Nii nagu siga leiab pori, leian mina ka B-kategooria ulmekaid, mida arvustada. Seekordne jäi sellest meelde, kui panin kokku uudiskirjanduse rubriiki ning raamatu kaanepilti oli internetist võimalik leida ainult erakordselt viletsa kvaliteediga. Seejärel jäi silma Aguri arvustus, kus oli kahtlustatud lausa pläraroboti kaasamist – aastal 2024! Ulme! Olin juba ühe teise b-kategooria ulmeraamatu näppu võtnud, kui leidsin selle uudiskirjanduse (külaraamatukogus on „uue” definitsioon vist üsna laialivalguv) riiulilt ning otsustasin selle kasuks. Ja ei pea kahetsema.
Millest raamat räägib? On aasta 2100, inimkond otsustas pärast 2030. aasta kolmandat maailmasõda ennast unfuckida ning elatakse siiras ja naiivses rahus. Ei kooru siin utoopia fassaadi tagant välja sünkmorni ja küünilist düstoopiat ning juba selle eest saab esimese punkti. Peategelane Mattheus elab Tartus ja teeb teadust, täpsemalt katseid teleporteritega. Tal on ka prutakandidaat Agnes, kellega nad räägivad tunnetest ja tulevikuplaanidest, aga saab julgelt öelda, et erilist progressi raamatu vältel neil ei ole. Miinuspunkti ei saa, sest seetõttu on edukalt ära jäänud ka kõikvõimalikud draamaliinid, kohmakad paaritumistantsu- ja seksistseenid. Kiiduväärt. Selleks, et aga lool oleks kusagile minna, juhtub suure teleporteriga suur äpardus ning teleporteri ümber tekib Tsoon, kus on erinevad anomaaliad ning meie peategelasest saab vapper Stalker. Tegelikult muidugi mitte, aga vägisi on tunne, et autor on Stalkerist kuulnud, äkki omal ajal arvutimänge mänginud ja nüüd leiutas lihtsalt oma variandi, kuidas Tsoon Tartu külje alla tekitada. Troobitrööpamise eest tahaks miinuspunkti anda, aga käsi ei tõuse, sest kõiksuguseid anomaalse tsooni stalkerdamise teoseid on tõenäoliselt juba väiksema mäe jagu.
Mis on hästi. Hästi on see, et vähe asju on karjuvalt halvasti. Tõsiselt. Enamik mu arvustusi Reaktorisse on ühel hetkel esitanud küsimuse: „kelle arust oli see hea mõte?!”. Ei saa üle ega ümber neist viimastest „Tuugenite“ arvustustest, kus seda küsimust kerkis pähe kui mitte igal, siis vähemalt igal teisel leheküljel. Siin seda probleemi ei ole. Meie peategelane seikleb täiesti mõistlikes olukordades, ta suhted erinevate inimestega on vägagi tavapärased, autor on suutnud luua naiivse utoopia, ilma et sellel oleks ilge ühiskonnakriitika või kibestumuse maitse küljes. Kõik on lihtsalt lobe ja viisakas.
Mis ei ole hästi. Ma võtan solvanguna suhtumist „sinu jaoks on piisavalt hea”. Ja seda on siin palju. Mitte pahatahtlikult, nagu ma olen pidanud palju kogema, kus autor lihtsalt ülbitseb lugejaga. Siin ma tahaks pigem küsida, kas toimetaja on oma tööd teinud. Jah, ühe kirjavea leidsin ning komade peale ei läinud ihu imelikuks, kuid nii toimetajale kui autorile on üks küsimus – kas te teist korda üle lugesite? Kasvõi näiteks see, et lugejale öeldakse, et ekspeditsioon toimub 2. mail ning kuus lehekülge hiljem on peatüki alapealkiri: „08.05.2100 – Mattheuse esimene ekspeditsioon”. Asju kiputakse üle kordama: vahel korduvad sõnad, vahel lausejupid, vahel lausa terve lõigu kaupa. Ühel hetkel tekkis mul Willardi hasart – kui palgasõdur peab alati saapaid jalga panema ja kolme filtrita Camelit suitsetama, siis siin oli iga paari lehekülje tagant vaja rohelist teed juua, mille autor ühel hetkel nagu noaga lõigatult ära unustas. Teine Willardi-moment oli sellega, mitu korda saab eksoskeletti selga panna ja seljast võtta, kiivrit pähe panna ja kiivrit ära võtta. Üldse on loogika-auke palju.
Üks suur faktor on kindlasti keelekasutus. Ulmekorüfeed, esteedid, kaunite kirjakunstide viljelejad ja muud sellised hakkaksid üsna kiiresti nurisema. Kuid mitte valust oigama. Lubagem selgitada – keel on läbivalt väga lihtne. Oleks liialt karm öelda, et keel on lausa halb, sest enamasti läheb keel halvaks siis, kui autor püüab seda üle oma võimete väänata ja kenitleda. Pigem meenub kunagine Ulmejutulabor, kus tehti ka esimesi arglikke katseid – mõte hakkab nagu looma, aga kirjanduslik muskel on veel nõrguke. Stiili halvem pool, mis kindlasti tuleb ka kirjandusmuskli esimestest pingutustest, on, et kõik on ulmeline. Avasin biokülmkapi. Võtsin biopolümeersest geelist välja piima ja…. Seejärel asetasin kasutatud nõud kõrgsurve aurupesurisse … ja sõitsin läbi Tartu tööle isejuhtivas vesinikubussis. Nii kui tundus, et ulmet hakkas väheks jääma, hakkasid asjad olema nanotehnoloogiast.
Kokkuvõtvalt: pretentsioonitu nagu arvustuse kirjutamise kõrvale ära joodud Karl Friedrichi Tšehhi Lager. Konkreetne lihtne keelekasutus, suur kiri ja väike formaat tähendavad, et 262 lehekülge läksid väga kiiresti. Ja nagu eelnevalt korduvalt öeldud, vältis autor vägagi edukalt erinevates maailmavaatelistes teemades sumpamist.
Kirjuta veel, aga järgmine kord lase käsikiri enne trükki saatmist korralikult läbi peksta.
