20232931 865452360290286 6947831893699519989 oEstcon 2017 toimus Udu talus Jõgevamaal. Juba kolmandat korda siis Udu talus, mille üle saab vaid rõõmu tunda – meie kui kõige kaugemalt tulijate jaoks asub see koht ikkagi pisut ligemal. Sõna "pisut" tähendab seitset tundi autosõitu. Olgu 1,5 tundi läks sealt teeremontide nahka, sest üks õige Eesti komme nõuab, et tee remont tuleb teha suvel, just siis, kui inimesed kõige rohkem ringi liiguvad, sest nii on kombeks ja nii on hea...

Estcon 2017 oli järjekorras juba 20. Eesti ulmefännide igasuvine kokkusaamine. Esimene toimus aastal 1998 ja ma olen neil kõigil käinud. Käesoleval aastal oli korraks küll tunne, et järsku jätaks sel aastal vahele – noh, et vana mees juba ja väsimus jne. Kuid siis meenus, kui mõnus see alati on ja eks mõtlesin ka selle peale, et kui ma nüüd aasta vahele jätan, siis ma polegi enam kõigil käinud. Mitte et see viimane nii oluline oleks, aga samas natuka ka on.

Saabumine ja esimene õhtu
Kodust, Lääne-Saaremaal hakkasime me sõitma kell 10.30, et pool tundi hiljem kui plaanitud. Esialgu tundus, et saabumine kella viieks on enam kui reaalne. No tundus vaid – jõudsime siiski alles 18.15. Mina istusin juhi kõrval, olin tähtis, asjalik ja tüütu. Pärnust kaasavõetud ( : )kivisildnik jõi tagaistmel õlut ning kui ma GPS-laadse asjanduse peale vihastusin ja möirgama hakkasin, siis jäi ta ( : )kivisildnik sobivalt magama. Roolis oli Ene, tuntud ka kui Krafinna, kes pidi taluma teeremonte, meie loba, minu möirgamist ja lolli äppi, mis juhtas meid mõnikord karumustikasse ja mõnikord Jõgeva kesklinna, kuigi kumbagi kohta meil põhjust sõita polnud.

20247600 865839766918212 6966803909090363676 o


Nagu öeldud, jõudsime me kohale kell 18.15. Ene haaras läpaka ja läks lugu kirjutama, sest tal oli kõigele lisaks ka tööpäev. Mina registreerusin ja sildistusin, siis suhtlesin pisut, leebusin ning siis läksin peamajja, sest Metsavana ütles, et seal on Katz, kes varsti lahkub. Kuna ma olin mitu Estconi tagasi Katzile ehk Karen Orlaule öelnud, et ta looming mind enam ei kõneta, siis tundsin, et pean vahepealsete aastate jooksul loetud teksti valguses minema ja autorit oma muutunud seisukohtadest teavitama. Läksin ja ütlesin ning siis me rääkisime pisut antoloogiast "Pikad varjud", seejärel esimesest Estconist ja Jan Mortise (lühi)romaanist "Matagoonia" ja millestki kindlasti veel. Noh, et jutt loksus laisalt ja mõnus oli.

Umbes millalgi algas ka veebruaris siitilmast läinud Tiit Tarlapi meenutamine, mida me siis kolmekesi (mina, Veio Belials ja Siim Veskimees) teostasime. Rääkisime asjadest nii nagu need olid, sest kõik ju ümberringi omad... et ei läinud meist keegi väga pateetiliseks, ega ka liig labaseks. Inimene on lahkunud ja raamatud on jäänud.

20233045 865449520290570 9168688808028037384 o


Seejärel andis kõht end tunda ja ma läksin meie majakese juurde ning lõin grillivannile hääled sisse. Tänud Metsavanale, kel oli meeles süsi kaasa võtta ning tänud Jaan Hansenile ja tema süütetablettidele. Mustikamarinaadis liha sai hea, sõime ise ja pakkusime ka teistele, kõrvale koduaia redised ja midagi veel. Söömine võttis aega ning muutus sujuvalt loiuks kulgemiseks mööda platsi ja vabaks suhtlemiseks. Pikemalt sai oldud kõrvalmaja juures, kus Raul Sulbi, Eero Tonka, Andri Riid ja mitmed teised. Sai taaskord meenutatud vanu aegu, räägitud uuemast ja vanemast ulmest, kirjastuse Viiking vahendusel ilmuvast Lovecrafti-kogust. Iseäranis kummastav oli muidugi kahe maamehe, ehk minu ja Rauli vestlus kasvuhoonetest, tomatitest ja kehvast põllumajanduslikust ilmast. Kes oleks seda paarikümne aasta eest osanud arvata, eksole!? Muusikamogul Trash oli vahepeal Kristjan-Jaak Rätsepa kinni püüdnud ja taris teda oma majakesse, sest Kristjanil pidid võlusõrmed olema ja Trash vajas (pea)massaaži, keegi vist isegi pildistas protsessi. Igatahes oli massaaž võimas ja mõjuv, sest mingi aeg pärast Kristjani lahkumist kostis majast Trashi vaikne oie, et pööratagu teda ümber... õigemini, et aidatagu ta püsti...

20247574 865452180290304 4337003352044660387 o


Mingi aeg sai suitsunurgas lauljate kiuste räägitud kirjandusest Mairi Laurik ja Reidar Andreson olid kindlasti seal, aga keegi oli veel. Siis läks laulmine aga liig talumatuks ning kirjandusjutt jäi soiku ja ma lahkusin mujale. Kusagil seal mujal, mõni tund hiljem võtsin ma ka selle Estconi ainsama alkoholi: punnsuutäie Jägermeistrit mälestamaks Tiit Tarlapit. Vahepeal kallistasid mind mitu võõrast naist, isegi ühe musi sain – ei midagi kombetut, rohkem selline semulik, aga mitte vähem meeldiv. Siis hakati ka selles seltskonnas laulma ning ma tundsin, et väsimus võtab minus võimust ja ma läksin magama.

Teine päev
Laupäev algas köögitoimkonnas, kus minu töntsakate näppude hooleks jäi peamiselt kurkide koorimine, natuke tomativiilutust, asjade laualekandmist ning kohvipoti tühendamist termosesse ja termose ettekandmist. Huvitav kogemus, aga osaliselt seetõttu jäi Mann Loperi autoritund nägemata.

Pärast sai kuulatud Raul Sulbi ja Veiko Belialsi vestlust ulmejutu- ja romaanivõistlusest ja nende telgitagustest. Vestlus oli huvitav ja hariv, aga niiskel maapinnal lebotamine pole vanainimesele sobilik – sain õhtuks paraja selja- ja närvivalu. Samas, kui sa oled üle neljakümne ja kui sul midagi ei valuta, siis oled sa tõenäoliselt surnud...

20246223 10155694404749379 6642096334046344456 n


Mingil hetkel saabus Arvi Nikkarev, sai temaga räägitud mitmest erinevast kirjanikust ja raamatust ning muidugi kasutasin ma võimalust ja kiitsin kirjastuse Skarabeus selleaastast raamatut – anglo-ameerika antoloogiat "Shanidar".

Siis lõunasöök, seejärel ulmeauhinna Stalker võitjate väljakuulutamine, kuna Stalkeri ajal kiskus vihmale, siis peeti pärast auhindade kätteandmist peamajas nn kirjastuste ring ja pärast juba klaarunud ilmaga tehti õues ühispilti. Seejärel oli mälumäng, kus minu ja Metsavana tandem "Guru ja jünger" sel aastal võidu võttis. Oli küsimusi, mille mittevastamine pärast piinlikkust tekitas; oli küsimusi, mida polnud võimalik vastata ning siis oli Ogre Lenini küsimus, mille me ainukesena ära vastasime...

20233003 865940923574763 4685267129955363360 o


Mälumängule järgnes Siim Veskimehe ettekanne "Seks ulmes ehk vikerkaare 50 varjundit". Rahvas ootas sellest ägedat meelelahutust, saadi aga kuivavõitu referaat... et ettekandja oli tekste lugenud ja puha, aga info kogumise staadium polnud jõudnud järelduste tegemiseni. Samas, pärast sai maja ees seksist, ulmest ja naiste kirjutatust edasi räägitud, et siis mingi tulemus ju oli. Kuna ma seal üsna halvasti ütlesin naisautorite ja eriti uuema ulme kohta, siis nõuti mult ka seletust, et kas naiste kirjutatu üldse ei kõlba. Eks ma siis mõtlesin ja tõin väga hea teksti näiteks Joanna Russi jutustuse "The Second Inquisition" (1970). Kodus pisut mõelnuna lisaksin ma siia veel kaks värskemat lühilugu: Connie Willis "Even the Queen" (1992) ja Karen Joy Fowler "What I Didn't See" (2002). Kõik kolm on väga hea naisulme.

Pärastpoole läks taaskord vabakavaks, kus sai sai ringi käidud ja erinevates seltskondades vesteldud. Meenub, et mingi hetk rääkisin ma Rein Otile ekstaaliselt poola ulmest. Mingil hetkel läks aga väsimus ja seljavalu liig suureks ning pisut pärast südaööd läksin ma magama...

Viimane päev
Kuna öösel sai nii vara magama mindud, siis lahkus uni minust pühapäeva hommikul kell 6.30. Ronisin majakesest välja käisin dušši all, võtsin majakesest eelmine päev Arvi Nikkarevi käest ostetud kirjastuse Tor duubelkogumiku ja läksin paadisillale seda lugema. Voodis enam und ei tulnud, aga raamatu lugemiseks ma siiski veel valmis polnud... nautisin loksuva vee solinat, partide lärmi ja varahommikust päikest. Mingi hetk ühines minuga Lianne ja Tartsi koer – väike loom, kelle trampimine pani vildaka paadisilla vibrama. Loom kasseeris oma sügamised sisse ja lahkus tagasi kuivale maale. Ja siis tuli mulle päästev mõte, et mis ma seal sillal ikka kügelen, et lähen parem kööki ning hakkan kohvivett keetma ja kurke koorima.

20232233 865448820290640 8561672482300325097 o


Hommikusöögi vahele sai ka lobisetud ja pärast hommikusööki samuti ning seepärast jäi Sash Uusjärve ettekanne Buffyst mu jaoks enam kui lünklikuks. Mingi hetk hakkasin ma taas kohvivett keetma ehk kahe kannuga täitma suurt kuuekannulist potti. Ootamatult ühines minuga köögis austatud Silver Türk, kellega meil oli vägagi viljakas vestlus ühest olulisest eesti ulmeromaanist. Eiv Eloon ja tema "Kaksikliik" – teos, mille suurusest siinmail ilmselt aru ei saada. Arvan, et kui see romaan oleks kirjutatud inglise keeles, siis räägitaks sellest pidevalt, kui ühest olulisest ja õnnestunud võõrelu kirjeldavast romaanist. Võib-olla on n-ö süüdi autori isik, aga tegu on võõriku ja mitmeid tõlgendamisvõimalusi andva romaaniga. Jah, see pole ehk päris tüüpiline ja harjumuspärane teos, aga minule oli omal ajal see küll üsna ilmutuslik ning ei jäänud sugugi alla samal ajal ilmunud ja loetud tõlkeromaanidele, konkreetsemalt siis Arthur C. Clarke'i "Linn ja tähed" ja Ursule K. Le Guini "Pimeduse pahem käsi".

mart andres pilt


Veiko Belialsi kogutud meenutusi eelnevatest Estconidest ma eriti ei kuulnud: pakkisin asju, sest meil oli harras soov ikka sama kuupäeva sees koju jõuda. Kui asjad pakitud said, siis tuli me majakese juurde Indrek Hargla, kes ütles, et Veiko seal sees muudkui mind tsiteerib. Läksin siis kuulama, aga mind enam ei tsiteeritud. Mingil hetkel jätsime siis rahvaga hüvasti ja sõitsime ära.

Tagasitee läks kuidagi kiiremini. Osaliselt vast seetõttu, et teeremontijad pühapäeval end tööga ei vaevanud ning kodutee tundub alati kuidagi lühem. Pärnus lahkus autost ( : )kivisildnik ja Muhus lahkus Rivo Mägi. Ja siis me arutasimegi Enega kahekesi, et järgmine aasta tuleb ilmselt juba kell 8.00 kodust sõitma hakata, sest muidu me Estconi avamiseks kohale ei jõua.

Pildistas Jaana Muna. Kõige viimase pildi tegi Mart Andres.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0701)