõtlemist ootava idee või väärt fakti juurde saanud. Samas kõige kõrgemalt hindan ma hoopis loenguvälist aega pärast päikeseloojangut. Minu igasse Estconi on jagunud mõni äärmiselt meeldiv ja meeldejääv vestlus(ring), kus juttu jätkub hommikutundideni ja millest on hiljem üksjagu kaasa võtta. Sel Estconil oli selleks ööks öö vastu pühapäeva, mil muu hulgas sai arutletud ka idee üle, et järgmisel aastal võiks korraldada ulmeliste küpsetiste võistluse – välimus olgu ulmeline ning maitse hea.

Negatiivset emotsiooni just nagu polegi kaasa võtnud. Tõsi, esimesel aastal uues kohas seisime me vastakuti probleemiga, et vesi on, kohv on, veekeetja ka, kuid ühtegi anumat, mille sisse seda jumalate jooki teha, ei suutnud maja pealt leida. Leidsin mingi klaasi, mis võis originaalis lillevaasi rolli täita, kuid tuli suurepäraselt toime ka kohvikruusi kohustustega. Ah jaa, samal aastal oli ka meeldejääv majutuse kniff. Ilm oli, nagu ikka, eestimaiselt niiske ja jahe (mida muud võiks juulikuu teisest poolest oodatagi), kuid ööbimine õnneks majades ning teadaolevalt patjade, tekkide ja pehmete vooditega. Läksime hurraaga kohale ning saime siis näha, et mina ja mu teismeline tütar, kes me ühte laia voodisse koos ära mahtusime, pidime jagama ka ühe patja ning ühte kitsast tekki. Lapsevanema rõõmud – andsin teki lapsele, lükkasin villased sokid jalga ja ehitasin sallist ning dressipluusidest endale teki. Aga need ei ole mitte negatiivsed mälestused, vaid pigem sellised veidrad seigad, mis olengule värvi ja emotsiooni lisavad.

Mis mind sinna tagasi kisub? Eks see kõik kisubki. Ulme ning see, mis meie kodumaises ulmes toimub, on mulle oluline. Kõik need kontsentreeritult kokku tõstetud loengud ning öödepikkused lõkkevalgel peetud vestlused, kus vein avab introverte, kuid mõtted on neilsamadel ulmelistel teemadel ning maailm näib helgema ja targema homse suunas pöörlevat. Nojah, kui nüüd välja jätta need, kes rediseid karta suudavad.

Toimetus tuletab meelde, et kui kellegil panid nüüd need meenutused mõtted liikuma ja tekitasid huvi ka ise midagi Estconidest kirja panna siis võib kirjutada toimetus@ulme.ee

20286969 866420760193446 3449749446935387771 o


Pildistas Jaana Muna.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0638)