Suurim Sport
Urmas Alas
(Esmakordselt avaldatud ajakirjas Põhjanael, 1991/1)

Tööjärgses lähisutoopilises tulevikuühiskonnas aset leidvas novellis on peategelane Alvar Kem ajusportlane, kes loo alguses alistab legendaarse kolleegi ning rivaali Kurosawa tervelt minutiga. Näib, et Alvar on maailma parim ajusportlane - kuni Kurosawa teatab, et kolm viimati kaotatud matši oli ta võistelnud poole vinnaga, lasknud Alvaril oma aju ületöötada. Järgmiseks matšiks on ta tippvormis ja enamgi veel. Tema treeningkompuuter on kaks korda võimsam Alvari omast. Nende järgmine matš otsustab kõik.

Tekstil on kaks poolt, mis omavahel ei sulandu päris täiuslikult. Üks on maailmakirjeldus, peategelast võimaldav taustainfo. Robotite aina kiirem täiustumine, mis ei päädi terminaatorliku sõjaga, vaid inimliku töö kaotamisega, oli teemaks ka Andris Feldmanise eelmise aasta romaanis “Viimased tuhat aastat”. Mulle meeldib, et Alase tekstis on osutatud sellele, et eneseületamine, aga ka konkurentide ületamise vajadus jääb vähemalt mõnesse inimesse alles ning leiab rakendust spordis. Feldmanise romaanis tähendas töö kaotamine tähenduse kaotust, iive langes ja inimesed lihtsalt surid välja. Alase novell tuletab meelde, et kuni on mäng, jääb pingutajaid - jääb mingigi tähendus. Sellest hoolimata jääb lugedes mõnevõrra sisse tunne, et ajalugu on lõppenud - jäänud on vaid ajaviide. Ühesõnaga, mulle meeldis selle novelli maailm ning asjaolu, et natuke vähem kui 30-aastast teksti saab võrrelda eelmisel aastal ilmunuga.

Teine pool on klassikalisem sportlaslugu. See on Rocky-filmide treeningmontaaž, “Tiigri silm” plärisemas taustal. Kas Alvar või Kurosawa? Mingi pooleldi poisikeselik sportlashasart lööb välja, mis küsib, kas peategelane ikka võidab - aga vastasel on ju eelised. Kui lugeda novelli nagu spordijuttu, võinuks olla pettunud selle peale, et [SPOILERID] matši lõpuks ei toimugi, Kurosawa sureb treeningperioodi ajal ajuspordi destruktiivsuse kätte. Ei näinudki rivaalide kokkupõrget... Ent sellele järgneb uue rivaali nimetamine. Ja lugu polegi enam hasarti tekitav lugu spordist, vaid läbipõlemisest ning parimaks olemise sundusest.

Novelli kaks eri palet - taustainfo ja tegelaseinfo - ei sulandu üleni elegantselt. Väga palju on lihtsalt info dump’i. Selmet avada maailm peategelase või tegevuse või tähelepanekute abil, on taustainfo eraldatud omaette lõikudega, kus see lugejale sisse söödetakse. Nii on okei, tööjärgset ühiskonda oleks ehk raske edastada üksikute viidetega, aga ikka jäi üks väike “kuidas olnuks tekst, kui...”. Üldiselt Alvar Kemi lugu töötab, maailm on sümpaatne ja tegelase saatus natuke nagu huvitab ka. Ma ei kujuta ette, kuidas ta oma ajas mõjuda võis, aga sisulise poole pealt mõjub üsna värskena praegugi.

7,5

Surmasööja
Aliise Pimedusemaalt

Muldvana hallipäine surnumatja Eevald on oma karjääri ja elu lõpu juures, kui ta räägib lapselapselapsele Juhanile oma kõrgeealisuse saladusest - kui keegi tema juuresolekul sureb, saab ta tolle eluvaimu endasse.

Hoidugem esitamast küsimust, kas mõiste “surmasööja” on kuidagi inspireeritud Harry Potteri pahalastest, ning vaadelgem ideed ennast. Mõte seisneb selles, et eluenergia väljub inimesest tema surres ning mingi perioodi vältel surma järel, minnes neisse, kel on esiteks võime seda vastu võtta ning teiseks mingigi suhe lahkunuga. Sel ideel on potentsiaali olla vägagi intensiivne, vähemalt väga ebamugav.

Selle jutu autor on seda lugu käsitlenud kuidagi väga ebaintensiivselt. Ma ei mõtle, et jutt oleks igav. Pigem pean silmas, et idee kohta, mis eelkõige tegeleb surmaga ja väe ammutamisega sellest, on leitud harjumatult ontlik ja ebaohustav aspekt, kuidas sellele läheneda. Kui sõbralik vanavanaisa räägib oma veidrast talendist, ei kohelda seda groteskse saladusena, vaid lihtsalt ühe isemoodi omadusena, mis ilmselt läheb tema surres lapselapselapsele.

Mõni oleks vaadelnud sellise surnuväe-laenamise muid eetilisi probleeme. Mul on tunne, et sarnast ideed saanuks käsitleda teisiti. Mõni kirjutanuks sarimõrvar-kunstnikust, kes vahetab iga mõne aasta tagant tüdruksõpru, aga millised taiesed - mis olnuks lugu, mis küsib: “Kas geniaalne saavutus on väärt “tähtsusetu” inimese elu?”. Mõni oleks ehk kirjutanud lugu depressioonist ja kestvast nüriseisust, mis leiab mõneks ajaks leevendust kellegi tapmisel - teemaks küsimus “kas minu lõputa õudus või teiste õudne lõpp?”. Käesoleva loo autor vastab aga küsimusele “kuidas taadil nii kaua eluvaim sees püsib?” Ja vastus ei šokeeri. Taat ammutab väge surnutest - vot, ja nii ongi. Minust on ebaadekvaatne kritiseerida teksti kõigi nende novellide pärast, mis ta pole, aga selle mõte on öelda, et idee provotseerivuses ning teksti emotsionaalses pingetasemes on minu meelest natuke liiga suur vahe.

Lugedes kerkis teise iseäralikkusena loo stiil. See pole halvasti jutustatud, asi läheb sujuvalt ning kõik vajalik on olemas. Ometi oli tunne, et teksti stiil on üleni anekdoodilik. Ma ei pea silmas, et tekst olnuks naljakas või naeruväärne, vaid lihtsalt piirdub oma jutustuses minimaalse vajaminevaga. See pole tingimata halvasti jutustatud tekst, aga kuidagi ebanovellilikult. Edastatud saab “kes?”, edastatud saab “mis?”, nagu kõik oluline saaks edastatud - aga mingi jutustajalik hingus kaob kuhugi ridade vahele. Kaotsi läheb teatavat lugemiselamust pakkuv sideaine. Võib-olla natuke intensiivsema süžee puhul see ei segaks, aga praegu jääb jutustusest mulje, nagu eelkõige edastataks infot.

Ehkki olen nüüd eelkõige kritiseerinud, tahaks ikkagi osutada, et tekstis oli midagi, mis tegi selle lugemise sümpaatseks. See oli üks tore jutt, oma ebaintensiivsuses oli seda mugav lugeda ning Evald oli omamoodi tore sell. Jäid lihtsalt mõned ebakõlad, mida tahtsin lahata.

5

Koletu Kristatos
Karmo Talts

Muinas-Eestit taaselustav novell, milles rahulikult omaette elavaid Rahvamaa asukaid ründavad raudmehed ning nende kohutav kannibalistlik jumal Kristatos. Leiab aset inimeste ja jumalate lahing püha hiie juures.

Alustaks sellest sümpaatsest, et loo avalõigul on mingi lugema utsitav efekt. “Raudmehed pidid olema kohutavad. Seda oli Mehis kuulnud. Veelgi hirmsamaid jutte räägiti aga nende jumalast Kristatosest.” See annab hea algtõuke, sest tekitab uudishimu selle suhtes, miks räägitakse raudmeeste jumalast hirmsaid jutte. Seda uudishimu ei rahuldata järgmise lausega, see avaldub pikkamööda. See on minu viis öelda, et sümpaatselt jutustatud tekst.

Lugu jääb kõige eredamalt meelde sellepärast, kuidas on kujutatud jumalaid ja usundeid. Kõikehalastav Kristus on selle teksti Kristatosena hirmus entiteet, kes ilmub raudmeeste juurde ning laseb neil rebida liha luudelt ja tõmmata verd soontest. See mõjub neile berserkerlikku väge andva droogina ning paneb nad hulluma. Räägitakse haavadest tema kätel ja jalgadel, mis ei paranegi, nii et jääb zombilik mulje. Maajumalaks on tohutu karu Oortum, kes võiks Kristato alistada, kui hiie suunas ei saadetaks teele leegitsevat noolt. Hiie põlemisega saab suletud uks “ülemise ja keskmise ilma vahel”.

Natuke üllatas mind, et hiieneitsi, kes oli oma elu ja oma süütuse pühendanud jumalatele, meenutas väga Vesta preestrinnasid. Ka tunduvad Oortum ja Kristatos liiga samastatavad, taevajumal ning (kristliku Isa võrdkuju) Pater tegutsevad liigagi samal tasapinnal. Sellega tekitatakse maarahva jumalatest vägev mulje, kõigile suure religiooni nähtustele leidub vääriline vastane. Tulevad meelde kunagised tunnid “World of Warcrafti” mängides, kus igal rassil on omade eelistega sangartegelased, kel oma eritabased mõjud, ent on üsna samastatavad. See teeb lahingu omamoodi huvitavaks, kuid kuna teksti pinna alt virvendab mu meelest soov rõhutada ehteestilikku väge, muinaseestilikku suurust, mõjub see elementide samastatavus kuidagi ebaautentselt.

Võib-olla olen võtnud siinkohal vale lähtekoha. Milleks arutleda mütoloogiliste detailide üle, mis võisid, aga võisid ka mitte olla niimoodi. Taltsil on loominguline vabadus kujutada neid asju niimoodi, kuidas tahab. Lugedes tundus, et võiks osutada religioonide eripalgelisustele - aga see ei riku asja. Pigem võikski rõõmu tunda asjaolust, et on fantasy-jutt, mis pole võtnud kasutada klassikalisi fantasy-klišeesid haldjate ja trollide ja orkide näol, vaid on mänginud kodumaise mütoloogia elementidega. Võiks arvata, et päris sellist teksti ei kirjutataks mujal maailmas. Ja jätkuvalt - mujal täiusliku inimesena kujutatud Kristuse kasutamine vallutajate koletu zombijumalana on üsna iseäralik ja meeldejääv. Isegi kui tekst ei tee suurt midagi peale ühe lahingu kujutamise.

7

Kassiliiv
Kaido Tiigisoon

Äsja täisealiseks saanud paks laiskvorst Trevor saab vanematelt korralduse minna poodi kassiliiva järele. Poeni jõudes näeb ta, et see on kinni. Seejärel otsustab ta minna Pasco mahajäetud liivakarjääri. Sealt leiab ta kunagi ammu Maale langenud tulnukalaeva Godot’, kellega jääb rääkima.

Hiljuti romaani avaldanud Kaido Tiigisoonelt olen veel üht juttu lugenud ja hakkab tekkima aimus tema stiilist. See on selline rahvapärase huumoriga vürtsitatud tekst, mille peategelane kipub olema ebasümpaatne. See ebasümpaatsus on ent iseenesest mõnevõrra sümpaatne, kuivõrd võimaldab autorile vähemal või rohkemal määral iroonilist suhtumist peategelasesse. Ta on täpselt sobival määral ebasümpaatne, et talle langevad õnnetused on omal kohal, ent ta ei ole nii vastik, et tema jälgimine tekitaks vastumeelsust.

Siinkohal saaks peatuda ja lahata, mida tähendab õieti mingi huumori või teksti rahvapärasus. Kes on see “rahvas”, kellele ma omistan selle teksti lugemise - päris hästi ei tea. Vahest tähendab seda, et huumor ei ole väga nõudlik, tegelaste soovid ja instinktid üsna üldinimlikud ning ebafilosoofilised... Ei tahaks ka öelda, et rumal tekst, sest teksti jutustaja on targem kui peategelane - ta orienteerub tehnoloogilises sõnavaras ning tal on üldiselt kontroll sündmuste üle. Lugejale ei esitata väljakutset, tekst on nautlemiseks.

Lugu on terviklik, aga sooviks midagi enamat. See on muhe, aga kuidagi ei ajanud lausa naerma. Ulmeideede poolest ei pakuta midagi väga uuenduslikku. Peamine, millega see jutt mõjub, on peategelane kõigi oma vigadega ja üleüldine tekstimeeleolu, mis püsib stabiilsena. Ütleks, et teostatud tekst, mõnele võiks täitsa meeldida, ehk on ta sümpaatne oma sundimatuses; aga nõuaks midagi enamat.

7

Prinditud (l)ootused
Piret Saul-Gorodilov

Nadja on ebaseksikas naine, keda kutsub õhtusöögile tema ja kõigi teiste meelest seksikas meeskolleeg Marks. Nii saab alguse salaprojekt, mille tulemusel oleks võimalik kehaosi ning jäsemeid 3D-printida. Naine on esialgu natuke pettunud, aga teeb kaasa.

Mul on tunne, et mõni ulmerdis loeb seda ja tunneb, et see on tema jaoks liiga romantiline. Mõni ütleks, et suhteskeem on maru armukolmnurga moodi. Mõni äkki kirub, et meesulmerdis kirjutab robotitest, kosmoselaevadest ja tulnukatest, naisulmerdisel tuleb mängu mingi tarbetu romanss.

Mulle on väga teretulnud selle teksti romantiline sfäär. Samuti on sümpaatne, et peategelane pole tugevam oma seksuaalsetest impulssidest. See muudab ta usutavamaks tegelaseks. Ikka on kirjutatud selliseid peategelasi, kes kergitavad naise poole oma kulmu ja järgneb seksistseen - siin on asi natuke rohkem nii nagu elus eneses.

Lisaks on autori stiil minu meelest parem kui teistel selle numbri juttudel. See pole särav ega särtsakas, aga see hoiab lugejat kindlalt enese kütkes, lastes stseenidel kenasti silme ees lahti rulluda. Ainus, mis mulle ei meeldi jutustuslaadi juures, on teatavad sisulised hüpped, mis ei liigu just kuigi sujuvalt. Näiteks ühel hetkel istub Nadežda roolis - ja ta sõidab, sest kunagi oli Pauli õde helistanud ja palunud tal tulla Pauli vaatama, aga ta ütles ei ning keeldus tulemast; aga nüüd ei saanud Nadežda tulemata jätta, sest Paulil oli eile südameinfarkt. Võib-olla edastan seda ise kohmakalt, aga tahtsin vaid osutada sellele, et tekstis toimuva järjekorra ja autori poolt jutustatava järjekorraga mängimisel võiks olla parem põhjus kui see, et seda saab teha. Sama käib alguslõigu kohta, mis koos lõpulõiguga raamistab küll teksti kenasti, ent esimese lõiguna ei avalda eriliselt muljet. Tekst algas minu jaoks teisest lõigust ja sellest on kahju, sest igasugused lõpuga alustamise ideed on head, kui need on sooritatud. Ent need on stiilivead, mis ei riku, vaid on lihtsalt tõrvatilgad meepütis.

Ulmeidee minu meelest toimis, oli sümpaatne. Haakus romantilise või emotsionaalse või seksuaalse kõrvalliiniga kenasti. Tuleks siiski kurta, et natuke liiga kaugelt mindi mööda jumala huvitavatest küsimustest. Näiteks teksti lõpus ilmuv kahe mehe koondkeha - kelles oli ühe mehe armastus ja teise mehe üleüldine ligitõmbavus - tekitab küsimusi selle kolmanda olendi identiteedi ning olemisõiguse osas. Kas tema plahvatama panek teksti lõpus on uurimisprojekti hävitamine või inimolendi tapmine? Mulle meeldib mõte, et Marksi keha läheb paksuks ja lodevaks, kui seda asutab Pauli aju, aga kuidagi on tunne, et oleks tahtnud näha teda dialoogipartneri ja tegelasena, mitte vaid ühe väljaprinditud seksuaalfantaasiana.

Njah, nähes nüüd kõiki neid punkte, mida tekstile ette heidan, võiks nagu tunduda, et mitte eriti hea. Aga siiski, jään oma kiidusõnade juurde. Jään selle juurde, et igati meeldiv. Plusspunkte annavad küllaltki usutav peategelane, üsna korrektne stiil ning igati hästi sooritatud ulmeidee.

8/10

Zombid tekitavad laipu

Mairi Laurik

Kuskilt Tartu juurest on alguse saanud elutute laipade levik. Peategelane on keskkooli lõpuklassi selle tõttu pooleli jättev isik. Tal avaldub võime elutuid mõtte jõul natuke suunata. Tema ja üks sõdurite rühm läheb missioonile, hävitama zombisid metsas.

Kui mõne eelneva jutu kohta kirjutasin jutustamisoskuse kohta hea või parem, siis sellel jutul on jutustamise kulg vaat et kõige silmapaistvam. “Surmasööja” stiil jätab mulje, et oleks mugev kuulata etteloetuna ning “Prinditud (l)ootused” mõjub kõige silutumalt ning korrektsemalt ja seeläbi sümpatiseerib mulle oma jutustamise poolest. Lauriku jutt on aga kõige käbedama ja laadnama jutustajakäega kirjutatud tekst sellest satsist. See omainimeselik mugavus, mida ta paistab tundvat kokkupuutel täiskirjutatava lehega, tekitab ka mõningat kadedust, sest ta kirjutamisest paistab välja suur nauding selle tegevuse vastu.

Zombid on element, millel on paljude jaoks mingi enesestmõistetav võlu, umbes nagu ninjad, küborgid või Cthulhu. Minust on see ind kahjuks mööda läinud. Aeglased ja kohmakad olendid, kes eeldatavasti mädanevad üsna kiiresti täiesti abituks. Ma pole kategooriliselt nende vastu - on zombiteoseid, mis mulle meeldivad -, aga neile, kes jagavad keskmise inimese elevust zombidest, võib see tekst rohkem meeldida.

Mulle ei sümpatiseerinud teksti juures ebamäärane meeleolu. Ühelt poolt oli tegemist justkui naljaka jutuga, kus peategelane ironiseerib zombistunud Usain Bolti üle, teisalt edastatakse õudustäratavat abitust elutute suhtes. Tehakse jaburaid nalju ning minnakse vastu oma surmale. Muidugi saab jutus olla nii õudust kui ka nalju, võllanaljadel on oma koht. Siinse teksti naljadest ei lugenud ma aga välja oma surelikkusega silmitsi seisva inimese hüsteerilisust. Need lihtsalt paistsid olevat comic relief, mis kahjuks takistas loo sünget osa mõjule pääsemast. Sarnane asi loo lõppavastusega ning elutute tekkelooga - see võiks mõjuda muheda absurdihuumorina, aga ülejäänud jutu karmim tõsidus jätab ebamäärase mulje; zombide tekkeloo pea paroodiline jaburus ei haaku väga hästi ülejäänud teksti üsna stiilipuhta zombižanriga.

Ühesõnaga, meeleolult oli tekst veidi ebamäärane, ent kuna autoril on märgatavat jutustamissoont ning tõeliselt nakatavat kirjutamislusti, jätab tekst tegelikult sümpaatse mulje. Huvitav on näha, et kui jutt oleks täielikult keskendunud teksti peapahale, alustanud temast ja lõpetanud temaga, võinuks tegemist olla muheda zombiparoodiaga. Sedasi vaadeldes tundub, et loo keeras pahupidi hoopis peategelane oma ausa ja usutava kannatamisega. Loo kaks tähtsaimat tegelast kuuluksid justkui eri žanri tekstidesse. Nüüd jäi ent niimoodi. Võib-olla mõne teise lugejaga haakuvad autori taotlused paremini, minust läks sedapuhku mööda.

7/10
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0512)