kaanepilt
 
kalsmten

Shalom!

Alustan seekord Eesti Kirjanike Liidu endise esimehe paljutähenduslike ja meelevaldselt meeldetuletatud sõnadega, et “väikeriigi kultuurielu ongi määratud virelema.”
Nõustun, sest seni, kuni meie massiarmee on vägev, tööstus õitseb ja maavaradest võib poole põlema panna, ei ole kultuur tõesti enam kuigi oluline. Oleks asjalolud teised, oleks kultuur tegelikult KÕIK, mis meil üldse on, aga see selleks…
Eesti on peenhäälestusetagi valmis ja kätte on jõudnud taas päev, mil need ilged kulturnikud saavad lisaks veinile ka toidu lauale panna. Jutt käib loomulikult siis AHF-päevast.

Loe edasi...

{SILDID}
 
loolaid kirjandusemaja 2023

1. Ulmefännid  tunnevad sind ära kinnisilmi ja kasvõi juba seetõttu, et sina oled see tänuväärne isik, kes Estconi hommikutel pudru valmis keedab. Lisaks loobid sa varrukast uudissõnu,  pead ulmesündmusblogi Rujanaut ja oled tegev militaarorganisatsioonis, vähemalt ühes, ning oled olnud ka Reaktori peatoimetaja, aga tegelikult on sind ju veel rohkem?  Seega, räägi meile, et kes ja mis sa veel oled?

 

Tunnevad või? Mu arusaamist mööda jään ma indie-tegija nähtavuse skaalal* sinna kuhugi nulli ja kahe vahele.

Aga tead, asi on tegelikult hoopis sedapidi, end mind jagub ainult nii näpuotsaga siia ja sinna. Kõik see pealtnähane usinus on üks puru silmapuistamine ja peenikene strateegia selleks, et saaks jätta töökat muljet ja ise selle varjus rahulikult muneda.

Suurema osa asju sa juba lugesid ise üles.

Loe edasi...

{SILDID}
 

 

ülemine

Juunis pöördun kümnendisse, mis maailmas sai muutuste ja konfliktide ajastuks, Eesti aga sisenes nõukogude võimu ühte tuimemasse ajajärku. Eesti ulmekirjandusest naisautorite leidmine paistis alguses lootusetu. Ajastu kohta lugedes leidsin vihje Jüri Kallase 2021. aasta detsembri Reaktoris ilmunud artiklist. Aimée Beekmani abikaasat Vladimir Beekmani tuntakse arvatavasti rohkem, kuid Aimée on samuti olnud väga produktiivne kirjanik. Tema sulest ilmus nii romaane kui lastekirjandust. Loo “Sõnni Siim” lugemist mäletan isegi lapsepõlvest.

Maailmas ringi vaadates ei olnud autori leidmine ka nii lihtne kui esmalt arvata võis. Kuuekümnendad ja ka seitsmekümnendad olid ulmekirjanduses revolutsioonilised, kuid naiskirjanike hulk oli siiski endiselt piiratud. Otsisin esmalt rohkem Euroopale keskendudes, aga paraku langes valik olude sunnil taas ameeriklasele.

Loe edasi...

{SILDID}
 
2 helikopteriga

1. Paljud meist joonistavad lapsena, mõni isegi noorena, aga vaid väga vähesed jätkavad kunstnikuna –    mis oli see, mis sind sellele teele tõukas ja sellel hoidis? Ehk kuidas sai pisikesest Liisust kunstnik Liis Roden?

Isa! Isa oli mul kunstnik ja eks sealt see joonistuspisik alguse sai. Mõlemad vanemad olid alati väga toetavad ja innustasid mind kunstiga tegelema. Kordagi ei kuulnud ma sellist juttu, et see pole mingi amet ega hakka leiba lauale ei tooma! Keegi ei nõudnud, et peaksin juristiks või keevitajaks õppima! Selles mõttes on mul ikka hullult vedanud! Isegi täiesti napakate outfittidega lubati ringi käia, vaat nii head vanemad!
Samas ei ole ma kunagi kirglik kunstifänn olnud, näitustel hardalt ei käi ja pingsalt ei jälgi ka, mis kunstimaailmas toimub – iseenesest kunst mulle meeldib, midagi ma jälgin ju ka, aga pigem on joonistamine lihtsalt loomulik osa minust.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Senised Tombergi-käsitlused:

1)    Sissejuhatus:

https://www.ulmeajakiri.ee/?valispilk-tombergi-monograafia-sissejuhatus

2) I peatükk - “Realismi ja teadusulme tänapäevane ühtelangemine” (1/2)

 https://www.ulmeajakiri.ee/?valispilk-kuidas-taita-soovi_i-peatukk-1/2 

Jätkan Tombergi “Kuidas täita soovi” (2023) esimese peatükiga. Võtan igalt leheküljelt enda meelest olulisima või huvitavaima lause ja proovin seda lahti rääkida (või lahti muukida). Kuna see on kõik alles õppeprotsess, kolmas kord, siis on seekord väike uuendus. Erinevalt varasemast panen seekord igale Tombergi tsitaadile ette küsimuse, millele see vastata võiks.

Loe edasi...

{SILDID}
 
gtrdmg



Lisan minagi oma kaks kopikat “Göterdämmerungi” retseptsioonile. Kahtlustan, et tekste ükshaaval ette võttes pole mul midagi eriti uut öelda - sisukokkuvõte ja meeldis/ei meeldinud. Autorile paitus või tuka sugemine.


Loe edasi...

{SILDID}
 
musträstas

Tõlkinud Arvi Nikkarev, Skarabeus (2022), 284 lk

Kirjutan seda muljet istudes vana ja laia, vihmavarjukujuliseks kasvanud kirsipuu all. Pea kohal siblivad musträstad, terve suur parv, jagavad erkpunaseid hapusid marju, loobivad mind nendega, käratsevad. Näib, et mina neid ei häiri ja ega nemad mindki, mulle ei maitse kirsid…

Küll aga äsja loetud Maarit Leijoni kogumik „Musträstas“. Jäi raamatukogus näppu, eelkõige võlus kaanepilt, lisaks oli kusagil ajusopis teadmine, et mitu blogijat on kiitnud. Lugesin ja niutsusin mõnust, millalgi vaatasin üle autori nime, sest tahtsin teada, kas kirjutaja on mees või naine. Meeles oli, et naine, kuid lugedes hakkasin kahtlema. Googeldasin, naine ikka, elab ja kirjutab Soomes ja ega palju rohkem keegi ei teagi, Googel kaasa arvatud. Huvitav, muidugi, kuid vähe oluline. Kes iganes selle nime taga end peidab, head tervist ja pikka iga talle.

Loe edasi...

{SILDID}
 

„Devolutsioon” on kahe kirjaniku, Kristo Jansoni ja Triinu Merese kahasse kirjutatud postapokalüptiline teekonnaromaan, kus eksnaissõjaväelane asjaolude sunnil koos kümneaastase poisiga mööda katastroofist räsitud Ameerikat rändab ja ellujäämiseks kõiksugu vajalikku nodi kokku korjab. Triinu Merese lugusid ja raamatuid olen ma ennegi lugenud ja neist täiel rinnal nautinud vaid väheseid: kiire seikluslikkus sumbub mingi hetk ära ja loo köitvus kaob. Samas Kristo Jansoni nimi oli minu jaoks täielik tabula rasa. Kuigi raamatus tegeletakse väga mornide teemadega, on üldine väljavaade ja ka tegelaste suhtumine tulevikku pigem positiivne ning see aitab kindlasti kaasa hea lugemiselamuse saamisele.

Ütlen kohe välja, et postapo ei ole päris see, mis mind ulme juures väga köidab, kuna tihti minnakse kogu selle maailmalõpu ja tsivilisatsiooni kokkukukkumisega väga masendavaks ära ja tulemuseks on pigem doomilik õuduslugu.

Loe edasi...

{SILDID}
 
muinaskunnon-391377003

Väljaandja kirjastus Lummur, kaas Kadri Umbleja, illustratsioonid Meelis Krošetskin. Lehekülgi 288. Kui nuriseda, siis head raamatut võiks alati rohkem olla. Raamatus on ka mänguala kaart.

Alustasin raamatu lugemist hilja õhtul ja üsnagi kõhklustega. Ma pole just suurem rollimängija, kui väga pehmelt öelda. Pelgasin kohata hulka mängumehhaanikat, kuid pidin väga meeldivalt üllatuma. „Muinaskuningas Online“ kulgeb vaheldumisi virtuaalmaailmas ja reaalmaailmas. See muudab raamatu minu jaoks paremaks. Tegevus ei sõltu nii palju punktidest ja tasemetest ja oskustest, mis on küll raamatus LitRPG jaoks kohaselt välja toodud. Reaalmaailm, määratlemata aeg tuleviku Tartus, toob loosse tähendusi ja tõstab panuseid. Tegelastel on kaalul suured asjad, mida võita või kaotada.

Loo peategelaseks on Kati Paju, kunagine ee-spordi tippude tipp, kellel on teravalt süvenev spordiala-haigus.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Joyland



„Joyland"

Stephen King

Hea Lugu, 2023

Tõlkinud Silver Sära

288 lk

-------------

„Ma mäletan Mike' i päeva lõbustuspargis - ka Annie päeva -, nagu see oleks olnud eelmisel nädalal, aga peaks olema minust palju andekam korrespondent, et teile jutustada, mis tunne see oli või kuidas see oleks võinud lõpetada viimase haarde, millega Wendy Keegan ikka veel mu südamest ja emotsioonidest kinni hoidis. Ma võin öelda vaid seda, mida te niigi teate: mõned päevad on nagu aare. Mitte paljud, aga ma arvan, et peaaegu igas elus on mõned sellised. See oli minu päev ja kui ma olen kurb – kui elu rõhub mu õlgadele ja kõik näib labane ning odav nagu Joyland vihmasel päeval –, lähen ma sinna tagasi, kasvõi selleks, et meenutada iseendale, et elu pole alati lihunikumäng. Mõnikord on auhinnad ehtsad. Mõnikord on nad väärtuslikud.

Loe edasi...

{SILDID}
 

1

„Apocrypha: The Legend Of BABYMETAL”, Gmb Chomichuk, The Prophet of the Fox God, Z2 Comics, 2017, 144 lk

-------

Selleks, et see koomiks vähegi mingile taustale asetada, pean kaugemalt peale hakkama.

Babymetal (üldiselt kirjutatakse nime stiliseeritult BABYMETAL) on jaapani kawaii metal-bänd, kus esiplaanil on kolm naist, aga tegelikult on kogu seltskond ja maailm märksa laiem. Keegi on ju muusika loonud, keegi seda esitavad, lisaks meeletu kogus kontsertidel nähtavat valgusmängu, tulevärki, valgusinstallatsioone, kulisse ja nii edasi. Kogu selle fenomeni kohta on väga palju erinevaid kõrvalharusid ja nänni, muuhulgas siis ka see koomiks siin.

Kawaii võiks eesti keeles tähendada „nunnu”, „armas”.

Loe edasi...

{SILDID}
 

KUU TEADLANE: Leukippos (11. mai)

Leukippos oli Sokratese kaasaegne, kuid sellegipoolest arvatakse ta eelsokraatiliste filosoofide hulka, sest ta jätkas nende traditsiooni, et kõike tuleb ise uurida. Ta töötas oma filosoofia välja vastuseks eleaatiidele, kelle järgi kõik oli üks ja tühjust pole olemas. Leukippos, vastupidi, väitis, et kõik koosneb aatomitest, mille vahel on tühjus. Piltlikult öeldes leiutas ta sellega aatomid. Mõte on selge: kui aine oleks lõputult jagatav, siis ei saaks tal mingit struktuuri olla, järelikult peavad olema aineosakesed, mida enam jagada ei saa. Aatomeid on lõpmata palju liike, sest pole põhjust, miks nende arv peaks olema lõplik. Ühtlasi lükkas Leukippos tagasi idee maailma valitsevast intelligentsest jõust. Temast on teada ainult tema ainsa teadaoleva õpilase Demokritose tööde põhjal. Leukippose elust on teada nii vähe, et on tekkinud kahtlus, kas ta üldse olemas oli.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tiigri

Tiigri aasta
Veiko Belials

Luulekogu „Tiigri aasta“ sündis eesmärgist kirjutada aasta jooksul iga päev vähemalt üks luuletus. Nagu dokumentalist, kes filmivõtetega alustades ei kujuta ettegi, mis elul ja juhusel talle varuks on, nii on ka selle käsikirja sünnilugu mõjutanud ühiskondlikud vapustused, mis jäävad igaveseks defineerima 2022. aastat.

Veiko Belials

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ulmestaar Erkki Kõlu

1. Kes oled ning millega tegeled? Olen humorist, kelle erihuviks anekdoodid. Anekdootidega tegelen igapäevaselt, kogusse lisandub viis anekdooti päevas, korra kuus saadan neid nii „Õhtulehte” kui „Ristikusse”. Aasta lõpuks saan kokku 34 000 anekdooti. Kui arvestada, et aastas lisandub umbes 1000 anekdooti, siis 40 000 saan kokku aastaks 2030, 100 000 aastaks 2090 ja miljoni aastaks 2990. Nii et tegemist jätkub mul veel paljudeks aastateks.

2. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled? Hetkel loen üle Robert Escarpit´ kelmiromaani „Literatron”. Enne seda olid sihikul Eric Ambleri „Päevavalgel” ja „Räpane lugu”. Meeldib küll, aga soovitamisega oleksin ettevaatlik – see on pagana keeruline ja tundlik ala.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Maarja

Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk “Neimaristsed”

Külanõid kutsutakse külla abivajajat ravitsema. Kohale jõudes tuleb välja, et kutse oli pettus. Järgneb vastastikune kättemaks. See lugu tõi mulle meelde vanasõna “Kuidas küla koerale, nii koer külale.”, sest kokkuvõttes oli raske aru saada, mitmel korral oli nõid ise külale häda kaela tõmmanud, et siis neid ravitsema hakata, ning kui tihti olid hädadel teised põhjused. Igal juhul tundus, et puhas polnud selles loos keegi. Ja eks see olegi konfliktsituatsioonide puhul tavaliselt nii. Lugu ise oli soravalt kirjutatud ja nauditavalt loetav. See autorite tandem kindlasti täiendab teineteist mõnusalt ning stiili poolest on nende panust loos võimatu eristada.


Artur Räpp “Sellest on palju raamatuid kirjutatud”

Tulevikuühiskonnas on soo jätkamine muutunud lihtsaks füüsilise kontaktita protsessiks, et ühiskond saaks endale valida täpselt soovitud genoomiga liikmeid.

Loe edasi...

{SILDID}
 
robida

Albert Robida (1848–1926) oli prantsuse kunstnik, satiirik ja ulmepioneer. Paljud lugejad on kindlasti näinud tema karikatuure, mis kujutavad dirižaablitest kubisevaid linnu ja muid sarnaseid tulevikuimesid. Tema kõige mahukam ja võib-olla kuulsaim töö on illustratsioonid Pierre Giffardi ulmeromaanile «La Guerre Infernale» (1908).

«La Guerre au vingtième siècle» ilmus järgemööda kolmes eri töötluses, 1869 ja 1883 ajakirjades ning viimaks 1887. aastal omaette raamatuna. 1883. aasta versioon kirjeldab sõda Austraalia ja Mosambiigi vahel; siinne tõlge on tehtud viimasest väljaandest, kus Prantsusmaa võitleb täpsustamata «vaenlasega». Prantsuse keele oskajad saavad seda tänu Prantsuse Rahvusraamatukogule lugeda ka originaalis. 1995.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Direktorite kogu pidas jälle istungit.

 

Ma loendasin maja ees peatumas juba seitsmenda limusiini ja haigutasin, püüdes samas teadvalt muiata. Istungid ajasid mind vaiksesse raevu.

 

On inimesi, keda kummitavad lapsepõlves tehtud vead. Enamik võib tuttavatele naljaks valjusti meenutada, mida tobedat puberteedieas või kümneid aastaid tagasi arvatud või tehtud, kuid nemad ei või. Noorus annaks justkui õigustusi ja mööndusi. Antud inimtüüp meenutab aga alati piinlikkusega, kuidas isale valetamisega vahele jäid, ja jääb surmatunnini häbenema sõnu, mida ütlesid enne esimest suudlust esimesele tüdrukule.

Loe edasi...

{SILDID}
 

„Sa tahad teada, kuidas ta seda teeb, Martin?”

Ma pöörasin ehmatusega oma pilgu telekaekraanilt võõra suunas, olemata kindel, mis mind rohkem üllatas. Kas see, et ta teadis, mida ma mõtlesin, või et ta kutsus mind mu eesnime pidi.

Peaaegu keegi ei kasutanud mu eesnime. Viimases firmas, kus ma töötasin, oli juba esimese saja töötaja seas kümme Martinit. Meie perekonnanimedest olid olude sunnil saanud eesnimed.

„Jah,” sõnasin viimaks vaikselt. „Kuigi mind kutsutakse enamasti Välguks.”

Proovisin end rahustada ja asjalikuks jääda. „Paistab, et teie teate minu nime, kuid mina teie oma mitte. Kellega on mul au?”

Ulatasin terekäe. Isegi kui võõras ehmatas mu just soolasambaks, polnud see põhjus ebaviisakuseks. Eesti oli väike. Igast tutvusest võis kasu olla.

Võõras muigas, silus korraks oma keerdus vuntsi ja võttis käe vastu.

Loe edasi...

{SILDID}
 

1.

 

Baaris oma tavapärasel viisil töönädala lõppu tähistaval ehitusmeeste pundil oli sedapuhku jutt läinud lausa kosmiliste asjade peale. Õllekannude taga arutati, kas üldse on võimalik, et ka väljaspool maakera veel kuskil elu oleks, ja kui olekski, siis kas sealsed olendid oleksid ikka nii targaks arenenud, et oskaksid igasugu tehnilisi riistapuid luua ja samasuguseid keerulise konstruktsiooniga maju ehitada nagu nemad siin, või kas on tõsi, et need olevused suudavad koguni mingeid vingeid lennumasinaid konstrueerida ja siis kosmost pidi igal pool ringi uhada.

Kuusiku Peeter, kes oli kunagi ühe semestri ülikoolis õppinud ja keda sellepärast vahel ka räpaseks intelligendiks kutsuti, arvas üpris veendunult, et niisugust asja – see tähendab mingeid mõistuslikke organisme – ei saa mitte mingil juhul kuskil mujal olemas olla.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Peetrit, keda tema vähesed ja vastumeelsed sõbrad Petsiks kutsusid, piinasid unenäod. Tegelikult ei ole sõna „piinasid” päris õige – need unenäod lihtsalt külastasid teda, kuid külaskäigud ise... Need olid igasugusest piinamisest hullemad! Kui sinu alateadvuses müristavad kogu öö Frankie Goes To Hollywood – „Relax“, Alphaville – „Sounds Like A Melody“, Alphaville – „Big In Japan“, Madonna – „La Isla Bonita“, Men Without Hats – „The Safety Dance“, OPUS – „Live Is Life“, Men At Work – „Down Under“, C. C. Catch – „Strangers By Night“, Ken Laszlo – „Hey Hey Guy“ ja Radiorama – „Yeti“... Hästi see juba ei kõla, rääkimata hästi lõppemisest!

Ka sõna „unenäod” ei vastanud reaalsusele. See muusika tungis läbi alateadvuse nagu nuga läbi ananassi.

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0699)