Enamus minu põlvkonnast on üles kasvanud Harry Potteri seikluste saatel. Iseenesest oli see suurepärane turundusstrateegia - esimesed raamatud olid suunatud 10-14 aastastele ning sealt edasi tuli raamatud ja filme enam kui 10 aastat välja. Kasvasid tegelased, kasvasid lugejad-filmivaatajad. Ükskord sai aga lugu otsa, ning sealtkohast edasivenitamine oleks juba veidi mage olnud. Aga kuna asjalik maailm oli loodud, ning kõigile juba tuttav, siis saaks sinna ju suurepäraselt midagi uut kirjutada. Seega alustati täiesti puhtalt lehelt - uus ajastu, uued inimesed, uus asukoht. Erinevad kriitikud on korduvalt väitnud, et Fantastilised elukad ei sõida lihtsalt Harry Potteri kiiluvees, vaid on ka eraldiseisvana täiesti arvestatav film, ning sellega pean ka mina nõustuma.
Fantastiliste elukate film viib meid siis tuttavasse Harry Potteri maailma, küll aga 1926. aasta USA’sse. Meie peategelane, Newt Scamander, on üsna omapärane Briti noormees, kellele väga meeldivad erinevad fantastilised elukad, keda ta enda kohvrisse kogub. Üks nendest pääseb pangas valla ning hakkab kõike läikivat endale taskusse toppima. Järgnevas jandis tuuakse sisse ülejäänud tegelased, ning seiklus võibki alata.
Suur osa filmist näibki olevat lihtsalt see, kuidas Newt oma kadunud elukaid enda kohvrisse tagasi kogub. Seda kõike on üsna lõbus vaadata, kuid taustal käärib ka mustem šüzee - miski lammutab New Yorkis ringi, ning see tundmatu fenomen võib olla maagiline olend. Kõik kahtlused langevad muidugi Newt’ile, õigemini tema pidevalt ise lahti kargavale kohvrilukule.
Harry Potteri seiklused ning Fantastilised elukad võivad olla küll sarnased, kuid on kohati väga erinevad. Tõenäoliselt on kontrastid loodud ajastu rõhutamiseks ning ka vastupidi. No-maj’e ehk mugusid ehk tavainimesi peetakse 1926. aastal kõvasti madalamateks olenditeks, kui Harry Potteri seikluste ajal, seda rõhutatakse siin filmis palju rohkem, kui paari Lucius Malfoy sarnaste vanade vereliinide esindajate poolt pillatud killuga. Tavainimeste maailm ja tegevused on siin filmis taustaks, mida võlurid seletuskirjade kirjutamise vältimiseks korras hoiavad. Kuna maagilised elukad on üsna riukalikud ning nutikad, ega pea kinni ei maagilistest kui tavainimeste seadustest, siis pole meie peategelane eriti oodatud külaline - maagiliste elukatega tegelemine on New Yorkis rangelt keelatud.
Siin filmis antakse vastus ka ühele küsimusele, mis võis Harry Potteri vaatajatel tekkida - mis saab noortest võluritest, kes ei saa kunagi enda Sigatüüka kutset kätte? Kui Dudley’d teipisid kirjakasti kinni ja tegid kaminasse suurema tule, et öökull korstnast sisse ei lendaks, siis siin läks asi kõvasti karmimaks - nõiad ja võlurid on saatana sigitised, õige ristirahvas peksab sellised piibli ja rihmaga õndsaks tagasi. 20ndate USA atmosfäär on väga tõetruu.
Kui võtta arvesse, kui palju tööd ja ressurssi antud filmi jaoks kulus, siis ei ole näiteljate kvaliteet isegi üllatav - peaosas olev Eddie Redmayne mõjub kogu filmi veenvalt ekstsenriliselt, Katherine Waterson annab võrratult edasi eluga veidi kimpus oleva noore reaametniku rolli, ning Dan Fogler on usutavalt keskpärane tavainimene. Ühtegi rolli pole liialdatud ega üle mängitud, isegi järjekindlalt kinganinasid põrnitsev Erza Miller ei tundu ei liialdatud ega halvasti kehastatud.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegu on mitmes mõttes originaalteosega - esiteks ei ole see tuim Harry Potteri spin-off, kuid sellel ei ole ka raamatut, millel põhineda - originaalraamat on vaevu paarikümneleheküljeline taskuköide, mille ainetel tehakse neli filmi. Jään järge ootama.
