Jõulud on taaskord läbi saanud, päevad lähevad kukesammu võrra pikemaks ja kohe on lõppemas ka vana aasta. Keset uusaastapidustuste suminat ja raketisära näeb ilmavalgust ka aasta viimane Reaktori number.
Detsembrikuu Reaktori juttudest on ilmselt kaalukaim Tim Horneti lühiromaan „Punaste liivade Rahel“, mida on varem loetud järjejutuna taskuhäälingus „Tumedad tunnid“. Manfred Kalmsteni lühijutt „Ema südant…“ kujutab endast proloogi uuel aastal Hooandjasse jõudvale romaanile „Susikiuste“. Lisaks võib käesolevast numbrist leida veel lühijutte Tim Hornetilt ja Imre Siililt ning ulmekirjanduslikus vormis jõulupostkaardi Tanel Rõigaselt.
Samuti võib käesolevast Reaktori numbrist leida intervjuu ulme- ja krimikirjanik Jaagup Mahkraga. Laura Loolaid intervjueerib tõlkija Kati Metsaotsa ja vaatleb Peruu päritolu küberpunk-koomiksit.
Aastavahetuslik miljöö ajab kokkuvõtlikuks - kuidas siis 2025. tundus? Esimene enda-nimega paberist raamat, Stalker raamatus olevale lühiromaanile - suur edu, oodatud edu, harilik kaasnähe pikale jätkuvale kirjatööle?
Aitäh küsimast, 2025 oli loominguliste saavutuste poolest kindlasti minu senise elu edukaim aasta. Juhtus nii meeldivaid ootamatusi (romaanivõistluse III koht) kui vaikival kokkuleppel lugejaga saavutatud väljateenitud triumfe (Stalkeri-võit). Olen nüüd aastaga saanud välja kaks omanimelist raamatut, mis on kaks rohkem kui mu varasema umbes kümneaastase kirjanikukarjääri jooksul, ja vastukaja mõlemale on olnud õigustatult positiivne. Kahe juurde ma pidama ei jää, tuul on tiibades, maailm on mu auster.
Kuhu need Stalkerid kõik mahuvad, kas kaminasims kitsaks ei hakka jääma?
Kitsaks, ei, ruumi on, aga võibolla peab varsti kandva seina peale ümber kolima.
Sügise vinas, siis kui raeplatsil raamatuid põletati, sattusime Tartu peal jõlkudes pikemalt toimetajatööst vestlema. Kõigepealt tunnistasin üles, et mina näiteks panen komasid kuulmise järgi. Pärast mõnd jooki, mis keha seest soojaks ja usutlusobjekte jutukamaks muudavad, tegin Katile ettepaneku arutelu kirjalikult jätkata ja Reaktoris teistele ka näidata.
Alustame sellest, et toimetamise ühisnimetaja alla koondub terve hunnik erinevaid töid, mida üldse ei pruugi (ega peagi) tegema üks inimene, vähemalt mitte korraga. Räägi, mida sa täpsemalt teed, kui sa teksti toimetad.
Jah, ideaalis oleks keeletoimetaja, sisutoimetaja, korrektor ja küljendaja, aga ulmes on see ulme.
Aasta algas koos Lüüli Suukiga antoloogia „Kaarnakirjas 2: Lumetüdruk” kokkupanemisega. Konkurents oli kõvasti tihedam kui eelmisel korral, ehkki tagantjärele jäi tunne, et eelmises kogumikus osalenud autorid esitasid eelmisel korral ka grammijagu tugevamad lood. Tagantjärele on muidugi rõõm kahetseda, et seda või teist sisse ei saanud panna, aga üldiselt sai väga korralik ja üsna mahukas kogum kokku.
Välja sai kuulutatud ka sarja „Kaarnakirjas“ kolmanda teemakogumiku üleskutse, mille vilju siin kirjutamise vahele nopin.
Jätkasin selle lainel, et saatsin EKL-i Romaanivõistlusele oma esikromaani „Susikiuste.” Kuna tulemus oli kuulsusetu, siis pole siin muud pajatada, kui et „Susikiuste“ ilmub tõenäoliselt aastal 2026. Või ei ilmu üldse. Eks näis.
Hetkel ootame kirjastuse Fantaasia eestvedaja, Eva Lutsuga, Kultuurkapitali naeratust.
Aasta lõppedes on kombeks kiigata tagasi möödunud kuudele ja kokkuvõtteid teha. Tegelikult minus endas selline sentimentaalsus puudub ja reeglina ma aastale tagasivaateid ei tee, aga kuna paluti, siis võtsin selle ette. Otsustasin lugeda üle kõikide 2025. aasta jooksul Reaktoris ilmunud lugude pealkirjad, et näha, kui paljude lugude sisu ma pealkirja järgi mäletan ning millised trendid nende põhjal välja joonistuvad.
Juba ilma numbreid lõpuni läbi lappamata võin öelda, et sel aastal oli näha muutust püsiautorite hulgas. Kui varem oli Tim Hornet see, kes raudselt igasse numbrisse kirjutas, siis selle aasta jooksul jäi tema lugusid harvemaks ning tema asemel tõusis püsiautorite sekka Tanel Rõigas. Kuigi Rõigas ei ole minu lemmikautor, on tema pühendumus Reaktori töösse igati tänuväärne.
Olin sel aastal üllatunud, et jutuvõistluse ülejääke Reaktorisse nii vähe jõudis.
Taas on üks aasta otsa saanud ja taas kord vaatasin ma jaapani multikaid. Kindlate hinnete andmise asemel jaotasin vaadatut üsna subjektiivselt meeldivuse järgi. Uus kategooria "lobe vaatamine" tähendab just seda - ei midagi ajalukku minevalt head, aga halb ka ei olnud.
Riho soovitab:
Gachiakuta
Mis juhtub, kui moedisainer otsustab manga joonistada ning palkab graffitikunstniku taustasid disainima? Tulemuseks on midagi visuaalselt erakordset. Arhitektuur, tegelaste disain ja riietus, relvad, suvalised asjad taustal - kõik nõretab kunstist.
Meie peategelane elab nõmedas utoopias, nii nagu nad kõik klišeelikult kipuvad olema, kus esikohal on puhtus ja kord. Talle aga meeldib vana kola ja ta on üldse natuke imelik. Ühel päeval aga tapab maskis mees tema kasuisa ning ilmselgelt jääb imelik poiss süüdi.
ESIMENE TEGELANE: Must Lesk (16. november)
Must Lesk on "Marveli" superkangelanna kodanikunimega Nataša Romanova, kes debüteeris 1964 Raudmehe vastasena. Algul oli ta NSV Liidu spioon, kes pidi välja nuhkima relvatootja Raudmehe ärisaladusi. Supervõimeid tal pole, kuid NSV Liidu spioonide väljaõppekeskuses Punases Ruumis muudeti ta tugevamaks ja aeglustati tema vananemist ning ta muudeti viljatuks. Juba 1966 kargas ta USA-sse ära ja see sümboliseeris ameerika individualismi eeliseid vene kollektivismi ees. Seejärel valmistas NSV Liit Punases Ruumis järgmise Musta Lese, kelle õige nimi oli Jelena Belova, ja eks nad siis omavahel kemplesid. Romanova oli esimene üksik superkangelanna – ma pean silmas seda, kes polnud mõne meessuperkangelase paariline või armastuse objekt. Ehkki hiljem oli tal nii partnereid kui armastust. Ta oli täiesti võimeline töötama üksi ja tegigi seda sageli ning see käis kokku tollal levinud teise laine feminismiga.
Tõlkija Grethel Vahesaar
Pilgrim 2025, 384 lk
Seda raamatut tutvustatakse igal pool kui „Keanu Reevesi ja China Miéville’i žanripiire ületavat ja pinevusest pakatav New York Timesi menukit, mis on inspireeritud koomiksisarjast „BRZRKR“.“ Kuna mind koomiksid pigem ei huvita, siis ma guugeldasin alles tükilt hiljem ja sain teada, et see ongi Keanu kirjutatud asi... Ja et ta on seda teinud juba mitu aastat ja hullult menukas on. Mis paneb mind küsima, et mis Mieville’il veel teha jäi?
Ma ei tea peaaegu mitte midagi koomiksitest (kui Olimar Kallase omad välja arvata) ning see žanr ei ole pigem minu eelistus. Aga kui natuke mõtiskleda, siis midagi koomiksilikku vilksab tekstist läbi küll, kadreering, kui soovite.
Ma tean pisut Põhjala mütoloogiast ja viikingitest, seega ma umbes kujutan ette, kes-mis on berserk. Aga see väga ei aita.
Ja ma jään nüüd tagasihoidlikult väga sügavalt eriarvamusele selle „pinevusest pakatav“ osas.
Mõned aastad tagasi võtsin Bioreaktoris vaadelda kolme koomiksivihu jagu maailma, kus vihmamets on täis nanomasinaid ja küberneetiline pärdik valvab biosünteetilise võrgustiku kaudu su und. Nüüd on põhjust Peruu kübersümbiontidele veel üks pilk heita, sest sel aastal koondas autor need lood ühiste kaante vahele ja lisas natuke lõppu ka.
Raamatu põhiosa võtab enda alla juba tuttav triloogia: Amazonase idülli rikuvad varitsevad vaenujõud, kelle selja taga lehvivad tegelaste minevikuvarjud, intriigi keskel pesitseb bioküberneetiline entiteet, kes ühelt poolt seotud pahadega (teda tahetakse nii ohjeldada kui rakendada), teiselt poolt omadega (entiteet kaaperdas lapsepõlvesõbra, kelle teadvus ikka veel tegev on) ja kogu lugu päädib kohutava küberlahinguga kesk kõrbeplatood.
Anni Ambos „Kolm teed mõistmiseni”
Pisut maagilises maailmas elab kuulus moelooja, kellel palutakse luua kostüümid ühele aasta suuretendusele. Tema nördimuseks osaleb etenduses ka vana vihavaenlane, kellega teed juues tuleb lõpuks välja, et asjad polnudki päris nii, nagu paistsid, ja loo lõpuks saabub leppimine ja teineteisemõistmine.
Ma nautisin selle loo lugemist, sest mulle meeldisid autori stiil, tegelased ja maailm. Kuigi jutt oli üpris pikk, ei muutunud see minu jaoks tüütuks. Siiski pean ütlema, et ootasin pidevalt, millal see lugu nüüd õieti peale hakkab, kuid seda hetke ei saabunudki. Olulist süžeeliini oli minimaalselt, enamik lausetest täitis lihtsalt taustaloo funktsiooni ja mulle jäi tunne, et tegelikult ei juhtunud jutus mitte midagi tähtsat. Kuigi äkki see oligi autori mõte, et meie elus pikas perspektiivis olulised sündmused võivad esmapilgul tunduda tühised.
Tulekul
9. jaanuaril toimub Tartu Kirjanduse Majas järjekordne üritus sarjast „Õhtud Eesti ulmega“. Esitletakse hiina kirjaniku Mo Xiang Tong Xiu romaani „Deemonliku Tee Suurmeister“ eestikeelset tõlget, mille avaldas kirjastus Fantaasia.
16. jaanuaril toimub Tallinna Südalinna raamatukogus vestlusõhtu sarjast „Õhtus on ulmet“, külaliseks on ulmeautor Miikael Jekimov.
Toimus
12. detsembril toimus Tartu Kirjanduse Majas üritus sarjast „Õhtud Eesti ulmega“. Raul Sulbi ja Indrek Hargla vestlesid Roger Zelazny loomingust, ürituselt sai osta ka Zelazny romaani „Surnute saar“ äsja ilmunud eestikeelset tõlget.
Varjuskäija
Häli Kivisild
Kümnendik Darja Novak on äsja nägijanõiaks saanud. Oma uut oskust kasutades avastab ta Viivurannas tegutseva pahalase, kelle olemasolu on sama seletamatu nagu viis, kuidas ta on lõpuklassi tüdruku Grete oma mõju alla saanud. Kui Darja saab teada, mis on olendi tegelik plaan, peab ta Grete päästmiseks kõik mängu panema. Hea, et Viivurannas on teisigi – nagu näiteks Egert ja Emely –, kellel on saladusi varjata, sest Darjal läheb nende abi tarvis. Ent kas neist kolmest piisab olendi peatamiseks?
Sari: Viivuranna gümnaasium
Kirjastus Eesti Noortekirjanduse Ühing
Toimetanud: Helga-Johanna Kuusler
Kujundanud: Koidu V. G.
„Kapten, ma ütlen – siin on mingi liigne lõhn!" kostis Juhani hääl kommunikaatorist.
Maria muigas. Ta kujutas üsna täpselt ette, kuidas Juhan kõnnib piki koridori ja nuhutab nagu koer ja peab igaks juhuks silmas paanikanuppude asukohti.
„Andurid ei näita midagi ebatavalist," vastas ta siis. „Mida sa arvad?"
„Ei kinnita, aga vist ... kaneel?"
Süsteemirike kaneelilõhna põhjustada ei saa. Juhan kui kosmoselaeva kõigi torusüsteemide spetsialist teadis seda kindlalt. Ta võinuks une pealt loetleda kahtlasi lõhnu ja nende võimalikke allikaid. Maria sai tema rahutusest aru.
„Kõlab ohutult, ent võtsin teadmiseks," edastas Maria.
Kapten seisis vaateakna ees ja silmitses planeeti. Neil oli veel neli päeva eemalduda sinakast gaasihiiglasest piisavale kaugusele, et gravitatsioonimõju oleks hüpermootorite ohutuks käivitamiseks piisavalt väike.
„See pole ometi võimalik,“ pomises vanemteadur Kalmer Uibopuu hämmastunult, lülitades samas seadme diagnostikarežiimi, „kõik on ju vaakumis, mitte kedagi ei saa seal olla.“
Kui astronoom Kalmer Uibopuu ühel sügisööl Tartu tähetornis esimest korda täiesti uuel põhimõttel töötava interferomeetri esimest korda käivitas, ei ilmutanud ennast kõigepealt mitte kosmiline taustakiirgus, nagu võinuks arvata, vaid kuuldus hoopistükkis üks kerge koputus. See koputus ei tulnud aga sugugi mitte tööruumi ukselt, vaid otse vastse mõõteriista korpusest — just nagu mingi sinna sisse pugenud pöialpoiss oleks näpuga seestpoolt nõudlikult metalli toksinud.
Koputus kõlas aga uuesti, seekord juba märksa kannatamatumalt. Ühtlasi tekkis arvutiekraanile trükitähtedes kiri, mis polnud küll keeleliselt kuigi korrektne ega ka sisuliselt kuigi hästi mõistetav:
TÕMGI AEGRUUMI SISSERÄNDUKONTROLL. PALUN AVAGE.
Eesnimi: Hagenhild
Rass: Inimene
Sugu: Naine
Perevaldsus: Lesk
Meelelaad: Raudne, põhjalase vääriline
I peatükk. Viikingid
”Odin!” Hagenhildi röögatus kajas koridoriseintelt.
”Odin!” röögatas pool tosinat Odaotsa-maleva suud talle vastu ja valgetes mundrites rinnad kummusid.
Ruunirauast saapataldade kõminal marssis Hagenhild koridori lõpu suunas. Teda saatis valvemeeskonna röögatuse kaja ja verikotkastena koridorilakke riputatud vanausuliste oiged.
Põrandale tilkuv veri. Saapatallad kleepumas vereloikudes. Kirbe verelehk ninasõõrmeis. Hagenhildi sinisilmad klaasistusid, kui ta mööda kotkakslöödute koridori kõndis.
Ei, sa tegid seda ise. See oli ainuõige, mõtles ta pilku kramplikult enda ees hoides, ent kõigest hoolimata pidi ta siiski tunnistama, et alistunute piinamine pole õige.
Ei. Ära mõtle.
„Nhh!“ nuhatas vanamees läbi lahtise akna toas olevat õhku.
Loomanahkade alla peitunud perekond hoidis hinge kinni. Tuul tõusis ning keerutas läbi uberiku elamise ning peagi ei hoitud kinni ainult hinge, vaid ka enda varjamiseks peale tõmmatud loomanahku.
Puu küljes rippuvad klaasist ehted kõlisesid kui jääkristallid.
Mõnda aega oli kuulda vaid tuule ulgumist ja klaasist ehete mängu.
„Mhh!“ mühatas vanamees viimaks ja tuul vaibus.
Pereisa surus käe kõvemini oma lapse suu peale. Praegu oli kõige ohtlikum hetk. Külmavana polnud veel lahkunud, tema otsing polnud veel läbi. Samas oli tuulevilin peitunud inimeste kõrvad lukku ajanud. Tükk aega istusid nad vaikuses, siis oli kuulda eemalduvaid samme.
Kui ka sammude kaja oli juba ammu unustatud, lasi pereisa lõpuks oma käel langeda.
Poiss hingas kergemalt, kuid ei kippunud rääkima.
Jutt kõlas nelja osana jutuhäälingu Tumedad Tunnid sünnipäevanädalal. Kuula siit: 1. osa, 2. osa, 3. osa, 4. osa.
Osa 1
1 - Raheli Raske hommik
„Hõkk…!” Kivisein lõi hinge kinni, keha valust tuimaks ning suure tõenäosusega ka mitmed roided katki. Rahel vajus kivipõrandale nagu märg kalts. Endalegi halvaks üllatuseks oli ta endiselt teadvusel. Torkivast valust hoolimata proovis Rahel hingata, pealiskaudselt ja ahmides. Kõrvad kumisesid, pilt oli udune.
Koopa seintelt kajav elaja lõrin muutus aina valjemaks. Surm lähenes.
