Mairi Lauriku raamatu „Mina olen Surm“ käsikiri sai Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 2016. aasta noorteromaani konkursil esimese koha. Tegelikult kõlbab teost lugeda ka täiskasvanul, sest tekst on hästi kirjutatud ning tüüpilisele noortekale omaseid häirivaid aspekte leidub selles raamatus väga vähe.
Romaani peategelane Roomet pole sugugi tavaline keskkooli õpilane. Ta on nii erinev, et pidi eakaaslaste kiusamise pärast vahetama kooli ja elukohta. Roomet näeb inimeste elusid ja seda, kuna need lõpevad. Ta on Surm.
Esimene seos, mis mul raamatu tutvustust lugedes tekkis, oli jaapani anime pealkirjaga „Death Note“. Seal suutsid tegelased samuti inimeste surma ette ennustada, lausa kuupäevalise täpsusega. Käesoleva raamatu autor ise on oma tegelaskuju võrrelnud Terry Pratchett´i Surmaga, kuid Roomet ei räägi suurte tähtedega ega vehi vikatiga. Ka liha on tal luude peal tunduvalt rohkem ning keebi asemel kannab ta punast kapuutsiga dressipluusi. Elusid näeb Roomet liivakelladena, mis ripuvad inimeste õla kohal. Kui liivakell mõraneb või hakkab selles liiv otsa saama, saabub Surmal aeg lahkunu hing teele saata. Tema ülesandeks ongi hingede vabastamine, et nad siia ilma ekslema ei jääks.
Raamatut lugema hakates ootasin ma suurtes kogustes draamat ja õudust. Lootsin, et peategelane leiab viisi, kuidas oma võimed kurjasti ära kasutada ja vaenasi teise ilma saata. Seda siiski ei juhtunud. Tegemist on hoopiski heasüdamliku noormehega, kes aitab oma vanatädi, hoiatab tüdruksõpra pisemagi ohu eest, mis võib kriimustada tema elukella ning saab väga hästi läbi enda noorema õega. Kohati tundus see Surm minu jaoks isegi liiga hea. Hästikasvatatud noormehe musternäidis, kes ei joo ega suitseta ning ei tee kellelegi kurja. Pikapeale hakkabki liigne ettevaatlikkus ja kanaemalik hoolitsus talle kätte maksma, rikkudes suhteid armastatud tüdrukuga. Kas Roomet on liiga paranoiline või peaks kallim talle hoiatuste eest tänulik olema, selgub juba lugemise käigus.
Romaani juures meeldis mulle see, et teema on põhjalikult läbimõeldud ja lahtiseletatud. Kogu liivakellade süsteem saab pikemagi taibuga lugejale selgeks. Õnnetus ja enesehävituslikud eluviisid lõhuvad liivakella. Mälestuste abil saab surmasuus viibiv inimene oma kella parandada, aga riskib mäluaukude tekkimisega. Kõike korratakse ja seletatakse pidevalt üle, sest fänniklubi, mis Surmal uues koolis tekkis, ei paista silma eriti teravat mõistust omavate liikmete poolest. Kõik lihtsalt joonistavad liivakellasid ja küsivad liiga palju küsimusi. Nad moodustavad Surma jaoks isegi Facebooki lehekülje, mille ikooniks saab Roometi joonistatud liivakell.
Häirivamaiks asjaoluks on minu meelest peategelase fetiš, mis väljendub surfarite joonistamises kõikvõimalikele paberitükkidele. Kui Roomet hakkab liivakelli nägema, siis joonistab ta neid samuti ning see on täiesti mõistetav, aga mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks kritseldab surfareid ja laineid poiss, kes elab Eestis, kus pole korralikke laineidki. Võib-olla jäi mul kahe silma vahele, aga ma ei märganud raamatus vähimatki vihjet, mis oleks seletanud, miks Roometile surfarid nii väga meeldisid.
Veel oleksin ma tahtnud näha rohkem põnevaid sündmuseid seoses Surmaks olemisega. Muu tegevuse taustaks on küll meenutused hingede ärasaatmisest ja ühe hinge juhatab Roomet teise ilma ka Viljandis, kus leiab aset kogu raamatu tegevus, aga üldiselt jääb mulje, nagu oleks Surm uude kodulinna puhkusele saabunud, mitte vikatimehe tööd tegema. On küll äärepealt-oleks-halvasti-läinud juhtumid, kuid mitte midagi konkreetset peale ühe närvekõditava episoodi raamatu lõpuosas.
Kuigi „Mina olen Surm“ polnud ülilääge armastusromaan, sest peategelaseks oli ikkagi poiss, mitte roosas mannavahus õhkav tütarlaps, jäi raamatut lugedes mälusoppi siiski kajama just see lause:
“Ma suudlesin Surma.“
Jäägu eelnenud tsitaat seda arvustust lõpetama.
