Võimaluses mängida kurja tegelast pole rollimängudes midagi erilist. Suhtu kaaskodanike eludesse ja varasse ebapiisava austusega; vaata oma kaaslastele ülalt alla; tulista enne kui mõtled – peagi tiksuvadki sulle dark side punktid ning võib-olla tekivad su näole isegi punakalt hõõguvad sooned nagu komandör Shepardil. Ehkki hing pärast natuke kripeldab, on keelatu tegemine siiski piisavalt põnev, ning süümepiinu leevendab see, et maailm sai lõpuks siiski – või ehk lausa tänu sellele – päästetud. Lõpp hea, kõik hea. Tyranny’s midagi säärast ei ole; “head” tegelast siin mängida ei saa. Sa oled kõige jäledamat, ebapuhtamat sorti kuri – bürokraat.
Tyranny on rollimängumeistrite Obsidian Entertainment’i uusim üllitis. Tegu on isomeetrilises vaates vanakooli rollikaga, nagu oli ka nende möödunud-aastane hitt PIllars of Eternity, mis kasutab sama mootorit. Viimasesse olen ma mitu korda üritanud sisse elada, ent pole seni suutnud; Tyranny aga haaras mind lennult. Viimastel aastatel on tekkinud sääraste mängude omalaadne renessanss ning käesolev on samamoodi suunatud eelkõige nostalgilisele publikule, kel meeles Baldur’s Gate ja Fallout ja muu säärane. Minust läks see žanr omal ajal mööda, ent Tyranny annab mulle lootust, et ehk saab selles osas minust veel asja.
Raudse käega ülemvalitseja Kyros on vallutanud kogu kontinendi. Kaua tema rahu aga ei kesta, kuna viimasena alistatud maadel puhkeb ülestõus. Mässu mahasurumine venib kahe väejuhi omavahelise kemplemise tõttu, ning sind – fatebinderit ehk kohtumõistjat – saadetakse olukorda lahendama. Sinu valikutest selle käigus ja hiljem sõltub kogu piirkonna saatus, ning aeg-ajalt tulevad sind kummitama ka sinu teod vallutussõja käigus (need saab enne mängu algust ära määrata). “Kõigil su tegudel on tagajärjed” on lõbuvara reklaamimise vallas ammu klišeeks saanud, aga Tyranny puhul peab see tõesti paika – pealtnäha tühine vastus tühisele NPC’le võib väga palju muuta. Tyranny on sobilik lugemisharjumusega inimestele, kuna teksti on siin julgelt väiksema raamatu jagu. Ilmselt on võimalik end ka dialoogidest lihtsalt läbi klõpsida ja taustainfo vastu mitte huvi tunda, aga niimoodi on toimuvast suhteliselt raske aru saada ning pealegi on tegu hästi kirjutatud mänguga, kus kaasamõtlemine on pool rõõmust ning mida on kahju poolikult kogeda.
Neil aegadel, kui sa parasjagu suvalise laagrivalvuri šeikspiirilikku monoloogi ei loe, tegeled sa võib-olla võitlemisega, mis käib reaalajas ja on tühikuga peatatav. Tyranny rõhuasetust ja vähemastaapseid lahinguid arvestades on see aga kaugelt liiga kompleksseks ja taktikaliseks tehtud. Tegelasi on võimalik skill tree ning (päris ägeda) loitsude loomise süsteemi abil peenhäälestada, ent kahjuks on mäng liiga lühike, et sellest täit rõõmu tunda. Erinevaid oskusi ja omadusi on lõpuks kole palju: iga fraktsioon ning iga kaaslane, kellega sa piisavalt hästi läbi saad, annab sulle vähemalt ühe nupukese juurde, mida lahingu ajal menüüst välja otsida ja vajutada, ning millel on otse loomulikult numbripornost kubisev tooltip. Erinevaid vastasetüüpe, kelle peale Kyrose viha välja valada, on samas vähe. Kokkuvõtvalt ei taha ma öelda, et võitlussüsteem halb oleks, vaid seda, et see sobiks palju ambitsioonikamale mängule. Pluss on ka see, et väga suurt osa lahingutest on võimalik ülalmainitud dialoogide abiga vältida, kui NPC’dele õigeid vastuseid anda – tasub vaid mõelda, mida sa ütled.
Tyranny replay value on kõrge – näha erinevate valikute tagajärgi ning kuulda erinevate kaaslaste kommentaare sinu tegemistele on vägagi paeluv. Teistkordse läbimisega kavatsen mina veidi siiski oodata – on näha, et mäng on lõpetatud kiirustades: bugidega probleeme pole, aga lugu on lühike ja lõpeb kahtlaselt äkiliselt ära ning veel üht-teist (kaootiliselt sisse loetud dialoogid; praktiliselt kasutamata Ediktide mehaanika jne.) viitab sellele, et tegijatel oli plaanis palju enamat. Usun, et järgmine patch või DLC lisab mängule palju sellest, mida kukkuv tähtaeg ei võimaldanud. Vähemalt oli Obsidianil oidu teha see, mida nad jõudsid, tõesti korralikult. Tulemuseks on hea rollikas, mis peaks meeldima neile, keda kergekaaluline meelelahutus ei rahulda. Ja võib-olla võtan ma nüüd selle va Pillars of Eternity uuesti ette.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.