reeturSaale Väester. Reetur. 102 lk. Kentaur, 2016.

Lühiromaani tegevus toimub mitte kaugel tulevikus, kui planeedi Maa on vallutanud tulnukad. Need on mõistuslikud olendid, kelle arusaamad ilma asjadest inimeste omadest väga ei erinegi, välja arvatud ühes asjas: inimesed on neile toiduks. Miks just inimesed, jääb lõpuni saladuseks, meie planeedil elab palju muud söödavat. Nende inimjahi harrastuse tõttu nimetatakse neid küttideks. See jahi kui „lemmikharrastuse“ väide pärineb raamatu tagakaanelt ja loo sisu seda eriti ei kinnita: tulnukad ja inimesed elavad kõrvuti, kumbki oma elu. Tulnukad hoolitsevad inimühiskonna kestmise eest, vaktsineerivad neid AIDSi vastu, inimliha ostetakse muuhulgas naistelt, kes ei taha oma väikesi lapsi kasvatada jne. Jahipidamist kui sellist ei näi toimuvat.

Lugu jutustab meile noor naine Barbara, kes on sündmuste toimumise ajal 21-aastane. Vanusenumbrist hoolimata tahaks öelda, et Barbara käitub valdavalt nagu 13-aastane emo või muidu heitliku meelelaadiga rumal teismeline. Kuna noor naine on üks kahest peategelasest ja 90% tekstist näeme me toimuvat tema silmade läbi, siis tuleb kogu raamatu kestel viibida ühe rumala inimese seltskonnas. See ei ole mõnus.

Kuidas labiilne Barbara sai tulnukate vastu võitleva partisanigrupi juhiks, jääb selgusetuks. Ajendi saame teada – tulnukad tapsid ta ema. Üldse on enamus olulisi kohti, mis eeldaksid pikemat kirjeldust ja maailma loomist, markeeritud vaid mõne lausega. Näiteks tulnukate rünnak maale mahub täpselt ühte lühikesse lõiku (lk 6-7).

Jonniv, trotslik ja vihkamisest pulbitsev Barbara on tulnukate sõjaväelise üksuse sihtmärgiks. Tulnukate vastavat üksust juhib Timareus, kes on noor ja intelligentne mees. Tuleb meeles pidada, et kütid/tulnukad on inimesele väga sarnased. Nagu Barbara neid kirjeldab:

„Nad olid enamasti üsna pikka kasvu: meeter kaheksakümmend ja enam veel. Reeglina olid nad saledad ja käisid kahel jalal nagu meiegi. Nende käed ja jalad meenutasid meie jäsemeid. Nende nahk oli pruun nagu meil pärast mitmepäevast päevitamist. Nende nina oli aga pea olematu, selle asemel oli neil näos kaks auku. Nende silmad olid palju ümaramad kui meie omad. Nende suu oli kitsam ja huuled olid paksemad. Nende hambad olid meie omadest hulga teravamad. Ja neil olid peas tumedad, reeglina käharalt lokkis juuksed. Erinevalt meist oli neil ka peenike ja umbes poolemeetrine saba, mille tipus oli mõnusalt armas tume karvatutt nagu lõvidel. Jah, see karvatutt tundus mulle tõesti armas, ma ei tea isegi, miks.“ (lk 9)

Päris nunnu, eks ole. Kui Barbara siis ühel päeval oma vaenlase Timareusiga vastakuti satub, on tema muljed sellised:

„Järsku avanes uks ja sisse astus neli tulnukat. Nendest esimene oli uhke hoiakuga umbes 1,85m pikk sale ja musklis karmide näojoontega olend, kelle olekus oli midagi kahtlaselt ahvatlevat. Midagi tema olekus võlus mind.“ (lk 10)

Tulnukas Timareus mõtleb esimeses kohtumise järel aga nii:

„Ta oli siis mulle otsa vaadanud. Ja see silmapaar… Need kaks halli silma… Nendes oli midagi kirjeldamatut. /---/ See pilk ajas Timareusi mõttelõnga sassi, ajas ta segadusse. Ta ei osanud enam kuidagi käituda ega reageerida. /---/ Kuid see silmavaade ei kadunud ta mälust. Selles oli midagi erilist, midagi võluvat, midagi ahvatlevat. /---/ Timareus tundis endas midagi sooja, mis ta kehas otsekui südamest edasi laiali levis. Midagi oli muutunud, midagi oli kindlasti teisiti.“ (lk 16-17)

Peale seda võime põhimõtteliselt unustada, et keegi on tulnukas ja keegi inimene. Tekib armumine, suhe, kus võime mõttes asendada Timareusi nt okupeeriva riigi meessoost esindajaga ja Barbara okupeeritud maa naisega. Taolist suhet mõistetakse hukka nii ühelt kui ka teiselt poolt ja labiilse närvisüsteemiga noor naine ei tee Timareusile suhet kergemaks.

See raamat on kirjutatud tõenäoliselt silmas pidades, et lugeja on 14-15 aastane tüdruk ja pigem vähenõudlik. Mul on raske ette kujutada, et see jutustus võiks meeldida kellelegi teisele. Lugedes on mulje, et 18-aastane tüdruk on kirjutanud endast natuke noorematele ühe loo, mille on lasknud keeletoimetajal üle vaadata (aga autori sünniaasta on siiski 1982 ja see pole kaugeltki tema esimene raamat). Võib-olla on minu vaatevinklist üldse ebaõiglane „Reeturit“ kritiseerida, sest see pole niikuinii minule mõeldud. Sihtgruppi kuulumata saab siiski julgelt öelda, et 1) autoril ei ole miljöö loomise oskust (või ei soovi ta seda raamatus demonstreerida) 2) ehkki tegevus toimub tulnukate/inimeste vastasseisu olukorras ja paar tapmist käib ka loost läbi, puudub sündmustes igasugune põnevus 3) keelekasutus ja peategelase mõttetegevus on argine ja klišeelik.

Põhiline on ikkagi see rumala tegelase seltskond – enesekriitikavaba (aga teiste suhtes ülikriitilise) ja empaatiavõimetu Barbara seltskond läbi terve raamatu (mis pole õnneks pikk). Tavaliselt peaks sellise tegelase tegemisi tasakaalustama mõne intelligentsema tegelase mõistlikum olek. Timareus seda kahtlemata on, aga pigem jäävad allaheitlikust tulnukast meelde mõned imalad tiraadid (nt „Barbara, ma pole võib-olla selline mees, nagu sa endale oled ette kujutanud, kuid ma luban, et püüan olla sulle nii hea mees, kui suudan, ma ei tea, kui kauaks me kokku jääme. Võimalik, et see on vaid sõge armumine, kuid ühes võid sa kindel olla: ma austan sind ja pean sind väga eriliseks naiseks, ja nii jääb see ka siis, kui minu armastus sinu vastu peaks kunagi ükskõik mis põhjusel kustuma. Ma ei tea, kui kaua see tunne kestab, ma tunnen sind ju veel nii vähe ja ka see tunne on värske ja iga tunne on alguses rabavalt tugev. Kuid minu tunnetes on piisavalt tugevust ja kindlust, et sulle armastust avaldada. Palun luba mul sulle näidata oma maailma, palun luba mul sulle tõestada oma armastust.“ – lk 34-35). Timareus ja Barbara on nii ebatõenäoline paar kui üldse olla saab. Loomulikult ei ole keelatud kirjutada (või on isegi soovitav) kirjutada millestki ebaharilikust, aga toimuv tuleks muuta lugejale usutavaks, millega seekord pole hakkama saadud.

Ma ei õigustaks Barbarat sellisena nagu ta on rasedusjärgse depressiooni abil, nagu loo lõpupoole tehakse. Suurema osa ajast ei ole peategelane lapseootel ega sünnitusjärgses meeleolus. Ma tegelikult ei oska arvata, kas ka teismelisel on sellest tujukast peategelasest midagi õppida. Ma kaldun arvama, et pigem võib jääda mulje, et tujutsemine on üsna okei, reetmine on okei, kõik peab olema allutatud tunnetele jne. Loodetavasti ma eksin.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0255)