„Eesti kirjandust on hästi nõme teha, mille pärast? On see, et võimalik tulemus on 5000, 10 000 müüdud raamatut. Inglise keeles on 50 miljonit. See on hästi üksik ala. Sul on neid kaasamõtlejaid tohutult vähe, aga sa pead seda tegema maailmatasemel, sest kõik su lugejad on kaks- või kolmkeelsed. Sa konkureerid maailma tippudega, aga ressurss, mida sa saad kasutada, on ühe hästi väikese rahva ressurss.“

Kaur Kender

Ajaliin (märkimisväärsemad sündmused eesti ulmes)

  • Matthias Johan Eisen „Tallinn aastal 2000“ (1903) – väidetavalt esimene eesti ulmejutt

  • ennesõjaaegne slipstream (Gailit, Tammsaare, Ristikivi, Viiding jne)

  • Boris Kabur „Kosmose rannavetes“ (1966)

  • hulk lääne ja vene tõlkejutte ning üks algupärand ajakirjas Horisont 1967-1978

  • pärastsõjaaegne slipstream (Rein Sepp, Beekmanid, Vetemaa, Teet Kallas, Kaplinski jne)

  • tõlkeulmeantoloogia „Lilled Algernonile“ (1976)

  • Mirabilia sarjas ligi 20 köidet žanriulmet, samuti ilmus ajuti midagi Loomingu
  • Raamatukogus, hiljem sarjas Põnevik ja mujal

  • Strugatskite jt vene ulmeautorite tõlked üle kogu nõukogude perioodi

  • Henn-Kaarel Hellat „Naiste maailm“ (kahes köites, 1976 ja 1978)

  • Eiv Eloon „Kaksikliik“ (kahes köites, 1981 ja 1988)

  • Urmas Alas (debüüt Pioneeris 1985)

  • Tiit Tarlap (debüüt Nooruses 1988)

  • ajakiri Põhjanael (ümbernimetatud Pioneer) (1990-1995), mis avaldas tõlkeulmet ning Urmas Alase loomingut (siin debüteerisid nt Marek Simpson ja Kristjan Sander)

  • Urmas Alase Täheaeg, 2 numbrit tõlkeulmet (1991 ja 1992)

  • Mardus (1991-2004), ajakirja vormis (1991-1998) (Veiko Belialsi, Lew R. Bergi, Maniakkide Tänava jt debüüdid), antoloogia vormis (1999-2004)

  • Varraku F-sari (1996), Elmatari poolt väljaantud teosed (1995-2003), kirjastus Skarabeus (alates 1998)

  • ulmeauhinna Stalker asutamine (1998)

  • webzine Algernon (esimene nr november 1998), kus debüteerisid Hargla, Orlau, Veskimees jt


    • filtri kehtestamine aprillist 2000, uued lood septembrist

    • jutuvaramu/jutulabor süsteem, september 2001

    • jutulabori kinnipanek, september 2003


  • kirjastus Fantaasia (alates 2000)

  • Raul Sulbi toimetatud antoloogia Täheaeg (alates 2002)

  • Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia jutuvõistlused (2004, 2011, 2014)

  • webzine Reaktor (alates oktoober 2011)



Asjast endast (tõusudest ja mõõnadest)

Eesti ulme senise ajaloo võiks laias laastus jagada kolmeks perioodiks - kiviaeg, pronksiaeg ja rauaaeg. Eesti ulme kiviaja lõpu võib valida Kaburi romaani (1966), Hellati romaani (1978) või siis ka Alase debüüdi (1984) järgi. Milline neist valida, on puhtalt kokkuleppeline ning sõltub sellest, millele rõhk asetada. Ise valiksin ilmselt 70ndad, rõhutamaks nii asjaolu, et Hellati romaani on selgemate žanriulme tunnustega kui talle eelnenud algupärandid, kui ka seda, et tol kümnendil muutus senisest kättesaadavamaks heatasemeline lääne ulme. Sõltumata sellest, milline lõputärmin eesti ulme kiviajale valida, on selle kontekstis raske rääkida tõusudest või mõõnadest, kuna piisavas koguses ulmeteoseid, mida vaatluse alla võtta, lihtsalt pole.

Eesti ulme pronksiaega (algab sellest momendist, mille me kiviaja lõputärminiks valisime) iseloomustab mõõdukalt tõusev trend, aga „leide“ on jätkuvalt veel vähe, nii et sellest tõusvast trendist pole põhjust ülemäära innustuda.

Eesti ulme rauaaja algustärminiks valisin tinglikult Algernoni teise tegutsemisaasta (1999), kui olid juba debüteerinud Hargla ja mitmed teised praegugi täies loomehoos olevad autorid ja mingi nihe oli ära toimunud. Tegu polnud ainuüksi Algernoni kohvitassis toimuva tormiga, analoogilised muutused (uute autorite pealetulek ja areng) toimusid samal aastal ka Marduses. Samuti on selle perioodi kohta alates 1999. aastast võimalik juba kasutada analüüsiks Stalkeri statistikat, mis on (kui tõesti viimast korda ajalooainelist eufemismi kasutada) justkui Läti Henriku kroonika rauaaja kontekstis.

Kui võtta ette Stalkeri hääletusnimekirjad (1999-2015) ja lugeda kokku palju ühes või teises kategoorias nomineeritud teoseid oli, avaneb järgmine pilt:



Kõikidel aastatel pole hääletamisel eraldi eesti autori raamatu kategooriat olnud, kuna selleks ei ilmunud piisavalt palju vastavaid teoseid. Taolistel puhkudel otsisin need vähesed ilmunud üles raamatute ja kogumike üldnimekirjadest ja tekitasin kategooria joonise jaoks ise. Samuti muutus alates 2008. aastast eesti autori raamatu kategooria eesti romaani kategooriaks (nii et eesti autorite kogumikud läksid ühte patta kõigi muude kogumike või antoloogiatega). Et säilitada tulemuste võrreldavust, jätkasin siiski endise raamatu-metoodikaga ja tegin vajalikud ümberarvutused. Jutustused (rohelist värvi) on mõnel aastal (2005, 2009) olnud hääletuskategooriates samas leivas koos juttudega (sinist värvi).

Jooniselt on selgelt näha 90nendate lõpu kõrgem tase ja selle järgnenud langus, samuti uus tõus alates 2011. aastast. Seda, eeskätt juttude arvu kõikumist, on väga lihtne seletada sellega, et kaheksa aastat puudus sisuliselt madala avaldamislävega avaldamiskoht - 2003. aastal läks kinni Algeroni jutulabor ja alles 2011. aastast alates on algajatel võimalus saata oma jutte Reaktorisse.

Mõlemad tõusud kutsus esile võrguajakirja teke, aga teise tõusu puhul ja eriti selle jätkuva kestmise juures tõstaksin esile ka jutuvõistluste rolli, mis on toonud mängu päris mitu uut autorit, kes on ka edaspidi avaldanud uusi teoseid ega ole ära kadunud (jutuvõistlustel on alati ka neid inimesi, kes tulevad teisest žanrist või eikusagilt, teevad ühe sutsaka ja rohkem ulmet ei kirjuta).

2000ndate aastate mõõna teiseks oluliseks faktoriks oli Mario Kivistiku ulmest taandumine. Mario andis välja Mardust, aga oli ka enamike 2000ndate alguses ilmunud oluliste eesti žanriulmeautorite raamatute kirjastaja. Mario ärakukkumisest jäänud lünk oli tajutav pika aja vältel.

Samal ajal lõpetasid kirjutamise ka mitmed autorid. Näiteks Matt Barker, Karen Orlau, Andre Trinity. Marek Simpson kui autor läks sisuliselt hingusele koos Mardusega. Pikema puhkuse kirjutamisest võttis Maniakkide Tänav ning ka Veiko Belials ei avaldanud mitu aastat ulmet. Üllataval kombel olid kõik need inimesed oma 2003. aastal antud intervjuudes veel väge täis, lubades romaane ja loomepalangut. Aasta hiljem oli kõik lõppenud.

Eelnevaga samas taktis läks vähikäigule ka tõlkeulme avaldamine. Varraku F-sari likvideerus sisuliselt 2005. aastaks. Juba enne seda olid sulgunud Tänapäeva ja Elmatari ulmesarjad. Näib, et kirjastused jõudsid konsensusele, et ulme kirjastamine pole kasumlik projekt.

Täielik põhi vaadeldud perioodil saavutati aastatel 2006-2007, kui Algernonis ilmus paar juttu ja paar jutustust terve aasta jooksul. Stalkerikõlblike juttude põhimass tuli kogumikest, mida avaldasid ulmega lõdvalt seotud autorid Edvin Aedma ja Mikk Pärnits. 2008. aastal oli väike „surnud koera põrkeks“ jäänud tõus, mis tulenes peamiselt sellest, et Juhan Voolaid andis välja 20 looga kogumiku, mida ilmselt aga enamus ulmefänne pole lugenudki. Alates 2008. aastast ilmub Stalkeri mõttes ulmeks kvalifitseeruvaid eesti autorite romaane oluliselt rohkem kui varem, aga suurem osa neist ei kuulu ulmekogukonna poolt tähelepanu pälvivate autorite hulka. Põhjusena sellele pakuksin, et raamatut tänapäeva Eestis on järjest lihtsam välja anda ning et ulmega flirtimine on millegipärast moes.

Kui me räägime teostest, mis jõuavad Stalkeri nimekirja, siis vaid osa neist on kirjutatud žanriulme autorite poolt, olles ka žanriulme. Stalkeri nimekirjades on alati olnud esindatud peavooluautorid, kes kirjutavad piiripealset ulmet ning uuemal ajal on süvenevaks trendiks teosed autoritelt, kes kirjutavad seda, mis pähe tuleb. Tulemust võiks nimetada arbitraarulmeks. Üks selline teos võitis 2015. aastal juba ka Stalkeri. Iseloomulik on, et piiripealset ja arbitraarulmet on vähe jutustuse vormis.

Stalkeri hääletustulemused sisaldavad informatsiooni ka hääletajate arvu kohta. Siin näeme me taas sedasama iseloomuliku kujuga kõverat, mis 2006. aastaks langeb tasemele, kus hääletajaid on alla kümne. See on peaaegu et müstiline, et mõõna kulmineerumise momendiks olid ulmest ära väsinud nii kirjanikud, väljaandjad kui ka lugejad – kogu kirjanduslik toitumisahel!



Kokkuvõtteks

Alguses viidatud tsitaat Kaur Kenderilt kehtib põhimõtteliselt ka eesti ulme kohta, ainult veelgi troostitumal kujul - nimetatud tulemusnumbreid tuleks ca kümme korda vähendada. See on see, millest kõik algab. Eesti ulme on habras taim, kus iga üksiku tegija juurdetulek või ärakukkumine võib olla suure mõjuga. Kui ärakukkujaid on samal perioodil rohkemal arvul, on vältimatuks tulemuseks mõõn. Seda kõike on paganama hea kirjutada hetkel, kus oleme tõusufaasis, aga tõenäoliselt tabab eesti ulmet varem või hiljem taas mõõn. Madala kandepinnaga valdkonnas on see stsenaariumisse sisse kirjutatud.

Kuigi madala avaldamislävega avaldamiskoht (sajandi alguses Algernon, praegu Reaktor) võib paljudele tunduda tarbetu (vähe lugemisväärset materjali, madal kirjanduslik tase, autorid ei arene edasi – igaüks on vast neid argumente kuulnud), on see siiski vajalik platvorm algajale autorile, kus on võimalik esmast tähelepanu äratada ning kus autoriga tehakse ka mingit toimetamistööd. Reaktori strateegiliseks veaks on aga olnud see, et ta ei julgusta lugejaid kohapeal kommentaari vormis arvamust avaldama, vaid suunab nad BAASi. BAAS pole aga 2006.-2007. aastate mõõnast senini välja tulnud, ilmselt ei tulegi. Algernoni autorid said seetõttu omal ajal palju rohkem tagasisidet lugejatelt kui praegused Reaktori autorid.

Samavõrd oluline kui webzine’i olemasolu, on paberil ilmuva jätkuväljaande olemasolu, kuhu esimese etapi läbinud autoritel on edasi püüelda. Selle koha pealt on läinud ülihästi, et Marduse asemele astus Täheaeg. Samal ajal ei päästnud paljas Täheaja olemasolu meid ära mõõnast, sest tekste, mis oleks 2000ndate keskpaiku seal võinud avaldamist leida, oli väga vähe.

Raamatu väljaandmine lihtsam kui kunagi varem. See on ühtaegu nii hea kui halb. Kellelgi ei jää midagi avaldamisvõimaluste puudumise taha, samas ilmub ka sellist kirjanduslikku materjali, mis tegelikult võiks jääda avaldamata.

Autorid tulevad ja lähevad, mõned neist, kel eeldusi ja tahtmist ja avaldamisvõimalusi, jäävad meiega ka pikemaks ajaks. Hoopis murelikumaks teeb mind aga praegusel momendil hoopis ulmet lugevate inimeste arvu vähenemine (selline mulje vägisi tekib) ja sellega sünkroonne lugejatelt tuleva tagasiside vähenemine.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0896)